Suits

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lõkkest tõusev suits

Suits (ka suitsugaas) on põlemise juures tekkiv hõljuv segu peamiselt õhust, veeaurust ja tahketest osakestest.

Piibel[muuda]

Sest ülekohus põleb otsekui tuli,
mis põletab kibuvitsu ja ohakaid
ning süütab metsarägastikud
kerkiva suitsuna haihtuma.

Luule[muuda]

toobris, kus pesnud end roojased naised,
nõus, kuhu uhutud haigete muhud,
sammaspoolikud, kärnad ja paised,
vees, kuhu puistatud nurjunud tuhud,
väävlist ja tõrvast suitseval leel
keegu kadeda laimaja keel!

  • François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest". Tõlkinud Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47


eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.


[Mihkel]:
Kui on mu piibuke täis,
küll tast suits siis tõuseb ja keerleb ja mängib mu ümber;
kui on tubakal ots, otsas on sõbrad kui suits.


Leegitsev öö!
Aeglaselt põled sa maa kohal,
unede veidralt vahelduv suits
vilgub ja väänleb teele su jälgedes,
leegitsev öö!

  • Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul". Tõlkinud Ene-Reet Soovik. Akadeemia 10/1996

Draama[muuda]

  • Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus,
pealtnäha kena vormi maotu kaos,
sulgkerge tina, helge suits, külm leek,
erk uni, haige tervis, palav jää -
ma armastan, kuid armastust ei näe!


Proosa[muuda]

  • Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool. Siit-säält tõusid keskpäeval kaugelt ja ligidalt pikad ja tumedad suitsujoad lookadena taeva alla, kadus päikegi enne suitsusse, kui ta ulatas pika varbaga metsa kõrgemat puud. Põlesid metsad ja sood purskasid tuld. Tulesädemeid oli õhk täis ja piibu­meestel lendas tuli alati ise piipu. Ja inimesed valvasid ööd-päevad omi kalleid eluhooneid tulekahju eest.


  • Raketid panid põlema luised aasad, muutsid kivi laavaks, puu söeks, vee auruks, tegid liivast ja kvartsist rohelist klaasi, mis vedeles laiali pillatud peeglitena kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu trummid, mis põrisevad öös. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase suitsu õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja mehed, vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on silmale tuttav, peksta minema kõik võõrastav.
    • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Veebruar 2002: Rändrohutirtsud". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 86


  • Imestas mind seegi, et piiblis on kalmuski lõhnarohtude hulgas, sest Minnikal kasvav põhurohi, millest keegi ei pidanud lugu, ei võinud ju olla midagi haruldast nagu nard või kassia. Ja pahem oli veel, et põletamisel tal polnudki seda eriti hääd lõhna. Parima saab värske juurika lõikumisel. Kuivatatud juurikat, millel lõhn püsib mitu aastat, võib kas või kohviveskis jahvatada tolmuks ning puistata rõõmuks igale poole laiali. Noaga kaapida teda on siiski palju hõlpsam ja maailma südamerahule kasulikum. Sest kohviveski ummistub kalmusetolmuga ja sest piisab kauaks ajaks kohvimaitse muutmiseks. See kaabe põleb päris ilusasti ja ta suits toob meelde hiina templid, kus vist majapalkidelgi on juures kalmuselõhna. Ma ei tea, mida kõike veel, aga see tingimata on üks suitsetamisvahendeid. Juurika maitse on kirjeldatamatu muidugi. Parem ammugi kui igasugused närimiskummid. Kadakamarjade taoline ja siiski lausa omapärane. Teda võib tundide kaupa pureda pisimagi tüdimiseta.
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 38


  • Järgmisel hetkel plahvatas destillaator ning kogu ruum täitus musta ja vastiku suitsuga. Väävlihais ähvardas mu hinge matta. (lk 99)


  • Ma püsisin kogu vanaema haiguse aja ta läheduses ja öösiti olin juba esimese kellakõlksu peale jalul, et talle ulatada kaljatoop, mida ta neil juhtudel peagu alati soovis. Aga ta ei tülitanud mind öösiti palju. Ta oli üldse väga vähenõudlik haige. Ainus, mida ta siis, kui ta ise enam tõusta ei jaksanud, soovis, oli, et ta säng tõstetaks tagakambrist eeskambrisse, nii et ta saaks õue näha. Seda polnud palju, mida ta läbi suitsust pruunistunud klaasi võis näha — tükike koduõue. Seda aga oli siiski rohkem kui mina praegu tohin soovida.
Kui ahe üles pandi, tahtis onu ta viia oma majasse, aga vanaema oli vastu. Ta ei mõistnud, mis kahju võiksid talle teha suits ja ving. Ta oli seda sisse hinganud kogu oma eluaja. Ja samal hommikul, vahest tund enne ta surma keedeti rehetoas kartuleid. Ma hoidsin tuld leekonksu küljes rippuva paja all ja vaatasin, kuidas suits tahmatolkus lae alla kogunes, siis end ukse kohal nagu suur hall elukas küüru tõmbas ja aeglaselt hakkas välja roomama. (lk 7)


Vanasõnad[muuda]

  • Kus suitsu, seal sooja.
  • Kus vähe tuld, seal palju suitsu.
  • Ei iga kord ole seal suurt tuld, kust tõuseb suur suits.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel