Tiir

Tiir (Sterna) on tiirlaste sugukonda kuuluv lindude perekond. Eestis elab viis liiki tiire, tavalisemad on jõgitiir ja randtiir.

Proosa

Meie tulek tiirude piirkonda ärritab linde. Kaeblevad ja vihased hääled, kiunumine ja vingumine panevad kõrvad sumisema. Näeme, kuidas nad kriisates kalakajakaid taga kihutavad, kes kiikava kisaga põgenevad. Tiirupesi pole võhikul kerge maapinnast eraldada. Need on madalad lohukesed maapinnal, mis eriti silma ei paista. Nend!e väikesed munad meenutavad kivikesi, nad on kas rohekashallid, rohekaspruunid või tumedatäpilised ega erine palju maapinna värvist. Nii mõnigi pesakurn puruneb tähelepanematute jalgade all.
- Johannes Piiper, "Kevad Vaikadel" [1. juuni 1930], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest" (1975), lk 102

Ega muud kui paat vette ja Väike-Viirele linnupesi vaatama. Vabanduseks võin ütelda, et ma nii asja eest, teist takka ei sõitnudki. Ammust ajast kripeldas hingel soov üles leida väike-tiirude pesad. Neid kauneid, valgelaigulisi viireid paistis aeg-ajalt laiu suunas lendamas või sealtpoolt tulemas. Küllap nad pesitsesid sellel vaevalt veest väljaulatuval maakupul. [---]

Küll tiirud hoiatasid, karjusid hääled kähedaks, ähvardasid — lendasid vihinal kõrva äärest mööda, ja kui see ei aidanud, tulid rünnakule. Terav nokk piigina ees otse kuklasse — plaks! Uuesti plaks! õnn, et müts oli peas. (lk 32)

Harri Jõgisalu, "Väike-Viir", lk 32-33, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Luule

... Siis tõusid tiirud rahnuliselt saarelt
ja terve laotus nende kisast rõkkas.
See visklev pilv mind ründas mitmest kaarest
ja kusagilt neid üha juurde tõttas.

Ma taganesin, pead ja silmi kaitstes,
end maale jõudes kadarikku peitsin,
jäid valged linnud aegamööda vaikseks
ja oma saarega taas ühte heitsid.

Milvi Seping, "Üks väike saar...", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 53