Toonekurg

Toonekured on üks pikakoivaliste ja -nokaliste lindude perekond toonekurglaste sugukonnast. Eestis elavad valge (Ciconia ciconia) ja must toonekurg (Ciconia nigra).

Piibel[muuda]

Issanda puud saavad toidust küllalt,
Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud,
17 kus linnud pesitsevad;
toonekurgedel on majad küpresside otsas.

Psalmid, 104:16-17

Proosa[muuda]

Aga kõik silmitsevad viiuldajat. Teda ei tunne siin keegi, nood teised kaks on ta Varssavist välja nuhkinud. Õues ei saadud teda terasemalt silmitseda, alles nüüd, madalas tares, on näha, kui pikk mees ta on. Otse kentsakalt pikk, peamiselt just jalad on tal niisugused, nagu koosnekski ta keha ainult jalgadest ja peast, nende vahel aga pisike kere, ühesõnaga toonekurg. Nägu kõhn ja ahtake nagu kitse keel, tundub, et seda saabki ainult küljelt, profiilis vaadata. Ka silmad on külgedel nagu linnul. Kuna aga viiulimees kaela längus hoiab ja nina tal on määratult pikk, paistab, et ta selle ninaga oma kumerale rinnale toetub, nagu seda just toonekured teevad. Keegi hüüdis: "See on ju toonekurg!" Keegi teine omakorda: "Piitsavars!" — ja nii nad teda kutsuma hakkasidki. "Pan Piitsavars!" hüüavad ühed. "Toonekurg!" vaidlevad teised. Viiulimees aga hakkas mängima. Ja laskis kuuldavale niisuguse liigutava ja tulise heli, et südame hellaks võttis ning üldine kõnesumingi vaiksemaks jäi. Viiulimängija vaatab nagu lind kollaste silmadega kord vasakule, kord paremale, ning juuksed on tal samuti punakaskollased. Ta mängib, aga naised on juba ukse all kostitamiseks väikese laua katnud ja paluvad pillimehi punšile.
- Maria Dąbrowska, "Külas on pulmad", tlk Aleksander Kurtna, 1967, lk 52

Luule[muuda]

Ühel kallil õhtul
toonekurg me kambris
ööbida sai loa -
õndsalt maha heites
koivad kokku murdis
nagu liigendnoa;
seitse patja seadis
kauni kaela alla
risti üle toa;
majavaimult tellis
hommikuseks eineks
kerge konnaroa.

Hando Runnel, "Laul toonekurest ja noorsoo polütehnilisest teadlikkusest" kogus "Avalikud laulud" (LR 27/1970), lk 49

JA AADALPÄRT ARUTLES EDASI
igatahes ei imesta ma põrmugi et järgmise
astmena inimese kui bioloogilise liigi
arengus ilmuvad isendid kes hakkavad
ehitama korstnaid ilma majadeta aga sellisel
juhul on muidugi asja tuum küsimuses kellele
niisuguseid korstnaid püstitatakse kas inimestele
või toonekurgedele

Toomas Liiv, "Aadalpärt laulab rumalatest inimestest" kogus "Kurbus vikerkaarest" (1971), lk 53-54