Anu Saluäär

Anu Saluäär 2004. aastal

Anu Saluäär (neiuna Anu Vaher; alates 2011. aastast Anu Saluäär-Kall, tõlkijanimega Anu Saluäär; on kasutanud pseudonüümi Anna Ydberg; sündinud 16. septembril 1948) on eesti tõlkija ja toimetaja, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja 2008-2013.

• Meie lipukiri on kvaliteet. Kui „Loomingu Raamatukogus” on midagi ära trükitud, siis see ei ole juhuslik. Peab olema läbi mõeldud, miks seda avaldatakse, ja ka sõnaline kuju peab olema viimse pisiasjani läbi mõeldud. Selleks annab riigiväljaanne meile aja ja võimaluse, ja kohustuse. Tahaks väga loota, et „Loomingu Raamatukogule” ei saa kunagi kehva toimetamist ette heita. Teinekord mõni trükiviga ikka juhtub, aga seda tohib juhtuda üliharva. „Loomingu Raamatukogu” on ka tõlkimise ja toimetamise kool. Kes on „Loomingu Raamatukogus” tõlkeid avaldanud, see teab, mis on nõudlik toimetamine, muidugi koostöös tõlkijaga. Ühtegi lõpuni mõtlemata mõtet meil ära ei trükita.
• Tahaksin teha selliseid asju, mis on juba ära proovitud, ajas vastu pidanud. Ma ei taha tõlkida seda raamatut, mis täna ilmus ja homme unustatakse, vaid seda, mis ilmus kolmkümmend, viiskümmend või sada aastat tagasi. Mis on ajast läbi tulnud. Sest kui juba tõlkimiseks jõudu kulutada, siis ikka kindla asja peale.
• Kui ma Vilhelm Mobergi väljarändajate-tetraloogia tõlkimisega poole peal olin, tuli reis Ameerikasse, Minnesotasse. Maksin hirmsa raha, et koos rootslastega romaani tegevuspaikadesse kaasa sõita. Laevas kohtasin ühte Pärnu naisterahvast, kes sõitis kuskile Rootsi hotellikoristajaks, sest ta pidi kuidagi oma peret üleval pidama. See oli nagu teema sissejuhatus. Nii vajuvadki majanduspagulaste, kodutute inimeste lained üle maailma.
• Tol hetkel oli meie ettekujutus see, et Nõukogude Liidus on mingi lühiajaline segaduste periood, teatud vabatsemine, perestroika, piirid avanevad ja tõlkijad tohivad sõita Rootsi — imede ime! See oli niisugune haruldane asi, mis võis ju lõppeda juba järgmisel aastal. Ja me mõtlesime — ruttu-ruttu! — Ristikivi välja — 1987, Käbi Laretei välja — 1989, võtsime järjest väliseesti autoreid ja avaldasime nende kordustrükke. Et nad oleksid vähemalt „Loomingu Raamatukogus” trükitud, meie nende aastate vihikud ilmusid 20 000—30 000 tiraažis. Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu „Kodu lugu” ilmus 35 000 eksemplaris. Me mõtlesime, et kohe tuleb lõpp. Et see ei saa ju kesta. Inimestel oli tohutu nälg, kõigest oli puudus, ja meie muudkui täitsime ruttu-ruttu oma sarja nii palju kui võimalik n.-ö. võimatu kirjandusega. Mõtlesime, et kui see aeg mööda saab, on need 30 000 eksemplari ikkagi kuskil olemas, igaühel kodus.
• Aga ma olen ise näinud, kuidas saadeti piibleid üle mere. See pidi olema 1971. aasta suvel, ülikooli viimasel kursusel. Me olime Pärispeal murdepraktikal, pidime mutikeste juures lindistama, aga plikad, nagu me olime, vedelesime hoopis rannas ja päevitasime. Ja äkki oli meri täis väikseid plastikpakendites pakke, mis päikese käes sädelesid. See oli mingi usuline aktsioon, kindlasti mitte CIA! Mingi usulaev oli neid vette puistanud, et saata nõukogude inimestele vene- ja eestikeelseid piibleid. Meie korjasime neid mitu tükki üles. Pärispea oli piiritsoon, ja meid aeti kohe rannast ära. Piirivalvepoisid hakkasid neid pakikesi kokku korjama. Isegi meie käest küsiti: „Ega te midagi ei leidnud?” Meie vastasime, et ei leidnud.
• Olen nii kaua olnud toimetaja ja kirjastaja, et olen aru saanud — ei pea teisi inimesi oma tekstidega tüütama. Inimestel peaks olema rohkem enesekriitikat. Ja enesekriitika on see, mida mul loodetavasti veel ikka on.

Inimesed vorbivad ju lõputult tekste. Ja kõik pakuvad: võta-võta-võta minu luulekogu! Võta-võta-võta minu novellikogu! Võta-võta-võta minu uus romaan! Trüki! Avalda! Ehk keegi loeb! Aga ausalt öelda tasub enne ikka mõtelda, kas on vaja inimesi kõikide oma kirjatükkidega tüüdata. Avaldada tuleks seda, mida ilmtingimata ei saa jätta avaldamata, mitte iga paberitükki, mis täis kirjutatakse. Tuleks kõik võimalikult kitsasse vormi suruda — et see, mis sinust järele jääb, oleks vajalik ja möödapääsmatu. Ei maksa tüüdata teisi inimesi kehvade luuletuste ja kehvade romaanidega.

• Anu Saluäär, "Vajalik ja möödapääsmatu", intervjuu Hedi Rosmale, Looming nr 12/2012