Uksekell

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Daam oli olnud väga peen, tõeline daam, aga ikkagi välismaalane. Ja sellepärast võis oodata, et ta tuleb tund või kaks lubatud ajast hiljem. Ja tõesti, kui kell oli üksteist löönud, kajas läbi maja uksekella helin. Nii energiliselt võis helistada ainult mõni naine, politseinik või torustikuparandaja. Ja kuna Jensil polnud põhjust oodata kaht viimast, pidi see olema Irina Orlova.


  • Kui keeruline on armastada uksekella - kui tihti on ukse taga meeldiv inimene.


  • Üldiselt oli Kohtla-Nõmme tehas demokraatlik asutus, kus polnud vahet ülemuste ja alamate vahel. Igal ühel oli oma sõna ja õigus teha korralikult tööd. Korralik töö oli loomulikult peamine.
Meie, noored inimesed lõbutsesime koos, käisime koos ekskursioonidel, mahutasime ennast kaheksakesi külgkorviga mootorrattasse ja sõitsime Aa randa, panime pidusid ja ei mõelnud suurt elu üle järele. Mõnikord kiusasime ka üksteist. Mina kiusasin kaevureid, esialgu niisama naljaks ja igavuse peletamiseks. Nemad jälle kuulutasid mulle omalt poolt väikese salasõja. Mäletan kui kord kaevurite päeva hommikul ärgates leidsin oma ukse alt hunniku paekivi tükke. Suur austusavaldus, sest kivid tuli tassida asulasse kaevandusest ja lisaks veel kolmandale korrusele.
Ei mäleta, kes mul aitas neid kive alla tassida. Paar nädalat kestnud aktsiooni, kus kaevanduse õhtusest vahetusest tulnud poisid möödaminnes minu ukse taha tulid ja korteri uksekella nupu alla topitud tikuga kella pidevalt helisema panid, lõpetasin sellelega, et tegin laboris tuntud joodammooniumi, määrisin sellega kellanupu ja jäin ootama. Muud ei kuulnud, kui äkki keegi ehmunult jooksuga trepist alla tormas ja viimaseks see jäigi. Paistab, et mina tookord võitsin. (lk 142)
  • Aili Kogerman, "Noore naisinsenerina Eesti põlevkivitööstuses", rmt: Juhan Tomberg, "Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses", 2002, lk 137-146


  • Usutavasti on arst ainus hästi rõivastatud mees, kes iial üle meie läve astub. Ta kannab isegi vesti. Tänu taevale, et me su magamistoa korda tegime. Muidugi, kui ta uksekella helistas, vahustasin ma parajasti sinu kingitud elektrivispliga võid ja suhkrut ning kellahelin ehmatas mind nii, et ma tõstsin vispli kausist ilma seda välja lülitamata ning katsin seinad koogitaina kamakatega. Tüüpiline. Ma arvasin, et ta tuleb pärast õhtust vastuvõttu.
    • Phyllida Law, "Märkmed minu ämmale". Tõlkinud Tiina Tarik. Argo, 2022, lk 83