Johannes Piiper

Johannes Piiper (12. aprill 1882 Tallinn – 5. oktoober 1973 Tartu) oli eesti zooloog, õppejõud ja looduskirjanik. Lisaks zooloogia õpikutele avaldas mitu raamatutäit loodusvaatluste esteetilisi kirjeldusi.

"Pilte ja hääli Eesti loodusest"

Tsitaadid väljaandest: Johannes Piiper, "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975.

Leidsime end kirjus puudelabürindis, mis koosnes põlistest kuuskedest ja jämedaist haabadest. Ühed neist tõstsid oma hiiglakroone uhkelt taeva poole, teised toetusid kõige imelisemates seisangutes oma tugevamatele kaaslastele või lamasid abitult rohupuhmaga kaetud metsapinnal. Nad olid kas vanadusnõrkusse surnud või kõige paremas elueas marutuulest murtud. Meie tähelepanu äratas iseäranis see, et peaaegu kõikide püstiseisvate ja längus metsahiiglaste juurekaelad maapinnast kaugelt välja ulatusid ja seetõttu vägevad tüved imeliselt haralistel jalgadel asusid. Nähtust seletati sellega, et metsapind, mis varem oli kõrgem ja soine, aegade jooksul kuivaks tahenedes madalamaks vajus. Surmarahu, mis siin valitses, häiris ainult pasknääri karm häälitsus ning kuivanud okste ja raagude ragin rändaja sammude all. (lk 12, "Teekond Eesti ürgmetsadesse", juuli 1921)
Ürgmets pakkus meile tõetruud pilti suurest sündimisest ja suremisest, alalisest tekkimisest ja kadumisest, vahetpidamata tulemisest ja minemisest. Teaduslikul uurimisel saavutatud andmeile toetudes peame oletama, et seesugune mets kattis iidsetel aegadel tervet Eestit. Ta puudumise põhjuseks kodumaa lagendikel ja kinkudel tuleb pidada inimest ning kultuuri. Meil on põhjust arvata, et pikapeale ka Paasvere—Muuga põliste laante algupärasus ja puutumatus kaob. Päev, millal see sünniks, oleks kahtlemata kurvemaid, sest ta hävitaks jäädavalt kõige suurema ja omapärasema mälestise, mis meile seni õnnelikul viisil kodumaa ürgloodusest on jäänud. (lk 14, "Teekond Eesti ürgmetsadesse", juuli 1921))
Kui nobe vanker aga Pandivere kõrgustiku idaveerule jõudis ja silm üle roheliste nurmede ja kollendavate väljade libisedes ürgmetsa sinavale viirule peatuma jäi, siis paistis, nagu oleks iidne eesti mets tõsiselt manitsenud mitte iialgi unustada seda, mida ta meile näitas. Meile paistis, nagu oleks ta meid vannutanud sõna viima noorele ja vanale kõigest, mis ta meile oli jutustanud. Ei siis saanud süda külmaks jääda, ja me tõotasime viia sõnumid linna ja maale ja kuulutada kõigile, et kodumaal on veel alles jäänud tükk loodust, mis on niisamasugune, nagu ta oli aastatuhandete eest.

Me tõotasime häält tõsta Eesti ainulaadse hiie ilu ja omapära kaitseks. Külm kirves ja halastamatu saag ei pea seda hävitama, mida saatus ise rahvale alal hoidnud. (lk 19, "Teekond Eesti ürgmetsadesse", juuli 1921)

Suur punakashall raudkivi, millele lumine talv valge mütsi pähe oli surunud, näis unistavat oma kaugest kodumaast, kus kord igavene talv ja halastamatu jää ta lahti oli kangutanud ja kaugele võõrsile eksitanud. (lk 22, "Talvine loodus Tähtvere metsas", 1921)

Looderanna kivikaridel veeresid rasked murdlained, klaasrohelised ja helmesharjalised. Väsimatult ja ükskõikselt rullusid nad pragulisel paepõrandal, kord üksteist taga ajades, kord üksteise eest pagedes. Nagu painduvad sõrmed libisesid nad üle kaljuse kandle kiviste keelte, lauldes sajahäälelist raskemeelset ning mitte lõppeda tahtvat merelaulu. (lk 87, "Loonalaius", 15. juuli 1926)

Õhtupoolikul jõudsime Höbringi külla, kust mind valaskala laskja tallu juhatati. Viimane oli merele läinud, kuid tema vana emake andis mulle vaala kohta mõningaid seletusi, millest selgus, et loom oli juba seebiks keedetud. Ta kadus aita ja ilmus tagasi matiga, milles lebasid rohekaskollased, mõnusa lõhnaga seebitükid. Seepi pidi olema ligi 20 naela ja see pidi hästi vahutama. Õues tuleasemel rippus pada tökatja ainega, mis seebikeetmisest üle jäänud. Loom olnud noor, kondid pehmed ning suur osa neist lagunenud keetmisel. Mis luist püsinud, visatud põõsasse. Lahke vanaema käsul otsisid ta kaunid valgejuukselised sinisilmalised lapselapsed läbi aia ääreskasvavad põldpuju- ja nõgesepuhmad, kust leidsid kolju kuklaosa, mõned roided, poole alalõuga hammastega ja tükikese pruuni kummilaadset nahka. Hammaste arvust ja nende kroonide laest selgus sedamaid, et uuritav valaskala oli noor pringel ehk seakala, keda meie rannavetes vähesel arvul esineb ja kelle pikkus täiskasvanult ulatub 1,5 — 2 m. (lk 146, "Valaskala jälil", 16. august 1932)

Meri särab ebatavalises värvikülluses, paiguti õrnlillas ja õunrohelises, paiguti heleruuges ja terashallis. Rannalt merre ulatuv rändrahnude reastik on roosaka jumega. Merimändide sihvakad siluetid taeva sillerdaval tagapõhjal muutuvad üha tumedamaks. Laulurästas paekaldaaluses puistus vilistab veel kord ja vaikib. (lk 181, "Suveõhtu Kannukal", 7. juuli 1931)

Enamik pargi puudest on avanud pungad ja välja sirutanud lehetopsud. Kõik lehed on veel saamatud ja kohevil nagu värskelt tärgeldatud pitssagarad. Hobukastani sõrmjad lehed vaatavad allapoole ja tuletavad meelde pooleni kokkupandud vihmavarju. (lk 184, "Kevad Kadriorus, 21. mai 1932)

Võtsime istet pinkidel ja kuulasime metsalaulikuid. Must-kärbsenäpp leelutas, metsvint hüüdis, hall-kärbsenäpp sirtsus, mets-lehelind siristas, metskiur hõiskas, kuldnokk sädistas, suur-kirjurähn kilkas, siisike kiunus, meigas kudrutas, kuld-pöialpoiss saagis nagu viiulil, peoleo vilistas, leevike hüüdis, sootihane piiksus ja väike-lehelind lõi suurele kontserdile takti. (lk 190, "Kevadlaul Neeruti mägedes", 22. mai 1932)

Vaikselt ja endassesüvenenult seisavad põlised laanemännid koltunud oksakõduga kaetud kinkudel, mida täpitavad kandilised mustikavarred. Mulluste sõnajalgade pruunistunud puhmade vahel on tärganud terve mets noori vaarikavõrseid. Laias ulatuses katab metsaalust äsjakootud õievaip. Selles silmi paeluvas, elavas vaibas sinab üks kiri sinililledest, teine valendab ülastest, kolmas kollendab lepiklilledest.

Hetkeks tundub mets ülla kunstitemplina. Selle põrandat ehib valgusest, varjudest ja värvidest peen mosaiik. Selle sammaskäigu ja võlvide all kõlab haruldane sümfoonia. Ühelt sarapuuoksalt rahutult teisele hüplev mets-lehelind siristab kord ritsika kombel, kord kaebleb, nagu suruks teda suurim südamevalu. Toomingal, mille äsjatekkinud lehetupsud veel imetelles ülespoole vaatavad, leelutab must-kärbsenäpp oma leebet ja alandlikku laululugu. Kuuse kõrgest kroonist heliseb väike-lehelinnu erk heli. Siin sädistab ka siisike oma salme, pikki, hapraid ja õrnu. Kuskil kaugel kudrutab mängulennu sooritanud melekas. (lk 202 "Keila-Joal", 20. mai 1933)

Ja siis äkki rõõmus üllatus — kuulen tagaotsitud linnu häält. Kostab kauaigatsetud musträsta laul — aeglane, pidulik, kurb nagu alati. Kuid seekord sisaldavad need ilusad ja raskemeelsed helid midagi erandlikku, midagi seletamatut, midagi salapärast, mis tungib hinge kõige peidetumasse sügavusse. Siis vaikib veetlev laulik. Küll püüavad mind lohutada metsvindi erksad hõisked, küll hakkide kõlarikas kaagutus ja leevikeste leebed hüüded. Kuid nad ei suuda asendada musträsta pidulikku esinemist.

Kuldpea-pöialpoiss on oma nägematu viiuli peenima keele katkemiseni pingule tõmmanud, et mind enda poole meelitada, kuid miski ei suuda mind enam köita. (lk 203, "Keila-Joal", 20. mai 1933)

Vaikselt seisid põlised puud ja kuulasid väikeste laulikute suurt kevadelaulu. Laul näis liigutavat isegi suurimat kodumaa looduseuurijat K. E. v. Baeri. Näis, nagu pehmeneks ta teravajooneline pronksnägu leebeks naeratuseks, nagu tahaks ta hallpunaselt graniitsambalt maha astuda, et paremini jälgida väikest porri, kes naaberkuusel nii kangekaelselt järele aimas metsvindi laulu. (lk 218-219, "Pühapäevahommik Tartu Toomemäel", 16. aprill 1933)