Ray Bradbury

Ray Douglas Bradbury (22. august 1920 - 5. juuli 2012) oli USA kirjanik ja stsenarist, kes kirjutas mitmes žanris, sealhulgas teadusulmet ja fantastikat. Peamiselt tuntakse teda düstoopilise romaani "451° Fahrenheiti", ulmejutukogude "Marsi kroonikad" (1950), "Illustreeritud inimene" (1951) ja "Ülistan ihu, elektrilist" (1969), ning romaani "Võilillevein" (1957) järgi.

Eesti keeles on ilmunud terve rida Ray Bradbury teoseid. 1959. aastal avaldati Loomingu Raamatukogu sarjas "451° Fahrenheiti" (tõlkinud Hans Luik, kordustrükid 1992, 2005 ja 2019). 1974. aastal ilmus sarjas Mirabilia Marsi koloniseerimist kujutav jutukogu "Marsi kroonikad" (1974, tõlkinud Linda Ariva). 1994. aastal jõudis eesti keelde autobiograafiliste sugemetega romaan "Võilillevein" (tõlkinud Laine Hone, värsitõlked Helve Võsamäe; kordustrükk 2018). 1999 avaldati romaan "Vist on kuri tulekul" (tõlkinud Jaana Peetersoo), 2000. aastal jutukogu "Kaleidoskoop" (tõlkinud Mario Kivistik) ja 2015. aastal romaan "Põrmust tõusnud" (tõlkinud Eva Luts ja Liisi Ojamaa). Bradbury teoseid on ilmunud ka kogumikes ning järjejuttudena ajakirjades, neist üks tuntumaid on ajakirjas Horisont avaldatud ulmenovell "Kõuekärgatus".

"451⁰ Fahrenheiti" (1953)

Tsitaadid väljaandest: Ray Bradbury, "451° Fahrenheiti". Tõlkija: Hans Luik. Tallinn: Hea Lugu, 2019.

Inimesed sarnanevad enamasti – Montag otsis võrdlust ja leidis selle oma tööalalt – tõrvikutega, mis leegitsevad niikaua, kuni nad kustuvad. Kui harva võtavad teiste inimeste näod vastu ja heidavad tagasi meie oma ilme, meie oma kõige südamelähedasema, väreleva mõtte! (lk 21)
[Beatty:] "Kui koolid hakkasid uurijate, kriitikute, teadlaste ja kujutlusvõimega loojate asemel ikka rohkem jooksjaid, hüppajaid, võidusõitjaid, mootorisportlasi, maadlejaid, lendureid ja ujujaid välja laskma, siis muutus sõna "haritlane" enesestmõistetavalt sõimusõnaks, nagu see peabki olema. Seda, mida ei mõisteta, ei sallita kunagi. Te mäletate kindlasti, et ka teie klassis oli mõni erakordselt hea peaga poiss, kes järjest jutustas ja vastas, kui teised istusid nagu puunotid ja vihkasid teda. Ja kas ei olnud see just hea peaga poiss, kelle te pärast tunde valisite peksu ja piinamise objektiks? Muidugi oli. Me kõik peame olema ühesugused. Inimesed ei ole mitte vabadena ja võrdsetena sündinud, nagu põhiseadus ütleb, vaid nad on võrdseteks tehtud. Kui igaüks sarnaneb teistega, siis on kõik õnnelikud, sest ei ole suurmehi, kellega ennast võrrelda, et ennast hinnata." (lk 73)
[Beatty:] "Kui te ei taha, et inimene ennast poliitikaga vaevaks, ärge näidake talle, et igal küsimusel on kaks külge – see häiriks teda, näidake talle ainult üht. Või veel parem - ärge näidake talle ühtki. Las ta unustab sootuks, et on olemas midagi niisugust, nagu sõda. Olgu valitsus kuitahes saamatu, pururumal ning ahne maksusid koguma, see kõik on ikkagi parem kui rahva rahutus. Inimesed olgu rahul, Montag. Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu või kui suur oli Iowa mullune viljasaak. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse nii palju "fakte", et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeeritud olevat. Siis on neil niisugune tunne, nagu mõtleksid nad; nad tajuvad liikumist, ilma et nad liiguksid. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia. See tee viib melanhooliani." (lk 76)
[Clarisse:] "Minu onu ütleb, arhitektid olevat rõdud sellepärast ära jätnud, et need ei olnud ilusad. Aga onu arvates oli see ainult ettekääne: kui asja sügavamalt vaadata, siis oli tõeline põhjus hoopis teine – nad ei tahtnud, et inimesed niiviisi istuksid, midagi tegemata, kiiguksid ja juttu ajaksid; see oli väärat liiki seltskondlik elu. Inimesed rääkisid liiga palju. Ja neil oli aega mõelda. Seepärast kaotatigi rõdud. Aiad samuti." (lk 79)
[Faber:] "Kristusest on tehtud üks "sugulane". Mõtlen sageli, kas Jumal tunneks oma poja ära, me oleme ta nii riidesse pannud, või õigemini alasti kiskunud! Ta on nüüd nagu kõige tavalisem piparmündikompvek, üleni suhkrust ja siirupist, kui ta just ei tee parajasti varjatud reklaami mõnele kaubale, mis olevat igale usklikule absoluutselt hädavajalik." (lk 99)
[Montag:] "Minu naine ütleb, et raamatud ei olevat reaalsed."

[Faber:] "Jumal tänatud, et see nii on. Te võite nad sulgeda ja öelda: "Oodake natuke." Te olete nende käskija. Aga kes on ennast kunagi suutnud lahti rebida nende küünte vahelt, mis teie ümber sulguvad, kui külvate seemne televisioonituppa? See võib kasvades võtta igasuguse kuju, mida ta ainult soovib. See keskkond on niisama reaalne kui maailm. See saab tõeks ja on tõde. Raamatutest võib mõistuse abil üle olla. Aga kõigi teadmiste ja skeptitsismi juures pole ma kunagi suutnud vastu vaielda sajaliikmelisele sümfooniaorkestrile, mis on värviline, kolmemõõtmeline ja moodustab ühe osa nendest võimatutest võõrastetubadest. Nagu te näete, ei ole minu võõrastetoas midagi peale nelja krohvitud seina. Ja vaadake siia." Ta näitas kaht väikest kummitroppi. "Need pistan ma kõrvadesse, kui ma metroos sõidan."

"Denhami hambapasta; nemad ei tee tööd ega ketra," lausus Montag kinnisilmi. "Kuhu me niiviisi välja jõuame? Kas meil oleks raamatutest abi?"

[Faber:] "Ainult sel juhul, kui meil on ka kolmas asi, mida me vajame. Esimene on, nagu ma juba ütlesin, teadmiste kvaliteet. Teine on jõudeaeg nende läbiseedimiseks. Ja kolmas on õigus tegutseda nii, nagu kaks esimest üheskoos meid on õpetanud." (lk 100-102)

[Beatty:] "Kõige suuremad lollid on need, kellel on pisut mõistust." (lk 126)
[Granger:] "Me kõik oleme õiget laadi vigu teinud, muidu poleks me siin." (lk 175)
[Granger:] "Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja väärib tegemist." (lk 179)

"Võilillevein" (1957)

Ray Bradbury, "Võilillevein". Tõlkinud Laine Hone.

Täiskasvanud ja lapsed kaklevad sellepärast, et nad kuuluvad eri rassidesse. Vaata neid, nad on meist erinevad. Erinevad rassid ja "need kaks ei pea kunagi kokku saama". (lk 22)
Maailmas on viis miljardit puud, ma vaatasin raamatust järele. Iga puu all on vari, eks ju? Niisiis, millest tuleb öö? Ma ütlen sulle: nendest varjudest, mis viie miljardi puu alt välja ronivad! Sa mõtle ainult! Varjud jooksevad õhus ringi, võiks öelda, et ajavad vee sogaseks. Kui me ainult oskaksime välja mõelda, kuidas saaks teha nii, et need viis miljardit varju ei pääseks puude alt välja, siis me võiksime pool ööd üleval istuda, Doug, sest ööd ei oleks! (lk 22)

Allikata

Sa pead oskama vastu võtta äraütlemisi, ning mitte tunnustada heakskiitu.
Kui meil poleks raamatukogusid, mis meil siis oleks? Meil poleks minevikku ega tulevikku.

Välislingid