Tegu

See artikkel räägib millegi tegemisest; sarvlooma kohta loe artiklist Tigu.

Proosa

• Kas siis meie tegu loobki maailma lunastuse sellega, et teeb endale ruumi ja hüppab sinna tühjusse? Kas ta loob — mõistagi küll mitte kogu maailma lunastuse, aga vähemalt nii suure osa sellest, nagu ta ise maailma ulatusest hõlmab?

Siin haaran ma härjal sarvist ja küsin, hoolimata kogu ratsionalistide ja monistide seltskonnast, olgu nad mis tahes karva: miks ka mitte? Meie teod, meie pöördepunktid, kus me paistame endale iseennast loovana ja kasvavana, on maailmaosad, millele me oleme kõige lähemal, osad, mille kohta meie teadmine on kõige lähedasem ja täielikum. Miks me ei peaks neid võtma sellisena, nagu nad paistavad? Miks nad ei võiks olla maailma tegelikud pöördepunktid ja kasvukohad, millisena nad näivad — miks mitte olemise töötoad, kus me tabame faktide valmimist, nii et maailm ei saa kuskil muud moodi kasvada kui just nõnda?

• William James, "VIII loeng: Pragmatism ja religioon" rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid", tlk Märt Väljataga, 2005, lk 185-186

• Alguses ei olnud sõna. Alguses oli tegu. Sõna on pigem arengu lõpp kui selle algus. Sõna on lõpp, mis kroonib teo.
  • Lev Võgotski, "Mõtlemine ja kõne", tlk Peeter Tulviste, Avatud Eesti Raamat, Tartu: Ilmamaa 2014, lk 493
  • "Alguses oli tegu," väitis ka Goethe Faust Johannese evangeeliumi algust tõlkides.

• Vene idealiste ei rahuldanud enam lihtne sõnaline jutlus - nad tahtsid juba tegu näha. Tekkisid ennastsalgavad võitlejad-terroristid, kes tegid oma ülesandeks üksikutelt võimumeestelt ja tsaaridelt elu võtta, et sellega nende julma südant hirmuga täita. Iga mahavõetud pea asemele kasvas aga üheksa uut pead. Siiski - meeled erutusid ja mõtlema hakkasid ka need, kes seni ainult sõid ja magasid. Igatsus ebamäärase vabaduse järele kasvas.
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 13

• Tegu jõuab mõttele järele. Paha, kui ta temast mööda läheb.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, Loomingu Raamatukogu 48/1977, lk 53

• [Alain de Carnillac:] Ja parimad laulud kangelastegudest on alati loodud nende poolt, kes ise on lahinguväljast eemal. Nii on lugu ka kroonika-kirjutajatega. Sellepärast ongi see, mis me teame oma esivanemate suurtest tegudest, enamasti vale.
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 220

• Kui lähtuda absoluudieetikast, siis on mis tahes olendite kahjustamine üldse lubamatu. Ja siis oleme seisus, kus pole erilist vahet, kas pistame näiteks nahka kartuli, lööme maha sääse, kes on tulnud meie verd himustama, või läheme must-toonekure pesale oma uudishimu rahuldama. Albert Schweitzer, kes formuleeris printsiibi, et ülim eetiline hoiak on aukartus elu ees, ei mõelnud seda päris nii. Luterlasena asetas ta printsiibi jälgimise kohustuse inimese südametunnistusele: inimene peab iga hetk kaaluma oma tegude tagajärgi ja vastutama nende eest. Nii see tegelikult ju käibki ning samas on alati olemas eksimise võimalus.
  • Rein Kuresoo, intervjuu: Toomas Kukk, "Loodus pole meist kuigi kaugel",Eesti Loodus, 11/2009

• Hirmus, jah. Kuid tema polnud mees, kes üksnes hirmu pärast midagi teeks või tegemata jätaks.

Leitari maailmas hirm lihtsalt oli. Mitte ei mõjutanud kuidagi tegusid.

• Triinu Meres, "Kuigi sa proovid olla hea", 2019, lk 116