Kõhklus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kõhklus väljendab süütunnet isegi siis, kui tegu pole korda saadetud.
    • Cicero, "Kohustustest" ("De Officiis", 78 eKr)


  • Sadamasse jõudmine, isegi siis, kui on tegemist üsna tillukese purjepaadiga, põhjustab alati sagimist ega jäta vaimule vabadust, mida oleks vaja, et uue paigaga esimest põgusat tutvust teha.
Falltrepi allalaskmine, sekeldavad madrused, lainete loksumine kaldakividel, kail ootajate kisa ja kiirustavad hüüded, — need on selle sündmuse mitmekülgsed üksikasjad, mis lõppkokkuvõttes esile kutsuvad vaid ühe tunde: kõhkluse.


  • Järk-järgult hakkas Fiedleri naine kogu tähelepanu mehele pühendama. Ta hoidis oma meest ja hoolitses tema eest, nagu seda tehakse lastega, keda iga hinna eest tahetakse suureks kasvatada, kuna aga täiskasvanud vahetevahel võivad ja peavadki raskustele vastu astuma. Ja eriti just viimastel aastatel olid nad kasvanud teineteisega kokku viisil, mis oli ühtlasi hea ja ka halb. Esimesel Hitleri valitsuse aastal oli nende kooselu veel olnud kahe noore inimese kooselu ühistes ohtudes, ühises karmis tuules. Nende armastus ei olnud veel nakatatud soovist teineteist vastastikku võimalikult säästa. Hiljem, kui nende vanad sõbrad üksteise järel vangistati või muidu tagasi tõmbusid, küsis Fiedleri naine sageli endalt, kas tema mees haub mõttes uusi võimalusi või on lihtsalt äraootaval seisukohal. Kui ta mehelt küsis, kõlas selle vastuses sama kõhklus, millega mees ise oma küsimustele vastas. Kui aga Fiedler täna õhtul koju ei tulnud, täiendas naine ta poolikuid vastuseid, nii et need kõlasid täielikena, ja mida kauem ta meest, keda võis pidada täpsuse eeskujuks, ootas, seda kindlamaks kujunes tal veene, et meest takistab tulemast midagi niisugust, mis on seoses nende endise ühise eluga. See nende endine ühine elu aga oli selline, et juba paljalt selle hõng või ka ainult meenutamine mõjus noorendavalt.
    • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 290-291


  • Mida võtab ette mõistlik ja tarmukas inimene, kui teda ootab õppetööst vaba päev, kui teda keegi ei utsita ja kui selle päeva õhtu tõotab tulla niisama tore kui hommik?
Mõistlikul inimesel, kelle pead kaunistab lõbus juuksepahmakas, ei olnud selles suhtes mingeid kõhklusi. Tuli ette võtta ainult üks asi — küpsetada õunakook.


  • Pärastlõunaste kõhkluste ja etteheidete kiuste jäin kindlaks oma arusaamale, kui ebamäärane see ka ei olnud, et iga inimteadmiste või teooria või usu tähtsa kogumi tõsine uurimine, kui see on ette võetud kriitilisel, aga mitte õelal meelel, avaldab lõpuks mingi saladuse, mingi jääva väärtusliku pildi elu olemusest ja inimese tõelisest eesmärgist.


  • On tore saada üle soovist elada oma ümbruse elu. Õppida iseennast paremini tundma, mõistma oma vajaduste tagapõhja. Näha teiste motiive selgemini — ja tunda neis ära omaenda hirmusid ja kõhklusi.


  • Kui töötate pangas või juhite lennukit ja olete saavutanud teatud vilumuse, siis võite enam-vähem loota, et tulete omadega puhtalt välja. Kirjutamise puhul aga ei akumuleeru mitte vilumus, vaid kõhklused. Ning see on vaid teine nimi kunstiküpsuse jaoks.
    • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. LR 1991 nr 27/28, lk 13


  • "Pole hullu. Mina pole kunagi teadnud, mida teha," kostis Rincewind õõnsa lõbususega. Ma olen veetnud kogu oma elu täielikus segaduses." Ta kõhkles. "Ma arvan, et seda kutsutakse inimeseks olemiseks või midagi sellist."
    • Terry Pratchett, "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, 2001, lk 262


  • Jamie ilmus peagi, olles arusaadavalt ähmi täis.
Kas sa tead, et Dougal tahab meid paari panna?" küsisin ma ilma sissejuhatuseta.
Ta ilme selgines. "Ah see. Tean küll."
"Aga sinusugune noor mees," ütlesin ma, "ma tahan öelda - kas sul siis ei ole kedagi, kellest sa huvitatud oled?" Ta nagu ei taibanud kohe, kuid siis koitis arusaamine.
"Aa, et kas ma olen kellelegi ära lubatud? Ei, ma ei ole mingi hinnaline partii." Taibates, et see võis kõlada solvavalt, kiirustas ta jätkama. "See tähendab, mul pole mingit kõneväärt varandust ja ma elan ainult sõduri palgast."
Ta hõõrus põske ja vaatas mind kõhklevalt. "Siis veel see pisiasi, et mu pea eest on auhind välja pandud. Ükski isa ei taha eriti, et ta tütar abielluks mehega, kes võib iga hetk vahele kukkuda ja võlla minna. Kas sa selle peale mõtlesid?"
Lõin käega, andes mõista, et kogu selle hirmsa idee endaga võrreldes on need asjad kõrvalise tähtsusega. Käisin välja viimase kaardi. "Kas sind ei häiri, et ma pole süütu?"
Ta kõhkles hetke, enne kui vastas.
"Ei, ei häiri," sõnas ta pikkamisi, "vähemalt senikaua, kuni sind ei häiri, et mina olen." Mul vajus suu lahti, ta naeratas selle peale laialt ja taganes ukse poole.
"Ma arvan, et vähemalt üks meist peaks teadma, mida omavahel tehakse," ütles ta. Uks sulgus vaikselt ta järel, kuramaaž oli läbi.
  • Diana Gabaldon, "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, 2014, lk 260


  • Nii Lydia kui ka õdede sisemuses käib lakkamatult vägikaikavedu selle võika tunde, et miski on neil kannul, et nad peavad kiiresti põgenema, ja füüsilise kõhkluse, vastumeelsuse vahel liikuda pimesi kõikvõimalike tundmatute deemonite poole, kes võivad neid teel ees oodata.

Luule[muuda]

Meil algas imelik aasta,
meid meelitas elukool.
Pool oli meis kindlust ja kangust,
kuid kõhklust ja kahtlusi pool.

  • Katre Ligi, "Viisteist" kogus "Kõigest ei kõnni ära", 1978, lk 17


Draama[muuda]

Jah, magada ... Võib-olla undki näha?
Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes,
kui maise möllu puntrast pääseme, -
see paneb kõhklema; siin peitub põhjus,
miks viletsusel iga on nii pikk:
kes taluks aja piitsutust ja torkeid,
rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust
ja võimu jultumust, ning jalahoope,
mis malbe teenekus saab väärituilt,
kui ennast igaveseks vabastada
võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks
ja higistaks ning oigaks elu vaevus,
kui kartus millegi ees pärast surma -
sel uurimata maal, kust ükski rändur
ei tule tagasi - ei rabaks tahet,
mis pigem talub tuntud halbusi,
kui pageb teiste, tundmatute juurde?
Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja südiduse loomulikust jumest
saab nukra mõtte põdur kahvatus
ning lennukad ja tähtsad ettevõtted
teelt targutuste tõttu kalduvad
ja kaotavad teo nime...