Marsi kroonikad
Ilme
"Marsi kroonikad" ("The Martian Chronicles") on USA ulmekirjaniku Ray Bradbury novellidest koosnev ulmeromaan või jutukogu, mis ilmus tervikuna 1950. aastal. Teos kujutab Marsi koloniseerimist, millele peatselt järgneb Maal tuumasõda, kolonisatsiooniprotsessis aga on ilmsed paralleelid Põhja-Ameerika koloniseerimisega. Eesti keeles avaldati teos 1974. aastal Linda Ariva tõlkes kirjastuses Eesti Raamat.
Tsitaadid teosest
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974.
- [Moto:] "On hea, kui suudetakse ikka ja jälle imestada," ütles filosoof. "Kosmoselennud on meist kõigist uuesti lapsed teinud."
"Jaanuar 1999: Raketisuvi"
[muuda]- Raketisuvi. See sõna liikus suust suhu avatud, õhutatavais majades. Raketisuvi. Soe kõrbeõhk kaotas jäämustrid akendelt, kustutas maha kunsti. Suusad ja kelgud osutusid järsku kasutuiks. Lumi, mis langes linnale külmast taevast, muutus enne maapinnale jõudmist kuumaks vihmaks.
- Raketisuvi. Inimesed kummardusid välja tilkuvate katustega verandadelt ja silmitsesid punaseks tõmbuvat taevast.
- Rakett asus kosmodroomil, paisates enesest roosasid tulepilvi ja ahjukuumust. Rakett seisis keset külma talvehommikut, luues suve iga oma võimsa puhanguga. Rakett lõi ilmastiku ja lühikest aega valitses maal suvi... (lk 7)
"Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav"
[muuda]- "Nii see vist on." (lk 61)
- [Spender:] Küsige minult, kas ma usun, et asjadel, mida on kasutatud, on hing, ja ma ütlen "jah". Nad on kõik siin. Kõik need asjad, millel oli oma otstarve. Kõik need mäed, millel olid nimed. Ja meie ei saa neid kunagi kasutada ilma sealjuures ebamugavust tundmata. Ja kuidagi ei kõla need mäed meie jaoks õigesti; me anname neile uued nimed, aga vanad nimed on seal, kusagil ajas, ja mägesid tunti nende nimede all. Nimed, mis meie anname kanalitele ja mägedele ja linnadele, jooksevad maha nagu metspardi seljast vesi. Mis me Marsiga ka ette ei võtaks, selle peale meie hammas ei hakka. Ja siis me saame vihaseks ja kas teate, mida me teeme? Me käristame ta katki, rebime naha maha ja muudame ta enestele suupäraseks. (lk 61)
- [Spender:] Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist. Me nimetame kanali Rockefelleri kanaliks ja mäe Kuningas George'i mäeks ja mere Dupont'i mereks ning tulevad veel Roosevelti, Lincolni ja Coolidge'i linnad ja pole üldse sünnis, kui nende kohtade jaoks on veel olemas nende päris nimed. (lk 61)
- [Spender:] Kõik, mis on võõras, ei kõlba keskmisele ameeriklasele. Kui sellel puudub Chicago veevärk, siis on see jama. (lk 72)
- [Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos loodusega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte loomad. See on viga, mille tegime meie, kui Darwin esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja Freudi naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie religioonid ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime religiooni uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime usu ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on elu vajalik. Kui kunst pole midagi muud, kui ainult iha nurjunud väljaheide, kui religioon pole midagi enamat, kui enesepete, mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed. (lk 73-74)
- Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]
- "Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
- "See näib paganlik."
- "Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. Marslased taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud maailm rahunes, saabus vaikus ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente."
- "See kõlab, nagu olnuksid marslased üsna naiivsed."
- "Ainult siis, kui tasus olla naiivne. Nad lakkasid liigselt ponnistamast, et kõike hävitada, et kõike alandada. Nad sulatasid kokku religiooni, kunsti ja teaduse sellepärast, et põhiliselt pole teadus muud, kui ime uurimine, mida me ei suuda kunagi seletada, ja kunst on selle ime interpretatsioon. Nad ei lasknud kunagi teadusel purustada esteetilist ja ilusat. Kõik seisneb lihtsalt määras. Maa inimene mõtleb: "Sellel pildil tegelikult ei ole värvusi. Teadlane võib tõestada, et värvus sõltub valgust reflekteerivate rakkude paigutusest aines. Sellest järeldub, et värvus ei ole vaadeldavate esemete reaalne osa!" Kaugelt nutikam marslane ütleks: "See on ilus pilt. Ta sündis inspireeritud mehe käe ja vaimu läbi. Selle idee ja värv on elust võetud. See asi on hea"." (lk 74-75)
- [Spender:] Mul on midagi, mille eest võidelda ja elada, see teeb minust parema tapja. Nüüd on mul midagi, mis võrdub religiooniga. See on nagu uuesti hingama õppida. Ja õppida, kuidas lamada päikeses, et päevituda, lasta päikesel end töödelda. Ja kuidas kuulata muusikat ja kuidas lugeda raamatut. Mida pakub teie tsivilisatsioon? (lk 75)
- Vastik on kavaldada, mõtles kapten, kui sa tegelikult ei tunne, et sa oled kaval ja kui sa ei taha olla kaval. Ringi hiilida ja plaane sepitseda ja tunda end tähtsana selletõttu, et sa neid sepitsed. Ma vihkan tunnet, mis tekib mõeldes, et ma toimin õigesti, kui ma tegelikult polegi kindel, kas see nii on. Ja üldse - kes me oleme? Enamik? Kas see on vastus? Enamik on alati püha, kas pole? Alati, alati; lihtsalt mitte kunagi, ka kõige tähtsusetuma hetke vältel, ta ei eksi, on nii? Ei eksi mitte iialgi kümne miljoni aasta jooksul? Ta mõtles: Mida tähendab see enamik ja kes sellesse kuuluvad? Ja mida nad mõtlevad ja kuidas nad sellisteks said ja kas nad iial muutuvad ja kuidas, kurat võtaks, sattusin mina sellesse pehkinud enamikku? Ma ei tunne ennast mugavalt. On see klaustrofoobia, hulkade kartus, või kaine praktiline mõistus? Kas võib ühel inimesel olla õigus, kui kogu maailm mõtleb, et neil on õigus? Ei maksa parem sellele mõtelda. Parem roomakem ringi ja tegutsegem närvekõditavalt ja vajutagem päästikule. Nii ja nii! (lk 77)
"August 2001: Asukad"
[muuda]- Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS. (lk 80)
- [---] enamik mehi tundis end raskesti haigena isegi enne, kui rakett lennutati maailmaruumi. Seda haigust nimetati Üksinduseks, sellepärast et kui te nägite oma kodulinna kahanevat rusikasuuruseks ja siis sidrunisuuruseks ja siis nööpnõelapeasuuruseks ja kaduvat tulejoomesse, oli teil tunne, et te polnudki sündinud, et linna ei olnudki, te olite mitte kusagil, ümberringi kosmos, mitte midagi tuttavat, ainult teised võõrad mehed. Ja kui Illinois, Iowa, Missouri või Montana osariik haihtus pilvemerre ja kui Ühendriigid tõmbusid kokku uduseks saareks, ja terve maakera muutus eemale lennutatud poriseks pesapalliks, olite te kahekordselt üksi, rändamas maailmaruumi aasadel, teel kohta, mida te ei osanud enesele ette kujutada. (lk 81)
"Detsember 2001: Roheline hommik"
[muuda]- Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta unistas sellest, et Marss muutuks roheliseks ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda varju, pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; toidu ja mõnude arhitektuur - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist õhku kopsude jaoks ja kõrvu kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumivalges voodis ja see uinutab su magama. (lk 81)
"Veebruar 2002: Rändrohutirtsud"
[muuda]- Raketid panid põlema luised aasad, muutsid kivi laavaks, puu söeks, vee auruks, tegid liivast ja kvartsist rohelist klaasi, mis vedeles laiali pillatud peeglitena kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu trummid, mis põrisevad öös. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase suitsu õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja mehed, vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on silmale tuttav, peksta minema kõik võõrastav. Neil olid naelad otsapidi suus, nii et nad sarnanesid metallhammastega lihasööjatega. Nad sülitasid neid oma käbedatesse pihkudesse, kui nad klopsisid püsti sõrestikseintega majakesi ja vudisid sindlitega üle katuste, et pilgu eest varjata jubedaid tähti, ja panid üles rohelised aknaeesriided, mida ette tõmmata, et öö välja sulgeda. Ja kui puusepad olid edasi rutanud, tulid naised lillepottide ja sitsi ja pannidega ja alustasid köögis kolistamist, et summutada vaikust, mida tekitas Marss, mis ootas ukse ja kardinatega kaetud akna taga. (lk 86)
"August 2002: Öine kohtumine"
[muuda]- "Kuidas sulle meeldib Marss, Pop?"
- "Tore. Alati midagi uut. Ma otsustasin, kui ma möödunud aastal siia tulin, et ma ei oota midagi ega nõua midagi ega imesta millegi üle. Meil tuleb unustada Maa ja kuidas sealne elamine oli. Meil on vaja vaadata, kuidas asi on siin ja kui teistmoodi see kõik on. Mulle teeb paganama moodi nalja see ilm siin. See on Marsi ilm. Päeval kuum nagu põrgu, öösiti põrgumoodi külm. Ma saan marudama närvikõdi teistmoodi lilledest ja teistmoodi vihmast. Ma tulin erru Marsi peale ja ma tahtsin tagasi tõmbuda kohta, kus kõik on teistmoodi. Vanal mehel on tarvis, et oleks teistmoodi. Noored inimesed ei taha temaga rääkida, teised vanad inimesed tüütavad põrgumoodi ära. Nii ma mõtlesin, et kõige parem oleks mulle niisugune koht, mis on nii teistmoodi, et sul tarvitseb ainult silmad lahti teha ja sul on lõbu laialt. Ma hankisin selle bensiinijaama. Kui töö hakkab kasvama üle pea, liigun veelgi kaugemale, mõne vana maantee äärde, mis pole nii elava liiklusega, kus ma saan teenida parasjagu nii palju, kui elamiseks vaja ja mul jääb ikka veel aega, et tunda, et siin on asjad teistmoodi."
- ...
- "Mind ei üllata enam miski," ütles vanamees. "Ma lihtsalt vaatan. Ma lihtsalt elan läbi. Kui sa ei saa Marssi võtta sellisena, nagu ta on, võiksid pigem Maa peale tagasi minna. Siin on kõik püstihull, maapind, õhk, kanalid, päriselanikud (ma pole senini neist veel ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et nad kusagil lähedal on), kellad. Isegi minu kell käitub naljakalt. Isegi aeg on siin üleval hull. Mõnikord on mul tunne, et ma olen siin ihuüksinda, mitte kedagi teist pole tervel sellel neetud planeedil. Ma võiksin selle peale kihla vedada. Mõnikord ma tunnen, et olen umbes kaheksa aastane, minu keha on kokku pigistatud ja kõik muu on suur. Jeesus, see on just paras koht vana mehe jaoks. Hoiab mind erksana ja hoiab mind õnnelikuna. Te teate, missugune on Marss? See on samasugune, kui üks asi, mille ma sain jõuludeks seitsekümmend aastat tagasi. Ma ei tea, kas teil kunagi sellist on olnud - nad kutsusid seda kaleidoskoobiks, klaasikillud ja riie ja pärlid ja kena praht. Tõstsid selle valguse poole ja vaatasid läbi selle ja see lõi sul hinge kinni. Kui palju mustreid! Vaat, niisugune on Marss. Naudi teda. Ei maksa nõuda, et ta oleks midagi muud kui see, mis ta on." (lk 87-88)
- Täna öösel oli õhus Aja hõngu. Ta naeratas ja keerutas peas ootamatut mõttevälgatust. Oli üks mõte. Kuidas lõhnab Aeg? Nagu tolm ja kellad ja inimesed.
- Ja kui sa tahtsid teada, mis häält teeb Aeg, siis ta hääl on nagu veevulin pimedas koopas ja nutuhääled ja mulla langemine õõnsalt kumisevatele kirstukaantele ja vihm. Ja veelgi edasi. Missugune näeb Aeg välja? Aeg näeb välja nagu lumi, mis langeb tasakesi pimedasse tuppa, või see näeb välja nagu tummfilm igivanas kinos, sada biljonit nägu langemas nagu uusaasta õhupallid, alla ja alla, tühjusesse. Niimoodi lõhnas ja nägi välja ja kõlas Aeg. Ja täna öösel - Tomás pistis käe veoautost välja tuule kätte - täna öösel võis peaaegu puudutada Aega. (lk 88)
- Ja mägede poolt tuli kummaline asi.
- See oli masin, nagu nefriitroheline putukas, mis õrnalt sööstis läbi külma õhu, ebamäärane, loendamatud rohelised teemandid vilkumas üle kogu keha ja punased juveelid sädelemas mitmetahuliste silmadena. Ta kuus jalga puudutasid iidset maanteed ja tegid häält nagu hõre vihm, mis hakkab vaibuma, ja masina tagaistmelt vaatas Tomásile alla marslane, sulakuld silmadeks, nagu vaataks ta kaevu. (lk 89)
- Kuid Tomás oli Maa peal ujunud sinistes jõgedes, teel möödumas võõrad, ja söönud kummalistes majades koos kummaliste inimestega, ja tema relvaks oli alati olnud ta naeratus. (lk 89)
- "Halloo!" hüüdis ta.
- "Halloo!" hüüdis marslane oma keeles.
- Nad ei mõistnud teineteist.
- "Ütlesid sa halloo?" küsisid nad mõlemad.
- "Mis sa ütlesid?" küsisid nad kumbki eri keeles.
- Nad põrnitsesid teineteist.
- "Kes sa oled?" küsis Tomás inglise keeles.
- "Mida sa siin teed?" marsi keeles; võõra huuled liikusid.
- "Kuhu sa lähed?" küsisid nad ning näisid hämmeldunud.
- "Mina olen Tomás Gómez."
- "Mina olen Muhe Ca."
- Kumbki ei saanud aru, aga nad koputasid nende sõnade juures enesele rinnale ja siis sai asi selgeks. (lk 89)
"November 2005: Vaikne sesoon"
[muuda]- "Mis see oli?" Sam vaatas rohelist tuld taevas.
- "Maa," ütles Elma käsi kokku pannes.
- "See ei saa olla Maa, see ei ole Maa! Ei, see ei ole Maa. Ei saa olla."
- "Sa mõtled, et see ei saanud olla Maa," ütles Elma talle otsa vaadates. "See lihtsalt ei ole Maa. Ei, see ei ole Maa; kas sa mõtlesid nii?"
- "Mitte Maa - oh ei, see ei saanud olla Maa," halas ta.
- Seal ta seisis, käed külgedel, suu lahti, silmad pärani ja tuhmid, liikumatuna.
- "Sam." Naine hüüdis ta nime. Esimest korda mitme päeva järel ta silmad särasid. "Sam?"
- Mees vaatas üles taevasse. (lk 153)
"November 2005: Vaatlejad"
[muuda]- Sellel ööl tulid nad kõik välja ja vaatasid taevast. Nad jätsid sinnapaika oma õhtusöögid või nõudepesemised või riietumise, et etendusele minna, ja tulid välja oma nüüd-mitte-enam-nii-üsna-uutele verandadele vaatasid seda rohelist tähte Maad. See oli teadliku pingutuseta tehtud käik; nad tegid selle kõik, uskudes, et see aitab neil mõista uudist, mida nad hetk tagasi olid kuulnud raadiost. Seal oli Maa ja seal oli tulemas sõda ja sel olid sajad tuhanded emad või vanaemad või isad või vennad või tädid või onud või nõod. Nad seisid verandadel ja proovisid uskuda Maa olemasolusse niisama palju, kui nad kunagi olid püüdnud uskuda Marsi olemasolusse; see oli pahupidi pööratud probleem. Maa oli nüüd niisama hästi kui surnud; nad olid sellelt ära kolm või neli aastat. Kosmos oli tuimestav; seitsekümmend miljonit miili avarust teeb sind kangeks, uinutab mälestused, muudab Maa inimtühjaks, kustutab mineviku ja laseb neil inimestel siin oma tööd edasi teha. Aga nüüd, täna öösel, tõusid surnud üles, Maa rahvastus uuesti, mälestused ärkasid, korrati miljonit nime. Mida teeb see-ja-see täna õhtul Maa peal? Kuidas on lood selle või teisega? Inimesed verandadel heitsid üksteisele kõõrdpilke. (lk 153-154)
"Detsember 2005: Vaiksed linnad"
[muuda]- Surnud mere ääres asus väike valge vaikne linnake. Linn oli tühi. Selles ei liikunud kedagi. Tuled põlesid mahajäetud poodides päev läbi. Poeuksed seisid lahti, nagu oleksid inimesed minema jooksnud võtmeid kasutamata. Ajakirjad, mis olid toodud Maalt hõberaketis kuu aega tagasi, laperdasid koltunuina ja puutumatult traatvõrestikel vaikivate rohukaupluste vastas.
- Linn oli surnud. Selle voodid olid tühjad ja külmad. Ainus heli oli undamine elektritraatides ja dünamotes, mis omapead edasi töötasid. Vesi jooksis unustatud vannidesse, voolas elutubadesse, verandadele ja alla läbi pisikeste aialappide, et toita hooletusse jäetud lilli. Valgustamata teatrites hakkas närimiskummi paljude istmete all kõvaks minema, hambajäljed alles nähtaval. (lk 154)
"Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik"
[muuda]- Kuidagi tuli mamps lagedele mõttega, et võib-olla meeldiks kogu perekonnale kalastama minna. Kuid need polnud mampsi sõnad, Timothy teadis seda. Need olid papsi sõnad ja mamps kasutas neid miskipärast tema asemel. (lk 182)
- Just siis tõusis lendu üks lind. Nagu kivi, mis visatud sinisele tiigile, puudutades vett, laskudes sügavale ja kadudes. (lk 183)
- Timothy vaatas sügavasse taevaookeani, püüdes näha Maad ja sõda ja varemeis linnu ja mehi, kes tapsid üksteist sellest päevast alates, kui tema sündis. Aga ta ei näinud midagi. Sõda oli niisama eemal ja kauge nagu kaks kärbest, kes leppimatult võitlevad suure kõrge ja vaikse katedraali kaarvõlvi all. Ja just niisama mõttetu. (lk 183)
- "Mida sa nii hoolega vaatad, paps?"
- "Ma otsisin maist loogikat, kainet praktilist mõistust, head valitsust, rahu ja vastutust."
- "Kas see kõik on seal olemas?"
- "Ei. Ma ei leidnud seda. Seda pole seal enam olemas. Võib-olla ei saa seda seal enam kunagi olema. Võib-olla me petsime end arvates, et see kunagi on seal olnud." (lk 183)
- Hõbedane rõngaskala ujus neist vongeldes mööda ja sulgus nagu iiris otsemaid ümber toiduraasukeste, et neid assimileerida.
- Paps vaatas seda. Ta hääl oli sügav ja tasane.
- "Just nagu sõda. Sõda ujub ringi, näeb toitu, tõmbub koomale. Silmapilk hiljem on Maa läinud."
- "William," ütles mamps.
- "Andesta," ütles paps. (lk 184)
- Ema oli sale ja pehme, kullakarva juuksed palmikuina ümber pea nagu tiaara ja silmad varjus voolava sügava jaheda kanalivee värvi, peaaegu punakasvioletsed, neisse kinni jäänud merevaigutäpikestega. Ta silmades võisite näha ta mõtteid ringi ujumas nagu kalu - mõned heledad, mõned tumedad, mõned kiired, väledad, mõned aeglased ja kerged, ja mõnikord, nagu siis, kui ta vaatas sinna, kus asus Maa, oli neis ainult värv ja muud ei midagi. Ta istus paadininas, üks käsi puhkas paadiserval, teine ta tumesiniste pükste süles, ja seal, kus ta pluus avanes nagu valge lill, oli näha kriipsuke päikesest pruunistunud pehmet kaela.
- Ta vaatas kogu aeg ettepoole, et näha, mis seal on, ja kuna ta ei näinud küllalt selgesti, vaatas ta tagasi oma abikaasa poole, ja nägi läbi tema silmade, niisiis peegeldunult, seda, mis oli ees, ja et mees lisas sellele peegeldusele osa enesest, kindlameelse vankumatuse, siis naise nägu lõõgastus nõusolevalt ja ta pöördus tagasi, teades äkki, mida otsida. (lk 184)
- Nad olid tulnud miljoneid miile selle lõbusõidu pärast - et kalastada. Aga raketis oli olnud kuulipilduja. See oli puhkuse veetmine. Aga milleks kogu see toidutagavara, enam kui küllalt, et jätkuda aastateks, mis jäeti peidetuna sinna raketi lähedale? Puhkuseveetmine. Vahetult puhkuseveetmise loori taga polnud õrn naerunägu, vaid midagi karmi ja luiset ja võib-olla hirmuäratavat. Timothy ei suutnud seda loori kergitada ja teised kaks poissi olid ametis sellega, et olla vastavalt kümne- ja kaheksa-aastased. (lk 185)
- [Paps:] Ma põletan üht elulaadi, just samuti nagu praegu põletatakse Maad puhtaks sellest elulaadist. Andestage mulle, kui ma räägin nagu poliitik. Lõppude lõpuks olen ma endine osariigi kuberner, ja ma olin aus ja nad vihkasid mind selle eest. Elu Maa peal ei saanud iialgi sellisesse korda, et oleks saanud teha midagi väga head. Teadus jooksis meist liiga kiiresti liiga kaugele ette ja inimesed ekslesid selles mehaanilises metsikuses nagu lapsed, kes teevad ilusaid asju, masinavärke, helikoptereid, rakette, pannes rõhku vääradele üksikasjadele, rõhutades rohkem masinaid kui seda, kuidas nendega ümber käia. Sõjad muutusid ikka suuremaks ja suuremaks ja lõpuks tapsid Maa. Just seda tähendab vaikiv raadio. Ja selle eest jooksime me pakku...
- Meil vedas. Enam pole rakette järele jäänud. Teil on aeg teada, et see pole üldse lõbusõit kalale. Ma lükkasin edasi teile sellest rääkimise. Maa on kadunud. Ja sajanditeks, võib-olla alatiseks on möödas planeetidevahelised rännud. Selline elulaad osutus valeks ja ta kägistas enese ise, oma kätega. Teie olete noored. Ma korrutan teile seda iga päev, kuni see teisse imbub. [---]
- Nüüd me oleme üksi. Meie ja veel käputäis teisi, kes maanduvad mõne päeva jooksul. Küllalt, et alustada otsast peale. Küllalt, et lüüa käega kõigele sellele, mis oli Maa peal, ja minna täiesti uut teed... (lk 190)
- Timothy vaatas viimast paberit, mille paps tulle heitis. See oli maailma kaart. See tõmbus kortsu, moondus kuumuses ja - vups - oligi läinud nagu soe must liblikas. Timothy pööras pilgu ära. (lk 191)
- Nad jõudsid kanali äärde. See oli pikk ja sirge ja jahe ja märg ja sädeles öös.
- "Ma olen alati tahtnud marslast näha," ütles Michael.
- "Kus nad on, paps? Sa lubasid."
- "Seal nad on," ütles paps, nihutas Michaeli oma õlale ja osutas otse alla.
- Marslased olid seal. Timothy hakkas värisema.
- Marslased olid seal - kanalis, nad peegeldusid vees.
- Timothy ja Michael ja Robert ja mamps ja paps.
- Marslased vaatasid neile virvendavast veest vastu, kaua, kaua aega... (lk 191)