Mine sisu juurde

Viiuldaja

Allikas: Vikitsitaadid
Mary Neal Richardson, "Viiuldaja" (1912)
Adelaide Cole Chase, "Viiuldaja (John Murray)", (u 1914)

Proosa[muuda]

  • Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski boamadu. Valmistasid saurused prille või olete kuulnud, et jõehobu mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin viiulit — paremini kui ükski teine teist. Ja ma ütlen: oleksid mu sõrmed pisut pikemad, siis saaks minust ilmakuulus kunstnik. Mõistate — ilmakuulus! Aga sõrmed ei ulatu, sellepärast pean loobuma. Pange tähele: sõrmed, mitte anne, mitte peaaju pole takistuseks. Jätsin tee teistele vabaks, ei võistle. Las mängib mõni Hubermann, mina ei mängi, sest neil on pikemad sõrmed kui minul. Või miks mängis Paganini nii hästi? arvate: anne? Tal olid pikemad sõrmed kui ühelgi teisel, sellepärast. Annet juba jätkuks teistelgi; aga sõrmed on lühikesed, ei ulatu.



  • "Milline inimene on tšellist?" küsisin ma.
Stenbacka tõmbas tõrksalt sõrmedega labi juuste ja vahtis raskete sametkardinate vahelt öist tänavat.
"Tšellist... tšello... tšello hääl on naise hääl. Viiuldaja on alati kuidagi suureline. Viiuldaja paneb alati mängu kõige rohkem... iseennast. Viiuldaja otsib oma häält. Aga tšellist... tšellistis elab igatsus... tšellist otsib naise häält... vahest ema häält..."
  • Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018, lk 50-51

Luule[muuda]

Väikeses ungari kohvikus
joovad mehed ja naised
kollast veini kõrgetest karikatest.

Läbi piimja suitsuhägu
alamõõduline blond viiuldaja
toetub oma viiulile
kui naise rinnale.
Punane juus süttib kui tuli
tema mantlivarruka mustal,
kus ta valge kõhn käsi
väriseb ja veikleb,
nagu kuuvalguse kiir,
kui tuul lõhub tasase vee.

Vikipeedias leidub artikkel