Loodushääled

Allikas: Vikitsitaadid
Otšir Kikejev, "Pärast kalmõkkide küüditamist" (1988)

Piibel[muuda]

Aga Issand küsis Kainilt: "Kus on su vend Aabel?" Ja tema vastas: "Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?"
10 Ja tema ütles: "Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!
11 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!


  • Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.

Proosa[muuda]

  • "Kas Teie Majesteet mäletab, et mõnikord, kui ta mängis Fontainebleau pargis või Versailles' lossi õues, kattus taevas pilvedega ja kõlas piksemürin?"
"Jah, muidugi."
"Ja kuigi Teie Majesteedil oli ehk suur tahtmine mängu jätkata, ütles talle see piksemürin: "Peab tuppa minema, sire.""
"Nii see on, härra, kuid mulle on ka öeldud, et piksemürinas kõlab jumala hääl."
"Sire," ütles d'Artagnan, "kuulatage hoolega käratsevat rahvahulka ja te näete, et see sarnaneb väga piksemürinaga."
Ja õhtutuul kandiski nendeni hirmsa kõmina.
See vaikis järsku.
"Näete, sire," ütles d'Artagnan, "rahvale öeldi, et te magate. Tähendab, olete ikkagi kuningas."


  • Keegi, kes endale ülesandeks on teinud söömata inimesi petta, laulab varasest hommikust saadik oma ühetoonilist viisi. Päikesetõusu tervitavad tuhanded hääled, metsasalkades elavad suured laulumehed ja soovivad üksteisele õnne pikalt reisilt tagasijõudmise puhul. Jah, selle vana kiusupunni, talve valitsus on möödas, nüüd võib jälle hõisata täiel rinnal ja laulda õnnest ja armastusest.
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 233


  • Täna öösel oli õhus Aja hõngu. Ta naeratas ja keerutas peas ootamatut mõttevälgatust. Oli üks mõte. Kuidas lõhnab Aeg? Nagu tolm ja kellad ja inimesed.
Ja kui sa tahtsid teada, mis häält teeb Aeg, siis ta hääl on nagu veevulin pimedas koopas ja nutuhääled ja mulla langemine õõnsalt kumisevatele kirstukaantele ja vihm. Ja veelgi edasi. Missugune näeb Aeg välja? Aeg näeb välja nagu lumi, mis langeb tasakesi pimedasse tuppa, või see näeb välja nagu tummfilm igivanas kinos, sada biljonit nägu langemas nagu uusaasta õhupallid, alla ja alla, tühjusesse. Niimoodi lõhnas ja nägi välja ja kõlas Aeg. Ja täna öösel - Tomás pistis käe veoautost välja tuule kätte - täna öösel võis peaaegu puudutada Aega. (lk 88)


  • Rahule jäänud, hakkas Vimes une pealetungi ootama, saatjaks ulgumine, kriisked, salapärased kauged kolksatused, vargsed sahinad, röögatused, rahutukstegev tiksumine, hirmsad kraapivad helid, jube, väga lähedalt kostev tiivasahin ja kogu see ülejäänud põrgulik orkester, mida tuntakse maa rahuna.


  • Hornbyt oli paelunud paik, kus peaaegu keegi polnud enne käinud, kus kõik oli karm, kuid kus äkki õhk väreles elust, kümnete tuhandete karibute häälitsustest. Eleanor seletas, et unistajaid ja müstikuid tõmbas alati inimtühjadesse ja vaiksetesse paikadesse, sest need olid vajalikud selleks, et vaim saaks vabalt lennata. (lk 107)
  • Värvid ja kõik kombatav oli silmade kõrgusel, punakaspruunid, pruunid, mustad, punased toonid embasid teda nii õrnalt ja meeleliselt, et ta jäi magama, naeratus huulil, ning ärkas üksnes siis, kui üks lumepüü vurinal mööda lendas, lumekakk kakskümmend jalga eemal suurele kivile laskus või jääkaurid kauguses häälitsesid. Jääkauri pikk huige näis talle nagu ajasignaal, rõhtne heli, mis vaibus silmapiiril, samas kui linnu naer oli püstloodne, kõrge, uhkeldav ja vulisev. Ka kõnnumaa oli rõhtne ning samas püstloodne, mõtles ta. Püstloodne õhumaailm: pilvede maa, tuuline maa. (lk 228)

Luule[muuda]

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl, -
kel sõnu siin leiaks veel keel.
...
Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm –
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik silm.


Aeg-ajalt sirguvat hahkjate tiibade võimukat lööki
saadab taevases sõus kõlajas, kaikuja hääl.
Kaaslane kaaslasi kutsub ja häälitseb kurgusel toonil
üleval pilvisel teel, kust läheb sajane lend.
/---/
Otsegu öösised varjud, mis hõljuvad pilvede piirel,
viirgab hanede salk öösiste tähtede all,
täites valjude häältega sinava taevase kummi,
kust kõlab igatsev hääl, alane pilvisel teel.

  • Villem Grünthal-Ridala, "Metshaned". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 456-457


Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.

  • Hando Runnel, "Ei mullast sul olegi enam suurt lugu" kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 36

Vanasõnad[muuda]

  • Kuriteo hääl käib maad ja mered läbi, heategu jääb vaese sauna.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929