Albert Schweitzer

Albert Schweitzer 1952. aastal.

Albert Schweitzer (14. jaanuar 1875 Kaysersberg, Elsass-Lotring, Saksa keisririik – 4. september 1965 Lambaréné, Gabon) oli saksa filosoof, filantroop, teoloog, arst, organist ja misjonär. Ta sai 1952. aastal Nobeli preemia.

Allikata

• Sõber kuuleb minu südame laulu ja laulab seda mulle, kui ma ise unustama kipun.
• ... kui inimestes on valgus, siis kiirgab see neist välja. Nii õpime me koos pimedas kõndides üksteist tundma, ilma et tarvitseks käega igaühe nägu puudutada, või üksteise südameisse tungida.

Tema kohta

• Kui lähtuda absoluudieetikast, siis on mis tahes olendite kahjustamine üldse lubamatu. Ja siis oleme seisus, kus pole erilist vahet, kas pistame näiteks nahka kartuli, lööme maha sääse, kes on tulnud meie verd himustama, või läheme must-toonekure pesale oma uudishimu rahuldama. Albert Schweitzer, kes formuleeris printsiibi, et ülim eetiline hoiak on aukartus elu ees, ei mõelnud seda päris nii. Luterlasena asetas ta printsiibi jälgimise kohustuse inimese südametunnistusele: inimene peab iga hetk kaaluma oma tegude tagajärgi ja vastutama nende eest. Nii see tegelikult ju käibki ning samas on alati olemas eksimise võimalus.
  • Rein Kuresoo, "Loodus pole meist kuigi kaugel". Intervjuu Toomas Kukele ajakirjas Eesti Loodus, 2009 nr 11