Mine sisu juurde

Elizabeth Hay

Allikas: Vikitsitaadid
Elizabeth Hay, 2008.

Elizabeth Grace Hay (sündinud 22. oktoobril 1951 Owen Soundis Ontario provintsis Kanadas) on Kanada kirjanik.


"Hilised õhtud eetris"[muuda]

Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009.


  • Harry oli oma väikeses majas Backi lahe ääres, kui kell pool üks esimest korda eetrist selle naise häält kuulis. Hääl oli tavatu nii kõlalt kui ka muidu, sest raadios teisi naisdiktoreid polnud. Harry kuulas tema aeglast, selget, peaaegu ebaloomulikult kindlat lugemisviisi, vaoshoitult erutavat kõla, peaaegu tabamatut aktsenti, kui ta kohalikke uudiseid luges. Mitte üksnes uudishimulik, vaid juba armunud, läks ta järgmisel päeval täpselt samal ajal raadiojaama. (lk 7, romaani algus)
  • Hoolimata punasest tulest, mis teatas, et parajasti toimub saade, puges Harry ukse vahelt sisse ning avastas ühe elu suurtest saladustest. Inimese välimus erineb oluliselt tema häälest. See mõjub niisama vapustavalt kui esimest korda oma hääle kuulmine, kui inimene hakkab mõtlema, et kui ta hääl kõlab hoopis teisiti, kui ta ise on arvanud, kuidas siis ka kõik muu temas võib teistele näida. Ta tunneb ennast otsekui oma endisest olekust välja tõrjutuna. (lk 7)
  • Harry oli kujutlenud, et teadustaja on lühikest kasvu, pringi kehaga, päikesest pleekinud juuste, siniste silmade ja ilusate säärtega kolmekümnendates aastates naine. Kuid Dido Paris oli pikka kasvu, suure kondiga, kahkja jumega ja noorem. Prillidega. Tema paksud, tumedad, lokkis juuksed olid laia näo ümbert taha kammitud. Ülahuult varjutasid vaevuaimatavad udemed. Ülearu kaunis naine. (lk 7)
  • Selle suletud uks asus otse tulejoonel Eleanori valvelaua ja raadiojaama eesukse vahel, millest linna veidrikud armastasid sisse astuda. Üks neist oli näiteks proua Dargabble oma korduva, väärika, paljusõnalise palvega klassikalist muusikat mängida. Ma ei ootagi ooperit, aga kuidas oleks aeg-ajalt mõne Mozarti palaga? Eleanor oli temaga täiesti ühel nõul. Ta kirjutas soovi üles, kuid niipea, kui vaene mutike oli selja keeranud, poetas selle kurvalt paberikorvi, sest ta teadis, et see palve oli lootusetu. Mozartit kuulda polnud Yellowknife'is vähimatki lootust. (lk 14)
  • Ta märkas Dido juures mingit sügava nukrameelsuse varjundit, mida ta juhuslikult ka endas tundis ning see lummas teda, sest ta uskus, et selles oli suuresti süüdi lapsepõlv. Sõjajärgne Holland. Mitte Holland, parandas teda Dido. Madalmaad. Ta jutustas Harryie, kuidas ema talle vanadest sõdurimundritest sooje talvepükse õmbles ning ta pidi nende all pidžaamapükse kandma, sest muidu hõõrus mundririie tal reisi ning pani need veritsema. Harry näoilmet märganud, naeratas naine ja puudutas teda käsivarrest. See polnudki nii hull, kinnitas Dido. Teatud mõttes ma sellest ei hoolinudki. Ja te ei usuks, kuidas ma tunnen puudust selle järele, mida ma siis sõin, šokolaadipuru leival - me määrisime võid purule peale, et see leival püsiks - ja neid Hollandi tuuleveskikujulisi küpsiseid, mida me kahe võiga määritud leivaviilu vahele panime. Ma sõitsin rattaga kooli ja võtsin neid endale eineks kaasa. (lk 14-15)
  • Dido hääles oli mingi elurõõmus, sametine kõla. Ta hääl oli meelas, kuid mitte nii meelas, et oleks oma energia või võimukuse kaotanud. (lk 15)
  • Harry ei suutnud kujutleda, et see ilus naine, kelle käitumist ta võis üksnes kuningannalikuks nimetada, võiks eriti kaua Yellowknife'i-taolisse linna jääda. Ja kui ta Didolt tema tulevikuplaanide kohta küsis, vastas naine, et tal pole aimugi, kas ta üldse Kanadasse jääb. Seda riiginime ütles ta teatud põlgusega hääles. Kanadalased on rikutud, teatas ta. Vaadake ainult nende üleajavate ülemõõduliste prügikastide suurust ja kaalu, autode arvu ja uusi mudeleid, tühjalt seisvaid maju, pungil täis riidekappe, igapäevast duši all käimist. Ta ei jätkanud, ehkki oleks võinud seda teha. Tema eksabikaasa perekond oli kasutanud vett, otsekui oleks käes viimnepäev, kuid tema enda kokkuhoidlikkuse ja kvaliteedi hindamise juures - Hollandis tehti isegi köögirätikuid nii, et nad kestaksid aastakümneid - tema ajaloo-, traagika- ja ajatunnetuse juures oli ta targem neist nõudepesumasinatega õgarditest ja lakkekrantsidest, ennast pidevalt dušitavatest juhmarditest, murufanaatikutest ja maaraiskajatest. Kuid Yellowknife oli teistsugune. Siin oli Didol tunne, nagu oleks ta ajas tagasi väikelinnaellu jõudnud, eriti tundis ta seda planeeringuta vanalinnas, kus vesi oli õues, tänavad sillutamata ning kandsid nimesid nagu Ragged Ass Road. Linn oli kummaline segu hästi uuest ja igivanast, valitsushoonetest, õllebaaridest, võsastunud tasandikest ja väikestest hurtsikutaolistest majadest vee piiril, mis näisid laiuvat igas suunas nagu ka tohutu puutumatu loodus. Selles paigas peitus arvukaid võimalusi, eriti valgel inimesel ning isegi naisel. (lk 15-16)
  • Sel õhtul tundis ta aeg-ajalt vee kohalt kanduvaid jahedaid tuulehooge. Muidu laskus taevast sooja õhku ja seejärel piserdas kerget vihma. Järgmisel hommikul oli õhk väljas nagu niinimetatud linalakka lapsed - kelle juuksed on nii heledad, et näivad valged - ning tihe udu varjas naabermaja. Eleanorile meenus ta vanaisa, kes oli kord nädalas pesnud oma ilusaid valgeid juukseid Hollandi pesupastaga. (lk 17)
  • Eleanor lobises parajasti Ralph Cody, vabakutselise kirjanduskriitikuga. "Sa oled juba üheksateist tassi kohvi ära joonud. Kas sa mõtled terve kuu üleval olla?"
Ralph oli väikest kasvu umbes kuuekümneaastane mees tviidist pintsakuga, mille küünarnukid olid lapitud. Tema raääkimislusti suutsid vaevu rahuldada need kümme minutit eetriaega, mida talle võimaldati. Tubakast ja kohvist olid mehe hammastel tumedad laigud. Tema nikotiinist pargitud käed olid kõige väiksemad mehekäed, mida Eleanor oli eales näinud. Nad rääkisid parajasti ebamugavusest ning sellest, kui palju paremini inimesed seda varem talusid, eriti aga paadimehed karusnahkadega kauplemise aastatel ning kõik legendaarsed rändurid Arktikas.
Gwen seisis seal. Nad ei pannud teda tähele või tegid näo, et ei näe teda. Ta vaikis hetke ja lausus siis: "Mõned neist ränduritest tundsid ennast mugavalt ainult siis, kui neil ebamugav oli." (lk 17)
  • [Gwenist:] Aa, mõtles Eleanor. Mõne päeva eest oli ta oma ratastega majakeses hiire kinni püüdnud, ning see tüdruk oli sama kaval oma kaitsevärvi tuhmkollases pruuni kraega pluusis ning tumedamat pruuni pükstes. Tal polnud ühtki ehet, välja arvatud muljetavaldav sinikas kaelal. See mõjus hämmeldavalt või veelgi halvemini. Kuid tema sihikindlus oli silmanähtav, see tungis läbi selle kahvatu ja pruuni riietatud naise tõredast käitumisest. Jällegi üks vaatamisväärne tegelane. Tüdruku nägu õhetas nüüd, pluusi kaenlaalused olid silmatorkavalt märjad. Eleanorile meenus tema tädi, kes pidi ennast pärast telefoniga kõnelemist käterätikuga kuivatama, sest see tähendas tema jaoks suurt pingutust. Kuid seesama tädi oli kõik maailma linnad läbi reisinud ning seda üksinda teinud. (lk 18)
  • "Te olite vahva, et selle pika teekonna ette võtsite."
Gwen jäi hetkeks mõtlema, kas see teda just vahvaks tegi. Tegelikult oli ta alati kartlik ja murelik. Ta raputas pead. "Nagu ma juba ütlesin, olen ma tahtnud põhja tulla juba nii kaua, kui mäletan."
"Kolm tuhat miili!"
See ei tundunud Gwenile endiselt millegi erilisena. "Seda küll, aga ma ei sõitnud kordagi üle viiekümne miili tunnis." (lk 19)
  • Ta kuulas diktoreid, tutvus nende harjumustega. Esimesena kuulas ta hommikust teadustajat, kes tundus talle eetris nii hämmastavalt sundimatu, otsekui oleks seal olemine tema jaoks nagu magamine. Mehele oli tööks hoopis tema ülejäänud elu - puntrasse jooksnud abielu, pidev joomine -, raadiojaama aga tuli ta puhkama. (lk 19)
  • Dido laskis pilgul libiseda üle kõigi kaamete, süvenenud nägude ning tundis ennast ateistina kirikus. Oh neid kanadalasi, mõtles ta, neid vanamoodsaid, koloniseeritud kanadalasi. (lk 106)
  • Dido ütles, et Hornby pidi küll masohhist olema. "Ta oli hull," teatas ta, oma sõnu liiga selgelt hääldades, see oli hääldamine, mille pärast Abe Lamont teda eetri jaoks liiga täiuslikuks oli pidanud.
Gwen ägestus. Ta vihkas sõnu nagu masohhist ja nartsissist ja... ja... - ta püüdis veel mõne säärase sõna leida, kuid talle ei tulnud midagi meelde. "Kedagi masohhistiks nimetades pole enam midagi lisada," pahvatas ta. "Ongi kogu lugu. Ta on maha kantud. Surmale määratud."
Dido vastas kindlalt ja rahulikult. "Sellega pole ehk küll seletatud kõik, aga peaaegu kõik."
"Ei! Need siltide külgekleepimised annavad üksnes hea põhjenduse inimestele mitte enam mõelda." (lk 106)
  • Koos olid nad teinud kümneminutilise dokumentaalloo denede näidendi kohta alkoholi kuritarvitamisest, mida mängiti vabaõhulaval. Nad olid intervjueerinud näitlejaid ja näitejuhti, kes ütles: "Enamasti me ei ütlegi neile, kuidas näidendit mängida, me tahame, et nad selle ise välja mõtleksid." (lk 107)
  • Eleanor hakkas seletama, et erutavad elamused ja pikk elu polnud tingimata teineteist välistavad, kuid keegi ei kuulanud teda, ning ta vaikis. Tema peas kõlasid Hornby sõnad: Ma tulin siia vaikust armastama. Pärast seda, kui teised olid lahkunud, ütles ta Harryle, et Hornby kirjeldus Kõnnumaast kui üllatavast, ühetaolisest, piiritust paigast, maast, mida on lihvinud ja uuristanud liustikud, viis ta mõttele pühadest meestest kõrbes, kes näljutasid ennast, et nägemusi näha. Hornbyt oli paelunud paik, kus peaaegu keegi polnud enne käinud, kus kõik oli karm, kuid kus äkki õhk väreles elust, kümnete tuhandete karibute häälitsustest. Eleanor seletas, et unistajaid ja müstikuid tõmbas alati inimtühjadesse ja vaiksetesse paikadesse, sest need olid vajalikud selleks, et vaim saaks vabalt lennata. (lk 107)
  • Sama päeva õhtupoolikul aerutasid nad mitmekesi kanuuga Frame'i järvel, kaitstud sisemaajärvel linna uue rajooni lääneservas. Päev oli päikeseküllane ning õhus lendlesid niitidena kahekaupa paarituvad helesinised kiilid. Harry nimetas neid sukanõelteks. Nad laskusid kõigele, eriti Gweni õlgadele ja juustele ning otsekui tikkisid sinna värvi - helesinist, õrna, vilkuvat, küütlevat värvi - ning leevendasid tema hingevalusid ja piinu, eksitusi ja kimbatusi. Ta istus Harry kanuu ninas, Eleanor aerutas koos Ralphiga. Ralph hõikas: Gwen, sa meeldid neile. Sa oled nagu lill. Ning Gwen pööras ringi, näol lai naeratus. (lk 108)
  • Mis saab edasi? mõtles Eleanor endamisi. Nagu alati, järgneb armastus, isegi vanadel kangelastel. Ta oli lugenud oma lemmikut Edith Hamiltoni, värskendanud mälus lugu Heraklese kaheteistkümnest vägiteost ning mõelnud lehti pöörates, milline pikk, seiklusrikas ja väsitav elu sellel vaesel mehel oli, kui mõelda, millised armastuse keerdkäigud teda ees ootasid. Algul armastus Iole, seejärel Deianeira vastu, mis hiljem lõppes talumatu piina ja surmaga. (lk 108)
  • Kanuud kandsid sõitjaid, sõitjad kandsid kiile, ning kõik tundus kaalutu. Lähenes esimene august, tänavalaternad olid jälle nähtavad ning mõned lehed hakkasid kolletuma, tagasihoidlikult ja peenelt vihjates sellele, et pikk, soe suvi hakkab lõppema ning algab aasta süngem peatükk. (lk 108)
  • Harry ja Gwen jõudsid Rainbow' oruni. Koos vaatasid nad alla kaarena kulgevale värvikale vaesusele, väikestele kokkupandavatele majadele, mis olid värvitud helesiniseks, roheliseks ja roosaks. Keset teed mängisid närudes lapsed, üks vanaeit kandis ämbriga vett trepist üles, mitmest korstnast kerkis suitsu. See alatiseks ümberasustatud kogukond ärgitas Gweni esitama nukrat ja samal ajal olulist küsimust. "Kas sa kunagi tunned ennast üksildasena?" päris ta Harrylt. Ta teadis, et sellega tunnistab ta vaikselt, et tunneb ka ise ennast üksi ning rõõmustab Harry seltskonna üle.
Harry ei viivitanud vastusega. Ta teatas, et tunneb küll, ta oli kindel, et jääb alati üksildaseks. "Aga kus ma ka olen, on mul kõikjal häid sõpru."
Gwen mõistis täpselt, kes ta Harryle oli. Harry oli talle mõista andnud, et ka tema on nende sõprade hulka arvatud - ühena paljudest. Tagasiteel Harry maja juurde Gwen vaikis, natuke pettunud Harry vastusest. (lk 109)
  • Harry keetis neile teed ning selleks, et teekannule ja tassidele ruumi teha, tõstis köögilaualt ära suure kasti. Gwen nägi, et kast oli adresseeritud Harryle ning saatja aadressiks oli New Brunswick. Kuid Härry polnud kasti avanud.
"Miks mitte?" küsis Gwen, üllatatud, et keegi võiks postilt paki saada ja selles peituva saladuse vastu mitte huvi tunda.
Harry puhkes naerma ning seletas talle, et kastide avamine teeb teda nukraks. "Ma eksin neisse ära, Gwen. Sealt valguvad välja igasugu vaimud." (lk 109-110)
  • "Kui ollakse noor, tegeletakse millegi tõesti huvitavaga ja mõeldakse, et tulevik toob veel midagi sama huvitavat või isegi paremat. Siis aga avastatakse, et töise elu kõige silmapaistvamad saavutused on jäänud selle algusesse," ütles Harry Didole otsa vaadates, ehkki rääkis iseendast. "Aga tagasi minna pole enam võimalik." (lk 111)
  • Abe on lobamokk, Abe'il on tohutu anne, aga see on raisku läinud, mõtles Harry leebelt: pole siis ime, et me Abe'iga nii hästi läbi saame: me oleksime võinud suuri tegusid korda saata, kuid kumbki meist pole seda teinud. (lk 112)
  • Hommikul võttis Eddy oma nahktagi kaasa ning pärast lõunat läksid nad Didoga School Draw' lähedale mäe otsa ja vaatasid põhja poolt üle taeva rulluvaid tohutuid pilvi. Nende jalge ees oli vanalinn, mis madalas valguses vilkles nagu kutsuv naelvoodi. Dido tahtis kuhugi varju minna, kuid Eddy võttis tal ümbert kinni ning hoidis teda tagasi. Eddy tundis ennast mõnusalt ning jutustas Didole, kuidas talle lapsena oli tundunud, et iga kord, kui ta koos vendadega Blueberry mäele ronis, kostitas taevas neid ägeda ja tugeva tormiga. Poisid trumpasid üksteist üle loodusjõude trotsides, nende sõrmed noppisid siniseid, peaaegu mustjaid marju lagedal mäenõlval, kuni esimene lähedalt kostev piksekärgatus nad naerulaginaga mäe otsast alla liduma sundis. Need ilusad marjad, suured, küpsed ja üllatavalt rasked, olid rippunud okste alumistel külgedel põõsaste otsas, mis olid niisama madalad kui sellel mäel. Eddy kummardus ning lõikas taskunoaga arktika pajult oksajupi ning torkas selle Didole pihku. (lk 114)
  • Hiljem küsis Gwen Didolt uudishimust, milles ei puudunud ka kübeke armukadedust: "Noh, ma saan aru, mida sina Eddyle annad. Aga mida ta sinule annab?"
Dido ei vastanud, riivatud küsimusest, mis tal endalgi ajusopis keerles, ning pahane Gweni peale tema liigse enesekindluse pärast. (lk 115)
  • Mööda koridori minnes oli Gwen paari jala kaugusel uksest seisma jäänud, miski oli teda selleks sundinud. Tal olid plaadid kaenlas.
Kuulda endast halvustavalt räägitavat - viimati oli see juhtunud temaga, kui ta lapsena laagris oli. Tollal kümneaastane tüdruk, oli ta vihaselt telki tormanud: Ma kuulsin teid. Ma kuulsin, mida te rääkisite. Ning teised tüdrukud olid vaadanud teda, tundes piinlikkust, kuid samas kaastunnet tema vastu. Ning mis oli sellele vihapurskele järgnenud? Veel viha, ehkki teisel kujul. Ta oli olnud pahane iseendale, et oli üldse suud pruukinud, ning olukorrale, mis oli õhutanud teda rääkima. Pärast seda kombetut nördimuspuhangut oli järgnenud pikk, sünge randa minek.
Gwen kuulis Didot hukkamõistvalt, halvustavalt ütlevat: "Minu meelest on ta säärane inimene, keda peetakse häbelikuks, aga kes seda tegelikult üldse pole."
Ta kuulis, kuidas Harry köhatas ning lausus: "Noh, enamikul meist pole sinu enesekindlust ega tasakaalukust." Harry puges Dido ees ega kaitsnud teda, Gweni, põrmugi. (lk 116)
  • "Kogu aeg nad muutuvad," ütles Ralph vesikasvude kohta, mis teda nii võlusid. "Valgus, veevool, tuul, see, kuidas nad hõljuvad. Ma olen teinud neist tosinaid fotosid ning igaüks neist on teistest natuke erinev."
Järgmise suve sündmused tegid need Ralfi fotod hiljem peaaegu talumatult liigutavaks. Kuid hetkel Gwen seda veel ei teadnud. (lk 117)
  • Ralph pööras objektiivi, et teise nurga alt pildistada, ning Gwen küsis temalt, mida ta otsib. Ralph mõtles hetke. "Energiat. Ma tunnen energia otsekohe ära, kui seda näen. Asi ei seisne üksnes kaamera ette jäävas vaates," seletas ta läbi objektiivi piiludes. "See on mingi elektriline side. Peaaegu liit inimese vaistliku ja mõistusliku külje vahel.”" Ta tõstis Nikonilt pilgu. "Ma kuulsin Abe Lamontit rääkimas, kuidas kujundada intervjuud ja kirjutada lugusid raadiole. Pildistamisega on peaaegu samamoodi. Lauses ei tohi olla üle ühe mõtte. Mitte liiga palju omadussõnu. Lihtsus. Lähedus. Vahetus. Seda ma taotlengi."
  • Nädala jooksul oli Abe süstinud temasse tõdemust, et tuleb taotleda täiuslikkust, riskida selleks, et seda saavutada. See oli tekitanud Gwenis erutust, andnud talle kindlust ning teda ergutanud ja innustanud. Ehk oligi ta teistele tundunud enesekindel. Võib-olla sellest Dido rääkiski. Ning Gweni hämmeldas kuristik selle vahel, millisena ta ennast ise tundis ning mida teised temast arvasid. Dido eksis. Eksis oma arvamuses temast. Muidugi juhul, kui tal õigus polnud. (lk 118)
  • [Teresa:] "Valgetel inimestel on kombeks püüda teisele näkku valetada. Mõeldakse ainult sellele, kuidas vastase üle võitu saada, raha teha ja teiselt järelandmisi saavutada, ja inimesed ei käitu enam loomulikult. Tekib mingi keerukas ja masendav võrgustik."
Teresa ei naernud enam. Gwenile jättis ta väsinud, tavatult kurnatud mulje.
Teresa jätkas: "Kui keegi istub sinu vastas ja ütleb sulle: "Ma tahan sinu maad," ja sa ütled talle ei, mulle juhuslikult meeldib siin olla ja ma olen siin alati elanud, siis peaksid nad austama seda, mida sa neile ütled, ja jutule punkti panema. Nad ei tohiks hakata sind veenma. Nad ei tohiks sind vääriti tõlgendada. Nad peaksid sind austama." (lk 119)
  • Nad kuulsid, kuidas põliselanike organisatsioonid oma moraalset üleolekut rõhutasid ning gaasijuhtme kompaniid ennast kaalutletud realismi taha peitsid, kiriku- ja keskkonnategelased aga rahvusvaheliste naftakompaniide kõlvatust ründasid. Gweni huvitasid ka teadlaste arvamused. Lumes toimuvad võimalikud muutused, pinnasega seotud probleemid, rikkalik loomastik, millele Gwen siiani polnud palju mõelnud. Kõik pöördusid rääkides Bergeri poole, ning ta ergutas neid rääkima. Ehkki oli selge, et ta tunneb elavat huvi küsimuse kõigi tahkude vastu, oli ta kaine ja tasakaalukas, nagu Leonard Bernstein oleks pastorina olnud, nähtamatu vaikse tähelepanu väli. Kui miski talle selge polnud, esitas ta küsimuse, ning kõik kuulasid teda. (lk 120)
  • Eleanor kahetses, et ta sellele jutule polnud kohe lõppu teinud. Kuid ta teadis, et sääraseid kahetsusväärseid vestlusi tuli ette, teatud mõttes kuulusid need isegi meelelahutusse. Sõbrad, isegi head sõbrad mõõdavad teineteist teise selja taga, väljendudes kaalutlematult, kuid rahuldust pakkuva kindlusega. Nad teevad seda selleks, et ennast paremini tunda, kuid lõpuks tunnevad natuke piinlikkust. Nad teevad seda, et oma tundeid vabastada. Mõnes mõttes teevad nad seda selleks, et oma suhteid elus hoida, mitte aga selleks, et neid maha matta.
Kuid sellel on omad tagajärjed. Mitte keegi, kes kuuleb endast halvasti räägitavat, et usalda oma sõpra enam jäägitult. (lk 120)
  • "Sa kuulsid, mida me rääkisime," lausus Eleanor.
Gwen langetas pilgu, tema näol peegeldus hämmeldus, ning Eleanorile meenus sõna armkude. Ühes oma isa vanas meditsiiniraamatus, mille kollasekstõmbunud lehed lõhnasid nagu vana kirik meeldivalt kopituse järele, luges ta muude asjade hulgas põletushaavadest, mädanemisest, valust, armkoe liigsest vohamisest, millest oskusliku ravita jäid inetud armid.
"Räägitakse igasugu asju, Gwen. See kõik ei tähenda midagi. See ei tähenda, et seda inimest ei armastata, isegi väga ei armastata." (lk 121)
  • Nagu Gwen avastas, oli kergem eetris olla kui mõne inimesega suhelda. Eetris olemises oli midagi rahustavat - lähedust, suurepärast võimalust omaette olla, kus ei pidanud kellegagi näost näkku rääkima. Tal oli tekkinud harjumus enne saate lõpetamist "kõigile ärkvel lamajatele" õhtuluuletust lugeda. Seejärel meeldis talle ruttamata koju minna, uidata tänavatel suveöödel, mis kõige pimedamal tunnil olid ikkagi nii valged, et oleks näinud marju korjata. Kuid nüüd hakkas kõik muutuma - õhtud läksid jahedamaks ja hämaramaks. (lk 122)
  • Veiniklaaside vahel ning ühe piinliku vaikuse ajal suundus Gwen vannituppa. Ta läks mööda beeži vaibaga kaetud koridori ning peatus korraks, et heita pilk väikesesse magamistuppa, Dido tuppa, ning see nägi välja nii, otsekui poleks seda peaaegu kasutatud, kitsas voodi paistis pigem olevat riiuliks raamatutele ja igasugu paberitele kui magamisasemeks. Seega veetis Dido ilmselt oma ööd Eddy juures. Teine uks viis vannituppa, kuid kolmas - avatud uks Eleanori magamistuppa - võimaldas veel ühte pilguheitu, võimalust aega viita ja Didot vältida. Gwen laskis pilgul aeglaselt üle ülestegemata kaheinimesevoodi, tugitooli ja aknaeesriiete libiseda, kui miski talle silma jäi. Temast mõne jala kaugusel oli tualettlaual pudel patšuli lõhnaõliga. Gwenile oli see lõhn alati ebameeldiv tundunud. Keset põrandat märkas ta Dido kandadeta toakingi.
Gwen suundus nüüd tagasi vannituppa ning äkki jõudis temani tõde. (lk 122-123)
  • Kell kaheksa helistati ukse taga, uks paiskus lahti ning sisse astusid Harry, Ralph ja Teresa ning hüüdsid liialdatud innukusega: Palju õnne sünnipäevaks!
Gwen tundis, kuidas pisarad talle silma tikkusid, ning ta naeratas. Ta embas kõiki. "Aitäh," ütles ta, ning ta hääl kõlas kähedalt. Kuid tegelikult ei meeldinud talle üllatuspeod. Paratamatult oli tal tunne, et oli julm kedagi ninapidi vedada, talle terve päeva mitte midagi öelda selleks, et siis õhtul tugevat, vennalikku, kiindumust väljendavat võmmu anda. (lk 123)
  • Rasmussen oli rännanud Barren Groundile 1922. aasta kevadel ning oli oma teekonnal kuulnud "arvukaid lugusid seal sel talvel valitsenud puudusest". Eskimod nälgisid kõikjal. Ta liikus mööda Kazani jõge, et leida sisemaal elavaid hõime, "veekeeriserahvast" ja "pajuvõsarahvast". Märts ja aprill olid alati kõige ohtlikumad kuud. Talvised toiduvarud olid otsas ning mais toimuv karibute ränne polnud veel alanud. (lk 123)
  • Gwen naeratas ja vabanes oma pingest. Ta pani raamatu käest ning läks tagasi pidu pidama, mis oma seltskondlike pingetega tundus talle keerukam kui otsene nälga suremine. See pidu tundus talle ühtaegu liigutav ja nõutuks tegev, väsitav ja raskesti juhitav. (lk 124)
  • Dido tantsis üksinda, paljajalu. Teresa lükkas kingad jalast ja hakkas samuti tantsima. Gwen vaatas neid tugitoolist, mõlemast naisest lummatud, kartes, et ka temalt oodatakse tantsimist, võlutud sellest, kui vabalt need naised ennast tundsid, samal ajal neid kadestades. Kas ka tema kunagi sääraseks saab? (lk 124)
  • Eddy ja Dido tantsisid, ning Gwen tajus täpselt, mida Eddy Didole andis. Eddyga tantsides liikus Dido teistmoodi. Ta oli aeglasem ega rutanud. Tema rinnad näisid raskemad ja küpsemad, puusad laiemad, madalamad ja täidlasemad. Temast tulvas teistsugust õhetust, see oli salapärane, erootiline kiirgus. (lk 124)
  • Oli juba hilja. Harry lössutas pooleldi lamaskledes põrandal. Ta loobus oma arvamuse avaldamisest, sest oli unustanud, mis see oli. (lk 125)
  • Gwen sulges raamatu ning küsis, mis kell on. Ta esitas selle küsimuse kogu toale. Kõik peale tema enda istusid nüüdseks põrandal.
Dido, kes istus toa teises otsas, selg vastu seina, Eddy tema kõrval, viivitas hetke vastusega ning küsis siis vastu: "Mida sa tahaksid, et kell oleks?"
Dido oli kingad jälle jalga torganud. Need olid mustad, madala kontsaga. Tema paljad käsivarred olid kooritud mandli värvi. Kell paistis jälle silmatorkavalt tema randmel.
Gwen tahtis, et oleks juba päris hilja. Ta tahtis koju minna. "Ma tahan, et kell oleks nii palju, kui see on."
"Aga mida sa tahad, et kell oleks?"
Gwen tundis, et teda narritatakse, et Dido teda oma lõbusa, väljakutsuva ja kergelt vaenuliku tooniga õrritas, ning tema enda hääl kõlas karmilt ja pingutatult. "Ma. Tahan. Et Kell Oleks. Nii. Palju. Kui. See. On." (lk 125)
  • Eleanor toetas pea vastu seina. Talle tundus, et siin toimub midagi, mis on lähedasem kui sõprus, täpselt nii, nagu džempri kratsiv firmamärk on džemprist lähemal. (lk 125)
  • Karibusid oli võimalik üle kavaldada üksnes lumetormi ajal, kui tuiskas lund. Kuid inimesi üle kavaldada oli lihtne. (lk 126)
  • Kõik hakkasid uksest välja minema. Eleanor embas Gweni ning mõjus talle lohutavalt, kui ütles: "Lähme homme koos einetama. Ma helistan keskpäeval sinu ukse taga." Kuid jultunud Dido võttis Gweni näo käte vahele ning suudles teda suule. "Õnne sünnipäevaks, sünnipäevalaps."
Dido huuled tundusid Gwenile õhukesed ja ülearu pehmed, süütud, aga samas patused. Ohutud, kuid samas üldsegi mitte ohutud. (lk 126)
  • Dido kuivatas ühte taldrikut. Ta sirutas käe järgmise järele, kuid siis meenus talle midagi, ning nõuderätik jäi paigale.
"Ma nägin eile öösel hirmsat und."
Ka Eleanor katkestas töö ja pööras pilgu Didole, kes seisis nagu paigale naelutatud. Mõtetes oli ta taas oma unenäos.
"Ma olin mingis suures linnas ja oli väga pime, valitses pilkane pimedus. Tundus, nagu oleks see kuskil Ida-Euroopas. See tähendab, kõik oli süsimust. Üks takso tuli ette, ma istusin sisse ning me hakkasime sõitma mööda ühte vana, kitsast tänavat. Esiistmel istusid kaks mustas ülikonnas meest. Nad vahtisid otse enda ette. Nende nägusid ma ei näinud. Mul polnud aimugi, kes nad on, ma ei teadnud, kuhu me sõidame või kus ma olen." Dido hõõrus käega otsaesist. "Mu peas polnud midagi," lausus ta aeglaselt. "Mul polnud mälu. Mul polnud mõistust. Ma ei teadnud midagi. Seal oli niisama pime kui väljas." Ta vaatas Eleanorile otsa. "See oli kohutav."
Ta kirjeldab surnuautot, mõtles Eleanor. Ta kirjeldab omaenda teekonda surma. (lk 127)
  • Nad sõitsid mööda Franklin Avenued, mis oli nimetatud nii mehe auks, kes oli oma saapad ära söönud, maadeavastaja auks, kellel oli õnnestunud hukutada sada kakskümmend üheksa meest ühes hulljulges katses Loodeväila leida. Harry jaoks oli see tõestuseks, et piisavalt suure katastroofi puhul võidi asjatundmatust andestada. (lk 127)
  • Capitoli kinost möödudes nägi Gwen suurel telgil reklaami Ristiisa, II osa, ning ta ütles: "Eddyl on julmad huuled."
"Naistele julmus meeldib," tähendas Harry rõõmutu naeruturtsatusega.
Gwen mõistis, et Harry mõtleb filmides näidatavat meeste agressiivsust, mis kahtlemata oli erutav. (lk 127-128)
  • Oli juba teine august ja pimedus oli nagu pooleldi avatud sahtel. (lk 128)
  • Gwen tahtis küsida, miks Dido oli teda niiviisi huultele suudelnud. Mida tahtis ta sellega tõestada? Ning miks olid tema isiklikud asjad Eleanori magamistoas, kui ta ilmselt Eddyga magas? Ta tahtis küsida: Mis toimub Didoga, selle naisega, kellesse sa oled armunud? (lk 128)
  • Gwen vaatas Harryle otsa. "Ruumist pole seal puudust. Dido magamistuba seisab enamasti kasutamata isegi siis, kui ta Eleanori juures ööbib."
Hetke vältel puuris Harry teda pilguga. Seejärel põrnitses ta rõõmutu muigega enese ette.
Aususesse, isegi peenetundelisusse rüütatud, olid need sõnad küllalt süütult Gweni huultelt lipsanud. Ta oli midagi märganud. Kuidas võis ta selle eest mitte tunnustust oodata?
Jago. Temas oli pead tõstnud Jago.
"On juba hilja, Gwen." Harry haaras auto ukselingist. "Aitäh koju toomise eest."
Kuid Gwen oli Jago ja Othello ühes isikus: ta oli poetanud vihje, aga samas kahetses seda. "Anna andeks. Unusta ära, mida ma sulle ütlesin. Ma ei tea, mida ma üldse räägin." Ta heitis pilgu Harry poole. "Ma poleks tohtinud seda öelda. Ma ei taha õelutseda."
Harry vaikis.
"Või ehk tahan," ütles Gwen.
Harry kuulis tema hääles piina. (lk 129)
  • Hiljem mõtles Harry Gweni vihjele. Dido magamistuba seisab enamasti kasutamata isegi siis, kui ta Eleanori juures ööbib. See oli omamoodi vapustav - kui see tõesti tõele vastas. Kuid mõte Didost Eleanori voodis ei tähendanud Harryle veel maailmalõppu. Meest ei tee õnnetuks mõte naisest teise naise voodis, vaid mõte naisest teise mehe voodis. Igatahes ei uskunud ta seda - ehkki oleks tahtnud Eddy nägu näha, kui see oleks tõsi olnud. Ei, see vihje ütles rohkem midagi Gweni kui kellegi teise kohta. Gwenil olid olnud omad põhjused seda ennatlikku järeldust teha, aga seejärel oli tal jätkunud küllalt viisakust, et seda kahetseda. (lk 129)
  • Gwen avastas, et oli hakanud mõtlema, kui kerge oli kahjustada jõgesid ja linde ja taimi ja loomi ja vanu eluviise - kõik oli nii kaitsetu, elusolendid pelglikud. Bergeri küsitlusel kuulis Gwen, et augusti lõpul kogunesid lumehaned tuhandete kaupa Arktika rannikule ning toitusid seal mitu nädalat marjadest ja tarnadest, enne kui kaheksasada miili peatuseta Alberta põhjaaladele lendasid, ning sealt edasi lõunapoolsematele nisupõldudele suundusid. Bioloogid seletasid, et neil augusti peatuspaikadel heidutasid linde lennukid pea kohal ja inimtegevus maa peal - poolteist miili eemal paiknev kompressor või sama kaugelt mööduv väike lennuk võis linde panna õhku tõusma. Samuti pelgasid inimest Beauforti mere valged vaalad, kuid samas puutusid nad üha rohkem inimestega kokku. Sünnitamiseks tulid nad Mackenzie lahe soojemasse ja madalamasse vette, kus nüüd üha enam hakati tegelema rannaäärse nafta- ja gaasipuurimisega. (lk 130)
  • Ning siis veel karibud. Märtsis lahkusid nad oma talvitusaladelt metsadest, liikusid üle tundra põhja poole ning jõudsid mai lõpuks poegimispaika arktilisele rannikule. Pärast poegimist kogunesid emasloomad väikestesse, pelglikesse rühmadesse, siis suurematesse salkadesse, seejärel veelgi suurematesse karjadesse, ning juulis toimus poegimisjärgne kogunemine, pakkudes imelist vaatepilti, mis on võrdne ammu kadunud rändtuvide lendudega või piisonite kunagise võrratu massilise kogunemisega. Kuid tasub vaid ühel helikopteril karibute poegimise ajal madalalt udus üle lennata, ning emasloomad eralduvad poegadest, mis viib hukatuslike tagajärgedeni. Samas on need loomad äärmiselt vastupidavad, võimelised taluma erakordset külma ja nälga, pikki rändeid ja kärbeste hulluksajavat nuhtlust. (lk 130)
  • Gwenile sai selgeks sõna albedo tähendus. Naftaleke, mis muudab jää mustaks, hävitab selle peegeldumisvõime ehk albedo ning jää hakkab valguse peegeldamise asemel seda neelama ja sulama, põhjustades ettearvamatuid muutusi keskkonnas. Albedo on nagu albiino, tekkis Gweni mõttes seos, nagu kalliskiviraam - rubiinist silmaga albiino. (lk 130-131)
  • Talle meenusid kullassepatööga seotud oskussõnad ning isa napid seletused, tema sõnakehvus. Isa istus oma kullassepatoolil ning kasutas harja, et pühkida kuhjadesse hõbedatolmu, mida ta alles hoidis ja taaskasutamiseks üles sulatas. Väikestes karpides oli tal ka kullatolmu. Isa seletas, et suuremate kullassepatöökodade omanikud kangutavad aeg-ajalt lahti oma põrandalauad ja riiulid ja põletavad ära, et neist kulda sulatada. Isa tõstis luubi silma juurde, seejärel asetas kalliskivi luubi alla ning vaatas selle puudusi. See kõik on pettekujutlus, pomises ta kord, kui peene liivapaberiga ühte prossi lihvis: silutakse midagi, seda korduvalt kraapides. Cabochon oli teine kullassepatöös kasutatav sõna - sellega tähistati igasugust kivi, mis oli ühest küljest lame, teisest ümmargune. Paaris väikeses sahtlis olid isal merevaiguterad ja türkiisid, teistes pärlid, granaadid ja ametüstid. Ning metalli kuumutamine. Gwenile meeldis vaadata, kuidas metall järele andis ja värvi muutis, gaasileegi all pehmeks ja painduvaks muutus. Isa oleks öelnud, et Didol on kullassepa käed ja randmed ja õlad, kandilised, tugevad ja osavad. Polnud raske kujutleda Didot tegemas seda, mis temal, Gwenil, kunagi polnud õnnestunud, lihvida hõbedat ja kulda metallipoleerimisrattal, Dido poleks selle juures isegi oma pikki osavaid sõrmi mustaks teinud.
  • Järgnevatel kuudel tekkis Gwenil kujutlus põhjalast otsekui avatud imederaamatu leheküljest, mida illustreerisid ja selgitasid haruldased loomad ja õrnad taimed. Põhi oli lihtsaks ja külmaks muudetud troopika. Natuke tuntum paik, sest seal olid säilinud kõikide rännakute jäljed, iga luitunud luu ja lõhatud kalju. Üks teadlane rääkis sellest, kui palju kulub aega, et miski Arktikas koduneks, teisalt aga, et seal miski kasvaks, sest toiduvarud on piiratud, suvi lühike ja järglaste saamine kasin. Mõnel pool põhjas ei arenenud arktika paalial viljakat kalamarja enne kaheteistkümnendat eluaastat ning isegi siis kudes kala üksnes igal teisel või kolmandal aastal. See oli maailm, kus inimesele, kui ta oleks laps ning maailm taldrik, oleks see taldrik suur ning valitud toidupalade vahel suured vahed. Gwen oli olnud just säärane laps, kes tahtis, et kõik asjad oleksid eraldi, ta ei tahtnud liiga palju erinevaid asju korraga ega ka ühte asja liiga palju. (lk 131)
  • Gweni süda hakkas kiiremini lööma, kui ta kuulis raadiost põliselanike tunnistusi selle kohta, kuidas nad oma maal elasid, kuidas nad terve elu veetsid ajutistes peavarjudes, tormidest vintsutatud ja päikese soojusele lootes. Paljud põliselanikud elasid mais ja juunis kevadlaagrites, püünistega ondatraid püüdes, ning suved deltaaladel kalastuslaagrites kala püüdes ja kuivatades või valgeid vaalu küttides, osa talve aga elasid nad sisemaal küttides ja püünistega loomi püüdes. Berger käis nende uste taga, kõigis kolmekümne viies asulas. Seljas koortriidest jopp nahksete lappidega küünarnukkidel, suured koolipoisiprillid meeldivalt laial näol, käis ta suvelaagrites ja kalastusaladel nagu endisaegne rändjutlustaja. Ning muidugi tulid ka inimesed tema juurde. Kogunemistel rääkisid loendamatud tunnistajad mikrofoni, see oli nagu teatajate ja teadete kokkusaamine. See oli suurepärane lootuse aeg kõigile gaasijuhtme vastastele, igaühele, kes pooldas olevikus minevikust õppimist. (lk 132)
  • Yellowknife'is hakkasid kased ja paplid kolletuma augustis. Ligikaudu kaks nädalat olid lehed vaimustavalt kuldkollased. Ehkki täiesti üllatavalt, toimus kõik kiiresti: lehed olid veel puu otsas, aga kõik nad olid kollased. Lõuna pool muutusid mõned lehed värviliseks alles siis, kui teised juba langesid, ning alati nägi vaid osa tervikust, kuid siin võis kogu ilu näha korraga, ning siis oli see läinud. Septembris sadas juba piisavalt lund selleks, et maa oleks lumega kaetud, ning teed jäätusid. Vett võis tänavatel näha alles aprillis. (lk 132)
  • Kui Gwen paki Eleanori pilgu all avas, meenusid talle Harry sõnad, et kastidest valguvad välja vaimud. Harryl oli õigus. See oli kasukas, omamoodi vaim.
Suu üllatusest pärani, tõstis Gwen kasuka pakist välja ning Eleanor ütles: "Seda meenutame me elu lõpuni. Sinule jääb meelde, kuidas kasukas välja nägi, ja minul jääb meelde ilme sinu näol."
Gwen võttis kasuka õlgadest ja raputas seda sirgeks. Ta vaatas tumedat, pruunikashalli karusnahka, millest oleks otsekui peegeldunud valgust. Karusnahk tundus käe all pehme nagu talk. Ta nägi firmamärki Wright Furs, siis aga hakkas kaupluse lipikuid otsima, kuid ei leidnud, otsis pruunilt siidvoodrilt kulumise märke, kuid ei leidnud ka neid, üksnes voodri pehmus reetis, et kasukat oli kantud. Ta tõmbas kasuka selga, surus krae kõvasti ümber kaela ning läks stuudio akna juurde, et oma peegelpilti näha.
"Sa näed suurepärane välja," teatas Eleanor. (lk 132-133)
  • Gwen pistis käed taskutesse ning tõmbas ühest taskust välja väikese kaardi. Salajaselt austajalt. Nüüd toimus tema sisemuses välimusega samasugune muutus: ta oli ühteaegu meelitatud ja hämmeldunud. Esimene lumi oli ka linnale endale samasuguse muutuse kaasa toonud. Välismaailma muutes pimestas see ka linnaelanikke sisemiselt. (lk 133)
  • Milline ilus karusnahk. Kasukas oli kerge, kuid samas keha ümber soe ja mõnus. Ning Gwen nägi selles hunnitu välja. Isegi ta ise mõistis seda.
Teresa teadis öelda, mis karusnahk see on. Tema isa tegeles püüniste panemisega ning pügatud kopranaha tundis Teresa paugupealt ära. Kasukat oli väga hästi hoitud, teatas ta, see oli sama hästi kui uus. (lk 133)
  • Erutatud häälte peale ihnus ka Dido kohale. Ta näppis kadedalt kasukat. "See on ilus, Gwen."
"Proovi seda endale selga."
Dido pani kasuka selga. Ta pidi õlad kössi tõmbama ja kui ta käsivarred välja sirutas, jäid randmed mitu tolli käistest välja. "Kes selle ka saatis, teadis ta sinu kasvu," lausus Dido. "Keegi ehk jälgib sind. Kas sa sellele ka mõtlesid?"
Gwen võttis kasuka Didolt tagasi ning pani selle aeglaselt, hoolikalt kokku. Ta polnud sellele mõelnud, ning siiani eos püsinud kerge ärevus ja kahtlus tumestasid tema rõõmu. Ta silitas karusnahka. Kui kahju, kui ta ei saaks seda kanda. (lk 133)
  • "Mine nüüd," vaidles Teresa. "Mis tähtsust sellel on, kes sell saatis."
Siis äkki Gwen taipas. Kui ta veel laps oli, saatsid saarel elavad sugulased nende tänaval elavale Johnsonite perekonnale suure korvi maiuspalaks peetavate Manitoulini saare mustikatega. Kuid marjad ei jõudnudki kohale - need saadeti eksikombel ühele teisele samanimelisele perekonnale - lugu tuli välja alles pärast seda, kui sugulased olid imestust avaldanud, et neid polnud tänatud. "Peab olema üks teine Gwen Symon," teatas ta.
Kuid miks oli siis pakk talle tööle saadetud? Ei, taipas Gwen, pakk oli mõeldud temale.
Lõpuks võttis Gwen Teresa nõu kuulda. Ta hakkas kasukat kandma. Nimetas selle Dollyks. Tule, Dolly, lähme jalutama. Soojana nagu emaüsas ja põhjendatult muret tundmata tegi ta pikki jalutuskäike. Ta mõistatas jätkuvalt, kes selle kasuka talle oli kinkinud, kuid keegi ei ilmutanud ennast ning mõistatus jäi enam kui aastaks lahendamata. (lk 134)
  • Raadiost tuli Eliza Doolittle'i äge süüdistus Henry Higginsile, kuid mida Harry ei võinud teada, oli see, et Didole meenus vigane koht tema lapsepõlve plaadil, mis oli talle sama tugevalt mällu sööbinud kui muusika ise. Ta kuulis seda kohta lähenevat, krõpsu, ehkki raadiost kostis laul sujuvalt. See tuletas talle meelde kogu lapsepõlve. Isa tõstis nõela ja asetas selle ettevaatlikult sentimeetri murdosa edasi. Täpselt samuti, nagu Eddy tegi seda loo "Helpless" puhul. "My fair lady" oli olnud plaat päeval kuulamiseks. Õhtuti mängis isa sageli pala "Harold in Italy", ning Dido jäi magama nende hunnitute, painavate helide saatel ning õppis armastama vioolat tänu Berliozile, tegelikult tänu oma isale. Istudes nüüd, haaratud muusikast, mis viis ta tagasi minevikku, hakkas Dido mõtlema, mida oleks ta isa, keda olid võlunud tugevad naised, mitte tugevad mehed, Eddyst mõelnud. Eddy oli nii kinnine, jõuline, armastust nõudev; ta tahtis Didolt last, poega; samas hoidis ta teatud asju üksnes enda teada ja oli hetki, mil Didole näis, et ta ei tähenda Eddyle midagi. Raadiost tulid nüüd uudised ja Dido keeras heli valjemaks. Talveks valmistati hauakohti ning mitte vanale kalmistule Backi lahe ääres, kus Dido oli isa häält kuulnud, vaid uuele kalmistule lennuvälja lähedal, kakskümmend viis hauda, mis kaeti puust raamidega, kuni neid vajati, sest hiljem külmus maapind nii kõvaks, et seda oli võimatu labidaga kaevata. Nende korralduste süütus hämmastas Didot. Keegi ei oota, et juhtuks midagi halba, midagi erakordset, mõtles ta. Tema aga, vastupidi, nägi ühte vägivaldset und teise järel ja need varjutasid tema päevi mingi ähmase eelaimusega. (lk 134-135)
  • Päevade lühenedes muutus raadio inimestele olulisemaks. Gwen, kes oli eetris öösel, sai rohkem telefonikõnesid ja kaebusi muusika kohta, mida ta mängis. Vahel lülitas ta eetrisse ka oma rahulolematud kuulajad ning kaitses ennast, kasutades edukalt väikest heliefektiust. "Tänan väga ja head ööd!" Või: "Te arvate, et see on ooper? Ma mängin teile ooperit. Me oleme Joan Sutherlandi ukse taga." Ta helistas uksekella ning kutsus Joani laulma aariat "Normast". (lk 135)
  • Gwen küsis Lornalt, mis ta südant vaevab, ning Lorna seletas talle, et oli juba peaaegu otsustanud advokaadi poole pöörduda, et lahutust taotleda.
"Aga siis on ju hästi," kiitis Gwen.
"Ei ole," vaidles Lorna. "Miski pole hästi." (lk 136)
  • Kord, kui ka Eleanor koos nendega baaris sõi, lõikas Teresa oma täidetud pannkoogi keskelt pooleks, valas selle magusa kastmega üle ning tähendas lõbusalt ja vallatult: "Armastus on nagu Hiina menüü. Asi pole selle ühe ja ainsa leidmises. Valikuvõimalusi on lõputult. On vaja ainult valida." (lk 137)
  • Kord hilja öösel seisis Gwen, Dolly seljas, pea kuklas, keset tänavat ning jäi imestades kuulatama. Ta oli lõpetanud oma vahetuse ja pannud selga laenuks saadud uhke kasuka, saladusliku laenu, nagu ta seda mõttes nimetas, mis oli talle sülle langenud sellest imetlusväärsest taevast. Taevast, mis sellel oktoobrilõpu ööl oli kaetud hõljuva valge uduga. Udu hakkas kumama ning pikkade tokerjate jääpurikatena alla ja seejärel külje suunas heleroheliste ja violetsete voltidena virvendama - see oli hiiglaslik teisik kullassepa leeklambile, mis küljele valget, sinist, rohelist ja oranži gaasileeki saatis. Kui Gwen oleks olnud linnast väljas, kuskil Arktika inimtühjadel aladel, oleks ta kuulnud virmalisi vihisevat ja sahisevat, nagu seda kinnitasid kõik - dened, inuitid, trapperid ja maavarade otsijad - ainult mitte igavad teadlased. (lk 138-139)
  • Harry istus ühe pingirea otsas ning kuulas nutikat noort Yellowknife'i arsti, kes hoiatas järgmise lõunast tuleva ja põhjalat ähvardava mõju eest. Vaadake Alaskat, seletas arst, kus Alyeska gaasijuhe rajati pärast maaomandilepingu sõlmimist põliselanikega, ning isegi sellest hoolimata on sellel olnud hukatuslik tagajärg, mis avaldub enesetappude, lahutuste, alkoholismi, vaimuhaiguste ja vägivallategude arvu kasvus: see on nagu õuduslugu, aga viimane peatükk on meil veel kuulmata. Kuid siinsetel põliselanikel pole isegi maaomandilepet. Mis hakkab seega siin toimuma? Kolm talve saavad mõned põliselanikest tööd tänu suurele töökäte nõudlusele gaasijuhtme rajamisel ning nad hakkavad kõrget töötasu saama. Kuid mis saab edasi? Nad valguvad lõunasse, lootes seal samasugust palka saada, kuid täiendavad Vancouveri, Winnipegi või Toronto töötute ja abivajajate ridu, ning põhjala jääb ilma oma parimatest noortest meestest täpselt siis, kui dened on hakanud enesemääramisõigust taotlema. Valged juhutöölised, kellel on palju raha, alkoholi laialt käes ning kes ei mõtle oma teo tagajärgede peale, võrgutavad põliselanikest noori naisi ja kasutavad neid seksuaalselt ära. "Kes kõik selle kinni maksab?" küsis arst. "Kas gaasijuhtmekompanii? Või naftakompanii? Või Kanada rahvas? Need inimesed võivad küll dollareid maksta, aga me teame juba, kes inimeste kannatused kinni maksab." (lk 139)
  • Selleks ajaks oli kohale ilmunud ka Teresa Lafferty, kes seisis tagaseinas ning kuulas huviga, mida neil linnainimestel oli öelda. Ise kavatses ta sõna võtta alles siis, kui Berger järgmisel suvel küsitlusega tema kodulinna Fort Raesse jõuab. Ta tahtis, et ta sugulased, eriti vanaema, kuuleksid teda, kui ta oma hääle nende arvamustele liidab; tahtis, et nad sel tähtsal päeval kõik koos oleksid. Siis teataks ta, et gaasijuhtme kompanii küsib tohutu palju, inimesed aga ei küsi peaaegu mitte midagi. Eelnevalt maaomandilepingut tahta polnud just palju. Kui gaasijuhe lõhkeks, mis saaks siis nende traditsioonilistest jahimaadest, loomadest ja kogu toidust, millest nad sõltusid? Minu rahval pole üldse raha, ütleks ta kohtunikule, ning ma ei usu, et raha teenimine neid huvitaks. Ainsad, kes gaasijuhtmest kasu saavad, on suured naftakompaniid, Kanada lõunaosa ja Ühendriigid. Mul on hirm selle gaasijuhtme ees, teataks ta kohtunikule. Ma kardan eakate pärast, kõigi oma sugulaste pärast, nende traditsioonilise elulaadi ja maa enda pärast. (lk 141)
  • Lorna Dargabble soovis, et kõik jätaksid mineviku idealiseerimise. Ta väitis, et on vana naine ning näinud, mida mehed hilja öösiti naistega tegid, ning et polnud vahet, kas nad olid valged või põlisrahva esindajad või kas see oli toimunud kümme aastat tagasi või toimus praegu. Põhjas oli palju ohte, piisavalt halba kohtlemist. Meile on vaja lahkust, jätkas Loma, töökohti ja lahkust. (lk 143)
  • [Arthur:] "Enne seda, kui valged inimesed Yellowknife'i tulid, said lapsed head õpetust oma vanematelt. Nüüdsed lapsed aga ei kuula enam sõna, meil pole ka enam häid koeri. Valged inimesed tulid ja tõid oma väikesed koerad kaasa ja nüüd on koerad kõik segaverelised. Valged inimesed rikuvad kõik ära. Nad rikkusid ära vee. Rikkusid ära maa." (lk 144)
  • Heledamas valguses nägi Gwen, kui haavatav Dido tegelikult välja nägi. Selle põhjuseks polnud üksnes sinikas silma all, vaid ka tema nahk, mis polnud kreem, vaid õhuke nagu pärgament, samuti viis, kuidas ta pöialt sama käe sõrmeotstega korduvalt hõõrus, seda ise märkamata. Viis, kuidas ta hambad alahuulde surus ja sellesse hambajäljed jättis. (lk 148-149)
  • Muinasjuttudes on haldjas, keda pole kutsutud, laps, kes pole kaitstud, printsess, keda kosib vale prints. Need vapustavad hetked tuuakse sügavast kaevust tervikuna valguse kätte ning seal nad ripuvad, sätendavad ja siplevad, üleni nähtaval. (lk 149)
  • Dido hämmeldus süvenes pärast intervjuud, mille ta tegi - üks viiekümnendates eluaastates põlisrahvast keeleteadlane jutustas talle oma läbielamistest kohalikus koolis. Rahuliku häälega hakkas ta Didole seletama, mis seal oli juhtunud.
Tema ema suri, kui ta oli kolmeaastane, rääkis ta mikrofoni, ning mõnda aega kasvatasid teda vanavanemad, kuid ühel päeval oli vanaisa pannud ta hobuvankrile ja öelnud omas keeles: "Nüüd sa lähed ära." Poiss saadeti Elkhorni, Manitobasse internaatkooli, mida pidasid anglikaani kiriku misjonärid. Koolis keelati neil oma keeles rääkida, kuid kui ta oli mitu korda vahele jäänud, sai ta karistada. Anglikaani misjonär jagas talle kõrvakiile, kuni ta nägu punetas ja õhetas, kuid ta ei nutnud. Siis kästi tal riided, kombinesoon seljast võtta, talle anti lakse paljale tagumikule, ning siis puhkes ta nutma. Tal seoti käed selja taha ja jalad hüppeliigestest kokku ning ta pandi seisma kõrgele taburetile, kuni ta sealt kukkus ja püksid märjaks tegi. Seejärel sai ta jälle peksa. Tal kästi täita kauss sooja veega, selles pooleks lõigatud seebitükk sulatada ja seebiveega suud pesta. Peagi oli suu seest valus ja uskumatu janu hakkas teda vaevama. Seejärel suleti ta tühja tuppa. Mõne aja pärast tuli preester tagasi ja võttis oma peenise välja, "aga ma olin viieaastane ega teadnud, mis tal mõttes on, ta surus peenise minusse ja ma minestasin". (lk 150)
  • Dido ei pühendanud Eleanori enam oma asjadesse ning seepärast pidi Eleanor mõistatama paljutähendavat tardumust Lorna Dargabble'i ilmes, kui ta Dido silma all sinikat nägi, ning tema vaikset küsimust Dido isikliku elu kohta, mida ta enda sõnul ei esitanud uudishimust, vaid murest. Ning siis veel need Lorna sõnad Eddyle, tema väike sõnavahetus Eddyga. Lorna istus sinakasrohelise taime kõrval, kui Eddy, mantel seljas, koridori ilmus ning hakkas välja minema. Lorna hõikas teda, ning Eddy jäi seisma. "Ma olen sind pool tosinat korda näinud, kui sina mind pole tähele pannud," teatas Lorna. Eddy silmad tõmbusid pilukile. Ta saatis Lornale uuriva pilgu. "Ma lähen lõunale," teatas ta.
"Su emal oleks sinu pärast häbi."
Eddy surus käed taskusse. "Ma ei tea, millest sa räägid."
Lorna vaatas läbi suure akna mööda teed eemalduvale Eddyle järele. "Mis nüüd juhtus, Lorna?"
"Ma sain endale vaenlase. Aga sinna pole midagi parata."
"Kuidas nii, Lorna?"
"Mulle ei meeldi hiilivad mehed, kes kätele voli annavad." (lk 152)
  • "Tule tema juurest ära," palus Harry. "Ta pole sinu jaoks õige mees."
Dido hääl oli vaikne. "Miks Eddy sulle ei meeldi?"
"Tal pole hinge." (lk 153)
  • Dido suureks üllatuseks oli Harry voodis vaba ning oskas partnerit hinnata. Tema haavatavus laskus lainena tema hõrenevalt pealaelt alistuvale pilgule, tundlikele huultele ning natuke karvasele rinnale ja kõhule, tüsedatele puusadele ja peenisele, mis oli pigem peenike kui jäme - meenutas rohkem šokolaadikangi kui -tahvlit, enam kevadist rabarberit kui sügisest pudelkõrvitsat, pigem kanuud kui mootorpaati. (lk 154)
  • Harryle jäi meelde Dido suur käekell, eriti sellepärast, et Dido seda edasi kandis, ehkki Harry talle uue kinkis. Detsembri esimesel nädalal valis ta Eldonni juveelikaupluses kitsa rihmaga kella, mis nägi välja nagu lehtkullast. Kuid Dido pani selle ära sahtlisse ning kandis edasi kella, mille ta äi oli rannalt leidnud ja talle randmele libistanud. Oma suure käega keerutas ta seda, nagu mõni teine keerutas sõrmes abielusõrmust. Kell kõlksus vastu lauaplaati, ka helistuudios, kus laud oli kaetud kaleviga selleks, et summutada igat krabinat ja kolksatust. (lk 154-155)
  • Roheline kalev oli nagu talvejalanõud, mis summutasid sammude kaja. Harry kandis pehmeid karibunahkseid villvoodriga saapaid, milles ta jalad külmetasid üksnes siis, kui ta Hudson Bay Company kaupluses käis. Ta jalad ei külmetanud kuskil mujal, eeskodades, sõidukites ega teistes kauplustes. Isegi Strange Range'i põrandal polnud küllalt sulavett, et tungida läbi naha ja villa ning panna proovile tema jalatsite isoleerimisvõime. Külmunud maailmas riietuti, et kaitsta ennast külma vastu. Karibunahksed saapad, sooja voodriga püksid, parka, selle peal tuulekindel jopp, karusnahksed müts ja kindad. Siin ei käida palja käsi ega palja peaga, nagu seda teevad hilpharakad Kanada lõunaosas. (lk 155)
  • Harry küpsetas talle suurepärase kihilise biskviitkoogi šokolaadiga. Ta alustas kell kaheksa õhtul, mõtlemata, kui palju selle tegemine aega võtab. Kook koosnes neljast kihist, kuid praeahju mahtus korraga ainult kaks kihti. Viimased kihid tulid ahjust välja alles südaööl. Dido oli juba voodis, koer kerra tõmbunult tema kõrval. Magamistoa uks oli praokil, ning koogilõhn hoovas ukse vahelt sisse. Pole midagi mõnusamat, lausus Dido, kui Harry tuppa tuli, käes kandik koorevahustaja ja kaussidega, kook ise oli veel liiga kuum, et selle osad kokku panna. Nad lõbustasid ennast maitsmiste ja limpsimistega. Järgmisel hommikul tõi Harry talle võidurõõmsalt koos kohviga tüki kooki voodisse.
"Sinust saaks suurepärane ema," ütles Dido naeratades.
Harry oleks meelsamini tahtnud isa olla. (lk 155-156)
  • Pärast kooki ja kohvi vaatas Dido oma kinga sisse ning leidis sellest kuldkella, mis, nagu ta ütles, oli liiga hea selleks, et seda kanda. Harry küsis temalt, kas kõik Hollandis panevad kinga välja, et kingitusi saada, ning Dido parandas teda: "Madalmaades, Harry. Madalmaades on kaks provintsi, Põhja- ja Lõuna-Holland. Jah, me paneme kinga ahju või kamina juurde ning kinga sisse heina ja porgandeid Sinterklaasi valge hobuse jaoks. Aga see on tavaline nahast tänavaking, hommikul on hein ja porgandid läinud ja nende asemel on kingas kingid: mänguasjad, raamatud, maiustused, šokolaadist tähed. Suur Droste šokolaadist D-täht. Ma sõin seda kahe koduküpsetatud leivaviilu vahel, ja kui see juhtus olema rosinaleib, siis seda parem. Mu ema tegi parimat rosinaleiba. Isa ütles alati, et sellest polnud vaja rosinaid tikutulega otsida."
Nädala teisel poolel proovis Harry läbinähtava innukusega mitmel korral kätt rosinaleiva küpsetamisega. Keskpäeval läks ta raadiojaamast koju, ning kui ta kella kuue ajal Didole sinna järele tuli, lõhnasid tema talveriided sooja leiva järele. Kui nad koos kaubikusse istusid, tundus Didole, nagu siseneks ta meeldivasse pagaripoodi. (lk 156)
  • Dido tulek tema ellu mõjus Harryle nii hämmastavalt, et selle nautimiseks oli ta jätnud joomise. Eelmise talve harjumus tulla üleköetud baaridest välja Celsiuse järgi kolmekümnekraadise külma kätte, seista purjuspäi vapustava taeva all, ripsmed kokku jäätumas ning nina kuivast õhust kipitamas, külmaga tühjaks läinud rattakummide mütsudes kaubikuga koju sõita - see kõik oli jäänud minevikku. Nüüd istus ta kõik õhtud kodus Dido seltsis, kes oli sageli mõtlik ja rahutu, kuid samas seltsiv ja hellitav. Harry lahkus Dido kõrvalt üksnes selleks, et koeraga külmunud lahel jalutamas käia. Väljas oli õhul iseäralik lõhn, puusuitsust magus ning külmast puhas. Kuiv ja sõmer lumi krudises jalgade all, nagu oleks keegi sõrmeküünega mööda tahvlit tõmmanud, kuid see heli oli rütmiline, tundeid esile kutsuv, võluv, kõige põhjapoolsem heli. Sa murrad mu selja, sa murrad mu selja, kiunus lumi, kui Harry sellel kõndis. Tema parka kapuuts kahises kõrvade vastas, karusnahkne äär ulatus mitu tolli peast eemale nagu naise juuksed, mida tuul ettepoole puhub. (lk 158)
  • Eleanorile tuli meelde ka üks teine hetk. Tal oli olnud laual raamat "Anne Franki päevik". Eddy oli selle kätte võtnud ning lausunud: "Iga teismeline oleks võinud selle kirjutada." Milline üleolev suhtumine ja tuimus! Eddy nautis ebajärjekindlust, kui see teisi tasakaalust välja viis ja talle sellega eelisseisundi andis. Kuid Didole oli Eddy suutnud mingil viisil mõju avaldada, ehk oli ta lummanud Didot, nagu tugevad mehed naisi juba sajandeid on lummanud. (lk 159)
  • Gwen meenutas, kuidas ta, kui oli koos vanematega peaaegu tund aega oodanud, et Hamiltonis üle ülestõstetava silla saada, oli kuulnud Kathleen Ferrieri laulmas Brahmsi "Rapsoodiat aldile" või, nagu teadustaja seda nimetas, "Rapsoodiat madalale häälele". Harry lisas omalt poolt, et Kathleen Ferrier oli mõnda aega töötanud telefonioperaatorina. "Kas sa teadsid seda?"
"Kas Inglismaal?"
"Kujutle, et küsid keskjaamast numbrit ja sulle vastab Kathleen Ferrier! See oli Põhja-Inglismaal, siis, kui ta muusikat õppis. Ta, vaeseke, suri juba neljakümne ühe aastaselt. Ehk sa tead ka seda, et selles rapsoodias valas Brahms välja oma armastuse kahe naise Clara Schumanni ja tema tütre vastu, kellel peagi seisis ees abielu."
"Seda ma ei teadnud."
Ning Gwenile torkas äkki pähe mõte, mida ta seni oli vaid rumaluseks pidanud. Võimalus, et mõni mees võib tõepoolest kahte naist armastada, esmalt ühte, seejärel mõlemat. (lk 160-161)
  • "Harry, kust sa selle paksenenud kõrvalesta said? Ma küsin seda sellepärast, et olen seda juba mitu kuud imetlenud."
"Sa tahad mu saladusi teada saada. Noh, kes oma kõrvu hoiab, ei tohi ragbit mängida."
"Mina juba su saladust ei reeda," lausus Gwen. (lk 160-161)
  • "Varem ma teadsin alati, mida ma tahan," lausus ta. "Ma poleks uskunud, et minuga võib nii juhtuda."
"Sa oled täiuslik."
"Ma olen omadega kuradi moodi puntras, Harry." Dido hääl oli kõlatu ja jahe. Harry polnud teda peaaegu kunagi kuulnud vanduvat.
"Me kõik oleme omadega puntras," vastas Harry. Talle meenus lint, mida ta aastaid tagasi oli kuulnud, muidugi oli see jaapanlaste tehtud. Lindilt kõlasid naiste orgasmihäälitsused kogu maailmast. Läänemaailma naiste hüüatused näisid talle sunnitud ja liialdatud, Aasia naiste omad seevastu olid vaiksed, tundeküllased ning kokkuvõttes sundimatud. Ning seal Dido kõrval lamades tajus Harry, et ei suuda teda endale hoida. Hädavares võis küll naida, aga naist ei suutnud hoida. (lk 165-166)
  • Restoranis toimus parajasti kohaliku juhtkonna vastuvõtt, ning Dido oli tulnud sinna lootuses Tom Bergeriga kohtuda, kuid teda seal polnud. Pakuti veini, juustu ja arktika paaliat. Harry rääkis parajasti piirkonnaülema abiga, kui Dido tema juurde tuli ning ütles, et peab ära minema.
Harry saatis ta liftini. Didol oli seljas kollane, õlavoltidega džemper, parka oli tal käe peal. Ta astus lifti ning jahmatas Harryt, kui enne uste sulgumist kiiresti ütles: Ma armastan sind. Uksed hakkasid sulguma, ning ta kordas neid sõnu hääletult veel kord. Ma armastan sind.
Harry seisis seal ja vaatas, kuidas Dido talle ütles, et teda armastab, ning juba laskuski Dido alla - allmaailma, nagu ta hiljem mõtles, sest kui ta koju jõudis, oli Dido läinud, koos Eddyga, nagu ta hiljem avastas. (lk 166)
  • Jää järvel näis roheline, lumi lavendlikarva. Teisel kaldal oli kullakaevandus peitunud poolenisti lahe rüppe. Korstnatest tuli suitsu.
Harryle meenus mõtteavaldus, mida ta oli lugenud ühest Ralphi käest saadud raamatust põhjamaa kohta: tunda alati lund ja jääd ning mitte midagi peale lume ja jää.
Külm tugevnes. See varitses otse tema akna taga. Harry tajus, kuidas külm ennast sisse surus. Kogu Arktika külm surus vastu tema aknaklaasi. (lk 169)
  • Oma saate tagapõhjaks said Gwen ja Teresa rikkalikku materjali vaiksetelt, kuid tundeküllastelt tunnistajatelt, kes Bergeri küsitluses terve rea põhjamaale omaseid ebaterveid nähtusi esile tõid. Antropoloogid seletasid üldjoontes, kuidas põhja valguvad kullaotsijad, kaupmehed, vaalakütid ja kaevurid tõid endaga kaasa haigused, alkoholi ja liiderlikkuse. Meedikud ja sotsiaaltöötajad selgitasid täpselt, mis juhtub, kui traditsiooniline elukorraldus hävib ning inimesed, perekonnad ja terved kogukonnad kaotavad oma tavad. Nad kirjeldasid naistel lasuvat erilist koormat, nende isoleeritud ja haavatavat elu põhjala pikkadel talvedel. Ning dene kogukondades rääkis üks tunnistaja teise järel Bergerile sellest, kuidas valgete ääreala elanike vaimulaad üha enam nende tugevalt eripärast kultuuri murendab. Kõik, nii dened kui ka valged inimesed, leidsid üksmeelselt, et alkohol oli kõige hävitavam tegur, mis elusid purustades tõi kaasa pikaajalise ükskõiksuse ja meeleheite või äkksurma õnnetusjuhtumi, mõrva, mürgituse või enesetapu tagajärjel. (lk 171)
  • Rongad köitsid Ralphi tähelepanu. Talle tundus, nagu oleks ronga häälitsuses midagi teravat ja ebameeldivat, häält, mis on omasem suule kui nokale. Ta aitas Gwenil koguda ja raadiole seada tema rongalugusid, andis talle kasutada oma raamatuid ning kirjutas enamiku kolmekeelseid tekste, sest sellest ajast, kui ta Ida-Arktikas õpetajaks oli, rääkis ta vabalt natuke inuktuti keelt Teresalt. Õppis ta nüüd põhilisi tlitšokeelseid väljendeid - Teresa oli kirjutanud ja esitanud tlitšokeelsed repliigid, ning nagu teadustajana, oli ta loomulik, vaba ja sundimatu ka näitlejana. Jutustajaks oli olnud ilus Dido, kuid teda polnud enam seal seda saadet kuulamas.
Keskse loo järgi elasid inimene ja metsloomad pilkases pimeduses, sest suur pealik hoidis valguse enda käes peidus. Kuid ronk nuputas tänu oma müstilisele kavalusele välja plaani, kuidas seda temalt näpata. Ta moondas enda männiokkaks, ujus veepinnal, ning pealiku tütar neelas ta alla, jäi rasedaks ja sünnitas poja. Poiss kasvas üles valgusekottidega mängides, ootas oma tundi, kuni oli küllalt vana, et läbi õhulõõri välja lennata. Võiduka kraaksatusega tühjendas ta kotid taevasse ning andis maailmale valguse. (lk 172-173)
  • Tuulevaikses lahesopis puurisid mehed oherdiga läbi kolme jala paksuse jää ning tegid sellesse neli poolejalase läbimõõduga auku. Aukudesse torkasid nad õnged, millele söödaks oli pandud mageveeheeringat. Iga õngenöör oli kinnitatud lühikese lumme torgatud pulga külge. Kui pulk ümber kukkus, oli mõni kala sööta näksinud või oli õnge otsas forell. Selleks, et külm kallale ei kipuks, tegid mehed kaldale lõkke, keetsid teed ning sõid Ralphi singivõileibu. Kord vajus Ella läbi õhukese jää, mis kattis kiirevoolulist oja. Vees sai ta karv märjaks, see jäätas kohe ning koer nägi välja nagu neljajalgne lummutis. Kuid tema tuju see ei rikkunud.
Paljakäsi tõmbasid Harry ja Ralph õngenöörid välja ning said kokku viis prisket forelli. (lk 173)
  • See oli Eleanori neljas talv Yellowknife'is. Kogu talve, kõik kaheksa kuud tundis ta puudust tillukestest lilledest ja eredavärvilistest samblikest, mis katsid täppidena kaljuseid paljandeid, kuid tal oli hea meel, et ei näinud prahihulka, mis kevaditi kõikjal nähtavale ilmus. Ta tundis igatsust kõrge rohu järele, mille valkjaskuldsele värvile loojuv päike punaka varjundi andis, väikeste kribude metsvaarikate järele, millest oleks jätkunud vaid tagasihoidliku koogi jaoks; vaatepiltide järele, kus pool tosinat dene last südaööl rõõmsalt kilgates ülepeakaela mööda tänavat edasi-tagasi tormasid. Kuid samas oli tal hea meel, et ei pidanud vaatama kössitavaid, lömitavaid, läbipekstud koeri, kes veetsid suve, pajude külge ketti pandud ja kärbestest vaevatud. (lk 175)
  • "Varsti saab talv läbi," tähendas Eleanor.
"Tõsi. Miks peaks armastus püsima, kui miski muu ei kesta?"
"Vaeseke," ütles Eleanor ning võttis Harryl ümbert kinni. Ta ütles, et Horatiusel oli ilus ood selle kohta. Oodi mõte seisnes selles, et armastus muutub koos aastaaegadega, ning meie ei saa sinna midagi parata.
"Aga aastaajad korduvad," lisas ta hetke pärast. "Ja seda võib ka armastus."
"Horatiusel see ei kordunud," tähendas Harry. (lk 177)
  • Nad läksid mööda jalgrada ning seejärel mööda laiemat rada, peaaegu nagu sõiduteed läbi selle loodusliku pargi. Puudel olid väikesed pungad. Nad tajusid, et suunduvad ajas tagasi, palju hiljem saabunud kevadesse, kus oli veel jääd ning hommikul küngastel värskelt sadanud lund, mis pärastlõunaks sulas. Eleanor ütles, et kõik tundus talle nii tsiviliseeritud ja hoolitsetud, et kujutles Jane Austenit siin kõndimas. (lk 196)
  • Kui Harry tee lõppu jõudes maha vajus ja enese oma kaheksakümnenaelasest piinast seljal vabastas, oli tal tunne, nagu tekiksid tal tiivad ning ta üles taeva poole hõljuks. Kuid seda vägitükki tuli teha kolm korda, esiteks ühe seljakotiga, siis teisega ning seejärel seitsmekümnenaelase kanuuga turjal. Harry tõi ühe, Ralph teise kanuu. Edasi-tagasi käikudega kokku viis otsa ja rohkem jõupingutust, kui ta eales oli teinud või osanud kujutleda. Ainus, mis teda aitas vastu pidada, oli ta jonnakas uhkus. (lk 197)
  • Harryle ei tulnud meelde, et ta oleks kunagi Didot unes näinud, ning see tuli talle üllatusena. Kui keegi täidab inimese mõtted ärkvel olles, siis unes teeb ta aju selle tasa. Harry avastas, et mõtles oma unenäole Gwenist kogu järgneva pingutust nõudva päeva. (lk 198)
  • Kuid hoopis Ralph surus näo tundrakanarbikku ning teatas, et tahaks saada tundrat meenutavat, kahvatuvärvilist ja kergelt suitsulõhnalist riiet, et sellest endale ülikond teha, ning paljusõnaline, luuleline Ralph teenis sellega endale punkte. (lk 198-199)
  • Harryle tundus, nagu oleksid nad mööda inimtühja maad rändavad räbalates näitlejad, kes kandsid kaasas oma kireva lipu osi, nimelt telke, kanuusid ja seljakotte. Ralph oli härrasmehest hertsog, Eleanor tark kuninganna, Gwen tujukas printsess. Ning tema, Harry, oli rakkudest ja sääskedest vaevatud ja pahur narr. Juba nelja päevaga oli ta nii kangeks jäänud, et ei saanud muidu üles, kui pidi enda küljeli keerama ja valutavad käsivarred appi võtma. Suuri rakke kandadel näitas ta Eleanorile, ning Eleanor sidus need kinni. Oma valutavate õlgadega pöördus ta Gweni poole, kes neid mudis, hõõrus ja masseeris. Harry hakkas Gweni Kate'iks kutsuma: "Kate sarapuuoksake," sest selle tohutu avaruse taustal näis tema väike keha mitte nõrguke, vaid ääretult habras, silmalaud nagu kroonlehed, kõrvad üllatavalt väikesed. (lk 199)
  • Viiendal õhtul kehastus Harry ümber suureliseks kokaks Rodrigoks. "Sealihakotletid Rodrigo moodi" oli esimene paljudest tema tehtud toitudest. "Ärn Rodrigo moodi", "forell karu moodi" ja "veiseliha naeruga" - neid kõiki pakkus ta teeseldud pahurusega.
"Kuningriik küüslaugupressi eest," torises ta. Või teatas sõrmedega nipsutades: "Suurel Rodrigol on karrit vaja." Ning ta tuhnis oma seljakotis ning tõmbas sellest ootamatult välja vajaliku maitseaine, teenides sellega siira heakskiidu oma ettenägelikkuse eest kokanduses. (lk 199)
  • Oma õhtust kakaod juues põletas Gwen suud. "Selles kakao mõte seisnebki," seletas Harry talle. "Ma olen pooltest oma maitsmispungadest ilma jäänud," nurises Gwen. "Nagunii on sul maitsmispungi ülearu," teatas Harry talle. (lk 199)
  • Kiplingi järve järel tuli suur Burri järv, ümbritsetud ümmargustest ühekõrgustest ja lagedatest küngastest, kus oli näha vaid üksikuid taganevast jääst maha jäetud rändrahne. Selles otsekui lihtsustatud maastikus nägi hästi kaugele. Harry meelest sarnanes ümbrus pigem hästi hoolitsetud golfiväljakuga. Ilusad piirjooned, ilusad üksikasjad - hõbehallid samblikud ja roosad lilled. Kõndida oli kerge, taimed ulatusid vaid pahkluuni. (lk 200-201)
  • Mingi fanaatilise energiaga oli Gwen teinud liivataignast maasikakooke meenutavaid magusaid kakke, mis olid kaetud keedetud, suhkrustatud ja maisitärklisega paksendatud kuivatatud maasikatega, ning neid kattis omakorda paks konservkoor. Gwen tõi Harryle tema portsjoni taldrikul telki, ning Harry pidi tunnistama, et koogid polnud üldse pahad. Ta lebas üksinda telginurgas, kindlas kohas, ning limpsas sõrmi.
Kuid Gweni saavutus oli otseseks väljakutseks Suurele Rodrigole, ning nii kahekordistas Harry oma jõupingutusi, keetis hommikul ekstra head putru, et sellega Gweni, veendunud pudruvihkajat, ära meelitada. See oli kausitäis kaeratanguputru, kaetud külmutatud ja kuivatatud virsikute, pruuni suhkru, võitüki, kaneeli ning Harry nuputatud koorega, mille ta oli piimapulbrist ja kohvivalgendajast seganud. Gwen sõi viisakusest ära Harry tehtud "virsikute ja vahukoorega pudru", kuid ei lasknud ennast teist portsjonit sööma meelitada. (lk 202)
  • Nüüd kuulis Gwen läbi tuule vihina, kuidas üks lind häälitses, ainult korra. Hiljem kuulis ta mingit ust pauguga sulguvat, ning tajus, et see oli tema enda igatsus püsiva turvalise paiga järele. Ilmselt oli see olnud langev kivi, mõtles ta.
"Eleanor?"
"Jah?"
"Mida sa mõtlesid sellega, kui pimedatest täppidest rääkisid? Sellest, et võib armunud olla, aga seda mitte taibata."
"Kas sa oled tähele pannud, kuidas Harry sind vaatab?"
Gwen kortsutas kulmu. "See ei tähenda midagi. Ta armastab Didot."
"Seda ta vaene mees arvab." (lk 217)
  • Saarel tuulevarjus peatumise teisel hommikul võttis Gwen kätte Eleanori raamatu "Erinevad usulised kogemused" ning süvenes telgi oranžis valguses William Jamesi teosesse. Muidugi oli William James väga hea kirjanik, mõtles ta endamisi, ning tema kirjeldustes inimeste usulistest kogemustest oli Gweni jaoks midagi erutavat. Talle meeldisid just välised üksikasjad, mis rüütasid sisemisi muutusi. Võis aimata, et muutus on toimumas, võis isegi aimata, millisel kujul see toimub, kuid üksikasjad, võitlus ja keel erinesid. Üks naine ütles: "Ma heitsin pikali eluhoovusesse ning lasksin sellel endast üle voolata."
Gwen sulges raamatu ning andis endas voli samasugusele imepärasele tundele. (lk 217)
  • "Miski vaevab sind." Sinised silmad, sinisemad kui kunagi varem, uurisid Harry nägu. "Millele sa mõtled?".
Harry segas toikaga lõket, ning Gwen märkas tema murdunud küüsi, marraskil sõrmenukke. Harry tõstis pilgu ning leidis oma tusatujust väljapääsu Gweni päevitanud, narritama meelitavas näos.
"Ma mõtlesin ühele vanale luuletajale, kes kirjeldas, kuidas ta parajasti aknast välja vaatas, kui välk tema aias puusse lõi ja sellelt koore viis, "otsekui oleks tüdruk riided seljast heitnud"."
Gwen puhkes naerma. "Seda ma tahaksin näha. Aga ilmselt mitte nii väga kui sina." (lk 218)
  • Järgmisel hommikul ärgates arvasid nad, et kuulevad telgikatusele sadavat vihma. Kuid see kõlas kuidagi imelikult, kuni nad avastasid, et sadas hoopis lund. Lumi tuleb vaiksemalt kui vihm, kuid teeb märjemaks, kui igale poole kleepub ja seal sulab. Oli viies juuli. (lk 219)
  • Lumi langes tulele pandud potti märgade sulgedena, nende langemine meenutas Harryle kruiisi. Dido käest oli ta kuulnud, et sõna kruiis tuli sõnast kruizen, millega tähistati laevade siksakilist liikumist, et merel piraatide rünnakuid vältida. Ta tõstis pilgu ning korraks nägi enda ees põõsast täis roose, oranžpunaseid roose. Kuid nii paistis lumesajus Gweni telk. (lk 219)
  • Eleanor silmitses oma käsi ning teatas, et need on kolme nädalaga kolmkümmend aastat vanemaks läinud, need olid vana kaluri käed. Ta sirutas käed välja, need olid suured ja lõhenenud nahaga, punased ja kohati karedad, tursunud ning päikesest ja ilmastikust, külmast, tuulest ja märjaks saamisest pargitud. Ta jutustas, et isa tuli Kanadasse ega kandnud kunagi talvel kindaid, sest Inglismaal kindaid ei kanta, ning ta käed olid sinise-, punase- ja lillalaigulised nagu vanad raamatud riiulitel.
Nad kõik vaatasid oma käsi teatud imestuse, aga samas kaastundega, ning Gwen küsis, ega keegi neist pole kunagi lasknud endal kätt vaadata. (lk 220)
  • Pinge leevendamiseks hakkasid Eleanor ja Gwen oma säärtel sinikaid võrdlema, keerasid üles püksisääred ning tõid nähtavale jalad, mis nägid välja, nagu oleks neid kepiga nüpeldatud, kuid sinised plekid olid jääst, mis oli vastu jalgu põrganud ja jalgade vahelt läbi tunginud. Sinikad meenutasid Harryle tema kooselu Didoga. Dido oli olnud nagu äraeksinud loom või laps, kelle ta oli rannast leidnud ja koju toonud. Nende kuue nädala jooksul polnud Dido palju rääkinud. Polnud teda tegelikult usaldanud. Ta oli väitnud, et sinikas silma all oli tema enda süü. Ning sinine laik käsivarrel oli tulnud puhvetkapi vastu äralöömisest. (lk 222)
  • Lõpuks, kell üks öösel, hakkas taevas selginema. Pajude taga kaldaäärsel madalikul nägid nad nelja või viit lumepüüd. Läbi pikksilma vaatasid nad isaslindu, selle punaseid märke silmade kohal, laigulist pruuni sulestikku, kuni lind lendu tõusis, ning siis vilksatasid linnu tiivad valgelt.
"Ei tea, kuidas lumepüü liha võiks maitsta," pomises Gwen.
"Vintske," arvas Ralph.
Eleanor märkis, et lumepüüd Ptarmigani* järvel näha on peaaegu sama hea kui näha Harryt Harry järvel.
"Ma siis pesin ennast Harrys!" hüüatas Gwen.
"Kui kena," lausus Harry. (lk 222; *ptarmigan - i.k lumepüü)
  • Varsti pärast keskpäeva ilmus taeva alumisele servale helesinine viirg ning kauguses liikus miski. Näis, nagu oleks kuldpruun rändrahn aeglaselt üle järve ujunud. Nad aerutasid selle poole ning nägid oma esimest karibut, suurt ja ilusat, kes oma tumedate haraliste sarvedega meenutas tugeva kehaehitusega hirve. (lk 223)
  • Mõned päevad hiljem, kolmeteistkümnendal juulil nägid nad õhtu eel ühte muskusveist. See kummaline elukas ilmus nende vaatevälja äkki pärast seda, kui nad olid läbinud palju miile ilma ühtegi looma nägemata. Muskusveisel oli suur pea, allapoole pööratud sarved, šokolaadpruuni kilti meenutav kasukas. Vaid looma turjal oli karv heledam, otsekui oleks päike seda pleegitanud. Ralph seletas, et 1920ndatel aastatel, kui enamik piisoneid oli hävitatud, läksid muskusveiste nahad saanitekkidena nii hinda, et üksnes kaitsvate seadustega, mis olid suuresti ajendatud John Hornby tähelepanekutest ja soovitustest, õnnestus neid loomi maamunalt kadumisest päästa. See tegelane seisis jõe kaldal, taustaks sinine taevas ning hõre rohi jalgade all. Mõni minut hiljem astus ta raskel sammul eemale, Ralph fotoaparaadiga püüdlikult kannul. Ralph! hõikas Eleanor talle hoiatuseks järele.
Järgmisel päeval nägid nad korraga kolme muskusveist. Loomad tormasid minema ning jätsid inimestele oma kärbsed. (lk 224)
  • Õhtusöögi ajal potsatasid neile suppi sääsed, kamikadzedest lendurid, kellele meeldis vedelikus surra. Harry tühjaks söödud supikausi põhjas oli tosin sääske. Eleanor võttis kausi, keerutas seda kolm korda ringi ning uuris sääski nagu kohvipaksu.
"Ma näen üht poissi, keda mesilased on nõelanud," teatas ta Harryle. "Kuus mesilasenõelamist. Ei, seitse."
"Ega nende hulgas riideid seljast heitvat tüdrukut pole?" naljatas Gwen ning ulatas omaenda supikausi mustlasest Eleanorile, kes keerutas seda kolm korda ning teatas Gwenile, et tal seisab ees elumuutus, millele järgneb abielu. (lk 224)
  • Gwen punastas ning tõstis käed, mis olid liiga kuivad ja lõhenenud, et neid rusikasse suruda. "Need on nagu pesapallikindad," teatas ta.
Gweni üllatuseks võttis Harry tema käe pihku. "Mul on üks hea salv."
Harry võttis seljakotist karbi udarapalsamiga, millega raviti lõhenenud ja tursunud nisasid, ning hakkas tema käsi sellega määrima, eriti lõhenenud sõrmeotsi. "Kuidas sul jalgadega lood on? Võta saapad jalast," käskis ta.
"Milline on Gweni kõige siledam kehaosa?" Harry haaras tema palja jala ning hüüatas: "Kindlasti mitte kand!" Ta silmad läksid pärani. "See kand võib sul jäädagi häda tegema."
Gweni kannad, tema karedad, kestendavad kannad polnud veel kunagi säärase tähelepanu osaliseks saanud. Harry nägi neid jälle, kui tuul Gweni telgi ümber lükkas ning Gwen keset ööd öösärgis, palja jalu, valgete kandade välkudes telgi ümber tormas ning püüdis telgivaiu taas kinnitada ja telki püsti tõsta, sellal kui Eleanor seda seestpoolt kinni hoidis. Oma telgiuksest hõikas Harry talle ja käskis tal telk maha võtta ning oma magamiskotid nende telki tuua, mille peale Gwen midagi hüüdis, millest ta aru ei saanud, sest tuul kandis nende hääli minema nagu kangast.
Gwen tunnistas hiljem, et oli oluliselt alahinnanud hea peavarju tähtsust, kui oli võtnud kaasa selle "kipaka telgi", mis lotendas nagu vihmaga korjatud ja sõrmede vahel nätsutatud mari.
Sel ööl lamasid nad Harry telgi põrandal reas nagu neli tukkuvat sardiini. (lk 224)
  • Eleanor vaatas üles ning silmitses neid kahte pika pilguga. Väljas viibimise iluravi, mõtles ta. See oli andnud Gweni nahale päevituse, pleegitanud juuksed heledamaks ja neid kasvatanud (nagu ta Lorna Dargabble'ilt oli kuulnud, kasvasid juuksed ja varbaküüned suvel kolm korda kiiremini kui talvel). Pleekinud pikast päevavalgusest, oli Gweni pluus luukarva. Aga nüüd hakkasid ilmuma loomad ning lugu jõudis lõpule, lugu, mida Eleaonori isa oli talle enne surma jutustanud. Selles loos aitasid loomad metsas põlatud, kodust põgenenud tüdrukut, ning siis tuli austaja, vahest mõni salajane, austaja, kes seda tüdrukut oli alati hinnanud, aimamata, et oli temasse armunud. Ning tüdruk teeskles, et ei pane teda tähele, sest kas pole inimesel kõige raskem hinnata teisi inimesi, kui teda ennast pole kunagi hinnatud? (lk 227)
  • Nad hakkasid järjest igasugu asju leidma. Madala paju küljes rippus must riidehilp. Ühel kivil lebas pleekinud puuviljaseeme. Ühe maad mööda liikumise teelõigu otsa olid jäetud paksust klaasist laternaalus ja mõned püünised. Seal oli ka käsitsi voolitud kelgujalas, vähemalt nii Ralphile näis, kes arvas, et see võis olla tehtud kapten Backi ajal, 1830ndatel aastatel. Kui ümberringi polnud puid, mille lehed sügisel langesid, võisid asjad säilida väljas aastakümneid, isegi sajandeid. (lk 227)
  • Kord õhtul püüdis Harry puraka ärni, kala, mis vees oli tuhmpruun, kuid oma keskkonnast väljaspool eredavärviline - surmaheitluse vaevas ulatusid ta värvid lillakast-sinkjasmustast säravate punaste laikudeni suurel seljauimel. Harry põlvitas, et seda ilusat kala rookida ja tükeldada. Ta lõhestas kala piki selgroogu, kuid jättis saba alles, et oleks kala puhastades millestki kinni hoida. Sisikonna viskas Harry jõkke, enne Gwenile näidanud, mida kala oli parajasti söönud: see oli väiksem kala, osaliselt seeditud ning värvuselt ja koostiselt halli liimi moodi. (lk 227)
  • Sellel seitsmeteistkümnenda juuli ööl otsustas Eleanor mitte magama minna, et näha lühikest kesköist hämarust, arvukaid lillakaid pilvi otse pea kohal ning kollast helki põhjataevas. Jalas villased püksid, seljas villane jakk, käes kindad ning nägu ja kael putukatõrjevahendiga kokku määritud, lamas ta selili soojal, madratsit meenutaval tundral, mille tihe taimestik säilitas päevast soojust. Pehmest taimede sasipuntrast kerkis talle otse sõõrmetesse tugevaid lõhnu. Värvid ja kõik kombatav oli silmade kõrgusel, punakaspruunid, pruunid, mustad, punased toonid embasid teda nii õrnalt ja meeleliselt, et ta jäi magama, naeratus huulil, ning ärkas üksnes siis, kui üks lumepüü vurinal mööda lendas, lumekakk kakskümmend jalga eemal suurele kivile laskus või jääkaurid kauguses häälitsesid. Jääkauri pikk huige näis talle nagu ajasignaal, rõhtne heli, mis vaibus silmapiiril, samas kui linnu naer oli püstloodne, kõrge, uhkeldav ja vulisev. Ka kõnnumaa oli rõhtne ning samas püstloodne, mõtles ta. Püstloodne õhumaailm: pilvede maa, tuuline maa. (lk 228)
  • "Teie olite ainsad magajad," teatas Eleanor hommikul. "Kõik muu oli üleval."
Ta väitis, et taimede vahel oli õhk kümme kraadi soojem kui jala kõrgusel maapinnast, ning õite sees veel mitu pügalat soojem. Ralph tahtis selles veenduda, põlvitas Eleanori kõrvale ning tundis, kuidas päikesest kuumutatud taimedest õhkus soojust. Tundra pole värvidekirevus, vaid rahulik värvidevalik, teatas Ralph Eleanorile ning Eleanorile tegi nende sõnade meenutamine alati rõõmu. Ta mõtles jahedale tuuleõhule, mis kellegagi kohtudes otsekui üle naha puhus. Mõne üksiku inimese juures võis ennast soojemalt tunda, nii nagu oli selgelt kümne pügala võrra soojem Ralphi ja arktilise maapinna, samblatuttide, madalate kobartaimede ja maadligi marjade, rohukõrte, laiguti kasvavate lillede ja muu taimestiku lähedal. (lk 228)
  • Üheskoos silmitsesid nad tillukest maailma enda ümber. Viimastel nädalatel oli Eleanor õppinud tundma lilli nagu kollane arnika, valgete kroonlehtedega drüaas, mis nägi välja nagu kibuvits, kollane ja violetne lipphernes ja metsik lillhernes, ta pistis need endale taskumärkmiku vahele ning visandas ja pani kirja nelkõielisi ja tähtõielisi taimi nende väikeste tähesarnaste õitega, lillasid ja kollaseid samblast välja ulatuvaid kuuskjalgu, roosasid arktika rododendroneid, kollaseid arktika magunaid, haralisi sookailusid oma ilusate valgete õiekobarate ja kitsaste allapoole kaarduvate lehtedega, tulikaid, hiireherneid, valgeid ja punaseid kivirikke, arktika kanarbiku väikesi valgeid kellukad, punavioletseid lapi rododendroneid, mis nägid välja nagu tillukesed aedrododendronid, roosasid kääbusasaleasid.
Kui Eleanor ja Ralph püsti tõusid, avanes nende pilgu ees ääretu põhjala inimtühi ala. Iga jalatäis laugjalt tõusvast lagendikust ning kulunud mägedest oli kaetud samasuguse mitmekesise taimestikuga nagu see lapike tundrat, kus nad seisid. (lk 228-229)
  • Nende pea kohal tiirutas pikksaba-änn, saba nagu tume, peenike, ilus maalimispintsel. Ralph, see osav meelitaja, seletas, et tal oli tunne, nagu vuliseks elu temast läbi, ühendaks teda kõigi teiste elusolenditega, ning tema enda olemasolul oleks selles kõige väiksem ning samas kõige suurem osa. Jah, nõustus Eleanor.
Nad tulid tundrast tagasi otsekui käsikäes ning läksid vee äärde Harry ja Gweni juurde. Jõgi ja seda ümbritsev maastik tundus lõputuna nii nende ees kui ka selja taga - sellesse tohutusse avarusse olidki nad tulnud, et seda näha - kuid üksteise seltsis, selles nelja hinge liidus tundsid nad ennast ülearu turvaliselt. (lk 229)
  • Jääkauride häälitsusi kuuldes surus Gwen automaatselt magnetofoni nupule ning kuulas meeleheitlikult paarituvaid linde, nende ilusat hullumeelset naeru. (lk 231)
  • Kõnnumaa oli nagu Bergeri komisjon: vahel võis kuulda palju enam, kui tegelikult kuulda taheti, rohkem, kui sellega oleks osatud midagi peale hakata. (lk 231)
  • Ralph märkas eemal liikuvaid kogusid. Gwen arvas, et need on ehk haned, nad olid harjunud nägema kalda ääres mööda vett sibavaid hanesid. Lähemale jõudnud, nad taipasid. Umbes viieteistkümnepealine karibukari ületas parajasti nende ees jõge, sarved nagu kõrged kontsad peas.
Ralph ja Gwen, ka Harry ja Eleanor aerutasid jõe lõunakaldale ning lootsid põksuva südamega, et karibud mööda kallast nende poole tulevad, kuid loomad ronisid veest välja ning pöörasid teisele poole. Seejärel ujus teine, väiksem rühm karibuid üle jõe ning ka nemad liikusid mööda laugjat kallast madalate pajude ja kuuskede vahelt kivise seljandiku poole, tõusid sellele ning kadusid silmist.
Nad einetasid ühel jõeäärsel kõrgendikul ning avastasid, et nende kõrval oli suur karibukari. Nende ümber oli sadu karibuid, loomad liikusid eemal aeglaselt või seisid paigal, sulandudes rändrahnudena rohu ja kanarbikuga kaetud avarasse tundrasse ja ümmarguste mägede vahele. See, mida nad olid kogu aeg oodanud, hakkas lõpuks täituma.
La foule*. See sõna meenus Ralphile tahtmatult kunagistest suurte rännete kirjeldustest. Tal oli tunne, nagu näeks ta mõne müüdi saabumist: karibud ilmusid otsekui maast välja, nad kuulusid maa juurde, need kõheldes liikuvad, kuid sihikindlad, graatsilised, kartlikud olendid, värvilt tuhmkollased, pruunid, hallid, kahvatud: need olid olnud Gweni värvid, kui ta esimest korda raadiojaama tuli. Nad nägid tohutu karja saabumist, kes samas ilusat vaatepilti pakkudes taandus ja põgenes. Kui nad oleksid tund varem või hiljem sinna jõudnud, oleks see pilt neil võinud nägemata jääda. (lk 231; * La foule - pr.k hulk)
  • Roheluse, pajude ja vee kohal paistsid kõikjal mustad sarved. Tundus, nagu oleks kaributel silmade ümber paksult ripsmetušši. Säbarlainetuse taoline liikumine algas, kui üks loom hakkas liikuma ning ülejäänud talle järgnesid. Nad olid nagu kaamelid liivaluidetes, ilusad heledatel mägedel, kui nad liikusid ja salkadesse kogunesid, ennast pajude ümber väikestesse kaunitesse rühmadesse seadsid otsekui üksteisele järgnevad vaikelupildid.
Harry hõikas tasa. Üks kümnepealine kari tuli mööda kallast nende kanuude poole. Teised järgnesid neile ning jäid liikumatult seisma sääsepilvede heledatoonilise pirina all ning vaatasid pingsalt ja erutatult ringi. Gwen lindistas nende sõrgade lirtsumise veepiiril. Karibute tulek ja minek oli häälekas, samas aga summutatud ning peagi läbi. Kella seitsme paiku õhtul heidutas miski nendepoolsele jõekaldale pärastlõunal kogunenud arvukat karibukarja. Vee äärde ja piki kallast reas liikunud karibud, viissada kuni seitsesada looma, tõmbusid äkki tagasi, suundusid kaldast üles, üle mäe tundrasse ning kadusid silmist.
"See vist ongi see kitsas koht, kus nähtav ja nähtamatu kohtuvad," pomises Ralph, kellele meenus isa vaimustus keltidest.
Nii just nimetati seda iidset karibute jõeületamiskohta, kus jõgi ahenes ning pakkus head võimalust teisele poole jõuda. (lk 232)
  • Jällegi olid nad üksi sellel "külluse ja nälja maal". Pikka aega polnud midagi, seejärel saabus küllus ning siis polnud jälle midagi, kuid selles puuduses viirastus eelnenud küllus. (lk 233)
  • Kuuskümmend miili edasi liikunud, jõudsid need kaks meest kahekordsele järsule jõekäänakule, mis hakkas Hornbyle meeldima ning määras tema saatuse, sest jõe põhjakaldal kõrgus ilus kuusetukk, ning see tekitas temas soovi sinna maja ehitada ning seal talvituda.
Ralph pani raamatu käest ning esimest korda mõistis ta Hornby ühte külge: teda oli peibutanud unistus hästiehitatud majast räpase koopa, läbiligunenud telgi või viletsa presendi asemel. See tilluke, sitke, ennasthävitav inglane oli tegelikult otsinud isegi selles metsikus looduses mugavust. (lk 233)
  • Ka Ralphis endas toimus midagi taolist. Ta tundis endas järjest kasvavat soovi olla seotud, ehkki mitte kohaga, vaid inimesega. Pikki aastaid polnud ta tahtnud loobuda oma võimalusest ise otsustada, mitte lasta endale päitseid pähe panna, kuid nüüd tundus talle säärane ellusuhtumine peaaegu poisikeselik. (lk 233-234)
  • Jällegi ümbritsesid neid karibud. Sel õhtupoolikul ujus neid üle jõe tuhandeid. Kanuudes triivisid matkajad allavoolu, karibud aga liikusid ringiga neist mööda ning jätkasid kaldale ujumist, seejärel ronisid kaldale, tumedad sarved hunnitud roheluse taustal selles lehtede ja taeva paradiisis. Puudetukad tihenesid mägedel metsadeks, karvad katsid vaibana veepinda, kallast ja rohtu. Karibuid oli nüüd lõpmatult palju, urahtades tuhnisid nad sigade kombel maad, õhku paiskus mulda ja rohtu. Õhus hoovas tugevat sõnnikulõhna. Gwen muudkui lindistas.
Karibuid sigines üha juurde, mäenõlv tühjenes ning täitus taas. Karibud liikusid silmapiiril mööda kõrget mäeseljandikku, laskusid mööda järsku mäenõlva veeni nagu reas lonkivad mängumehed, taustaks taevas ning hunt alati nende kannul. Vaatepilt oli ühteaegu lõbus, lummav ja kainestav. (lk 234)
  • Siis aga hakkas Gwen valjusti arutlema, ega Berger liiga kergeusklik olnud. Temast jäi mulje, nagu usuks ta iga põliselaniku öeldud sõna, aga kas polnud ka nemad inimesed nagu kõik teised, võimelised omakasupüüdlikkuseks ja väikesteks liialdusteks? Gwen hakkas kahtlema, kas põliselanike side maaga ja loomadega oli tänapäeval sama ehe, nagu see oli olnud varem, kui neil polnud veel vägevaid püsse ega mootorsaane.
Harry meelest polnud tunnete ehedusele rõhumine aus. Põliselanike side maaga oli midagi sellist, mis jäi teistele peaaegu mõistmatuks. (lk 235)
  • Gwen pööras korraks ringi ning vaatas lõunasse jõe poole, kuid jändrikud, aeglaselt kasvavad puud, mõned neist üle saja aasta vanad, varjasid ikka veel vaadet. Taas põhja poole pööranud, nägi ta silmanurgast midagi helepruuni. Kas oli see viiskümmend jalga eemal? Grislid pole hiiglaslikud elukad. Nad ei peagi hiigelsuured olema. Karu tõstis koonu ja nuhutas.
Asjatundjad käsivad karuga silmsidet vältida. Aeglaselt taganeda. Mitte ringi pöörata ja jooksma hakata.
Gwen nägi kaht väikest, musta, läikivat silma ning tõi kuuldavale karjatuse. Ta pööras ringi ja põgenes.
Tal oli tunne, nagu tormaks ta raamatutega kaetud trepist alla. Ehkki ta sööstis ülepeakaela edasi, tundis ta, et jalad teda enam ei kanna, haaras vaistlikult kinni lähimast puust ning pidurdas käe abil oma laskumise kiirust. Ta väänas parema õla liigesest välja. Järgmisel hetkel lamas ta juba kägaras maas, terav valu ei lasknud tal häältki teha.
Gweni pea libises ettepoole, kuni toetus maapinnale, ning ta surus hambad ettejuhtuvasse kuivanud oksaraagu, hetkeks käis tal peast läbi mõte ajastust, mil puutüki hammustamine oli ainus lohutus füüsilise valu hetkel. Ta õlg oli tuim, pööritust tekitavalt tuim, kuid süda tagus, otsekui tahaks teda maast lahti põrgatada. Ta tundis karu enda taga, seejärel kõrval. Gwen kuulis eluka rasket hingamist. Ta tundis, kuidas karu tema vasakut jalga nuhutas, ning ta surus hambad kõvemini oksaraagu. Karu nuhutas veel teisegi korra tema jalga ning Gwen sulges silmad, lamas hiirvaikselt, üksnes süda veidralt vasardamas. Ta tundis karu lõhna. Kuulis ila vahutavat eluka lõugade vahel. Ta püsis vaikselt, nagu oli seda alati söögitoas laua ääres teinud, kui isa nägu oli raevuhoost punetama löönud. Uut valu oodates võttis Gwen ennast kokku, kuid kuulis karu liikumist ning taipas, et elukas hakkab temast eemalduma.
Kui nad Gweni leidsid, tuli ta vaarudes aeglaselt nende poole nagu mürsuplahvatuses või liiklusõnnetuses ellujäänu. Neid nähes vajus ta põlvili. (lk 236-237)
  • Nad olid arutanud pikalt, kui kaua Gweni kohtumine karuga võis kesta. Harry oli olnud kindel, et mitte nii kaua, kui Gwen arvas: hetk grisli seltsis tundus nagunii igavikuna. Harry oli kuulnud tema verdtarretavat karjatust, nad kõik olid seda kuulnud ja mäest üles ja puude vahelt läbi tormanud, kuid Gwen polnud neid kuulnud. Esiteks jäid nad temast allatuule. Gwen mäletas üksnes karu hingamist, nohisemist, märga nohinat, eluka vastikut haisu ning väikesi, jäise pilguga silmi. Karu puudutas koonuga tema jalga, "nagu õpetaja koridoris käega poissi õlale koputab," seletas Gwen. Selgituseks oli ta Harryle tasakesi õlale koputanud ning pannud tal judinad üle selja jooksma. Jääd pärast tunde, noor mees. (lk 238)
  • Gwen oli näljane, näljane nagu inimene, kes oli pääsenud laskekomando käest, ning ulatas Harryle taldriku. Ta teadis, et oli kõike valesti teinud, põgenenud ja saakloomana käitunud, kui selle asemel oleks hoopis pidanud paigale jääma. Kuid ometi oli ta siin ja ikka veel elus. Maailm tema ümber pulbitses elust. (lk 238-239)
  • Siis äkki meenus Gwenile tema üleõlakott, milles olid olnud magnetofon ja lindid. See oli jäänud sinna, kus ta oli kukkunud. Sinna, kus grisli seda nüüd käpaga kobas. See oli nende esimene heastamatu kaotus.
Gwen istus lohutamatult lamedal kivil ning laskis kogu matka endal lindina läbi mälu, seda järjest kustutades. Jää klirin Charltoni lahel, laululindude häälitsused Pikes Portage'il, aerutamise ja pingutamise hääled, vandumine, lõkketule praksumine, kohisevad kärestikud, kalade vingerdamine, sääskede tapmine, telgi pikkade tõmbelukkude lahti- ja veelgi kiiremini kinnitõmbamine, hüppeliigeseid ohustavate kivide vahel turnimine ja saabaste sahisevad sammud tundras. Sõna maapähklivõie, nagu see Ii-sei suust kõlas. Kanuude mööda jääd vedamine, tema enda hammaste klõbin mikrofonil. Ning mis kõige väärtuslikum, lindid Barren Groundi kaributest, nende sõrgade klõbinast, pingelisest ujumisest ja vaiksest söömisest, sest kes oli neid kunagi varem lindistanud? (lk 239)
  • Ehkki kohmakalt, püüdis Harry Gweni lohutada. Ta soovitas Gwenil taastada kaotatut, kasutades selleks heliefekte ja sõnu. Gwen tõi kuuldavale meeleheitliku oige, kuid Harry oli kannatlik. Harry seletas talle, et heliefektist tähtsam oli selle mõju kuulajale. (lk 239)
  • Sel õhtul nägid nad kummaliselt kaunist rühma karibuid, kes tulid veest ning lähenesid neile, nende liikumisjoonist määrasid nälg ja saadaolev toit - lehtede paigutus pajudel viiskümmend jalga eemal. Ükskõik kuidas nad madalate puude ümber liikusid, üles, alla, ette või taha küünitasid, näisid, loomad olevat paigutatud suurepäraselt nagu mõne vana meistri maalil. (lk 240)
  • Viimastel nädalatel sellele mõeldes ja mõttes ühte ja teist võimalust kaaludes oli Harryl tekkinud tunne, nagu oleks ta karibu jõe ääres. Need loomad taganesid üks, kaks ja kolm korda. Ta ei teadnud varem, et ränne pole katkematu edasiliikumine, liigutakse külitsi, tagasi ja edasi, liikumist tingib veel otsustamatus silmitsi tõelise ja kujutletud hädaohuga. Karibud tulevad jõe äärde ning taganevad taas. Tema erineb Eleanorist, mõtles Harry. Ta ei juhindu temas peituvast jumalast, vaid ebakindlusest. Tema on nende vaeste mõistmatute loomade sarnane. (lk 241)
  • Sel õhtul keetsid nad potitäie suppi ja teise potitäie teed, ning nende lõke jättis tundrale aastateks armi. Ainuüksi tundrat läbides olid nad sellele märkimisväärse jälje jätnud. Aga millist mõju avaldas matk neile? (lk 242)
  • Tundra oli avar, lage ja muutumatu, vesi vaikne ja lillakassinine, valgus selge, lõpmatult sääski, Eleanor osutas tiiru pesale - õigemini munale, sest linnu pesaks oli kaldariba. Muna oli ilus, rohelise-pruunikirju ja väikeste mustade täppidega; kui Eleanor ligemale läks, lendas tiir minema. (lk 242-243)
  • Eleanor ja Ralph lamasid koos keset tundrat väikese künka varjus, kuulasid vaikust ning olid õnnelikud. Ralph jutustas Eleanorile ühest ammusest mälestusest, kui ta iidses vihmametsas kõndides oli kuskilt kaugelt otsekui transistorraadiost muusikat kuulnud, ta oli arvanud, et läheduses on rühm geolooge ning oli muusikahelide poole liikunud, kuid helid eemaldusid nagu linnuhäälitsused. See oli heli ilma allikata, lausus ta Eleanorile, väljasirutatud käega tema nägu ja juukseid silitades, see oli metsa enda hääl. Siin kõnnumaal polnud muusikat, vaid sumin, võnkumine, tema meelest maa hääl, ning Eleanor nõustus temaga. Vaikusehetkedel oli temagi seda kuulnud. See meenutas talle budistlikke kumisevaid kausse, mis võnguvad oma kõige madalamal oktaavil. (lk 243)
  • Gwen oli teinud lõkke kividest tehtud ringi, väikese kivimüüri sisse. Gwenile meeldisid säärased väliköögid, ootamatu inimtegevus asustamata paigas - selleks, et natukest mugavust saavutada. Tema kokkupuude surmaga oli toimunud nii hiljuti, tal oli see mi eredalt meeles, et ta tundis ikka veel, nagu oleks ta kuidagi märgistatud, teistest eraldatud. Eleanor oli öelnud, et karu oli ehk Hornby ise, kes oma väikest paradiisi valvas. Gwenile meeldis see mõte, sest see tähendas, et mingi üleloomulik jõud oli teda puudutanud - puudutanud ja säästnud. Aga milleks? (lk 244)
  • Harry meelest ei kuulunud keegi kuhugi paika, kui ta just põliselanik polnud. Kõik teised olid vaid nagu tolm, mis kandus mööda maad itta, läände, põhja ja lõunasse. (lk 244)
  • Harry segas nüüd lõket ning Gwen vaatas, kuidas tema käed oksi paika panid, seadsid ja kohendasid. Oma üksilduses tundis ta rinnas ängistust, ning talle meenus maailm, mis neid paari nädala eest oli ümbritsenud, jäätunud ja läbipääsmatu, nagu see taas mõne nädala pärast oli.
"Ah Harry," õhkas ta. "Oleksin ma ometi teistsugune inimene." Harry võttis ühe käega prillid eest - see liigutus meeldis Gwenile - ning silmitses teda teraselt. Isegi Gweni vaadates jäi Harry ise tema pilgu alla.
Missugune inimene, tahtis Harry teada.
"Keegi, kes tõeliselt elu armastab," lausus Gwen aeglaselt.
Prillid ikka veel vasakus käes, silmitses Harry teda edasi. "Sa oled inimene, kes kunagi ei lakka püüdmast," teatas ta.
Gwen vastas tema ausale pilgule samaga. Harry näis mõtlevat seda tõsiselt. Nii laskis ta ennast sellest olulisest komplimendist kaasa kiskuda ning nägi äkki oma kohta siin maailmas. Säärane ta tahtiski olla. Inimene, kes kunagi ei loobu püüdmast. Ning ehkki see polnud täieliku vabanemise hetk, jää lõplik järeleandmine, sai kõik tema elus alguse sellest mõttevahetusest. (lk 245)
  • [Ralph:] Ta hakkas mõtlema, et täielik tuulevaikus oli liiga kaugele meelitanud, ning taipas, et polnud hea mõte üksind nii suure järve keskele tulla. Tal kõlas kõrvus ühe kanuusõitja hääl aastatetaguselt matkalt: Kui järv on kümme miili pikk, siis on sama hea kui ookean. (lk 246)
  • Ralphil polnud aimugi, kui palju aega oli möödunud, kui palju aega ta oli selja taha jätnud. Nüüd oli kõik nii vaikne. Talle tundus kohatu võidelda elu eest, kui ümberringi oli tuuletu ja rahulik.
Kui pole ühtki teist heli, siis kostab omaenda hingamine valjusti. See tuletas talle meelde, et ta on veel elus. Ta toetas pea kanuu külje vastu ning kuulis üllatavat vaikust ja omaenda hingamist. Ta sõi koos emaga õunakooki. Vaatas laulatussõrmust ema jahuse käe sõrmes. Siis aga oli ta tagasi olevikus, vana mees vees tuimaks jäänud kehaga, valuga käsivartes, käed kramplikust kinnihoidmisest nagu kivist küünised. Tal oli kahju, nii kohutavalt kahju kõike kaotada ning samuti kahju, et teistele nii palju tüli põhjustas. Ta püüdis appi hüüda, teadmata, kas tal suust üldse mingit häält tuleb. Tuli küll, ning teda valdas kergendustunne. Ta oli veel elus. Ta hüüdis uuesti. Suu ei suutnud sõnu vormida, kuid kõri tõi kuuldavale häälitsuse. Ta kuulis seda. Ta kuulis omaenda hingamist, kuid hingamine polnud enam tema sees, vaid väljaspool, kehatu. Ta lamas Eleanori kõrval tundral, fotoaparaat oli nii lähedal, vesi oli nii lähedal, et fotoaparaadi metallosad läikisid, ning ta sai neid katsuda. Ta sai kummarduda ning puudutada kanuud, mis samuti valgust peegeldas. Ta sai puudutada ka vees triivivat oranžis vestis meest, kes kanuu kõrval vees hulpis. (lk 248)
  • [Eleanor:] Ümbrus muutus tema silmade ees. Siin liikus midagi, taamal oli mingi vari, kogu, millele ta ahnelt, igatseva pilguga klammerdus. Ta otsis Ralphi, kuid nägi vaid viirastusi. Ta käed kuulasid sõna, silmad olid terved, kuid hing oli purunenud. Ning kui ta lõpuks vee pinnal ajuvat oranži laiku nägi, mis kord taandus ja asukohta muutis ja siis nähtavale ilmus, mõistis ta, et näeb omaenda tulevikku ja et see tulevik on täis lõputut kurbust. (lk 248-249)
  • Harry seisatas hetke ning jäi Eleanori vaatama. Eleanori pea oli longus nagu kõige raskem pojengiõis pärast vihma, keha Ralphi kohal kummargil. Ning Harryt tabas mõte, et surnud polnud pelgalt üks inimene, vaid kõik eluniidid, mis sidusid teda kõigiga, keda ta oli tundnud, ning iga paigaga, kus ta kunagi oli käinud. (lk 250)
  • Muidugi märkasid nad tuult. Eelmise öö tuuletus tundus nüüd pelgalt pettekujutlusena. Kui kaua oli täielik tuulevaikus kestnud? Kas mõned tunnid? Küllalt kaua, et Ralphi üksi ja liiga kaugele järvele minema meelitada. Nüüd teadsid nad, et tuulevaikuse ainsaks põhjuseks oli tuule pöördumine. Vaikus on petlik, sest päris vaikne pole kunagi. Vaikus on aeg enne muutust. (lk 250)
  • Ning siis jäi kõnnumaa kaugele nende alla ning hõõgus päikese käes, ääretu, kauge ja pronksikarva. Ralphi surnukeha oli lennukikeres, lennuk ise aga hüples maamuna kohal, ning Gwen sirutas käe paberikoti järele ja köötsis vaikselt. Ka Ralphi kanuu oli lennukis. Piloot - vanem, kogenud mees - oli toonud nende teadvusse ühe teistsuguse tegelikkuse. Ta oli neile öelnud, et nad peaksid ka teise kanuu üles otsima. Ta kasutas sõna asitõend. Kuna oli tegemist surmajuhtumiga, siis oli oodata küsimusi. Piloot ja Harry olid vesilennukiga seda otsima läinud ning peagi märganud kanuud, mille päike oli juba nähtavaks teinud. Valgust peegeldav kanuu oli peaaegu kaldale triivinud, mitte kaugel paigast, kus nad olid leidnud Ralphi kummuli veepinnal hulpimas. (lk 250)
  • Õhtuks olid nad nii väsinud, et läksid igaüks oma koju, kus neil kõigil oli ühel või teisel viisil samasugune peaaegu üleloomulik kogemus. Harry hakkas köögiriiulilt kohvipurki võtma, seisatas ja vaatas imetlusega kõige lihtsamat asja, puust riiulit silmade kõrgusel. Gwen seisis oma vannitoas ja tundis vaimustust portselanvalamult peegelduvast hämarast valgusest ning kraanist tulevast soojast veest. Eleanor kuulas hetke otsekui lummatult puidu hõõrdumisheli puidu vastu, kui oma tualettlauasahtlit lahti tõmbas ja kinni lükkas. (lk 252)
  • Järgmisel päeval, kui Eleanor tualettlaualt juukseharja võttis, tabas teda maisem nägemus. Ta vaatas peeglisse ja nägi sealt oma ema.
Inimene võib panna klaverile mõne foto, mõtles ta, mõne perekonnaliikme pildi, kelle nägu on talle nii omane, kuid kellel pole tema endaga mingit sarnasust. Ning siis tuleb keegi võõras ja näeb sarnasust, mida inimene ise ei märka. Eleanor vaatas peeglisse nagu see võõras ning nägi oma muutunud ilmes midagi tuttavamat kui iseennast, ta nägi kurnatud kurba ilmet, mida oli näinud ema näol pärast isa surma. (lk 253)
  • Ralphi matusel lauldi koraale ja vanu laule, kuid need ei tundunud Gwenile usaldusväärsed. Tema meelest püüdsid need sisendada temasse liigset tundelisust, muutsid ta haavatavaks. (lk 254)
  • Vaimuliku käes oli avatud piibel, kuid ta ei langetanud sellele korrakski pilku ning rääkis otse kuulajatele nagu andekas raadionäitleja. Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi. Ning Gweni tabas äkki mõte, millele ta varem tegelikult polnud tulnud, mõte vaimsest eluasemest aegade algusest peale. See polnud mõte jumalast kui niisugusest, vaid säärasest eluasemest ja ajatusest läbi aegade.
Gwen kallutas ennast Harry poole ja küsis: "Milline psalm see on?"
Ning kirikuõpetaja poeg Harry teadis seda. "Üheksakümmend," sosistas ta. "Üheksa null."
Psalm andis Gwenile selle avarama tunde, mida ta oli otsinud. See hõlmas ühteaegu mineviku ja oleviku, meenutas talle, kui tohutu oli olnud maa, kust nad vaid mõne päeva eest olid tagasi tulnud. Kus olid olnud piiritu taevavõlv, laineline tundra ning järved, suured nagu meri. (lk 255)
  • Järgmisel pärastlõunal, kui Gwen parajasti ühte linti monteeris, kõlas tal äkki kõrvus Dido kiuslik küsimus. Mida sa tahaksid, et aeg praegu oleks? Ning selle küsimusega andis Dido mõista, et tema, Gwen, seda ei teadnud. Et ta oli üks neid inimesi, kes ei tunne iseennast niigi palju, et oskaks öelda või tunnistada, mida ta tahab.
Ta oleks võinud küsida: Mida sa aja all mõtled? Oleks võinud öelda: ma tahan, et oleks aeg magama minna. Oleks võinud öelda: ma tahan, et sa jätaksid minu kiusamise. Kuid vastus, mille ta oli andnud, kehtis tema meelest veel nüüdki, isegi kui ta kahetses, et ei öelnud seda hooletuma tooniga, vähem kaitsepositsioonilt. Ma tahan, et oleks see aeg, mis praegu on. Ma tahan olla siin ja praegu. (lk 255)
  • "Mõistan," lausus mees. "Minu ajastus polnud hea."
Eleanor mõtles endamisi, kas mees oli üks neid maiste asjadega tegelevaid inimesi, kes arvasid, et kõige olulisem on õiget aega valida, nagu teised uskusid, et kõik on õnneasi, sellal kui temale tundus, et kõik on lihtsalt kergesti purunev. (lk 257)
  • [Daniel Moir:] Inimene mõistab äkilist tugevat tunnet alles siis, kui see teda tabab. See ongi tunde oluline omadus. (lk 260)
  • Oli septembri algus ning matka mälestus oli kadunud nende nägudelt, kätelt ja isegi lihastest - neil olid jälle linnainimeste näod, mõtted ja unenäod. (lk 262)
  • [Gwen:] Ta seletas Eleanorile, et tahab saada rohkem kogemusi, õppida inimestelt, kes tõepoolest teavad, mida nad teevad, ning see tähendas "välja" minemist, nii nimetati põhjamaal kõike, mis jäi allapoole kuuekümnendat laiuskraadi. Sellest tulenevalt oli Põhi "seespool". See vahetegemine tundus Gwenile esmalt olemusliku mõistatusena, sest kuidas sai seda ääretut avarat loodust sisemaaks nimetada? (lk 264)
  • Kord aitas Gwen Ralphi fotosid sorteerida, et valida välja pildid, mida seinale riputada. Nad avastasid, et enne oma suviste rohuliblede seeriat oli Ralph teinud ka seeria talvistest rohulibledest, mis nägid välja nagu jaapani kiri. Pooled lumme mattunud kuivad kõrred olid kaldus nagu väikesed pulgad, mida tuuled olid painutanud. Eleanoril oli neid pilte peaaegu talumatult valus vaadata. Ralph oli taas otse nende ellu astunud. Siis jutustas Eleanor Gwenile kummalisest unenäost, mida ta oli vahetult pärast Ralphi surma näinud. Selles oli üksikasju, mida tavalisel fotol ega tavalistes mälestustes pole - peale nägemise oli ta Ralphi käe all tundnud ja haistnud. Kuid fotod, mida Ralph oli vaid paari tolli kauguselt võtnud, tekitasid Eleanoris tunde, et vaatab kõike läbi Ralphi silmade. (lk 264)
  • [Gwen:] Vastuseks kuulis ta pensionile läinud Barren Landi trapperilt Gus Daoustilt naljaka ja napisõnalise hinnangu ilmale selles paigas. "Tuul on alati vastu," seletas mees. Ta märkis samuti, et Yellowknife'i piirkonnas on kaks perioodi aastas kus kõik näib tarduvat, need on jaanuar ja juuni. Mai seevastu on igasugu häälte kuu, lisas ta. (lk 266)
  • Gwen tuletas meelde, kuidas nad aasta tagasi kõik koos olid olnud, teise kevadesse ja teise talvesse rännanud. Eelmise aasta juuni oli libisenud tagasi maisse ning nad olid taas kuulnud jää pragunemise helisid ning näinud looduse tärkamist. Otsekui oleks keegi plaadil nõela tõstnud ning järgmisele loole panemise asemel selle plaadi algusesse tagasi asetanud. (lk 268)
  • Kella kolme või nelja paiku hommikul, kui nad tagasi sõudsid, nägid nad vaadet, mida Ralph oleks pildistanud, kui oleks seda näinud, ning Gwen oleks hiljem püüdnud maalida. Kuid värve oleks Gwen osanud edasi anda üksnes suletud silmadega. Siis omandasid kauguses olevad saared õige süsimusta varjundi ning päike ja vesi olid ühtviisi tugevalt ja ühtlaselt virsikukarva. (lk 268)
  • Ühel soojal septembrilõpu päeval kaheksa aastat hiljem kuulis Gwen jälle Harry häält. Tal mängis raadio köögis ning ta jättis oma toimetused pooleli ning jäi otsekui paigale naelutatult seisma. Harry sundimatu, rämedalt madal ja kodune hääl kõlas nii tuttavalt, et viimased kümme aastat hajusid ning Gwen oli tagasi ajahetkes, mis mõjus talle elavamana kui olevik. Kui haruldane oli kuulda raadiost kedagi, kes polnud libe ega pealetükkiv ega püüdnud mõjuda muljetavaldavalt, mõtles ta. (lk 269)
  • Harry vestles ühe teise mehega pöördest, mis tolle elus oli toimunud, küsis temalt, mis tal selle juures oli otsustavaks teguriks saanud. Küllap on nad mõnes Toronto stuudios, mõtles Gwen. Teine mees jutustas Harryle, et oli kolmeteistkümneaastaselt koos emaga külastanud elatanud naabreid, ning abielupaar oli toonud lauale leiba ja õlut. Kuidas saab poiss suureks kasvada, kui ta õlut ei joo? ärgitas naaber, asjaarmastajast muusik, nagu selgus, kui ta klaveri taha istus ja vanu tuntud lugusid - Beethoveni "Kuupaiste sonaati", Brahmsi valssi, Mozarti "Eine kleine Nachtmusik'i" - mängis. Mõju, mida ta avaldas poisile, kes oma esimest õlut jõi, oli lummav. Poiss teadis otsekohe, mida ta oma elus tahtis teha. Ta tahtis muusikat õppida. Veelgi enam, ta tahtis noote seada, ümber seada ja ringi paigutada. (lk 269)
  • Meie elus mööduvad pikad kuud üksteise järel, kuni ühel hetkel miski meid hämmastab. (lk 269-270)
  • Sügisesed krookused lokkasid all aias nagu kahvatulillad vanaks läinud seened. Või pehmeks, mitmevärviliseks tombuks sulanud sünnipäevaküünlad. Siit nägi ta, kui küünlataoliselt valkjad olid krookuste varred. Sügisesed krookused olid lilled, mida ta oli tundma õppinud alles siis, kui ta Ottawas sellesse vanasse majja kolis. Väikesed pikakoivalised lilled, mille õied kadusid peaaegu kohe pärast ilmumist. (lk 270)
  • Viis nädalat hiljem võttis Harry Lord Elgini hotelli vestibüülis prillid eest ning vaatas Gwenile otsa.
"Mulle meeldib see sinine sinise taustal," lausus ta. Gwen heitis pilgu endale ning talle meenus, et tal on kõrvas türkiisidega kõrvarõngad.
"Sinine pluus, sinine kaelakee, sinised kõrvarõngad ja su sinised silmad," lisas Harry.
"Aa," ütles Gwen naeratades. (lk 273)
  • Ta silmitses Harry nägu, püüdis kohaneda selles vahepealsetel aastatel toimunud muutustega. Harry silmad tundusid vaiksemad, sest ta lõug oli nüüd laiem. Ta näonahk oli punasem, paksenenud kõrvalest endiselt paks ja kämbuline. Harry oli tüsedam, kuid haavatavam kui varem. Kuid vananemine teeb seda kõigiga, mõtles Gwen, mitte et Harry just vana oleks. (lk 273)
  • Kord kuus aastat tagasi, kui ta seal üleval töötas, seletas Gwen Harryle, osutades vana hotelli ülemisele korrusele, kus paiknesid CBC ringhäälingu stuudiod, vaatas ta aknast välja ning nägi, et sajab lund, see oli aasta esimene lumesadu. Ümberringi olid kõik hoolega tegevuses, väljas aga langesid laisalt alla tohutud lumehelbed. Mõned märkasid sadu, ühmasid midagi ja pöörasid siis pilgu kõrvale. Tema seisis mitu minutit üksinda akna juures ja vaatas taevast langevat lund, ning nende mõne minuti jooksul läks kerge lumesadu, milles helbed hõljusid õhus ja liikusid igas suunas, üle tihedaks tuisuks, mis varjas majad üle tänava, ning siis äkki oli lumesadu möödas. Taevas avanes suur sinine kaar. Gwen mõtles, kui muutlik ja lõputult erinev võib olla taevas ning kuidas temale makstakse selle eest, et ta seda lobisemisega täidaks, lõputu info alla mataks, ja ta ei suutnud seda enam teha. (lk 274)
  • Dido nägemise mõjul toimus midagi Harry südamega. Ta tundis selle suurust ja täpset asukohta rinnas. (lk 277)
  • Dido muigas. "Me ei tohi ennast haletseda, Harry."
Harry istus tema kõrvale pingile. "Miks mitte?" küsis ta.
"Kui palju aastaid on sellest möödas? Mis sellest enam." Dido sünges ja samas kerglases hääletoonis oli ühteaegu elurõõmu kui ka nukrust. "Sa olid minu vastu hea. Ma pole seda unustanud."
Aga kuidas pidi ta sellest aru saama, mõtles Harry. Dido polnud seda unustanud, kuid ei suvatsenud midagi lähemalt seletada.
"Sa kadusid sõnagi lausumata," ütles Harry. "Ma ootasin sind koju. Pidin peaaegu politseisse helistama. Siis hakkasin majas tuhnima ja taipasin, et sa oled ära läinud. Miks pagan sa mulle midagi ei öelnud?"
"Lõppu tuleb ise ennetada," lausus Dido ja ohkas. (lk 277)
  • Harry püüdis nüüd galeriis nii hästi kui sai tiiru teha. Rahvast oli nii palju, et pilte oli raske näha. Maalid olid suured, julged, abstraktsed. Harryle need üsna meeldisid. Kord kuuekümnendate aastate alguses oli ta sõitnud lennukiga pärast värskelt sadanud lund Kaug-Põhja Resolute Baysse, ning majad lennuraja ümber olid paistnud nagu puhtad oranžid ja kollased vöödid neil maalidel. Kuid rahvas galeriis ei meeldinud talle üldse. Mõne inimese rõivad olid nii elegantsed ja hästiistuvad, et tal tekkis kiusatus küsida: "Kes su rätsep on?" (lk 280)
  • Harry kõnnak oli Gwenile alati meeldinud. Ta ei kiirustanud kunagi, käed taskus välgumihkliga mängimas või münte kõlistamas, õlad sirged ragbi mängimisest ja aastaid isa kirikukooris laulmisest. Tema vasak jalg astus natuke sissepoole pööratud varvastega. Gwenile meeldis, et Harry vasak säär oli natuke kõver, ehkki poleks osanud öelda, miks, välja arvatud asjaolu, et see tundus talle erootiline. (lk 282)
  • Eelmisel õhtul oli ta kuulnud kella kümne ajal ilmast ja kellaajast hoolimata väljast hääli, seejärel ridamisi pauke, mis olid teda hämmeldanud, kuni talle meenus. Ta oli hõiganud Gweni ning Gwen oli samuti magamistoa akna juurde tulnud. Puude vahelt olid nad vaadanud ilutulestikku, mis tõi vihmamärga taevasse üha suuremaid kaskaade ja värviküllust, kuni saabus viimane, vägev tuledesadu ning seejärel kustus kõik. Oli kahekümne neljas mai, kuninganna sünnipäev. Seda tähistati alati ilutulestikuga. Juba poisipõlvest alates oli ta seda vääramatu tavana võtnud. Kindlustandev komme, mis ühendas aastateahela. (lk 283)
  • Tavaliselt magas Harry tema kõrval sügavat und, kuid nüüd hakkas Harry temaga pimedas rääkima. Tema häälekõla ühtis selle paiga helidega ning kandis ta sinna tagasi, äratas kõik taas tema mälus. Harry hääl oli tume nagu ploom ning pimedus toas oli ploomipuu vari. Harry rääkis temaga uuesti ning Gwen tundis, otsekui oleks see hääl teda emmanud ning selle kauge paiga tiiva alla viinud. (lk 284)
  • Hommikul sadas jälle. Nad kuulsid seda ärgates ning nagu Gwen pomises, võisid nad õnne tänada, et polnud telgis. Või paadis, lisas Harry. Vihm krabistas katusel ja voolas mööda kõiki läänepoolseid aknaid alla. Seal lebades ja maikuuilma hääli kuuldes tundsid nad ennast ühteaegu kaitsetuna ja kaitstuna. Nad ei teadnud, kuidas küll maapind veel rohkem vett suutis vastu võtta. (lk 284-285)