Leevike

Allikas: Vikitsitaadid
Matti Karpanen, "Leevikesed" (1897)
Theodor Severin Kittelsen, "Leevike" (1901)

Leevike (Pyrrhula pyrrhula) on linnuliik vintlaste sugukonnast leevikese perekonnas.

Proosa[muuda]

  • Juba pudenes taevast lund ja puuoksi ehtis härmatis nagu jänesevill. Ja juba jalutaski selgel pakasepäeval punarind leevike nagu toretsev poola šlahtitš mööda lumehangi ning otsis teri, ning lapsed ajasid tohutute kaigastega jää peal puuvurre taga, samal ajal kui nende isad rahumeeli ahju peal pikutasid, aeg-ajalt, põlev piip hambus, väljas käisid, et nagu kord ja kohus käredat pakast kiruda, või ennast tuulutada ja eeskojas läpatama läinud vili ära peksta.


  • Näed sa, punapuguline leevike, ei tea kust tulles ja kuhu rutates, lendab Ekke ette oksale, kohendab tiibu, liputab saba ning vilistab füi-füi. Ent nüüd, meelde tuletades, et on oja ääres õppinud pesunaistelt nende lobisemist, hüüab hi-hi-hi-põrr! ja lendab minema. Nõnda tuli ka Eneken Üüve — füi-füi-füi — ja kadus.


  • Kuigi ilm tundub novembris nii sügavalt magavat, siis just suurte ilmamuutuste eel muutub kogu taevas häälekaks. Esmalt möirgab puudelatvades torm. Möirgab nii, et inimesed poevad oma soojadesse tubadesse, aga kui peale tormihoogusid õue minna, siis kostab puudelatvadest imekaunist ja õrna flöödihäält. Need on lumesaadikud põhjalast ־ leevikesed. Leevikese hääl meenutab tõesti vaikset nukrat paaniflöödipala, linnainimesele ehk seda häält, kui puldist auto lahti teha.

Luule[muuda]

Poolpaljas pihl mingib end punaseks, et ligi meelitada
kohevate kukrutega leevikesi.
See on loll lootus, sest võib-olla pole lund veel olnudki.
Vaikus on väsinud vatramast ja vöötab pikisilmi ööd.

  • Artur Alliksaar, "Realistlik sügismüsteerium" kogus "Olematus võiks ju ka olemata olla" (LR 9/10 1968), lk 50


puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää

  • Paul-Eerik Rummo, "Puudel õitsevad leevikesed" kogus "Lumevalgus... lumepimedus" (LR 22/23 1966), lk 9