Paula Havaste

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paula Havaste (2010)

Paula Havaste (sündinud 15. aprillil 1962 Rovaniemis, Soomes) on Soome kirjanik.


"Pronkstäht"[muuda]

Paula Havaste, "Pronkstäht", tlk Gerda Kordemets (värsid Triin Tael), 2021.


  • Aerud olid sõudjate lugematutest pihkudest nõnda siledaks kulunud ja tuttavad nagu oleks sõpra kätelnud. (lk 5, romaani algus)
  • Vilja varbad otsisid paadi põhjakaartest tuge, ja hetkeks jõudis naine mõelda, kui vabana tundis ta end niipea, kui vee peale pääses. Mis oleks, kui sõuaks lahesuust merele, lihtsalt sõuaks ja lipsaks neid rannalt binokliga jälgivate meeste silme alt minema? Meri oli rahulik ja tuul soodus. Sellise ilmaga võiksid nad sõita üle mere põhjakaldale ja sinna jäädagi. (lk 5)
  • Aerud nagisesid tullides, kui Vilja pihuga vett kahmama küünitas. Siis aerud vaikisid, kuulda oli ainult vee loksumist, ja seejärel täitsid merelahe oma häälitsustega kõik ümberringi kevadet laulvad, kõlada laskvad ja ihkavad veelinnud. Nad hõiskasid kevadet, omale paarilist ja pesa ehitamise rõõmu, kuni siinses lahesopis põgusalt puhkavad ja siis edasi põhja poole lendavad.
Kui võiks ka ise ometigi lihtsalt võtta kätte ja minna, olid ju selles pisikeses paadis kõik, kes talle olulised. Siin oli Villem, siin magas rätiku sees väike Meelis, ja paadininas nuhutas Muri valvsalt merelõhnu.
Aga muidugi ei saanud selline asi õnnestuda. Piirivalvurid jälgivad neid läbi pikksilmade ja kiirpaat jõuaks sõudjaile kiiresti järele. Nad antaks kohtu alla ja neid karistataks rangelt. Ja nad ei saaks mingil juhul Liiliat maha jätta. Mis saaks siis majast, lehm Viiust, vanast märast, lammastest ja põllust, kui nemad läheksid, kes oskaks hoolitseda mesitarude eest?
Vilja vilksas süüdlaslikult vastaskalda poole. Õnneks ei suutnud need seal vähemasti mõtteid lugeda, kuigi uus tohutult kõrge raadiomast tundus praegusel ajal valvavat kõige üle, mis neil randadel sündis. (lk 5-6)
  • Luigepaar lendas paadi kõrvale, ja üks neist vaatas oma kollaste silmadega Viljale otsa. Vaistlikult puudutas Vilja vasaku käe keskmiste sõrmedega rinda südame kohalt. Valge lind ei ennustanud tegelikult paha, kui siis ehk ainult muutusi. (lk 6)
  • Muri nuhutas paadipõhjas viimseid tõmblusi tegevat haugi ja liputas kalapüügivarustust kokku panevale mehele saba. Siis sättis koer end tagasi tuttavale kohale Vilja selja taha paadininas. Seal liikus tema must nina lakkamatult, kibrutas ja nuhutas. Sõõrmeid laiali ajades haistis koer tuules eriti põnevaid lõhnu ja keeras nende suunas pead. Viljaga oli teisiti. Kuidas ta ka ei üritanud, meri lõhnas tema jaoks ikka ainult soola, adru ja kalade järele, natuke ka tõrva ja hiirekõrvul kaskede järele. Muid lõhnu ta ei tundnud. (lk 7)
  • Vastaskallas lähenes tõmme-tõmbelt, lained lahepinnal loksusid laisalt ja kõrgel kaari tegevad kajakad kiljusid vahetevahel. Tiirud sööstsid kõrgustest vette, mõni sai kala nokka, teised tõusid taas uueks katseks. Rannavees hõljuvad valged luiged tõstsid kahtlustavalt pead, uudistasid lähenevat paati ja libisesid siis tarmukate jalalöökidega kaugemale. Nad jõudsid sõudepaadi tee pealt aegsasti eest, ja ega väiksemadki linnud tulijaist hoolinud. Vartide ja hahkadega ääristatud abajas avanes kanal, mida mööda liugles paat kivist ja betoonist kaimüraka poole. (lk 8)
  • Piirivalvur, binokkel rinnal, võttis kail koha sisse. Vilja ei lubanud endal isegi mõelda valedele asjadele. Tuli olla alandlik ja kohanduda. Ta vaatas vilksamisi käekotti oma jalge ees ja noogutas rahulolevalt. Paberid olid kaasas, rahakoti ja tähtsa kirja kõrval. (lk 8)
  • Paat mütsatas teiste sõudepaatide vahel pehmelt vastu lautrit. Need loksusid leplikult laineil, oodates võrgulepääsu või sõudereisi üle lahe teise külasse. Paljudel enam polnudki paati, polnud isegi sõudepaadi luba, kuigi pika kai ääres olnuks neile ruumi küllaga. (lk 8-9)
  • Vilja hingas värsket välisõhku sügavalt sisse ja avas siis poeukse. See oli kehvasti õlitatud ja kääksus, ning Vilja püüdis mitte välja näidata, kui tugevalt poelõhnad teda ründasid. See lõi alati pahviks. Soolaliha ja räimede, tõrvanööri ja seebi virvarr tulvas vastu, segatuna kibeda tubakasuitsuga, ja Vilja ei suutnud mõista, kuidas suutis keegi terved päevad säärase leha sees seista.
Riiulid nägid välja samasugused nagu ikka. Kõige üleval tuhmhallid alumiiniumist teekannud ja kadad, ka need veidrad koonusekujulised, oli paksuservalisi joogiklaase ja virnade viisi raskeid valgeid taldrikuid. Kangarullides ikka sama hallikasroheline kalev nagu varasemaltki, ülemised tolmunud, kõigil sama vänge tubakalehk küljes. Hoidisepurgivirnade etikettidel lubati räime ja kilu vürtsleemes ja tomatikastmes, suitsuvorstidki olid kalast. Õunamoosi ja kaugelt toodud lõikavalt magusa virsikukeedise purgid olid endiselt riiulil ning uut kaupa polnud näha mujalgi. Samad jahud ja tangud, samad seebipakid ja õunalimonaadid ootasid ikka veel ostjat.
Uut ja värsket polnud muud, kui keldri poolt lõhna levitavad kotitäied kartuleid, porgandeid, kaalikaid ja kapsapäid. Seda kraami oli neil omalgi, isegi paremat, oma kodu all keldrijaheduses. Ainult magusasti lõhnav värske must tänkjas leib ahvatles, ja see oli õnneks odav. (lk 13-14)
  • Vilja muigas, kui nägi järgmisena üle väljaku kiirustamas kultuuriosakonna juhatajat, nägu pingutusest punane. Pruunist nahkportfellist kostis kilksatus, kui see hoone trepile maha pandi. Ka kultuuriosakonna juhataja ei saanud rasket ust hõlpsasti lahti, vaid pidi selle kallal kahe käega ähkima, krabas siis ettevaatlikult raske moega portfelli uuesti kaenlasse ja lipsas otsaesist pühkides sisse. Uus klirin kinnitas, et Vilja aimdus oli olnud õige. Ei pääse see Villem sealt nii kergesti tulema. (lk 16)
  • Ümber spordiplatsi kulgeval saepururajal treenis rühm maikadesse rõivastunud noori mehi. Tõsiste ja vaiksetena võtsid nad kordamööda hoogu ja tõukasid end valgelt laualt imelike hüpetega madala liivakasti suunas. Rinnaesisel oli neil uue spordiseltsi märk — Väinolahe Täht, võis sealt lugeda.
Vilja tegi sportlaste ümber suurema ringi ja katsus välja mõelda, mis sundis neid nii tõsistelt rassima. Võibolla lootsid mehed pääseda suurtele võistlustele, äkki koguni Tallinnasse mingitele hüppavate meeste mängudele. Eesmärk pidi neil igatahes vägev olema, sellest andis tunnistust nägude rõhutatud tõsidus. (lk 17)
  • Vilja võttis ja hammustas isutult. Kalavorst meenutas seda, mis oli tema lapsepõlves olnud kõige armetum: suured pidupäevad, kui teistes kodudes söödi hautatud liha, nende pool aga paljast kartulit, kapsast ja seda igavest silguhaisulist vorsti. (lk 18)
  • Kõledad talveilmad ja karmid tuisud oli praegusel ajal inimeste meeltes palju sagedamini kui suvine soojus ja viljakandvad põllud. Tulevikult oodati pigem süngust, päikselisi päevi ei juletud lootagi. (lk 19)
  • Vilja mälus hapukat rukkileiba ja vaatles inimesi, kes vahel harva möödusid. Mõni oli välimuselt tuttav, aga mitte nii palju, et oleks pidanud tõusma ja uudiseid vahetama.
Mis tunne küll oleks istuda samamoodi pargipingil Tallinnas? Kas seal oli üldse võimalik mõnda möödakäijat tunda, kas seal üldse huvitas kedagi, kuidas teistel läheb? (lk 20)
  • Päeva kõrghetk pöördus õhtupoolikuks, ja kaugelt koolihoovist kostus laste hääli, seejärel jälle kellahelin ja vaikus. Ikka veel tuli Villemit oodata. See oli tegelikult imetore, sest tal oli uskumatult harva aega küllastumiseni ootamise jaoks. (lk 21)
  • Uni hakkas peale tükkima ja rauged mõtted kandusid vanamemmelt mesilastarule, mis sumises õunapuude varjus koduõuel. Esimene meesaak valmib sellel suvel, ja enam mitte kunagi ei pea ta mett kelleltki teiselt ostma. Ta saab pakkuda perele oma mett, millesse mesilased on kandnud nende oma kadakaniitude lillede nestet. See oli mesilaste aukohus, ja nende mesi saab olema nii tume ja tummine, et juba väike piisk teeb tee magusaks. (lk 22)
  • Aia eest hoolitsemine ei olnud tüütu kohustus, sest muld oli hea ja viljakas, täiesti teistsugune, kui see lahja maa, millest memm oli üritanud talvesaaki koguda. Siin oli mulda paksult. Kui lõid labida musta rammusasse mulda või kahmasid seda rehaga, võis hõlpsasti kujutleda, kuidas aastakümnete jooksul oli sinna veetud lauda, sigala ja talli sõnnik — ja kemmergualune veel pealekauba. Nõnda oli Arvo teinud ka möödunud sügisel, kui oli pikemalt juurdlemata kühveldanud kogu lampkasti sisu põllule laiali, enne kui rakendas hobuse taha karuäkke ja kündis köögiviljamaa peenardeks. Sinna kadus kemmergu haisev mögin, talv viis endaga läppunud leha ja jättis maha võimsa kasvuväe. Peagi võis mulda jälle kobestada, seejärel tuleb aeg külvata ja istutada. (lk 26-27)
  • Vilja oli seisnud mitmel õhtul viljapuuaias pärast seda, kui teised olid magama läinud. Seal tihkas ta unistada, toetas käed oma mesilastaru kaanele ja lasi öö hämaruse varjus oma soovid vabadusse. Aasta pärast suvel saab ta teise taru, järgmisel kolmanda, ja see tähendab ämbrite viisi kullasäralist mett Oma rõõmuks ja müügiks, võibolla kuni põllumajandussaavutuste võistlusteni välja, nagu memm oli plaaninud. Mesilased mõnulevad, ja tema saab müüa nii palju mett, et ostab omale siidisalli, uue kastruli, roosa huulepulga ja Villemile nii palju paberit, kui ta iganes vajab. Mesilastaru sees oli tulevik, see tõotas head saaki nii kaugele kui Vilja julges mõelda. Igal suvel mesilaspere uueneb, nagu muinasjuttude imeline maailm, mida mitte miski ei suuda hävitada. Vanaema tõeline kingitus talle olidki kõik need unistused. (lk 27)
  • Vilja teadis seda laulu hästi. Järgmine salm kumises tal peas, suisa mürises nagu orelivilede jõuga.
Tühja mul sellest, et eluvend oled,
kes ehk tüdruku häbisse viis.
Sest mina olen sinu
ja ühisel teel
armurajale kõnnime siis.
Aga oma suu hoidis ta lukus. Mitte kunagi pole lauludest midagi head tulnud, mõtles Vilja. Need olid mõru vale. (lk 29)
  • Suure koera silmad läksid mõnust vidukile, ta istus maha ja hakkas tagumise jalaga sügamise taktis õhku kaapima. Pitsu oli nii õrnahingeline, teda polnud saanud panna isegi lambaid karjatama, et talled teda kiusama ei hakkaks, meenus Viljale. Kanade hoidmine sobis Pitsule kõige paremini. Seda oli küllatulevail võõrail siiski raske uskuda, kui võimsa kerega Pitsu neile kumedalt haukudes vastu jooksis. (lk 32)
  • Kui Vilja oli sügisel kihluse aegu tallu elama tulnud, oli ämm kõnnitanud teda läbi kogu aia ja jaganud selgitusi iga puu, põõsa, kapsa ja lille kohta. Sädelevi silmi oli ämm sel ajal veel kõnelnud ja osutanud elulõnga oksakeerdudele.
"Selle klematise eest tuleb sul eriliselt hoolt kanda. Minu ema sai selle pealinnast kingituseks, ja kui mina siia kolisin, võtsin selle endaga kaasa. Õitseb igal suvel, läheb valgeid õisi nii täis nagu ripuks alla puhast lund."
Vilja oli vaikides noogutanud, nagu ta oli noogutanud ka kõige muu peale.
"Kevadel tõestad uued võrsed ära ja vaatad, et juure peal kasvaks alati midagi madalamat ja tihedamat. Klematise juurele ei tohi lasta päikest peale paista. Saad aru?"
Vilja oli jälle noogutanud ja mõelnud, et nende pool seda lille niisuguse nimega ei kutsutud. See on elulõng, oli ta mõelnud, aga hoidnud suu lukus. (lk 33)
  • "Oled sina alles kuulekas minia," oli ämm tookord kiitnud, aga see oli juhtunud ainult sel ainsal korral. Seegi oli kõlanud rohkem ähvarduse kui kiitusena. (lk 33)
  • Pitsu kume haukumine peletas Vilja kiiresti tuppa käsi pesema ja puhast põlle ette siduma. Selle ajaga oli volinik ukseni jõudnud, koputas küll, aga astus siis kohe sisse. Kus küll selliseid kombeid õpitakse, imestas Vilja, aga hoidis mõtted kiivalt enda teada, kui naisele kätt andis. (lk 34)
  • Volinik ainult mühatas ja marssis edasi peretoa poole. Vilja tundis end oma kodus nagu külaline ja püüdis meelehärmi maha suruda. Halvasti käitus see noor naine, erakordselt halvasti, kui kõndis luba küsimata ühest kambrist teise ja mõõtis nende suurust sammudega. Õnneks oli ämm silmapiirilt kadunud, ilmselt varjas ennast maja taga. (lk 36)
  • "Küll see oli hirmus," ütles Vilja Milvile, kui külavolinik oli lõpuks oma portfelli kokku pakkinud ja minema läinud.
"Higi voolas mööda selga alla," oli Milvi pead raputades nõus. "Hea, et ta ütles, et tuleb uuesti alles aasta pärast. Ja õnneks polnud ta kuulnud mingit keelepeksu meie Arvo kohta."
"Keelepeksu?"
"Küll sa tead, mida Arvost ja sellest uuest kalurist räägitakse. See on nii imelik, et Arvo ei usu, kui ma räägin, et tal tuleks tollest kaugemale hoida."
"Miks nad ei või sõbrad olla?" imestas Vilja.
"Oled sina aga lapsemeelne," kohmas Milvi nii vihaselt, et Vilja punastas. (lk 39)
  • "Piimaga me saame küll normid täis, aga mis ime läbi sa selle kanamunanormi mõtled täita?"
Vilja vastas kõheldes.
"Jõudsin juba enne natuke rehkendada. Kui lasen nüüd kohe varakevadel kaks parimat kana pojakesi välja hauduma, on augustis juba uusi noorikuid munemas."
Aga sellegipoolest on siin meeletult tööd, mõdes Vilja õhtul, kui teised juba magasid, pisaraid neelates ja arvutades loovutamisele minevate piimaliitrite ja kanamunade hulka ning juureldes, mil viisil kõik viis täiskasvanut söödud saaks. See tähendas lõppematut tööd köögis, aias, sigalas ja kanalas, ja ämmast oli iga päevaga üha vähem abi.
Õnneks olen ma ise sitket tõugu, mõtles Vilja. Sama sitke kui vana emis ja lehm Viiu.
Siis rehkendas ta tabeliveergudel eesmärke edasi. (lk 39-40)
  • Endistel aegadel oldi harjutud mahlase sealihaga, sest kui metsas lippavaid metssigu tohtis lasta nagu süda lustis, jätkus sealiha peaaegu iga pere toidulauale. Aga kes neid nüüd jahtida sai, kui püssid olid ära korjatud? Ainult laantes varjuvad metsavennad julgesid metsseajahti pidada, ja nemadki pidid kärmesti põgenema kohe, kui sea maha võtnud püssipaugu kaja vaibunud oli.
Metssigade puudumine toidulaualt pöördub nüüd ikkagi nende rõõmuks. Kauni valge pekiga ääristatud mahlakad sealihaviilakad olid paljude lemmiktoit, ja nendel on seda pakkuda, kui põrsad suve edenedes veristamise jaoks parajalt rammusaks kosuvad. (lk 40)
  • Küla kult oli nii vana, et pesakonnad olid jäänud kehvakesteks. Nii mõnigi põrsas suri esimestel elupäevadel, ja juhtunud oli sedagi, et kult polnud saanud emist isegi tiineks.
Sellepärast oligi Vilja juba mõnda aega unistanud, et saaks oma kuldi seasulgu kisendama. Kõige rohkem uneles ta sellisest lausa ajalehtedes ülistatud inglise jorkširi kuldist, kes võiks ära karata terve küla emised. Varsti oleks küla kõikides sulgudes suuremad ja tugevamad põrsad, sellised, mis kõlbaksid isegi volinikkudele. Ja mis kõige parem, hea sugukuldi seemne eest võis vahetuskaubaks saada mida tahes, võibolla koguni parema lepingu sovhoosiga. (lk 41)
  • Vilja noogutas, ja kohe tundus kõik palju parem. Siin ta oli, see Villem, tõusnud sängist ainult selleks, et teda lohutada. Hetkeks lubas Vilja endale meenutuse, kuidas mees oli möödunud laupäeval sauna hõng ihul ennast tema peale keeranud, viivitanud veidi ja puskinud siis just nii ägedalt, kui ta ise tahtis. Minu mees, mõtles Vilja, ja imestas, kuidas see mõte ikka veel pea ringi käima pani. Sellega võrreldes polnud numbritel voliniku paberites kuigi palju kaalu. (lk 42)
  • Vilja vaatas vilksamisi Villemi poole, kuid mehe näol oli ainult siiras küsimus. Ei tema vaadanud liiga palju enda ümber, ei pannud imeks, miks Vilja oli kord korra järel kandnud täis munakorvi külasse. Ei märkaks mees ka lambakarja peatselt ilmuvat jääratalle, teadis Vilja. Sellepärast saigi mees nii hästi hakkama. Villem ei pärinud ilmaasjata, vaid tegi, nagu kästud. (lk 43)
  • Ämma mälu oli haihtunud väga ruttu, enam ei teadnud ta Vilja õiget nime ega adunud oma positsiooni maja endise perenaisena.
Kaugele olid jäänud ajad, mil Liilia oli üleolevalt poetanud: "See Vilja käib küll. Kahju, et pole paremast sugupuust, aga mis teha. Vilja abiga saab vereliin ikkagi tugevamaks, saame tööka minia ja tugevaid lapsi." (lk 45-46)
  • Vaid kord ühel imeliselt rahulikul pühapäeval oli Vilja jõudnud võtta ämma antud kauni tikkimistöö uuesti kätte. Istunud köögilaua äärde ja hakanud tikkima mõttesse tulnud mesilase kujutist lillekeste vahele. Aga siis oli Milvi tuppa tulnud ja naernud: "Siinkandis ei tikita kanga peale mingeid sitikaid. Sinna kirjatakse ikka pilte viljapeadest ja lilledest. Kas sina siis seda ei tea?"
Pärast seda polnud Vilja tikkimistööd enam puudutanud, kuigi see talle aeg-ajalt meelde tuli. Vahel tuli peale ka trots. Äkki ei peaks Milvi jutust ja siinseist tavadest välja tegema, vaid võiks tikkida kanga peale seda, mida ta ise tahab. Õmbleks omale vöö peale kauni kirjatud tasku, kus peal on ainult niisugused mustrid, mis tema enda meeles mõlkusid. Ja mesilane oli üks neist. (lk 46-47)
  • Vilja mängis mõttega ka ise hetke puhata, sirutada end voodile välja või lipsata aidalakka heintesse magama. Kuidas need küll lõhnavad, isegi need möödunudaastased, ikka veel oli neis kuuma heinamaa lõhna ning tuule toodud kauge mere mälestust. (lk 47)
  • "Noh? Kuidas meeldis?"
See polnud halb tänukõne, kuigi Vilja maitse jaoks liiga paljude kaunissõnadega ehitud. Värsimõõdus vahesalmid olid siiski head, ja ettevaatlikult tüürides suutis Vilja viia Villemi avastuseni, et kõnesse võiks põimida ka mõne kirjelduse saarest, kust mees pärit oli.
"Nad võivad pidada seda meeldivalt omanäoliseks, et ma kirjeldan meie saare randu, töökaid kalureid ja õlgkatustega taresid," seletas Villem, olles juba unustanud, et mõte pärines Viljalt. (lk 48-49)
  • Villem võttis platsi laua otsas ja Vilja istus Liilia kõrvale laua teises servas. Lõhnas magusasti küpseva silguvormi järele, aga selle aeg polnud veel käes. Lõigati hapust rukkileivast viilakaid, määriti sellele soolast võid ja pandi otse konservikarbist peale tomatikastmes kilusid.
"Küll on ikka head," õhkas Milvi. "Kui saaks neid tihemini süüa."
"Ega neid untsuläinud karpe sagedasti ette ei tule," vastas Arvo omal leplikul moel. "Tunaeilsest laarist umbes nelikümmend, aga eelmisest praakpartiist on juba kuu aega möödas."
Irvakil konservikarbid jagati hoolikalt ja võrdselt kalasovhoosi rahva vahel ära, see oli nende noosist viimane. Seepärast nauditi seda erilise andumusega, isegi ämm matsutas rahulolevalt ja lürpis hommikul lüpstud sooja piima peale. (lk 49)
  • Vilja vaatas meest ja mõdes, kui meeldiv see oli, et ta ei hakanud kiitlema, vaid võttis rõõmsalt vastu need asjad, mis elu kinkis ja liikus siis edasi. Kui need ainult oleksid natuke sagedamini olnud kodule ja selle elanikele või kasvõi põldudele mõeldud asjad, aga see oli tühi lootus. Villemi pead vaevasid teistsugused mõtted ja kodused tegemised said ju tehtud Villemitagi. Seda oli ka ämm omal ajal öelnud.
"Pea siis, minia, meeles, et sind on võetud majja selleks, et asjad oleksid korras. Sina hoolitsed argipäeva eest, Villem tehku tähtsamaid asju. Tema nimelt kirjutab luuletusi." (lk 50-51)
  • Kodust lahkumine käristas iga kord hinge, maha pidi jätma üksipäini nutva lapse ja hapra mäluga vanainimese, aga tuli lihtsalt minna ja püüda võimalikult vähe muretseda selle pärast, mis tööpäeva jooksul võis juhtuda. (lk 52)
  • Kaua polnud aega muresid kokku arvata. Juba veeti võrke rannale, ja nad panid raske töö juures käed külge. Kui üüratud vettinud võrgud olid keharammu abil paatidest välja veetud, vabastasid mehed saagi võrgusilmadest ja lajatasid hooga suurtesse vitstest vakkadesse.
Meestest tulvas kirbet higilehka, kui nad kandsid raskeid kalakaste rannast pikkadele laudadele, mille ääres naiste käed nobedasti liikusid nagu mingil imelisel sajajalgsel.
Iga viimne kui kala roogiti ja sorteeriti teistesse kastidesse. Sellesse soolamiseks suured kalad, sellesse suitsetamiseks lestad, kilud läksid oma kasti, ja kogu aeg kuhjati lauale jälle uus last kalu. Röögiti, kanti, lastiti, ja pikkade tundide jooksul kogunesid pruunikashallid tühjad võrgud rannapikkuste vaipadena vabeaiale kuivama.
Kevadkudu oli toonud võrkudesse erakordselt palju haugi, nende valkjaskollane mari purskus kalarookijate sõrmede vahelt lauale. Rapete lasu kasvas, kajakad kriiskasid, soomuste hõbe ronis sõrmedelt rännetele ja sealt küünarnukkideni. Peagi oli põll verest ja kalarapetest määrdunud, ja kiire töörütm hoidis tegijad vagasena. Laua teises otsas olid tänased õnnelikud, kes ladusid puhastatud kilusid korralikult vaheldumisi purkidesse, mida Arvo ja Ants nüüd suurde ahju küpsema viisid. Villem paistis oma väikeses kabinetis arveraamatute taga usinasti ametis olevat, ja Vilja saatis tema poole kaastundliku mõtte. Mees polnud rehkendamises tugev, aga tegi tööd nagu kõik teisedki. Nende sovhoosis ei laiseldud. Töötempo üle oldi uhked, ja seetõttu rääkis töödejuhataja alati hommikuti põlevi silmi plaaniületamisest. (lk 52-53)
  • Tundus, et laul oli liigutanud ka kontoriuksele ilmunud kalakombinaadi juhataja südant, sest korraga tõstis ta häält.
"Head töölised! Arvutasime saagi kokku ja tõdesime, et meie väike vapper kollektiiv on täna plaani ületanud. Selle tänuks saavad täna kõik kombinaadi töölised endale terve haugi iga sööja kohta peres, nõnda palju on kevadkudu haugi üles toonud."
Kõik plaksutasid kuulekalt käsi ja juhataja oli nii rõõmus, nagu oleks teinud kingituse omast taskust.
Seejärel tõmbus ülemus tagasi oma väikesesse kontorisse, ja töö jätkus. Vilja hakkas mõttes toidusedelit kokku seadma: keedetud haug, siis sült Villemi lahkumispäevaks, suuremad haugid viiludeks ja kangesse soolvette ning siis aida seinaveerde kuivama. Kui vinnutatud kala on kuivanud, võib selle viia keldrisse - see passib süüa sügisel. Peast ja roogudest saab keeta rammusa leeme nädala alguse juurviljasupi põhjaks, ja ülejäänud keedetud kalapead kõlbavad sigadele ja koertele. (lk 54)
  • Nutust luksuv poeg ei tahtnud alul kuidagi rinda võtta, ja Viljal pitsitas südames. Igal jumala tööpäeval pidi laps tundide viisi nutma, aga samamoodi nutsid ka paljude teiste kalasadamas normipäevi tegevate naiste lapsed. Kui saaks ometigi koju jääda ja teha tööd omas majas ja aias, et ei peaks Meelist üksi jätma. Aga see kuulus nende soovunelmate kilda, mille täitumist oli mõttetu loota. (lk 56)
  • Liilia ees oli Kaunis Kodu, seesama, mida ta iga päev lehitses ja mille üle iga kord uuesti rõõmustas, nagu näeks ajakirja esimest korda.
Imetore oli see kuue aasta tagune Kaunis Kodu tõepoolest, sest jutustas maailmast, mida enam polnud. Selle lehekülgedel tutvustati liiga saledaks joonistatud naiste kevadkleite, ja õpetati, millised kingad on jalale kõige mugavamad ja sellele vaatamata stiilsed, ning jagati nõuandeid, kuidas sisustada magamistuba moodsalt raamaturiiulitega. Aga kõige rohkem innustus Liilia iga kord õmblusjuhistest, mille juures oli koguni lõikeleht. (lk 56-57)
  • Viljat huvitas rohkem see artikkel, kus juhendati, kuidas kolmest paarist katkistest trikooaluspükstest saab teha kaks paari terveid. Liilia polnud ikka veel nõus kodus ilma aluspüksteta olema nagu kõik teised, ja ämma aastaid tagasi hangitud aluspüksid hakkasid jalge vahelt viledaks kuluma. Ühel heal päeval tuleb võtta aega ja istuda koos ajakirja õpetustega Singeri ette. (lk 57)
  • Vilja läks hämmeldunud ämmale appi ja pani kauni ruudulise villase salli karpi tagasi. Kui ta käe sirutas, et võtta Liilia õlgadelt raske kasukas, tõmbus vana naine küüru ja tema silmades vilksatas nutt, siis tumenes tema hädine ilme viivuks ja vahetus seejärel hämmeldusega. Vilja ohkas, sest nägi selgelt, kuidas Liilia meel nihestus jälle teise aega ja paika.
"Tule parem mulle appi, Liilia, lähme katame õige koos laua ilusaks."
"Kas paneme kristallklaasid ka?"
Mis kristallklaasid, mõtles Vilja. Ei olnud Liilialgi enam selliseid, ainult tugevad paksuservalised rohekad argised olid järel. Aga miks oleks ta pidanud Liiliat parandama, tema meel sellest enam endiseks ei muutu. (lk 58)
  • "Aitäh. See oli hea," ütles Villem kombekalt, ja Milvi ning Arvo noogutasid nõusolevalt.
Ämmalt oli asjatu tänu oodata, tema ajas mossitades sügupala mööda taldrikut ringi.
Villem vaatas ema kannatlikult.
"Ema, kas sina ei taha aitäh öelda?“
Liilia pöördus kiuslikul ilmel Vilja poole.
"Saale, miks see maamats mind oma emaks kutsub? Ütle sellele, et ta vait oleks."
"Ema!“
Villem oli sama vapustatud nagu iga kord, ja Vilja imestas, kui kangelaslikult üritas mees oma ema seisundit mitte tähele panna. Milvi ja Arvo hoidsid pilgud süles, nagu poleks nad midagi kuulnud.
"Lase olla, Villem, su ema on natuke segaduses," palus Vilja. (lk 59)