Elulõng

Elulõng (Clematis) on ronitaimede perekond tulikaliste sugukonnast. Efektsete õite tõttu kasvatatakse nii looduslikke liike kui mitmesuguseid hübriide seina- ja pinnakattetaimedena.

Proosa

Elulõng oli erklilla; sein kiiskavalt valge. Lily arvates polnuks aus erklillat ja kiiskavvalget muuta, sest ta nägi neid sellistena, kuigi mr. Paunceforte’i külaskäigust saadik oli moes näha kõike kahvatuis, elegantseis, poollüümeis värvides. Ning värvi all oli veel vorm. Ta nägi seda kõike nii selgesti, nii vaieldamatult, kui vaatas; kui aga pintsli kätte võttis, muutus kõik. Just tol hetkelisel üleminekul kujutluspildilt lõuendi juurde ründasid teda deemonid, kes viisid ta sageli nutu äärele ning muutsid tolle sammu kangastusest tegeliku tööni niisama kohutavaks, kui on lapsele mõni pime koridor.
- Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 2018, lk 25

Kui Vilja oli sügisel kihluse aegu tallu elama tulnud, oli ämm kõnnitanud teda läbi kogu aia ja jaganud selgitusi iga puu, põõsa, kapsa ja lille kohta. Sädelevi silmi oli ämm sel ajal veel kõnelnud ja osutanud elulõnga oksakeerdudele.

"Selle klematise eest tuleb sul eriliselt hoolt kanda. Minu ema sai selle pealinnast kingituseks, ja kui mina siia kolisin, võtsin selle endaga kaasa. Õitseb igal suvel, läheb valgeid õisi nii täis nagu ripuks alla puhast lund."

Vilja oli vaikides noogutanud, nagu ta oli noogutanud ka kõige muu peale.

"Kevadel tõestad uued võrsed ära ja vaatad, et juure peal kasvaks alati midagi madalamat ja tihedamat. Klematise juurele ei tohi lasta päikest peale paista. Saad aru?"

Vilja oli jälle noogutanud ja mõelnud, et nende pool seda lille niisuguse nimega ei kutsutud. See on elulõng, oli ta mõelnud, aga hoidnud suu lukus.

Paula Havaste, "Pronkstäht", tlk Gerda Kordemets (värsid Triin Tael), 2021, lk 33

Luule

Tönts ju põlismetallisti pilk, ta kangeid prille
aastaid tarvitab, kui vaatab lähemalt mõnd lille.
Okupatsioone ja maailmavappeid suuri
näinud; nüüd vaid kokku rehitseb umbrohu juuri.

Küll on tegu! Oh need hirmsad orasheinad, ei nad
kao, ei hääbu! Aga elulõngu täis on majaseinad,
rahulolu tuksub südames ja mullapõues:
sügis on see pärispidu üksildase õues.

Mats Traat, "Septembrifuuga" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 39

Kivimüüre aegumatult
sirgub elulõnga najal
metsviinapuude sitkus
ruskeid müüre ülal hoiab
nüüd ja tulevikus

Velly Verev, "* Ühte punasesse" kogus "Toetuda tuulde" (1985), lk 13

Kivide külmahõng
uduna huljumas ära
hommiku virdavas valguses —
õitsev kui elulõng
müüridel päikesesära
kevade aimlevas alguses.

Katrin Tammik, "Päike vanadel varemetel" kogus "Nõiutud armastus" (1990), lk 60