August Gailit

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
August Gailit

August Gailit (9. jaanuar 1891 – 5. november 1960) oli eesti kirjanik.

  • Tulin siia, Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi. Aga mitte kõige pisematki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantee tolm, pehkinud känd. Möödub ja ei heida pilkugi. See on ometi kole, Anne-Mari, eks ole? Ning siis hõikan ma toda inimest, hõikan ja hakkan talle rääkima jumal teab mida ja mispärast – võib-olla vaid selleks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan, kannatan, tunnen rõõmu suvepäevade ilust.
[Nipernaadi:] Ei, armas Maret, nii kaua kui veel elan ja hingan, saan hinges ikka ootama oma Seeba kuningannat. Isegi raugana hüüan veel ta järele
[Maret:] Ning mina jooksen randa vaatama, kas meri pole uhtunud mulle pärleid!
  • Olen siiski unistaja, säärane kentsakas laululind, kes hoolib rohkem päikesest, lilledest ja väikesest Ellost kui varandusest.
    • "Toomas Nipernaadi"
  • Meil kõigil oli soov Messiaks saada, kes päästaks ometi kord Eesti ning lööks särava meteoorina hiilgama üle Euroopa lärmirikaste tänavate. Meil kõigil oli soov saada suurteks kirjanikkudeks, mitte kriipsugi vähem kui Henrik Ibsen, Cervantes ehk Knut Hamsun. Otsustasime juba ette ära: Henrik Visnapuu saab Henrik Ibseniks, sest nende nimedes oli palju ühist, Richard Roht saab Cervanteseks, sest Don Quijote tüüp on mõlema lähedane, mina aga saan Knut Hamsuniks, sest ma juba olen nii kui nii tema õpilane.
Henrik Visnapuu nägu oli kui kollatõves kuu, aga väikesed silmad läikisid päris hästi, leegitsedes geniaalset vaimu ning tulekahjutades ääretut hinge. Ta 
võttis paberi ning kirjutas:
"Hõbet kallab kuu 
üle loidapuu, 
üle visnapuu, 
üle mahlapuu. 
Tantsin kikapuud, 
mina, Visnapuu, 
olen nahk ja luu: 
huu! huu!"
  • Mistarvis arvustajaid! Maha arvustajad, kes ei oska piiri pidada ei kiituses ega laituses. Meie joome mõistlikkudena inimestena ning kui tunneme geniaalset vaimu lendavat pää kohal, võtame sule kätte ning pistame paberisse. Aga mis meie kirjutame, seda pole tarvis sugugi kohe teise nina alla pista.
    • "Kui me geniaalseks saime"
  • Oi, minu armsad, suured tormid on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me nurmedel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. Elu niriseb kui täistuisatud allikas, mehed on põgenenud soodesse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu hobune nurmel, kisab vaid öökull pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!
    Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!
    Karu murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui sõnn lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga.
    • "Põhjaneitsi"
  • Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti.
  • Ka inimene pole päästetud roostetamisest.
  • Elus on nõnda: kõik inimesed mööduvad sinust ja sinagi ruttad oma vaevalist teed: võõrastele suunad oma külma pilgu, tuttavatele kergitad mütsi, sõpradele naeratad ja kaunitaridesse armud, kuid kõik tormavad sinust mööda nagu lumehelbed tuulest kantuina. Ajuti sa seisatad, vaatad üle õla tagasi, sul tekib järsku pakitsev tahtmine hõigata ja mõnda neist tagasi hüüda. Kuid ükski ei tule, su selja taha on jäänud üksnes värsked kalmud ja udused virvendused – pead leppima vaid sellega, mida möödujad jätsid su hinge. Ning sellisel juhul saab igast inimesest kunstnik – kirjanik, maalija, helilooja –, möödunud ajad ja inimesed tõusevad üha jälle temas, sõnas, värvides ja helides. Ta korjab neid killukesi ja vaatab: küll on kaunid! Kuid siis kohkub ta märgates, et siiski, jah, siiski eed on ainult killud – imekaunist pärlikeest, hinnalisest vaasist, elevandiluunikerdusest, killud elust enesest, millest tema arvates pidi kujunema ainulaadne kunstiteos.
    Aga võib-olla just seepärast pürgid sa kogu oma tahtejõuga minevikku tagasi, tahad kildudest kujundada terviku, otsid kadunud aegadest noid sinust möödujaid, sügiseses kolletuses ja madalas päikeses tahaksid veel kord nii mõnegi kätt oma soojas peos hoida, ta silmadesse vaadata ning küsida: sa ometi mäletad, mu arm?
    • "Kas mäletad, mu arm?"
  • Kõigist tundmusist koledaim on see, kui sa usu oma rahvusesse ja isamaasse kaotad.
    • "Ristisõitjad"
  • Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid!
    • "Ekke Moor"


Teoseid[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel