Aili Kogerman

Aili Kogerman (sünninimi Aili Kolk; sündinud 3. veebruaril 1933 Võrus) on eesti keemiainsener, pikaaegne ajakirja Oil Shale toimetuse juhataja.

Artiklid ja raamatud

• See on keemia paradoks - ühelt poolt on toidulaud rikkalik tänu kemikaalidele, teiselt poolt aga võivad kasutatud kemikaalid mõjutada lõpptarbija tervist. Tarbijal on vaja leida tasakaal.
• Juhtusin kord R-kioski järjekorras kuulma kahe noore neiu vestlust: üks hoiatas teist ostmast karastusjooki, et seal on sees E-ained ja et kaebab emale ära. Üks erepunane või ereroheline jook jäigi tookord ostmata ja selline otsus on igati kiiduväärt. Samas tekkis minus kui keemikus väike kahtluseussike selles suhtes, kas on ikka aus hirmutada inimesi pelgalt nimetusega E-aine.
• Toiduainete tööstuslik valmistamine on tegelikult väga keeruline protsess. Selle käigus on toidule vaja ja võimalik lisada lausa uskumatult palju erinevaid keemilisi aineid ja seda ikka selleks, et muuta valmistoit maitsvamaks, kaunimaks, ostjale atraktiivsemaks, suurendada toidu säilivusaega… Ühesõnaga selleks, et suurendada toodete konkurentsivõimet turul. See on halastamatu konkurents ja keemia pakub üksteise ületrumpamiseks piiramatuid võimalusi.
• Lisaks nimetatud aspartaamile ja naatriumglutamaadile tekitavad minus kui keemikus kõhklust eredavärvilised želeed, kompvekid, joogid ja munavärvid, millele annavad ligitõmbava tooni asovärvid.

Samas tuletan meelde, et kõik E-ained on hoolikad testitud ja juhul kui neid kasutatakse vastavalt lubatud kogustele, siis ei tohiks nad tervisele erilist ohtu kujutada. Lõppeks pole ju põhjust umbusaldada toiduainete tehnolooge, kes vastutavad toiduainete kvaliteedi eest.

• Kui tarbija tunneb E-ainete sümbolite tähendust, on tal lihtne loobuda mingist konkreetsest toiduainest. Kogu lisaainete bukletist loobuda saab ainult üleminekul täiesti naturaalmajapidamisele ja ka siis mitte, sest toiduaineid on vaja maitsestada ja konserveerida ka koduses majapidamises.
• Kõrgemal tasandil soovitaksin Eestis kriitiliselt luubi alla võtta meil lubatud E-ainete nimekirja, mis on väga pikk. Paljud selles nimekirjas olevatest ainetest tuleks välja praakida. Loodan, et selle ideega liituvad vastutavad toiduainete keemikud ja tehnoloogid ja et selle teemaga hakkab lõpuks tegelema ka riigikogu, kelle võimuses on anda välja seadus, mis piiraks E-ainete kasutamist Eesti toidus.
  • Aili Kogerman, "E-ained toidus – keemiline paradoks", Postimees, 25. juuni 2010

• Eluea pikenemist peetakse üheks 21. sajandi katastroofidest. See võib nii olla, aga ei tarvitse.
• Pikale elule panevad aluse head geenid, aga veel enam head harjumused.
• Gerontoloogid ütlevad, et kui inimene elab perekonnas oma armsate inimeste ringis, elab ta kauem. 85-aastane mees, kes töötab peretalus, ütleb: "Mina teen tööd, mu naine muretseb." Igapäevane klaas punast veini ja lihtne maainimese dieet lisaks rahulikule elule oma kodus – nii lihtne see paistabki olevat.
• Milline siis on pika eluea saladus? Mitte suitsetada, väärtustada perekonda, igapäevast liikumist ja sotsiaalset aktiivsust, süüa puu- ja juurvilju ning täisteratoitu.
• Tundub lihtne olevat: perekonna rüpes korrapärast ja sihikindlat elu elades on võimalik olla kaua terve ja elada pikka elu, olemata kellelegi koormaks.
• Eestlaste keskmine eluiga on meestel 64 ja naistel 77 aastat. Kui me soovime oma rahva eluiga tõsta, tuleb soovitada: alusta tervisliku eluga noorelt. Kas meie rehepapid on suutelised enda ja oma rahva eluviisi muutma? Kas meie ühiskond hindab vanu inimesi?
  • Aili Kogerman, "Igaühel on võimalus oma aastatesse elu lisada ", EPL, 03.02.2006

• Põlevkivitööstus on olnud pea terve sajandi jooksul Eesti juhtiv tööstusharu, nii põlevkivienergeetika kui õlitööstus on olnud meie riigi iseseisvuse püsimise garandiks. Eesti põlevkivitööstus oli kahekümne aasta jooksul (1920-1940) avatud investoritele kogu maailmast. Nii rajati Saksa kapitalil Kiviõli õlitööstus, Sillamäel tegutsesid rootslased, inglise firma "New Consolidated Goldfields Ldt" kapitalil töötas Kohtla-Nõmme õlitööstus. Eestimaa oli üks suur katsetehas, kus katsetati maailmas välja­ töötatud põlevkivi töötlemise seadmeid.

Oli suur õnn, et Eestis juhtusid samal ajal olema haritud ja missioonitun­dega teadlased ja insenerid, kes olid võimelised kogu selle protsessi võtma rahvusliku kontrolli alla. Need mehed olid P. Kogerman, K. Luts, M. Raud, J. Usk ja paljud noored insenerid. Julgelt saab ütelda, et tolle aja Eesti põlevkiviteadus oli omal alal maailma juhtiv. 1940. aasta pööras hästi­ toimiva süsteemi pea peale. Ei ole juhus, et nõukogude võim prak­tiliselt likvideeris ajavahemikus 1941-1951 julmalt kõik loetletud eesti põlevkivi uurijad.

• Arvestades kontrollimata kuulujutte head vene keelt valdavatest Goldfieldsi spetsialistidest, salapärastest luurajate üleminekutest Alajõel, laevakaptenist, kes sai 1944. aasta sügisel korralduse sõita Toila randa, et viia Inglismaale P. Kogerman ja J. Usk jne, võiks need sündmused anda süžee põnevaks seiklusromaaniks. Eriti kui lisada ka firma Goldfieldsi huvid Venemaal natsionaliseeritud Leena kullakaevanduste aktsiate suhtes. Kui 1968. aastal Venemaa maksis kinni Leena kullakaevanduste aktsiad firmale Goldfields Inglise pangas seisnud Eesti riigi kullaga, Eesti kommunistlikud juhidki said sellest tükikese, mille eest joodi siinmail veidikene aega šoti viskit. Muide - koos Eesti vabariigi kullaga lendasid tuulde ja koos šoti viskiga kõridest alla ka Eesti põlevkivispetsialistide inglise panka reserveeritud isiklikud säästud...
• Tolleaegsetele TTÜ tudengitele oli Kohtla-Nõmme õlitööstus võluv praktikapaik ja eelistatud töökoht. Allakirjutanul oli võimalus töötada ja elada kaks aastat Kohtla-Nõmme asulas, milles oli viiekümnendate aastate lõpus säilunud veel vana "eestiaegse tööstusasula" vaim ja palju positiivset legendaarsest "inglaste ajast".

Allakirjutanu edevus sundiski teda kasutama raamatu väljaandja õigust ja vabadust oma mälestuste lisamiseks käsikirjale, pealegi on raamatu autor mõnevõrra selleks provotseerinud. Mina olin Kohtla-Nõmmel juhukülaline, siiski said minule kui noorele keemiainsenerile kaks aastat tööd Kohtla Nõmme õlitööstuses ja kaevanduses küpsuseksamiks, siin sain piisavalt elukoolitust ja lõplikult selgeks, mida ootan oma elust ja tööst.

• Aili Kogerman, "Sissejuhatus", rmt: Juhan Tomberg, "Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses", 2002, lk 5-7

• On hea, et saabus aeg, kus saab paljusid sündmusi, millest kaua vaikiti, avameelselt arutada. Räägime palju nõukogudeaegsetest represseerimistest - mõrvadest, vangistamistest, küüditamistest. Kuidagi häbelikult püü­ame mitte meelde tuletada ängistusi, mida pidi kogu 50 aasta jooksul üle elama vähemalt pool meie rahvast, paljud noored inimesed. See oli aeg, kus "vanemate patud" nuheldi mitmeid põlvi edasi lastele, lastelastele. Huvitav, palju aega me isegi ei mõelnud sellistele asjadele - hea, et hing sees oli. Minus tekkisid mõtted laiematest represseerimistest alles nüüd kui lugesin Juhan Tombergi mälestusraamatu korrektuuri. Sain aru, kui raske oli tee kõrghariduse juurde tema põlvkonnal sõja ja küüditamiste aegadel. (lk 137)
• Meie, "rahvavaenlaste laste" ees olid suletud paljude ülikoolide uksed. Ka meie tahtsime omandada kõrgharidust, eriti, kui õppetulemused head.

Paljud meist suundusid õppima Venemaa ülikoolidesse - Moskvasse, Leningradi, kus tookord vaated liberaalsemad olid ja "koputajad" kauge­male jäid.

Liberaalsem oli ka Tallinna Polütehniline Instituut, vist küll omakasu­püüdest inseneri kvaliteedi nimel. Üldse vaatasid Nõukogude Liidu tehnikakõrgkoolide nn mandaatkomisjonid noorte insenerikandidaatide päri­tolule läbi sõrmede.

Minule, humanitaarkalduvustega neiule tegid head õpetajad õigel ajal selgeks, et hoolimata headest hinnetest emakeeles ja kirjanduses, jäävad minu ees Tartu Ülikooli uksed suletuks. (lk 137)

• Õppeainetega sain muidugi suurepäraselt hakkama ja nii lõpetasin tehnikaülikooli kiitusega keemiainseneri diplomiga. Selle pärast sain määramiskomisjonis suurepärase pakkumise tulla tööle Kohtla Järve Lenini-mmelise Põlevkivi Ümbertöötlemise Kombinaadi kesklaboratooriumi. Kahjuks, kui saabusin Kohtla-Järvele, oli laboratooriumikoha juba hõivanud üks noor Venemaalt saabunud Bernovskaja nimeline naisspetsialist ja mind määrati keemiatsehhi dispetšeriks. Oma elu esimese ameti mõttekusest ei saanud mina aru kogu seal töötatud aja vältel. (lk 137-138)
• Kuidagi sain asjad nii kaugele, et mind määrati keemiatsehhi vahetusmeistriks ja tobe dispetšeriamet likvideeriti. Õppisin enamvähem kätte kõikide aparaaditööliste töövõtted ja hakkasin ennast tundma inimesena ja vastutusvõimelise insenerina. Ka kompressoripoiste vilekoor ei häirinud enam ja isegi see mitte kui nad vahetuse alguses veeämbri "natshalniku" jaoks ukse kohale riputasid. (lk 138)
• Ega Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemistehas enam edaspidi Tallinna Tehnikaülikooli naissoost spetsialiste hea meelega tööle võtnudki. Nii meenutab Heivi Uibopuu, et saabunud 1958. aasta septembris kombinaati, sai peainsener Serebrjannikovilt teada, et teda pole tehases insenerina vajagi ja pakuti talle vaid aparaaditöölise kohta. (lk 140)
• Kohtla-Nõmme paistis meile noortele keemiainseneridele tookord unistustemaana. See oli ilus eestikeelne ja -meelne asula, kus veel jõus paljud vanad inglasteaegsed töötegemistraditsioonid ja olemas eestiaegne hästikorrastatud töölisasula. Elamis ja töörõõmu lisasid teadlased ja üli­õpilased Tallinnast, kes tehases katseseadmetel tööd tegid. (lk 140)
• Mina tookord suuremat ei mõtelnud selle üle, mida peamehaanik või õlivabriku ülem päeva jooksul tegema pidi.

Alles Juhan Tombergi mälestusi lugedes sain aru, miks nad aegajalt õliste ninadega ringi kõndisid ja laborisse soojendama ja kuuma teed jooma tulid. (lk 141)

• Huvitav oli see, et keegi ei käinud laborijuhataja käest piiritust küsimas ka kõige tuisusemal päeval, kui tuhavagonettide teed tuhamäele käsitsi lahti tuli hoida ja selles töös kõige kõrgemad ülemused ise kaasa lõid.

Piiritusega, mida alati keemialaborites lihtsa lahustina käepärast olemas, oli Kohtlas nii, et see seisis suures pudelis kapis. Ükskord märkasin, et pudelis vedelikutase kahtlaselt alanema hakkas. Mõtlesime Tiidoga välja kavala nipi. Puistasime pudelisse suurema hulga fenoolftaleiini (purgeen!) ja ootasime huviga kõhuhaiguste puhangut. Mingi kahtlus tekkis, aga tulemuseks oli siiski vaid see, et pudelis piirituse hulk enam ei vähenenud See meie eesmärk ju oligi. (lk 141-142)

• Üldiselt oli Kohtla-Nõmme tehas demokraatlik asutus, kus polnud vahet ülemuste ja alamate vahel. Igal ühel oli oma sõna ja õigus teha korralikult tööd. Korralik töö oli loomulikult peamine.

Meie, noored inimesed lõbutsesime koos, käisime koos ekskursioonidel, mahutasime ennast kaheksakesi külgkorviga mootorrattasse ja sõitsime Aa randa, panime pidusid ja ei mõelnud suurt elu üle järele. Mõnikord kiusasime ka üksteist. Mina kiusasin kaevureid, esialgu niisama naljaks ja igavuse peletamiseks. Nemad jälle kuulutasid mulle omalt poolt väikese salasõja. Mäletan kui kord kaevurite päeva hommikul ärgates leidsin oma ukse alt hunniku paekivi tükke. Suur austusavaldus, sest kivid tuli tassida asulasse kaevandusest ja lisaks veel kolmandale korrusele.

Ei mäleta, kes mul aitas neid kive alla tassida. Paar nädalat kestnud aktsiooni, kus kaevanduse õhtusest vahetusest tulnud poisid möödaminnes minu ukse taha tulid ja korteri uksekella nupu alla topitud tikuga kella pidevalt helisema panid, lõpetasin sellelega, et tegin laboris tuntud joodammooniumi, määrisin sellega kellanupu ja jäin ootama. Muud ei kuulnud, kui äkki keegi ehmunult jooksuga trepist alla tormas ja viimaseks see jäigi. Paistab, et mina tookord võitsin.

Aga siis tasusid nad mulle kätte omamoodi. Asi oli nii, et olin neil aastatel üsna lopsakate kehavormidega ja kartsin kaalule astuda. Kui aga TKO osakond sai endale uue kaalu, siis olin nii ettevaatamatu, et läksin ise seda töökotta vastu võtma. Kaalu kontrollimiseks paluti "ülemusel" ise kaalule astuda. Kui keeldusin, krahmas üks turske poiss mu kaenlasse ja kaalutud saingi. Sain teada, et tõepoolest 80 kilo kaalusin. Õnneks oli noormees minust raskem ja kaal ka 500 kilone! (lk 142)

• Minule mõjusid katlainspektorite külaskäigud omamoodi, tekitasid minus süümepiinu. Nende eeskuju mõjul hakkas mulle tunduma, et suhtun liiga kergelt enda kui tehnilise kontrolli osakonnajuhataja töökohustustesse.

Minu tööeeskirjad panid minule vastutuse tehasest väljuva toodangu kvaliteedi eest. Toodangu kvaliteediga oli ja on loomulikult TKO-l probleeme igas ettevõttes, iseasi, kuidas TKO juhataja asjasse suhtub. Kohtlas oli alustatud põlevkivi kaevandamist karjääris - ekskavaator ammutas kõik ettejäävad põlevkivikihid ühte hunnikusse ja loomulikult sai selliselt too­detud põlevkivi madalama kütteväärtusega ja suurema paekivi lisandiga. Tehnilised tingimused jäid aga veel samadeks, sellisteks, nagu nad olid siis olnud, kui põlevkivi kaevandati maa all inimkätega.

Mina TKO juhatajana pidin põlevkivi saatedokumentidele alla kirjutama. Tehase juhtkond andis mulle märku, et viisakas on dokumen­tidele kirjutada ikka oodatud kütteväärtus, mitte tegelikult määratu. (lk 143)

• Mõtlesin välja enesekaitseks kirjade kirjutamise. Nimelt oli mulle onu Ats, isa vend, kes vene värki hästi tundis, õpetanud, et Venemaal on tähtsad paberid ja kui neid pole, tuleb nad luua. Mina kirjutasin niisiis kirju tehase peainsenerile ja direktorile sellest, kuidas põlevkivi kvaliteet, st kaloorsus on tunduvalt madalam, kui vastavate tehniliste tingimustega ette nähtud. Panin kirjadele numbrid ja viisin kohale isiklikult. Peainsener Alvela suhtus asjasse veidi kahtlevalt ja ei soovinud mu kirju vastu võtta. Siis alustasin rünnakut direktor Lustile. Tema suhtus asjasse sirgjooneliselt, ütles mulle, et tema asja teab ja vastutab selle eest direktorina. Mul soovitas oma kirjad ise alles hoida, numereerida - see oleks siis minu enesekaitseks.

Nii ma siis kirjutasin kirju, direktor Lust võttis isiklikult nad vastu, ilmselt viskas kohe prügikasti ja asi oleks võinud nii edasi minnagi. Kui minul poleks olnud igav ja ei oleks tekkinud aegajalt südametunnistuse piinasid. Kokku kirjutasin neid kirju direktorile 18, aga vahepeal asja edendamise huvides, kirjutasin paar kirja ka Rahvamajandusnõukogusse, soovitusega ümber vaadata tehnilised tingimused karjääri põlevkivile. Sealt tuli ka varsti otsus, Tallinna Tehnikaülikoolilt telliti uurimus ja meil oli tükiks ajaks vahva koostöö Svetik Võssotskiga TTU põlevkiviuurimislaborist põlevkiviproovide võtmisel ja ettevalmistamisel. Niiviisi saime lõpuks uued tehnilised tingimused ja minu kirjade kujutamise epopöa sai otsa. Kui kombinaadist lahkusin, viskasin minema 24 kirja, millega olin pommitanud põlevkivi kvaliteedi nimel oma ülemusi nii Kohtlas kui Tallinnas. (lk 143-144)

• Kaevureid hakkasin kiusama ilma­asjata. Aga sellelgi oli oma eellugu. Nimelt olin saanud päranduseks eel­miselt TKO juhatajalt Leimannilt TKO brigaadi, seal töötas üks joodik naisterahvas. Mind oli mitu korda öösel aetud voodist välja vaatama, mida teeb tööajal sama naisterahvas ja olin ta leidnudki purjus magamas kontrollpunkris. Olin teinud kombinaadi juhtkonnale ettepaneku mind temast vabastada, sellele ei tuldud vastu, sest - oh Jumal - see naisterahvas oli KP liige!! Mis andis mulle, kui kombinaadi partorg Lekk tegi mullegi ette­paneku astuda selle väärika partei liikmeks, alust vastata, et ei pea võimalikuks kuuluda samasse organisatsiooni, kuhu kuulub see naisterahvas ja teised, kes sundisid mind sellist töötajat tööl hoidma. (lk 144)
• Ühel hommikul Elsa helistas mulle punkrist, et kaks tuntud kõva käega eesrindlast just kontrollitud ja järgmised vagonetid pooleldi paega üles saatnud. Palus luba neid kontrolli võtta. Andsin korralduse nende meeste kogu toodang sellel päeval kontrollida. Enne, kui "telegraaf" töötas jõud­sime meeste kogu kuu toodangu praagiks tunnistada - vist keskmiselt 30% paesisaldusega (lubatud oli 7%). Edasi jätkus meil julmust meeste palvetest hoolimata lõpetada sellel kuul nende vagonettidega tegelemine. Tulemuseks oli see, et meeste palk oli "lõhki". Mäletan kaevureid, kes käisid mind laboris ähvardamas, kirkaga löödi katki mu kirjutuslaua klaas. Kui juba väravast nähti neid kahte tulemas, peideti mind labori taga asunud pisikesse konkusse ja paar korda saatsid mind koduteel ka "ihukaitsjad". Partorg mind enam õpetama ei tulnud. Lõppes asi kohtus, kuhu ühel kenal kevadhommikul olin kutsutud.

Kohtunik küsis, et miks vihkan venelasi ja parteilasi. Mehed olid kohale tulnud vindistena ja minu vastus oli, et mina seisan tehase kvaliteedi eest, minul ükskõik kellega pistmist, aga joomarlust ma tehases ei luba ja ütlesin, et kohtunik peaks ise oma silmad lahti tegema. Nii see asi lõppeski. Hea oli, et Stalini aeg ümber oli. Tema ajal oleksin oma tegevuse lõpetanud mõnes Siberi laagris. (lk 144)

• Mulle andis aga TKO töö juurde veel ühe kogemuse - raske oli ennast maksma panna kombinaadi ainsa naisinsenerina. Algul tuldi ikka TKOsse meelituste, restoranikutsetega, naeratustega, et petta välja positiivne sertifi­kaat toodangule. Meelitused haihtusid hiljem olematuks, kui TKO juhataja iseloomu hakkas näitama. Õppisin selles ametis ka mehi läbi nägema. Muu­tusin vast isegi liiga küüniliseks, kuigi olen naisõiguslusest kaugele jäänud. Kui hiljem kohtusin nii mõnegi autoritaarse naisülemusega, tänasin Saatust, mis mind juhtiva naisinseneri karjäärist eemale teaduse teedele juhtis. (lk 145)
• Siin elule tagasi mõeldes on põhjust oma Saatust tänada. Kuigi mindki noore neiuna tegelikult Nõukogude võim represseeris minu vallavanemast isa pärast ja kuigi ma ise üsna hooletult suhtusin oma karjääri, on Saatus mind hellitanud. Saatus on toonud minu ellu vaid häid inimesi ja olen ka ise neid osanud hinnata. Aga see on juba teine lugu. (lk 146)
  • Aili Kogerman, "Noore naisinsenerina Eesti põlevkivitööstuses", rmt: Juhan Tomberg, "Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses", 2002, lk 137-146

• Eesti üle 80-aastane põlevkivitööstus on maailmas ainulaadne. Kohaliku energiaressursina võimaldas suhteliselt kõrge kütteväärtusega kukersiidi kasutusele­ võtmine 1920. aastatel saavutada Eesti energeetilise sõltumatuse ja sellega ka riikliku iseseisvuse. Teise maailmasõja künnisel tundsid eesti eriomadustega põlevkiviõli vastu huvi mõlemad sõdivad pooled, ühed oma allveelaevade ja muu sõjatehnika toitmiseks, teised oma Kaug-Põhjas tegutsevate laevade ja sõjatehnika jaoks...

Pärast sõda kasvatas võõras võim Eesti põlevkivitööstuse liiga suureks, tööstuse arendamisega käis koos salaplaan tuua sisse ja põlistada siin võõrast rahvast. Ka uuel Eestil on suureks majanduslikuks kergenduseks omamaine energeetili­ne kütus - põlevkivi. Samas on ka tänases turumajanduses suureks probleemiks võistlus naabrite kõrgema kütteväärtusega nafta- ja gaasivarudega. Maailmas pole täna põlevkivi kasutamine moes ega kasulik. Tohutud põlevkivivarud ootavad oma aega. See aeg tuleb alles siis, kui naftavarud on ära kulutatud. (lk 7)

• Aili Kogerman, "Väljaandja saatesõna", rmt: Emil Kuhi, "Mälestusi", I raamat, 1999, lk 7-8

Intervjuud

• Loovinsener on kõrgema tehnilise haridusega väljapaistev isiksus. Just selliseid inimesi ma enda rõõmuks siin Ida-Virumaal kohtasin. Inseneri nimetus on kahjuks vene ajal ära rikutud – siis tegutsesid kõikvõimalikud majavalitsuse insenerid.
• See õppimine oli ikka tõsine asi, kas või keemiainseneriks saamine: tuli tõsiselt õppida ja tõsiselt musta ninaga ringi käia – see tähendab praktikal.
• Minu unistus oli saada õpetajaks, sest perekonnas olid kõik õpetajad. See amet oli suure au sees. Ning isa kasvatas selle nimel kasemetsa, et ta tütred saaksid minna õpetajaks õppima. Aga läks teisiti – Stalini ajal ei lubatud mul üldse Tartu ülikoolis õppida.
• Mind juhendas Moskvas professor, kelle suurim õnn oli see, et 1970. aastatel võeti Nõukogude Liidu ülemnõukogus vastu otsus, et sünteetilistest kiududest esemeid ei tohi imikute ja väikelaste jaoks toota.
• Mina isiklikult leian, et riik hoiab liiga palju raha oma kassas, pensioniraha sealhulgas. Praegu peaks siiski rohkem maksma tänastele pensionäridele ja muidugi mõtlema ka tulevastele.
• Mina toolivõimlemist ei viitsi teha, aga voodivõimlemist teen igal hommikul – töötlen oma kõrvad läbi. [---] Hõõrun neid, sest kõrvade peal on igasugused aktiivsed punktid. Ja uskuge mind – väga hästi mõjub. Mitmed hädad on kergemaks läinud. Sel pole tähtsust, kui vana sa oled – vunki tuleb ikka juurde anda.
• Tegelikult tehaksegi mälutreeninguga algust nooremas eas. Kui varem arvati, et vananedes närvirakud hävinevad, siis nüüd tuleb välja, et neid saab natukene ikkagi elus hoida ja putitada.
• No mina tahan küll teada, kust te seda eetrit saate!

- Apteegist?

Ei saa, see on narkots. Mina ise olen sellega kogu aeg grippi ravinud – kümme tilka suhkrulusikatäie peale ja sisse, või veega – ja mitte ägedalt hingata, et mitte ära lämbuda. See on väga hea gripiravim. Kirjandusest lugesin, et eeter pidi lahustama gripiviiruse rakukesta. Igal juhul toimib see tõepoolest hästi.

• Aili Kogerman, intervjuu: Tiia Linnard, "Aili Kogerman: vunki tuleb juurde anda, olenemata vanusest", Virumaa.ee, 29.01.2005

Tema kohta

• Peale I. Klesmenti oli laboratooriumi juhataja N. Purre, kes aga lahkus 1958. a. kevadel Kohtla-Järve Põlevkivi Instituuti.

Järgmiseks juhatajaks sai A. Kolk-Kogerman. Ta oli ka TKO juhataja. Oma nõudlikkuse tõttu tekkis tal konflikt kaevuritega. Toodetud põlevkivi kvaliteeti määrati paekivi hulgaga. Paekivi hulga määramiseks võeti brigaadi poolt toodetud põlevkivi vagun, kaaluti, nopiti paas välja, paas kaaluti, ja arvutati pae protsent. Oli see suurem kui lubatud, siis langes töötasu.

Oli tava, et seni kuni vahetuses vagunite kontrolli ei olnud võetud, tuli põlevkivi paest puhtaks teha. Kui aga vagun oli kontrolli võetud (sellest informeeris brigaadi vedurijuht), siis võis "räga" panna, sest tavaliselt enam sellel päeval teist vagunit kontrolli ei võetud. A. Kolk-Kogerman aga laskis seda teha. Tulemus oli see, et pae protsent läks "lõhki" ja palk vähenes. Teda ähvardati igati kuni kohtuni ning ta lahkus. Ta läks Eesti TA Energeetika Instituudi aspirandina Moskvasse õppima. (lk 45)

• Juhan Tomberg, "Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses", 2002