Toomas Nipernaadi

"Toomas Nipernaadi" on August Gailiti 1928. aastal ilmunud ränduriromaan. Teose peategelane Toomas Nipernaadi on rändur, vagabund, naiste meelitaja ning narritaja, kes lubab kõigile midagi, kuid ei täida antud lubadusi iial. Romaan jaguneb seitsmeks novelliks.

Tsitaadid teosest

August Gailit, "Toomas Nipernaadi", 1996.

"Pärlipüüdja"

[Nipernaadi Ellole:] Ah jumal, ma võin hulluda mõttest, et seisan rikkuste ees, missuguseid pole ühelgi inimlapsel maailmas. Ükski kuningas, ükski valitseja pole midagi selle kõrval, mis peitub siin jões. Neid võiks nimetada kerjusteks, võrreldes minuga. Tol päeval, mil tegin oma leiu, olin joobnud kui näljane hulgus, kes on tänavalt toodud troonile. Sonisin ja viibisin kui palavikus - terve maailm oli korraga lahti, võisin osta riikisid, kukutada kuningaid, võisin pilduda rikkusi tänavale vaid oma tujude taltsutamiseks.

Kuid esimese joobumuse lõppedes asus korraga seletamatu nukrus mu hinge. Milleks kõik see! Milleks mul riigid, troonid ja au!

Pigemini oleksin tahtnud olla jälle vaene. Kulla rasked koormad surusid mu õlgu. Pärlid eretasid, kuid olid külmad. Olen siiski unistaja, säärane kentsakas laululind, kes hoolib rohkem päikesest, lilledest ja väikesest Ellost kui varandusest. Ma jäin koguni rahutuks ja ei saanud enam und. Ma olin õnnetu, et terve mu elutöö pole viinud mind sihile. Miks olin kulutanud oma noorust, jõudu, miks olin viitnud uneta öid! Et asuda elama kuhugi lossi ning vaadata kurbuses elupäevade loojakut? (lk 74)

[Nipernaadi Ellole:] Mu jumal, sa vaikid ja oled tõsine ning ma võin hulluda mõttest, et pole tabanud su soovi! Ütle ometi, mida pean tegema? Ehk soovid saada valitsejannaks, kuningannaks vürstide seas? Võin ka seda - kroonid pudenevad mu varanduse raskusest ning rahvad jooksevad saagi himus mu järele kui uue prohveti ja õnnistegija järele. Väike lapsukene, sa ei tea veel kulla võimu ning pärlite nõiduvust. Kerjusest võib saada monarh ja nurjatum ori hakkab riigi juhtijaks kantsleriks. (lk 74-75)
Teisel hommikul sõitis Nipernaadi peremehega vallamajja. Keegi ei teadnud, mis asja neil seal võis olla. Sõbralikult hüppasid nad vankrile ning kihutasid mürinaga maanteele.

Peremehele seletas poiss asja nõnda, et ta võtab jõe süvendamise kulud enda peale ning saab peremehelt vastutasuks paar vakamaad liivast neeme jõe suus.

"Egas vanaduseni enam palju päevi ole," rääkis Nipernaadi peremehele seletuseks, "kui kaua aga ikka võõrast sedaviisi orjad. Pealegi olen ma ameti poolest kalur, ja kui vanaduse päevad kätte jõuavad, ehitan sinna liivasele neemele enesele väikese onni. Ehk annab jumal ka jõudu ja rikkust: saan ehk siis ka paadi ning mõned võrgunärud. Siis võin muretult siin oma elupäevi veeta."

Peremees oli säärase asjaga päri ning nad sõitsid vallamajja eellepingu sõlmimiseks. (lk 77)

[Ello:] "Nipernaadi, nii kentsakas nimi on sul, ise aga oled veel kentsakam. Kuid siiski oleksin pidanud ma tookord teisiti vastama. Kui ma ainult mõtlen, et homme on mu pulmad tollega seal" - jälle näitas ta käega, seekord kiriku poole -, "tahaksin kiiremini põgeneda siit! Nipernaadi, võiksid sa põgeneda minuga ühes? Ma ei tunne sind, ma ei tea koguni, kas su juttudes varandustest on raasugi tõtt, kuid see pole tähtiski. Kui sa tahaksid, me saaksime läbi ka sinu kullata. Ma kuulsin kord, kuis rääkisid sa Trallale aida ees istudes metsadest, kus võiks elada. Räägid sa igaühele nõnda? Ning siis kujutlesin enesele, kuis elame kesk metsa, üleni lumes ja tuisus. Mu jumal, ma ei tea isegi, mis räägin. Võib-olla on see kõik säärane rumalus ning sa naerad minu üle? Kõik see aeg, päevast päeva, ootasin sind. Kuid sa tulid ja ei rääkinud midagi. Kui sa ainult teaksid, kui vastikud on mulle tolle mehe kallistused!"

Ta langes mehe sülle.

Ning see haaras ta janunedes, sonis ja suudles, isegi pisarad valgusid silmi. (lk 79)

Poiss seisis tüki aega liikumatult ühel kohal. Äkki märkas ta taeva ääre kumendavat ning kohkus. Tasa kui varas hiilis ta tuppa, võttis nurgast kandle ja astus õue. Hinge hoides ja end peites läks ta Ello akendest mööda, astus läbi aia ning tõusis mäkke. Maanteele jõudes hingas kergemalt. Kui aga metsa tagant päike tõusis, seisatas ta hetkeks ja vaatas alla orgu.

Esimeste pulmaliste õue jõudes oli Nipernaadi juba kaugel sest kohast.

Ta käis nagu harakas edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehklesid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad kui harmoonikad. (lk 81)

"Valged ööd"

[Nipernaadi:] Ta pani kandle kivi najale, pühkis higi ning istus aida lävele.

"Ööd on nii tulised," ütles ta, "nii tulised ja valged. Vaatad päikese loodet ning oled vaevalt jõudnud pöörata selja, kui tuleratas kumab ja särab juba taeva vastaspoolel. Oli ööd või ei olnudki? Ning see teeb nii rahutuks ja haigeks, rändad kui tõbine ringi ja ei leia oma parajat paika. Ja und pole raasugi, oled põgus kui lind oksal.

Tulin siia, Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi. Aga mitte kõige pisematki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantee tolm, pehkinud känd. Möödub ja ei heida pilkugi. See on ometi kole, Anne-Mari, eks ole? Ning siis hõikan ma toda inimest, hõikan ja hakkan talle rääkima jumal teab mida ja mispärast - võib-olla vaid selleks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan, kannatan, tunnen rõõmu suvepäevade ilust.

Miks ei tohiks ma rääkida sulle, et armastan sind, et oled nii ilus ja armas ja kõik inimesed maailmas on kui päevalilled - pööravad oma päid vaid sinu, päikese järele. Räägin ikka seda, mida inimesed tahavad kuulda. Ma tean, et nõnda ei tohi, et peab rääkima tõtt otse salgamatult. Kuid mina ei saa, mul on häbi. Kuidas võiksin öelda tõtt - Anne-Mari, raisus naine, säärane kõlvatu, mees enesel vangis, aga tema elab Küübiga! Meelitab tolle harkjala metsa marjule, aga ise nõrkeb varsti päikesepistest põõsa alla! Ja ega todagi veel keegi tea, mis juhtub siis, kui viid nood õlled ja viinad Joonale laulmiseks? Kindlasti pahandaksid säärastest juttudest ning sellest poleks kasu ei sul ega mul - parem juba valetan. Parem juba räägin: Anne-Mari, naine soost, nagu nägin sind, nii esimesest pilgust oligi valmis su vaene, õnnetu poiss! Siis naeratad sa kindlasti, vaatad mulle lahkemalt otsa ning oled vähe armuliseni minu, õnnetu vastu." (lk 93-94)

[Nipernaadi:] Kaugel-kaugel taga maade ja merede, elab Kapurthala valitsev vürst, kuulus maharadža. Oled ehk kuulnud temast juba varemalt? Tal on suured lossid ning ta arvutud orjade pered kannavad kui varmad sipelgad talle varandusi kokku maailma kaartelt. Kui jõed, jõekesed ja ojad, läbides mägesid ja metsi, voolavad rikkused ta varaaitadesse. Ning seal on pärlite ja teemantide kuhje üksteise kõrval kui mättaid meie soodes. Ah Anne-Mari, näha neid kalliskive harjumata silmaga, jääd äkki pimedaks ja tummaks - nõnda säravad ja hülgavad nad varaaitades üksteise kõrval, kui imelilled õitsedes.
[Nipernaadi:] Ning Kapurthala maharadžal on tütar Enelele, säärane väike ja õrn kui õitsele puhkenud pääsusilm. Ning käib tema tantsides, hüpates, pärlitest keed kui kuuhõbedast niidid ta ümber. Ent siis äkki haigestub tema. Ei kuule enam valitsev vürst Enelele naeru, ta rõõmsat häälitsust - magab külm ja liikumatu vaene Enelele. Ei oska keegi ravida, ei tunne keegi rohtu haiguse vastu. Maa kuulsad arstid käivad varvastel ringi, kitkuvad juukseid kui umbrohtu peenardelt, pikad hallid habemed kui piitsaotsad mõtlikult suus. Langes kokku kurbusest valitsev vürst, ei söö, ei joo, ei pane pead pehmele padjale, silmad kui härjal vihast ja meeleheitest punased. Saatis siis oma maa kuussada kuulsust kirve alla karistuseks ja teistele hoiatavaks õpetuseks, korraldas pidulikke palvetusi, ent midagi ei aita - külmana, liikumatuna lamab oma asemel väikene pääsusilm Enelele. Ning siis, kurbusest koos kui tühi kott, kuulutas Kapurthala maharadža üle maade ja merede: kes päästab tõbise Enelele, pärib ta trooni, ta võimu, ta rikkused, saab Enelele endale õnneks ja õnnistuseks. (lk 95)
[Nipernaadi:] Kapurthala valitsev vürst, rikas maharadža, lööb vastu kõrget rinda kui põrisevat trummi: säh, ütleb, võta kõik, mis mul on, võid lisaks ka mind tarvitada endale kannupoisiks. Ning kõik need, kes ümberringi, kõik vürstid ja targad ja kuulsused, need on põrmus, maas lõõtsakil, käpakil, urvi. Tahaksid ulguda vihast ja kadedusest, kuid ei julge, pööritavad vaid silmi ja on vakka.

Ja siis ütleb too poiss põhjamaalt, nimega Toomas: vabandage, härrad, ma pole ju midagi nõudnud! Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest olen ise tuhat korda rikkam: mul on põhjamaal õõtsuvaid metsi ning üle nende lendlevad kluugutavad metshaned. Mul on niite ning seal õitsevad meelislilled veetlevamalt kui teie rubiinide kuhjad. Mul on põhjamaal põllud, ning kui tuul sillerdab raskeid kuldseid päid, oleks, nagu kohiseks meri. Ning päike on mul, see särab ja hiilgab isegi keskööl.

Või nõnda, imestavad, ka päike on sinu ja särab koguni keskööl? Jah nõnda, vastan, särab ka keskööl. Tõsi küll, mul pole veel onni, kuhu panna oma pea, säärast väikest onni, ent küllap üks mees saab hakkama ka tollega. Teilt aga ei taha ma midagi, tulin vaid siia oma lõbuks ja meeleheaks ning väikese Enelele pärast. Kui lubate, võtan kaasa ühe väikese mälestise! Ning ma võtan Enelele jalast ta kingakese, panen põuetasku ja istun oma ratsu selga. Head päeva ja jumalaga! ütlen. (lk 96)

[Küüp:] Komberdas uniselt minema, ta rasked sammud kostsid kaua tühjas kõrtsis. Seal köhis ja hüüdis ta Anne-Marit. Vist ei leidnud midagi. Lõpuks tuli õlle ja leivaga, pani aida lävele, kallas õlut klaasi.

"Oled kaugelt?" küsis, "vaata, pillgi kaasas? Küllap mängid vist säärasel riistal, oli nagu enne seda kuulda. Või on ta kaasas mõneks teiseks otstarbeks? Siin käis hiljuti üks mees ühe suure pasunaga, aga ta pasun oli täis salakaubapiiritust, pakkus minulegi odava hinna eest toda piiritust, väga kena jook oli teine. Kandlesse küll ei saa piiritust panna?"

Vaatas pilli igast küljest, koputas kaanele, katsus loksutada.

"Või on kaup juba mujale müüdud?" küsis kavalalt. (lk 101)

[Küüp:] Pani kandle nina juurde, haistis - ei, see polnud ikka salakaubapiirituse viimiseks! Oli vaid muidu üks tühine ja väärtuseta riistapuu, kõlbab ehk lastele mängimiseks. Kahju küll, väga kahju, tolle pasuna sees oli ütlemata odav piiritus, kõik jõid, kiitsid ja maksid head raha. Oleks võinud raibe siiagi paar tilka sisse kallata, mis ta muidu riistast ilmaaegu kaasas kannab! (lk 101-102)
Aga pitserit õpetaja ei löö aastaaruande alla. Kirjutab küll, aga pitserit ei löö. Küll on Küüp rääkinud ja mangunud toda pitserit, oleks ikka olnud nagu ausam ja uhkem ning ka enesel oleks kenam ja mõnusam vaadata, kui nood kiriku tähtsad pitserid seal kerjuste raamatus hiilgaksid. Aga õpetaja on igavene koi ning ei anna. Ütleb, et aitab allkirjast küll. Säärane pentsik - ei taha teha ligimesele rõõmu, nagu käsib ja õpetab pühakiri. (lk 103)
Joob pillimees, mõnuleb, leiba sööb kiirelt ja ahnelt. Ei, säärane mait ei jõua küll sentigi maksta! Jälle on armas Issand saatnud ühe röövli nuhtluseks kaela, täidab vaid mõnuldes oma korisevat vatsa ligimese higist ja vaevast. Kõige hullem on too, et kuidagi ei tea. ette aimata, kellel on taskus raha ja kellel seda mitte ei ole. Olla küll, nagu räägitakse ja tõendatakse, ka sääraseid andekaid kõrtsmikke, kes osata juba näost lugeda külalise raha rohkust. Olla saadanad nii targad, et kohe esimese pilgu järgi osata öelda sendipealt õieti - lugeda näost nagu raamatust. Küüp küll ei oska, aga kuidagi mitte. On küll katsunud ja harjutanud, aga sellest ei tule midagi välja. Pole vist säärast annet, kõrtsmiku suurt ning Issanda kingitud annet. (lk 103)
"Siin on raha!" ütleb Nipernaadi. "Löö pooleks ja võta oma jagu."

Tal on ju raha! imestab Küüp. Ei, pagana pihta, kõik kahtlused olid asjata. Noh, seal on, kui pole kõrtsmiku annet. Üks õige kõrtsmik oleks kohe märganud, kellega tegemist, oleks toonud terve korvi aida lävele, sundinud jooma ning mekutanud ka ise. Vaata, kus siis oleks olnud alles arve! Nüüd aga - nüüd kartsid oma kahe tühise pudeli pärast ja suur jooming jäi selle tõttu hoopis tulemata. Oh häda ja viletsust! Oh vaese inimese kibedat silmavett! (lk 103)

Ega praegusel ajal või kedagi uskuda. Nägu ja riided ei ütle enam midagi. Vahel sõidab siia mõni uhke härra, praalib ja prassib, aga varsti ongi juba politsei ta kannul - polnudki muud kui igapäevane varas. Mõnikord tuleb jälle lihtne mehike, säärane kõhnake ja tagasihoidlik, aga osutub suureks linnuks. Kes neid teab, kes neid teab, neid maad mööda aelejaid! (lk 103-104)
Kaava parvevaht Joona istub oma onnis ja vaatab jõele.

"Niisugused siis on nüüd meie patuste asjad!" mõtleb ta. "Tuli üks pikk ja praalija mees, võttis kogu selle asja oma kätte ja nüüd - vaata, seal! - muudkui liugleb parvega ikka üle jõe ning sealt jälle kiiresti tagasi. Kas on sõitjaid või pole neid sootumaks mitte, tollest ei hooligi võõras mees, veab rasket parve vaid enese lõbuks ja meeleheaks. Vahel, sõitmisest väsinud, tõmbab parve kesk jõe voolu, heidab ise selili ning vaatab tundide viisi vee keemist ja sulisemist enese ümber. Jumal teab, mida vaatab, pikutab ja vaatab.

Ütles - tal olla Maarlas mõningaid toimetusi ja kavatsusi, tänasest peale olgu nüüd Joona hoopis muretu, küllap ta ise saavat hakkama selle parvega - see olla tema käes nagu üks ei-mitte-midagi. Et tänasest päevast peale puhaku Joona, laulgu oma laule, küllap tema, Nipernaadi, juba hoolitsevat sõitjate ning jalakäijate hõlpsa ülepääsu eest. Parverahadki lubas ausalt ja täpselt Joonale anda, tema ise ei tahtvat kogu selle värgi eest midagi. See olla talle samuti väikeseks lõbuks, vahelduseks ja meeleheaks.

Nõnda rääkis too võõras mees, vähe pentsik ja naljakas on ta, kuid petis ta vist pole? Igal õhtul viskab teenitud parverahad lauale: nõnda palju neid tuligi öö ja päeva jooksul, ütleb ise lõbusalt, aga rohkem ei tulnud neid sentigi! Hoolas on ta - nagu hakkas vedama parve, nii on sõitjaidki rohkem, vanker ikka vankri juures kinni, vahel ootavad kaldal järgegi. Jumal seda teab, kust nad kõik tulevad ja kuhu nad lähevad? Pärid küll Nipernaadilt, ent temal pole sõitjate vastu vähematki huvi. Kummaline ja ennenägematu asi, kuidas võib nõnda sõitjaid vedada üle jõe, ilma et teaksid, kes nad on, kuhu nad sõidavad ja mis asja neil võib olla sealpool jõge? Võõras mees ei päri neilt midagi, laseb neil minna, kuhu aga tahavad. Ja siis kihutavad ka otsekui tuuled igale poole, kellelegi aru andmata." (lk 105)

[Nipernaadi:] "Oh missugusesse koledasse kohta on mind saatus kiskunud!" hüüdis ta siis žestikuleerides. Oli ärritatud, paksud kulmud tõmblesid närvlikult, silmad põlesid. "Kõik on siin nagu karud koopas, magavad ja urisevad. Ning keegi ei ihka tegusid, suuri, võimatuid tegusid. On nagu teod karbis ning sellest nad lahti ei saa! Ja sina, Joona, oled samasugune tigu, nii pisike, nii ütlemata pisike, et ma küll vaatan sind, kuid ei näe. Mitte kuidagi ei jää sa mu silmade vahele, peaks vist asetama sind mikroskoobi alla, võib-olla siis ehk puutud silma!" (lk 111)

"Kaks svidrilindu-paabukest"

[Liis:] Oma leib on ikka küla leivast magusam. (lk 242)
[Hansuoja peremees Jaak:] Jaak hüppas laua tagant püsti ning vaatas vihaseil silmil oma pojanaist.

"Siin on meeste jutt, ärgu üks naisterahvas segagu end vahele!" ütles ta karmilt. "Kas pole ma toonud sulle uue rätiku? Kas ei saanud sa uue kleidiriide? Vaatle noid, ole tänulik ja ära sega mehi, kui neil on käimas tõsised jutud. Ehk ei meeldi sulle su rätik? Kati ise ütles: "Küll on kena rätik, just nagu mõni roosiaed!" Ja mina ütlesin ka: "Küll rõõmustab nüüd Liis silmad peast välja." Ning kleidiriide kohta tähendas Kati: "Keisriproua kannaks seda ka heameelega!" Ja mina vastasin: "Keisriproual polegi säärast!" Nõnda rääkisime meie, aga sina nurised ning laimad Katit kõige hirmsamal kombel!" (lk 242)

Siis lööb Jaak rusikaga lauale ning ütleb:

"Tore tüdruk, see sinu Kati! Viit lehma ja kolme hobust poleks mul kahju tema eest anda. Ei, pagana nimel, talu annaksin käest, popsiks hakkaksin, kui aga saaksin ta endale. Tulle läheksin, orjaks hakkaksin." (lk 244)

"Oled aga sina täna pahur," arvab Jaan, "naljast ei saa enam põrmugi aru."

"Ei saa jah," on Jaak nõus. "Täna ei taha ma nalja, süda ei võta vastu. Mina tean küll, et sina, poeg Jaan, ei paina mu talu, sest oleme sissetulekud ikka kristlikult pooleks jaganud. Kui aga nüüd su naine hakkab kraaksuma ja talu suhtes oma arvamisi avaldama, siis pead sina, nagu mõistlik ja oma isa väärne poeg, tema põlvele võtma ja tublisti naha peale andma." (lk 244)

"Miks peaksin oma pruudi sulle andma?" küsib Nipernaadi imestades.

"Loll oleksid, kui annaksid," vastab Hansuoja peremees avameelselt. "Kati on säärane kena tütarlaps, missugust pole üldse enam teist maailmas. Ah, poeg Jaan, sina ei teagi veel, mis tähendab üks kena tütarlaps. Oled küll saanud oma Liisu, kuid Liis on vaid peksmiseks ja sõimamiseks ja tööloomaks. Räägin ma õigust või ei räägi ma seda mitte?"

"Räägid õigust," ütleb Jaan. "Kuid Liis on siiski kena naine ja ma ei tahagi paremat."

"Sa ei oska tahta, sa oled rumal," vastab Hansuoja peremees.

Nüüd hakkavad nad vaidlema, isa ja poeg, tõusevad püsti, seisavad teineteise vastas nagu kaks põlist tamme ning viinapudel käib kord ühe, kord teise kätte. Nipernaadi tõuseb haigutades voodi servalt ning läheb välja. (lk 245)

Kati istub voodi serval, ta süles on uued kingad, rätid, seelikud, ta silitab kord ühte, kord teist riidetükki, paneb kord ühe, kord teise kingakese suu juurde. Ning ta silmad säravad, ta põsed õhetavad, ta ei raatsi lahkuda oma suurest varandusest. Küllap on tal elus esimene kord süles mi suured rikkused, ta tunneb end otsekui kuninganna selle varanduse keskel. Tõuseb voodi servalt, päästab nööpe, tahab juba kustutada tule, ent süs langeb pilk uuesti kingitustele ning ta jookseb tagasi. Jookseb tagasi, haarab riided, rätid ja kingad sülle ning litsub suu juurde. Ta on õnnelik ning ei soovi lahkuda oma õnnest. (lk 246)
"Oh sa suur jumal," hüüdis Kati kärsitult, "kuidas peaksin sulle ometi seletama? Ma ei taha sinu onu, kuuled, ma pole teda kunagi tahtnud. Miks pakud teda mulle, ma pole seks avaldanud vähematki soovi. Ning üldse oled sa väga imelik ning mina ei saa sinust põrmugi aru. Sinu onu oleks juba ammu rusikaga lauale põrutanud, vihaselt kulme kortsutanud ning karjunud: "Vait, Kati!" Sina aga palud ja kaupled ning küsid ikka minu arvamist. Kuid mina ei oska arvata, mina tahan kuulata käsku. Ei, Toomas, kui sa nõnda mõtled edasi talitada, ei jõua ma oma õmblustöödega jõulukski valmis. Tulevaiks suvistepühikski ei saa ma endale uusi riideid selga. Sina aga ole vihane ja käsi: "Kati, homme hommikuks peavad su riided valmis olema ning siis sõidame kirikhärra juurde, - pole siin vähematki puiklemist ega vasturääkimist, mina pole seda sallinud maast madalast peale!" Ja kui sa nõnda räägid, on mul teada, et parata pole kõige vähematki, ma hakkan kärmesti õmblema, öö otsa õmblen ning homme hommikuks olen ma kindlasti valmis. See on siis, kui sa valjusti käsid."

"Kati," ütles Nipernaadi naerdes, "homme hommikuks peavad su riided valmis olema ning siis sõidame kirikhärra juurde, - pole siin vähematki puiklemist ega vasturääkimist, mina pole seda sallinud maast madalast peale - kas kuulsid?"

Kati tõstis hetkeks silmad, vaatas Nipernaadit ning ütles lootusetult:

"Ei, ei, Toomas, sina ei oska käskida - sa nagu polekski kasvanud perepojana talus, nagu polekski harjunud valitsema inimesi. Oled nagu tuul - vahel tormitsed maruna, kuid siis tukud sa nädalate kaupa põõsa all ning sind pole enam kuskil. Aga naine tahab alalist maru, ta on õnnelik vaid siis, kui tunneb alaliselt ähvardavat kõuepilve oma pea kohal. Jaopärast päikest ja jaopärast vihma, kuid kõuepilv alaliselt pea kohal. Ning sinu onu oskab seda. Ta on nii raske ning ta jalad nii suured; kui ta vankrilt maha hüppab, haaran ma ikka vankrist kinni, otsekui kartes, et nüüd-nüüd hakkab maapind värisema ja kõikuma. Sa peaksid tõesti, Toomas, muretsema talle naise, oleks temalgi parem elada ning ta ei tarvitseks nii tihti viina järele sõita." (lk 248-249)

Kati langes pettunult voodisse tagasi.

"Säärane sa oled," ütles ta tusaselt, "sinuga ei saa rääkida. Sinul on minu ees saladused, sa ei usalda mind. Sinu onu pole niisugune: nagu küsid, nii vastab kohe. Puistab kõik oma südamelt, ei varja midagi. Ei, Toomas, ma ei usugi, et sa mind kunagi kosid, ei uskunud juba seal, rukkihakkide juures. Ikka kartsin, et jooksed minema, jätad minu lageda taeva alla. Ning miks peaksin sind uskuma, kui sa ei usalda mulle seda kõige tühisematki."

Nipernaadi sasis tüdruku juukseid ning naeris.

"Oled kui väike siil, ikka ajad okkad vastu," ütles Nipernaadi. "Kuid säärasest saab hea ja korralik naine." (lk 249)

[Nipernaadile:] "Anna oma tüdruk mulle!" ütles Hansuoja peremees. "Elu oled mul päästnud, terveks oled minu ravitsenud, anna oma tüdruk ka. Ning vastutasuks küsi, mida tahad. Annan kuus lehma ja kolm hobust, tahad? Annan kakskümmend vakamaad põldu, tahad? Annan sulle oma metsad, see on tihe palgipuu-mets, ühtki puud pole sealt raiutud, tahad? Kas pean sulle tooma oma talu paberid ja kaardid ning kirjutama tähe, et olen sulle müünud oma talu? Ehk jätad Hansuoja mulle ning võtad vekslid?" (lk 250)
"Kuidas julged sa rääkida Katist nagu mõnest ostetavast loomast?" küsis Nipernaadi.

"Ja muidugi pole Kati ostetav loom, seda ma tean," ütles Hansuoja peremees. "Kuid pean ometi kuidagi sinust lahti saama! Kati ütles ise: "Kui Toomas mind ei võta, tulen sulle." Vaata, nõnda ütles ta."

"Aga mina võtan Kati," ütles Nipernaadi.

"See ongi häda, et sina võtad Kati," hüüdis Hansuoja peremees. "Aga kui sa ei võtaks, vaat siis oleks lusti. Kas tahad kuus lehma ja kolm hobust? Mine ise lauta, vali loomad oma meele järgi ning vii oma tallu. Ning mina annan tähe kaasa, et olen müünud sulle need loomad ning sinult raha tänuga vastu võtnud. Oh sa kurat ja tuline, kui kõva süda sul võib ometi olla, tao nagu ränikivi vastu. Miks ei või sa mind aidata? Elu päästsid, terveks ravitsesid, nüüd anna Kati ka."

"Liiga palju nõuad," lausus Nipernaadi, "elu ma päästsin, aga Katit ei anna."

"Nojah, Katit ei anna," ütles Hansuoja peremees ohates. "Ega sa loll ole, ega sa põrunud ole. Mina ei annaks ka, isegi Hansuoja talu vastu ei vahetaks. Oh sa kurat ja tuline, mida käsed mul teha?"

"Magama heita," vastas Nipernaadi, soovis peremehele head ööd ning läks välja.

Hansuoja peremees jäi talle suuril, kohkunud silmil takka vaatama, kuid hakkas siiski saapaid jalast ära kiskuma ning heitis voodisse. (lk 251)

Vili oli koristatud, tööd põldudel lõpetatud. Koorem koorma järele jõudis talu õue ning kuldsed terad veeresid raskeist viljakottidest valgeisse salvedesse. Maa lõhnas juba hilissügise järele, ööd olid karged jä jahedad. Päikese kaar vajus iga päevaga ikka madalamale, lõõmav tuleratas oli kustunud ja külm, soojendas vaid akna suitsenud ruute. Ikka sagedamini kerkisid taevasse hallid, tinased pilved ning siis pisardus päevade kaupa peenikest külma vihma. Tuul kandis metsadest ja aedadest kollaseid ning vaskpunaseid lehti, kõik põllud ja niidud olid kollaselt kirjud nagu tiigrinahad. Puude alasti rootsudel paistis vaid mõni üksik punakas leheke ning hõrenenud metsades puhus tuul kui läbi sõela. Vahel langesid juba tuhkpeened lumehelbed ning päikese paistes kiirgasid ja sätendasid nad kollaste lehtede vahel. Polnud kaugel enam talv. (lk 251-252)
"Ei, ei," ütles Nipernaadi järsku, "sellest ei saa enam midagi! Miks pean sind nägema õnnetuna? Ma tean küll. Jaak meeldib sulle rohkem, sa armastad ta rammu ja tugevust, aga minu sõnad on sulle nagu sügisene päike, mis ei soojenda. Miks peaksin teid mõlemaid tegema õnnetuks ning kannatama südame piinasid. Parem lahkun juba üksinda, lahkun teadmisega, et mu väike Kati jäi õnnelikuks ning sai oma soovitud mehe, selle hirmsa härjavõitleja. Ning minu valust ja minu kannatustest ei maksa teil palju hoolida!"

"Ja sa annad mind tõesti vabaks?" küsis Kati rõõmsalt ning läbematult.

Nipernaadi viivitas vastusega, kõndis mööda tuba otsekui kaaludes, astus siis Kati juurde ja ütles:

"Mida muud küll oskaksin sinuga teha? Võta oma hirmus härjavõitleja!" (lk 256)

[Kati:] "On see aga üks karu!" ütleb ta rõõmsalt. "Kas tead, Jaak, Toomas kutsub sind hirmsaks härjavõitlejaks ja rõövlipesa pealikuks? Ütles: "Olen aga mina sattunud rõovlipessa, siin kooritakse mind kindlasti paljaks, isegi saapad ja särgi võtavad käest." Ning tõesti, kui ma sind nõnda vaatan, oled kui hiiglane, metsaline padrikust välja jooksnud, säärane suur, liikumatu, sinu kindast saaks mulle terve ülikond. Kuid siiski ei jäta ma sind, üsna õieti ütlesid - kuhugi ei lähe ma. Jään sinu juurde, sa hirmus härjavõitleja ja rõövlipesa pealik, jään sinu juurde, kuid Toomas on noorem, ilusam ja temal on uhke häärber." (lk 258-259)

"Seeba kuninganna"

Üks mees kõndis mööda liivast randa. Ta oli viletsalt riides, koguni nööpe polnud ta kuuel, ning iga valjema puhangu juures tõmbus ta küüru ja hoidis küünarnukkidega kuube eest kinni. Tal olid jalas katkised säärikud, krae oli ta üles kiskunud ning torm ähvardas iga hetk viia ta kaabu. Ta külmetas ja lõdises ning otsis tihti varju mõne paksema puu taga. Nii seisis ta tundide kaupa, vastu puud nõjatunud, kuid ta suurtes silmades polnud tuska ega kurbust. Ainult huuled olid sinised, õlad kokku tõmmatud ning juuksetutt tolgendas kahe silma vahel. Õhtu jõudes koputas kalurite onnidele, ènt harva lasti ta sisse. Meil enestel pole ruumi, öeldi, minge Sirvastesse, seal on kõrts ja võõrastemaja. Kuid Sirvastesse ta ei läinud. Katsus metsas viita ööd, ent metsad olid muutunud hõredaks, tuul lõõtsutas siin samuti kui lagedal väljal. Siis otsis ta hagu ja käbisid, ladus hunnikusse ning katsus teha tuld. Kuid haod ja käbid olid märjad ning samblal ja lehtedel olid jäised killud. Ehk kui õnnestuski süüdata tulukene, siis see suitses vaid ja ei soojendanud. Küürutas lõdisedes ning kuulas kogu öö, kuidas sünged sügiskohinad käisid üle metsade. Katsus ka mängida oma kannelt, kuid sõrmed olid külmad ning metsade kohinas ja ulumises vaibus kandle hääl. Siis peitis ta oma mänguriista põõsa alla lehtedesse, ning kui merelt hakkas kostma kajakate hommikune kisa, rändas külmetades ja nälgides edasi. (lk 266)
Ta armastas merd ja ta kohinat - ikka sammus lõdisedes mööda liivast randa; vahel jooksis koguni edasi ja tagasi, et saada vähe sooja. Siis leidis ta rannal nööripuntra, ning nähes ühe onni juures tokkide otsas lagunud võrke, hakkas neid kärmesti parandama. Juba oli ta töötanud mõne tunni, kuid siis tuli onnist võrkude omanik. Ta vaatles imetelles võõrast meest ning küsis: "Mida teed sa seal minu võrkude juures?" Mees naeratas, lõõritas vilet ja vastas: "Ah sina küsid nimelt seda, mida teen ma su võrkude juures? Paikan neid. Läksin siit mööda, nägin katkisi võrke ja mõtiesin: kui ma nad ära parandan, ei keela härra peremees mulle raasukest leiba ja mõnd heeringat?" Kuid ta naeratus ja lahke meel ei aidanud seekord. Kalur kortsutas vihaselt kulme ning kihutas ta minema. "Ei salli ma sääraseid hulkureid," ütles ta, "päeval tulevad sõprade ja aitajatena, öösel aga viivad onni tühjaks. Ning kui vastu hakkad, löövad surnuks. Nii tapeti alles mineval nädalal Ristmäel kogu kalurite perekond, võibolla olid ka sina seal kaassüüdlane? Mine, mine, pole mul vaja sind!" (lk 267)
Kuid Toomas Nipernaadil oli mõnus ahju kõrval ning ta ei tahtnud veel juttu lõpetada.

"Naljakas küll," ütles ta imestades, "et mu sõpra Jaan Vaigupalu pole siin. Ise kirjutas mulle, et olgu ma kindlasti siis ja siis Sirvaste kõrtsis. Ega siin ometi teisi kõrtse ole?"

"Ei," ütles kõrtsmik, "siin pole üldse midagi. Ainult kalurid ja nende viletsad onnid. Harva tulevad sadamasse mõned lodjad, võtavad puid ja propse ning kaovad. Kehv rahvas, isegi juua ei jõua ta. Kalurid tahaksid küll viina, kuid neil pole raha. Tulevad kõrtsi ja pakuvad raha asemel kalu ja räimi. Mida teeb kõrtsmik siin kalade ja räimedega?" (lk 268)

Õhtul valgusid töölised igaüks enda poole ning Nipernaadi ronis õõtsuvale lodjale. Siin magas ta ühes lodjavahiga küdeva raudahju juures ning oli rahul ja õnnelik.

"Lähevad need lodjad välismaale?" küsis ta.

"Ei need surnukirstud tormi kannata," vastas lodjavaht. "Isegi rannaäärsete sadamate vahet on nendega kardetav sõita."

"Kahju," vastas Nipernaadi kurvalt, "mul oleks tuju välismaale kihutada. Olen elukutselt madrus ning mulle meeldib rännata mööda meresid. Tõepoolest, see on midagi hoopis paremat, kui kõndida mööda kuiva maad. Ning põnev on see muidugi ka, pole naljaasi tormidega võidelda, eriti kui su käsutuses on säärane vana puusärk nagu see lodi." (lk 272)

"Siin oleks tööd ja teenistust mitmeks kuuks," arvas Jaanus Roog, "kahju ainult, et meie mehed nõnda ruttavad. Halb on töötada, kui pole elukutselisi töölisi. Siin on aina kalurid ja talude sulased, need robistavad ja kiirustavad, nagu oleks see mõni heinaniitmine või võrgutõmbamine. Propse tuleb laadida pikkamööda, asjatundlikult, iga puu tuleb enne mitmed korrad tõsta ja seadida ning alles siis, kui oled kindlasti otsustanud, missugust puud sa tahad järjekorras võtta, tõstetakse see veeringule. Kuid kalurid ja sulased ei oska nõnda talitada, nad arvavad, et töö on tegemiseks, mitte teenistuseks." (lk 272)
"Tore tüdruk on Maret Vaa," ütles Jaanus Roog. "Tal on merirohelised silmad, tõmmud põsed ja mustad juuksed, aga ta nina on kongis nagu kaarnapojal. Ara arva temast midagi halba, ta on alles nooruke ning isegi mind, kenamat poissi siin rannas, ei salli ta hästi, on metsik ja ligipääsmatu ning armastab üksinda joosta mööda metsi ja randu. Vana kalur on temaga hädas, oleks tarvis tal vanul päevil tugevat väimeest, kuid Maret ei taha sellest kuuldagi. Nõnda elavad nad vaeselt ja viletsalt, tihti pole neil süüa ega riideid. Kuid Maret on ilus tüdruk, eile kohtasin teda rannas ja ütlesin - pane tähele, Maret, homme tulen sind vaatama, ole kodus ja oota!" (lk 274)
Kui Jaanus oli läinud, ütles Nipernaadi lõbusalt:

"Upsakas mees on too Jaanus Roog, ma ei salli teda. Millest võttis ta, et olen Peipsi poolt mees ning oskan võrke tõmmata? Ma pole iialgi Peipsini saanud ning ei tea üldse, mis tahendab üks noot. Olen madrus ja ootan vaid käsku, kunas ilmuda laevale. Varsti kihutan ma kaugele välismaale ning siis on jäädavalt lõpp minu hulkumistel. Kuid seniks töötan tõesti Sirvaste sadamas propse laadides ning korterit pole mul ka. On kole magada õõtsuval lodjal, tihti ärkad öösel merehaigena ning siis tuleb lodjalt maale tulla, mööda randa sammuda, öösel vihmas ja lumes külmetada, kuni tunned end jälle tervena ning võid lodjale tagasi minna. Aga see on kole, eks ole? Olen vana madrus, kümneid aastaid olen kihutanud meredel, kuid õõtsumist ma ei salli." (lk 275)

Nipernaadi naeratas, vaatas hajameelselt tüdrukule otsa ning lausus:

"Aga sina ei leia rannast ühtki pärlit? Ikka loodad ja unistad - kord leiad rannast suure pärlihunniku, mida lained uhuvad sulle hukkunud laevalt. Ikka jooksed mitmed korrad päevas vaatama, kas pole meri juba toonud sulle oodatud varandusi? Kui kaua mõtled end petta ja elada tühiseist unistustest? Kas poleks siiski mõistlikum leppida Jaanusega?"

"Ära räägi mulle Jaanusest," ütles Maret, "miks hirmutad mind selle mehega? Kuid pärlite leid polegi unistus, seda usun ma kindlasti. Uhub ometi meri kaldale igasugust kõntsa, hukkunud laevade igasuguseid osi, miks ei võiks ta kord kaldale uhtuda ka pärleid ja teisi varandusi? Ning siis olen ma rikas ja ihaldatav, isegi Nipernaadi räägib siis minuga lahkemalt. Ehitan siia kaldale endale lossi ning tuhat säravat akent hiilgavad kui majakad kaugele merele. Oled siis, kus oled, seda hiilgavat tulemerd tuled sa kindlasti vaatama. Ning kui sa, pimestatud hiilgusest ja uhkusest, astud mu läve ette, siis tulen ma sulle vastu ja ütlen: "Nüüd jääd sa siia, vana madrus!""

Nipernaadi võttis tütarlapse käe oma pihku ning tundis eneses otsekui viimast päikesekiirt talvisest taevast.

"Sa oled nii kena," ütles ta lõbusalt, "kuid ma ei tule siiski su juurde. Ent vana madrus ootab sind sealpool maid ja ookeane, kaugel põhjas üsna maailma lõpu lähedal. Üks laev on seal kaugel põhjas hukkunud ning lained uhtunud madruse kaldale. Kuid ta on juba üsna vanaks jäänud, kümnekordsed kortsud kui sõela tihe põhi katavad ta nägu. Ning elab ta samblast ja valgest tohikust hurtsikus ning üle tema pea kiirgavad tähed ja virmalised. Elab ja ootab aastast aastasse, elab ja ootab. Ning, vaata, siis ärkab ta ühel hommikul trummide valjust põrinast ja sõjasarvede puhumisest, ta jookseb hinge hoides oma hurtsiku lävele ja vaatab: araabia hobustel ja arvutuil kaameleil liigub suure leeriga tema poole Seeba kuulus kuninganna. Sõjameeste kullast kilbid säravad päikeses ning tiheda metsana tõusevad teravad küvrid. Aga sõdurite keskel liigub elevandiluust kandetool kaheteistkümne musta orja õlal ning kandetoolil istub kuninganna ise, särades sinistes safiirides, punastes jaspistes ja rohelistes smaragdides nagu kevadine päike. Ning vana madrus langeb pimestatult põlvili oma hurtsiku ette, katab silmad käega ja hüüab: "Suur jumal, lase kesta sel unenäol, sest pole võimalik, et Seeba kuninganna külastaks mind." Jõuab õhtu, sõjavägi lööb lahti oma telgid, süttivad arvutud tuled ning tuledel küpsetatakse maitsvaid roogasid. Aga kuninganna astub oma kandetoolilt ja ütleb: - "

"Kes on too kuninganna?" küsib Maret äkki.

"See oled muidugi sina," ütleb Nipernaadi. "Sa astud oma kandetoolilt ja ütled: "Mu sõjavägi puhkab lõkendavate tulede ümber. Võib-olla tahad sa vaadata mu leeri ja mu rikkust? Vaata, mu telgid on ehitatud siidist, Oviiri kullast ja Almugi puust, mu sõdurite kilbid on puhtast kullast ning igaks kilbiks on kulunud kuussada seeklit. Mu orjad kannavad kiivreid ning igaks kiivriks on tarvitatud kolm naela kulda. Ning vaata mind ennast - kas veri ei hakka vahutama su soonis ning suu ei avane rõõmsaks kisenduseks minu järele? Kas pole ma nagu noor hirvepoeg või nagu valminud veinikobar Engedi viinamägedest? Kas pole ma nagu rohuaedade allikas, elava vee kaev, mille järele ihkavad su janunevad huuled?" Ning mina vaatlen sind, olen pimestatud su ilust ja vastan: "Ole kiidetud sa, kuulus Seeba kuninganna!" Aga su huuled hakkavad äkki värisema, nagu oleks neid puudutanud sügis tuul, su siidpehmeis silmis hakkab särama pisar ja sa küsid: "Pole sul tõesti enam midagi muud öelda mulle?" Ning siis suudlen ma su kuue pärlitest tikandust ja vastan: "Armastan sind, kogu oma elu olen armastanud sind, juba siis, kui olid alles vaene kaluriplika Sirvaste rannal!"" (278-280)

"Ei, ei," ütles Nipernaadi, "madrusel ei kõlba metsa raiuda ja onnides elada. Seda võivad vaid kalurid ning Jaanused. Madrus on kodus vaid laeval, üksnes õõtsuval merel tunneb end õnnelikuna." (lk 281)
[Nipernaadi:] Miks ei või üks madrus saada kapteniks, kui ta nii väga seda tahab ja püüab? Selleks on koguni igasugused koolid ja muud abinõud. Ning kui ta on tõusnud juba kapteniks, pole ka laevani enam kauget. Kaptenid teenivad hästi ning mõne aasta hoolsalt töötades võivad nad kergesti juba oma laeva sadamasse juhtida. Miks ei võiks seda juhtuda ka minuga? (lk 283)
Maret litsus oma sõrmed poisi juukseisse ning hakkas neid vihaselt sasima.

"Ah niisugune oled sa!" hüüdis ta välkuvail silmil. "Tuled paarikümne aasta pärast ning küsid, kas mu rinnad on veel kõvad nagu ränikivid, mu keha sitke nagu kadakajuur! Pilkama tuled siis mind, irvitama mu vanaduse üle? Kas tead ka, et olen siis juba vanamoor ning mu pojad peavad juba sõitma võrkudega merel? Milleks tuled siis veel kiitlema, keda huvitab enam su laev ja su kapteniau? Ah kui vilets ja halb oled sa, või tahad nüüd minna ja tulla alles paarikümne aasta pärast. Kuid siis ära parem tulegi, käsin oma poegadel sind püüda nagu hulkuvat koera ning siis tahan ma ise sind nuhelda!"

Sasis vihaselt poisi pead ning lükkas selle põlglikult kõrvale.

"Ei, ei, mis me räägime," ütles ta otsekui lootusetult, "oled nagu tuul, mine hoia sind kinni!"

Ning uuesti täitusid ta silmad pisaratega, ta litsus pea padjasse ja nuuksus. (lk 283)

"Aga mina vastan," ütles Maret, aimates järele Nipernaadi häält, "mina vastan nõnda: "Ei, armas Toomas, nüüd ei lähe ma sinuga sinna mändide alla ning ka oma isa ei võta ma kaasa. Nüüd oled sa võõras, sul on uhked saapad jalas ning su kuub on mustast kalevist. Ma pole tundnud ega tunne säärast meest. Kunagi aasta eest elas siin üks poiss, aga ta oli nii vaene ja vilets, kõik kümme varvast paistsid korraga ta katkistest saabastest. Ning tal oli kulunud kuub, määrdinud püksid ja ta särgist polnud arugi saada, oli see särk või muidu mõni narts. Armastasin toda vaest poissi, oleksin meeleldi elanud temaga pisikeses hurtsikus või puu juure all, aga sind ma ei tunne. Ei, ei, kuidas armastaksin sind, kui sul on uhked laevad ning sa käsutad inimesi, kas jääbki sul enam aega minu jaoks? Mul on enesel kaks tugevat kätt ning nendega rühin ma elust läbi. Nendega jõuan end toita ja katta, aga suuremast ma ei hooligi. Ning kui vahel hakkavad tõusma suuremad ihad ja tahtmised, küllap jooksen siis paar korda randa vaatama - aga ehk meri uhtus ometi minu jaoks midagi kaldale? Ning kui olen jooksnud ühes tuultega, tulen koju ja lohutan end: eile ning täna polnud midagi, aga torm on nii vali ja lained nii suured, homseks toovad nad kindlasti mulle pärlihunniku! Ning rohkemast ei tahagi ma teada."" (lk 285-286)
"Katarina Jee?" naeris Jaanus. "On inimestel ka sääraseid nimesid? Kuid Peipsi ääres on vist üldse väga naljakad nimed, ega muidu oleks sindki hüütud Nipernaadiks. Kas tead, kui ma esimest korda kuulsin su nime, naersin vatsa haigeks." (lk 290)
"Ja muidugi," ütles Maret, "need ränikõvad rinnad ning see kadaksitke keha saavad Jaanusele - nõnda olen ma otsustanud. Ning isegi pulmadest rääkisime juba - siis, kui olin seal metsas. Sa ei teagi, mis mees on see Jaanus, kirve kolme hoobiga lööb ta puu maha. Ma seisin ja vaatasin: kirves tantsis ta käes kui särav pikne, siia ja sinna sähvas ta ning puud ümberringi muudkui langesid visisedes ja oiates. Mis oleks mul viga niisuguse mehega elada? Ta teenib palju raha ning siis me ehitame endile uue hurtsiku, ning kui jumal annab, ostame ka mõned võrgud ja paadid. Jaanusega saab elus kaugele, ta armastab tööd ning ei seisa päevagi tegevuseta. Ning kui sa kord elad seal kaugel põhjas oma tohikust ja samblaist hurtsikus, siis ära oota Seeba kuningannat. Ma ei mõtlegi sinu juurde tulla! Ega ma rumal ole, mida ma lähen vaatama üht vana madrust? Oh ei, Seeba kuningannal on siis hoopis huvitavamaid külastusi!" (lk 292)
"Ei, sa ei kõlba isegi isaks mitte, oled nii raiskuläinud metsaline, et sind tuleks alles kasvatada ja õpetada. Ühe valju käega naise peaksid endale saama, see paneb sulle nagu vaadile vitsad ümber ja siis muutud sa sõnakuulelikuks meheks, nagu voonakene käid tema tema kõrval ja oled hoopis vakka!"

"Kas mitte sina ei tahaks olla mulle sääraseks naiseks?" küsis Nipernaadi naeratades.

"Mina - mida sa õige arvad?" pahandas Maret. "Kuhu lähen ma niisugusega? Kogu Sirvaste rand naeraks — vaata, ütleksid inimesed, nüüd alles sai too Snmon Vaa tütar Maret endale mehe, on see aga üks hirmutis! Nojah - nüüd naeratad sa jälle! Arvad vist ikka tõsiselt, et oled kena ja ilus? Kuid kui sa olekski minu mees, ütleme korraks nõnda, kui sa olekski minu mees, paneksin sind hurtsikusse luku taha ning siis alles hakkaksin ma sind õpetama. Soolas leotatud vitsadega peksaksin sind, kõik su koerused ajaksin välja ning poleks sul päeval ega ööl minutitki rahu. Ning kui sa oleksid nõnda küllalt õpetatud, viiksin sind sauna, paneksin uued riided selga ning alles siis läheksin sinuga rahva sekka. Ja isegi siis poleks ma veel sinu peale uhke, vaid kostaksin nõnda: "Sain endale meheks logardi, jumal, jumal, kuidas hakkan ma temaga elama!" Nõnda ütleksin ma." (lk 293-294)

"Ma pole sugugi kuri," vaidles Maret, "kuid sinuga ei saa ju teisiti. Ühele kenale mehele oleksin õrn ja sõnakuulelik naine, kallistaksin ja armastaksin teda, nagu hirvepoeg tiirleksin ta ümber. Kuid sinuga ei saa nõnda, sinule tuleb nagu peruhobusele rauad kõvasti suhu panna - muidu oled kohe läinud. Igast hobusest saab koormavedaja, kuid mitte iga hobune ei vea piitsata. Sina aga oled piitsahobune, üksnes kõvad käed hoiavad sind koorma ees. Küllap ma sellega hakkama saaksin, kuid ma ei taha." (lk 294)
[Nipernaadi:] Ah mu jumal, nagu päike on kadunud ning taevas hakkab puistama lund, nii olen ka mina kohe saamatu ja lõhki. Ükski mu sõna ei kosta enam veenvalt, kõik mu jutud on otsekui pudeva ämblikuniidiga kokku traageldatud. Siis pole minust üldse enam asja, isegi kõige kõlisevam tõde kostab valena. (lk 296)
Kaks inimest tuli pooljoostes Sirvaste kõrtsi poolt. Üks neist oli Jaanus Roog, ta jooksis ees, hüüdis vahetpidamata midagi ning näitas käega ikka Siimon Vaa hurtsiku poole. Teine oli daam, ta kandis laia kasukat, peas valget mütsi ning kasuka alt paistis mingisugune värviline kleit. Jalas olid tal pisikesed siidist kingakesed, lumest ja porist märjad. Ta oli keskealine naisterahvas, vähe tüse, ta hingeldas ja lõõtsutas kiirest käimisest. Tihti jäi ta seisatama, tõmbas hinge ning keelas Jaanust ruttamast. Siis lõi väike õrn punetus ta kollastesse põskedesse ning suured, vähe juba elatanud silmad hakkasid helkima. (lk 298)
"Asja Nipernaadi juurde?" naeris uuesti daam ning hakkas ka vasakut kätt kindast vabastama. "Ah mu jumal, siin on nii palav, ma lämbun. Kas Toomas Nipernaadit pole siis kodus? Aga ta pidi kindlasti siin olema?"

Maret vaatas küsitelles Jaanusele otsa, kuid Jaanus naeratas vaid ning asetas daami väikese kohvri lauale.

"Ei," ütles Maret vähe tusaselt ja upsakalt. "Nipernaadi läks vähekeseks välja, ning kunas ta tuleb, ma ei tea."

"Jah, säärane ta on," ohkas daam, "ikka luusib mööda metsi ja maanteid. Kuid praegu on juba lumi maas ning ma arvasin, ta peaks olema juba taltsam. Ühes lume tulekuga muutub ta jälle inimeseks ning kuulab sõna." (lk 299)

"Ehk ütlete siiski, kes te olete?" hüüdis Maret tusaselt.

"Olen Toomas Nipernaadi naine!" vastas daam. "Minu nimi on Inriid Nipernaadi."

"Naine?" karjatas Maret ning haaras tooli leenist. "Teie olete Nipernaadi naine?"

"Jah," vastas daam rahulikult, "olen Nipernaadi seaduslik naine, juba kuueteistkümnendat aastat - kas pole ta sellest teile midagi rääkinud? Ah jah - ma tunnen teda, kui ta läheb suvel oma rännakuile, siis on ta tööline, põllumees, rätsep ning minupärast kas või korstnapühkija. Siis salgab ta oma õiget elukutset ja perekonda, elab kui lind oksal. Säärane ta on, olen juba harjunud ta tujude ja iseärasustega. Kevade tulles kaob ta minu ja sõprade juurest ning siis ei maksagi teda otsida." (lk 300)

"Seepärast ütlesin ma kohe," lausus Jaanus Roog, "sa pole õige tööline. Meie laadisime Sirvastel propse, ning kui ta seal robistama hakkas, ütlesin ma kohe, sa pole õige tööline. Oled kas Peipsil noota vedanud või muidu teinud midagi tühja-tähja! Sest, vaadake, proua, propse laaditakse nõnda: valitakse üks puu, teine puu ja kolmas puu, vaadeldakse neid, tõstetakse kätel; kui on leitud too õige ja paras, pannakse see veeringule ja lükatakse lotja. Aga tema ei osanud seda hästi, propsid kukkusid ikka veeringult maha."

"Ah jumal, mina ei tea sest asjast midagi," ütles proua. "Olen kogu oma elu linnas elanud ning maal tunnen end alati nii abituna." (lk 300)

"Ning õnn oleks üsna lähedal!" hüüdis äkki Maret, pööras järsku ringi ning jooksis nuttes teise tuppa.

Proua tõusis kohkunult üles, vaatas küsitelles kord kaluri, kord Jaanuse otsa.

"Mis sel tütarlapsel viga on?" küsis ta. "Või on mu mees siin vähe süüdi? Ah jumal, niisugune ta on, fantaseerib ja unistab ning ükski sõna ei vasta tõele. Ta mõttelennul pole iialgi piiri, ta sündsustundel äärt. Asetub ikka väljapääsmatuisse situatsioonidesse ning on siis ise õnnetu ja kurb. Kas võin ma kuidagi aidata seda tütarlast?"

Tahtis minna Mareti juurde, juba astuski lävele, kuid Maret hüüdis:

"Ei, ei, ärge laske seda naist minu juurde, ärge laske minu juurde! Vihkan teda, kogu hingest vihkan teda ja tema meest!"

Nuttis, naeris, pildus patju ja vaipu mööda tuba laiali.

"Ning õnn oleks üsna lähedal!" hüüdis ta läbi nutu ja naeru. "Ning õnn oleks üsna lähedal!" kordas ta otse kisendades. (lk 300-301)

Äkki avanes uks ning tuppa astus Nipernaadi. Ta jäi kohmetult seisatama ning ei saanud sõna suust

"Mu jumal," hüüdis proua ning jooksis talle rõõmsalt vastu, "oled sina aga metsik ja must!"

Lükkas teda siia ja sinna, vaatas eest ja tagant, naeris, rõõmustas, kilkas.

"On aga suurepärane ülikond sul seljas," hüüdis ta, "ning saapad, mu jumal - kõik kümme varvast kui hiirepojad väljas! Ning vanemaks oled jäänud, mu jumal, isegi mõned hallid juuksed on tekkinud meelekohta. Küllap on olnud see suvi jälle sündmusrikas? Kuid sa ei räägi mulle muidugi sellest, eks ole?" (lk 302)

"Mis sul ometi on selle tütarlapsega?" küsis proua. "Kui ta kuulis, et oled naisemees, jooksis ta kiljatades teise tuppa ning hakkas nutma. Olid sul temaga mõned vahekorrad, armus ta sinusse? Oli hea, et siin viibis ka tema peigmees, see ruttas tema juurde ning tütarlaps rahunes peatselt. Väga kena poiss on see peigmees, kohtasin teda Sirvastes ning tema juhataski mind siia."

"Nõnda!" lausus Nipernaadi, tõmbas käega üle otsaesise, astus paar sammu Mareti ukse poole, kuid pööras kohe tagasi.

"Kas tead," ütles proua, "olin kaua teel ning otsisin sind kaua. Ning missuguseid asju mulle räägiti sinust! Ühes kohas, vist Vikavere vallas, olla sa olnud koguni peremees? Ning üks õpetaja proua rääkis mulle, et ta olla peaaegu-peaaegu sinusse armunud. Sa olla nimelt olnud tema isa talus sulaseks ning otsinud sealsest jõest pärleid ja kulda."

"Hea küll," ütles Nipernaadi järsku, "ma ei taha sest midagi kuulda. Sa tead ju, suvi on minu päralt."

Proua vaikis, tume vari libises üle ta näo, kuid siis naeratas ta jälle. (lk 302)

"Nii see on," ohkas Nipernaadi. "Kuid nüüd oled näinud sa ise minu Katarina Jeed, eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ning ta paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat vedama."

"Nii see ikka ei ole," ütles Inriid vahele.

"Jaa, jaa," ütles Nipernaadi otsekui enesele ning ohkas. "Abielu paneb vitsad ümber, ükskõik, missugune ka poleks see abielu. Ning kui ma jälle kord siia satun, siis on ka sinul, armas Maret, vitsad ümber." (lk 303)

"Kas me ei lähe juba?" ütles proua kärsitult. "Nõnda ei jõua me tõesti enam rongile!"

"Ole vait, naine," ütles Nipernaadi, "veel on jäänud paar lühikest silmapilku mu suvest ning need on minu päralt. Näed sa - veel on rannas paar mustendavat laiku, mitte kogu maa pole veel kaetud lumega. Olen sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all."

Naine jooksis pisikese akna alla ja hüüdis rõõmsalt:

"Vaata, vaata - nüüd hakkas sadama lund, needki laigud kattuvad hetke jooksul!"

"Nii ta on," ohkas Nipernaadi, "nii ta on!" (lk 303-304)

Maret seisis lävel ja hüüdis otsekui deklameerides:

"Ning vaata, ühel hommikul ärkas madrus trummide põrinast ja sõjasarvede puhumisest, ning kui ta avas oma silmad, nägi Seeba kuningannat tulevat suure leeriga. On sinu Seeba kuninganna nüüd tulnud, Toomas?"

"Seeba kuninganna?" kordas Nipernaadi kurvalt. "Ei, armas Maret, mi kaua kui veel elan ja hingan, saan hinges ikka ootama oma Seeba kuningannat. Isegi raugana hüüan veel ta järele!"

"Ning mina jooksen randa vaatama, kas meri pole uhtunud mulle pärleid!" ütles Maret. (lk 304)

Nipernaadi astus tütarlapse juurde ja küsis:

"Ons sinu pulmad nüüd kindlad, Maret, üsna kindlad?"

"Küllap nad on," vastas Maret silmi tõstmata.

"Ning mida sooviksid sa endale pulmakingiks?" küsis Nipernaadi.

Maret mõtles vähe, astus Nipernaadile üsna lähedale ja sosistas midagi kõrva.

"Mis, mis?" hüüdis Nipernaadi üllatatult. "Sa tahad pulmakingiks mu kannelt? See on olnud tõesti mu armsam ja kallim varandus. Midagi paremat poleks ma osanudki sulle kinkida." (lk 304)

Välislingid