Diana Gabaldon

Diana Gabaldon (sündinud 11. jaanuaril 1952 Williamsis Arizona osariigis USAs) on USA kirjanik.

"Võõramaalane", 1. raamat[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Diana Gabaldon, "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, 2014.

Inimesi kaob alatihti. Küsige esimese ettesattuva politseiniku käest. Veel parem ajakirjaniku käest. Kadumised on nende leib. (autor romaani eessõnas, lk 5)

[Claire:] Ma polnud selliseid asju otseselt planeerinud, minu mõtted käisid lihtsalt selliseid radu, et kuidas hommikuti kaua magada ja veeta Frankiga pikki raugeid pärastlõunaid, tegeldes millegi muu kui magamisega. Paraku oli olukorras, kus proua Baird pidevalt ja innukalt meie ukse taga tolmuimejaga toimetas, kombekalt hillitsetud armusuhte mulje jätmine raske.

"See peab küll olema kõige räpasem vaibajupp kogu Šoti mägismaal," tähendas Frank, kui me hommikul voodis lebades koridorist kostvat tolmuimeja raevukat undamist kuulasime.

"Umbes sama räpane kui meie perenaise mõttemaailm," nõustusin ma. (lk 10)

Ilma seda omavahel arutamata olime vist mõlemad leidnud, et see kant on meie abielu taastamiseks sümboolne; olime seitse aastat tagasi, veidi enne sõja puhkemist abiellunud ja veetnud oma kahepäevased mesinädalad just Šoti mägismaal. Olime mõelnud, et selline rahulik pagendus on teineteise taasleidmiseks igati sobiv, taipamata, et sellal kui šotlaste lemmikajaviideteks õues on golf ja kalalkäimine, on nende tubaseks lemmikspordiks tagarääkimine. Ja kui peaks palju vihma sadama, nagu seda Šotimaal juhtub, siis on inimesed väga tubased. (lk 10)

Õhtusöögiks oli pakutud praetud heeringat. Lõunasöögiks oli olnud marineeritud heeringas. Ja trepist üles voogav pikantne lõhn ennustas ilmeksimatult, et hommikusöögiks on suitsuheeringas. (lk 11)

[Claire:] "Ma pole päris kindel, kas šotlased on aru saanud, et nende ülestõus lüüa sai," kostsin ma istuma tõustes ja oma juukseid korrastada üritades. "Ma kuulsin täitsa selgesti, kuidas too kõrtsmik meid eile õhtul saksmannideks nimetas." (lk 12)

Frank otsis kummutisahtlist püksirihma. "Tal oli hing täis, sest ma olin talle just öelnud, et tema õlu on lahja. Ütlesin talle, et tõelise mägismaa õlle tegemiseks tuleb õllevaati panna vana saabas ja valmis õlu tuleb kurnata läbi kantud aluspesu."

"Aa, see seletab arve suurust."

"Noh, tegelikult ma ütlesin veidi viisakamalt, aga ainult sellepärast, et gaeli keeles ei ole alukate jaoks eraldi sõna."

Haarasin enda omad ja küsisin huvitatult: "Miks siis? Kas vanad šotlased ei kandnudki aluspesu?"

Frank viskas mulle kõõrdpilgu. "Kas sa ei ole siis kuulnud seda igivana laulu, et mida kannab šotlane seeliku all?"

"Ilmselt mitte põlvini ulatuvaid meeste langevarje," vastasin kuivalt. (lk 13)

[Sõjajärgsest kaubaküllusest:] Kuna mul ei olnud veel oma maja, siis polnud ka erilist vajadust midagi osta, kuid mulle lihtsalt meeldis uurida taastäitunud poeriiuleid ja tunda rõõmu tõsiasjast, et nii paljusid asju on jälle saada. Nii kaua oli elatud normide kammitsas, aetud läbi ilma niisuguste lihtsate asjadeta nagu seep või munad, ja veelgi kauem oldud ilma vähimastki luksusest nagu seda oli L'Heure Bleu lõhnavesi. (lk 13)

Kui mistahes isiklikke konflikte vihkav onu Lamps nägi, et tal tuleks nüüd mu töntsakad sõrmed ükshaaval auto ukselingi küljest lahti kangutada ja mind kõrvupidi koolitrepist üles tirida, siis ta ohkas lootusetult, kehitas lõpuks õlgu ja heitis oma parima äranägemise koos mulle äsja ostetud õlgkübaraga autoaknast välja.

"Ah, rämps," pomises ta, jälgides peeglist, kuidas see rõõmsalt eemale veeres, meie aga täiskäigul mööda sissesõiduteed minema tuiskasime, "Ma olen naistekübaraid alati jälestanud." (lk 14)

Frank kergitas mu ostu peale kulmu.

"Vaasid?" naeratas ta. "Suurepärane. Ehk sa nüüd ei pane enam lilli minu raamatute vahele?"

"Need ei ole lilled, need on näidised. Sa ise soovitasid mul botaanikaga tegelema hakata. Et vaimu virgena hoida, kui õetööd enam ei ole," tuletasin talle meelde.

"Õigus," noogutas ta heatujuliselt. "Aga ma ei osanud oodata, et nüüd hakkab iga kord, kui ma mõne teatmeteose lahti teen, mulle sealt midagi rohelist sülle kukkuma. Mis see kole, pruun ja pudisev asi oli, mis sa Tuscum & Banksi vahele panid?"

"Naat. Hea hemorroidide vastu."

"Valmistud minu peatse vanaduse vastu, jah? Oh, mis kena ja hoolitsev sinust, Claire." (lk 15)

[Frank:] "Maamunal pole teist paika, kus igapäevaelus võiks kohata nii palju ebausku ja nõidumist kui Šoti mägismaal."

"Vanasti, ja tegelikult veel mitte üldse nii vanasti," selgitas Frank käigu pealt, "oli komme, et kui ehitati maja, siis tuli keegi tappa ja kohalike maavaimude lepitamiseks vundamendi alla matta. Nagu see: "Tema laob alusmüürid oma esmasündinule ja oma noorima poja peale rajab tema värava." Igivana komme."

Minus tekitas see tsitaat hirmujudinaid. "Sel juhul on neist ju küll nüüdisaegne ja progressiivne kasutada selle asemel kanu. Sa tahad siis öelda, et kuna majad on üsna uued, pole nende alla kedagi maetud ja elanikud on asunud seda tegematajätmist heastama?"

"Täpselt nii," kostis Frank, rõõmustades mu edusammude üle, ja patsutas mind õlale. "Vikaari jutu järgi on paljud siinkandis veendunud, et sõda puhkes vähemalt osaliselt seetõttu, et inimesed unustasid oma juured ja jätsid vajalikud ettevaatusabinõud tarvitusele võtmata, näiteks ei matnud maja alusmüüride alla enam ohvriande ega põletanud enam kalaluid kaminas ära - välja arvatud muidugi tursaluid," lisas ta innukalt väikese seletuse. "Tursaluid ei tohi põletada - teadsid >sa seda? sest siis kaob tursaõnn ära. Tursaluud tuleb maha matta."

"Jätan meelde," ütlesin ma. "Ütle seda ka, mida tuleks teha, et kunagi enam ühtki heeringat ei näeks, ma otsekohe teeks." (lk 17-18)

[Frank:] "Hiirte vastu näiteks tuleb väriheina kimpe üles riputada - "Kus värihein on toas, seal pole hiirest haisugi," öeldakse, muide." (lk 18)

"Vanad tähtpäevad," selgitas Frank, uidates endiselt oma vaimuilmas. "Hogmanay ehk uusaasta, suvine pööripäev, Beltane ja pühakutepäev. Druiidid, kellpeekrite kultuuri rahvas, varased piktid - niipalju kui me teame, pühitsesid nad kõik päikesega ja tulega seotud tähtpäevi. Neil tähtpäevadel on vaimud ja kummitused vabad, võivad omatahtsi ringi liikuda ja teha nii head kui kurja, nagu neile meeldib." (lk 18)

Juhtus nii, et nägime vikaari üsna pea. Ta oli koos suurema osa külaelanikega kõrtsis majade uues sissepühitsemise auks traditsioonilist suutäit - "pudel kerget ja pool kannu" - võtmas.

Kui tabasime ta paganluse ilminguile aktiivselt läbi sõrmede vaatamas, näis ta piinlikkust tundvat, aga lõi üldiselt kaega ja kuulutas selle vaid kohalikuks, ajaloolise värvinguga eripäraks, umbes nagu rohelise värvi kandmine iirlaste 1798. aasta ülestõusu mälestuseks.

"Tegelikult üsna huvipakkuv asi," kinnitas ta ja ma tundsin sisemise ohke saatel ära õpetlase hääletooni sama eksimatult kui ööbiku laksutamise. Hingesugulase häält kuuldes alustas Frank otsekohe akadeemilist paaritumistantsu ja üsna pea olid nad juba kaelani arhetüüpide ja iidsete ebausukommete ning nüüdisaegsete religioonide paralleelide keskel. (lk 19)

"Provva Randali on taimedest väegade uvitud," kinnitas ta oma seltsilisele, kes tõstis pooleldi viisakusest, pooleldi kõva kuulmise tõttu pead. "Pressib neid raamatu vahel ja puha."

"Kas tõesti?" küsis härra Crook huvitatult paksu valget kulmu kergitades. "Mul on mõned pressid - ma mõtlen, päris pressid mis on kohe taimede jaoks mõeldud. Sain onupojalt, kui ta ülikoolis käis ja vaheajaks meie juurde tuli. Tõi mulle ja ma ei raatsinud talle öelda, et ma ei kasuta selliseid riistapuid. Taimed vaja rippuma panna, vaat mis, või siis raami peal kuivatada ja marlikotti panna, purki võib ka, aga miks peaks kellelgi olema tarvis taimi niimoodi laiaks litsuda seda ei mõista ma mitte."

"Kes teab, võib-olla vaatamiseks," sekkus proua Baird vastutulelikult. "Proua Randali on teinud nii kenasid kassinaereid ja kannikesi sellised, mille võiks ära raamida ja seina peale riputada nagu pildi." :"Hmmm," tegi härra Crook ja tema näoilme andis mõista, et võibolla pole see kaheldav idee isegi päris võimatu. (lk 19-20)

"Umbkaudu 500. ja 1300. aasta vahel käisid normannid siin rannikul sadu kordi," jätkas Frank unistavalt kaugusse vaadates, nähes vaimusilmas tervet lohepeadega laevade armaadat tuulest tõugatuna lähemale purjetamas. "Viikingid nimelt. Ja nad tõid endaga kaasa palju müüte. See maa siin armastab müüte. Paistab, et nad juurduvad siin hästi."

Seda võisin ma uskuda küll. Õhtuhämarus oli saabumas ja ühtlasi ka torm. Pilvede alt kumava tontliku valguse käes näisid isegi tee ääres seisvad kõigiti moodsad majad sama iidsed ja sama kurjakuulutavad kui too päikeses ning vihmas kulunud piktideaegne kivi sada jalga eemal ristteel, kus ta oli valvanud juba tuhat aastat. Tundus, et tulemas on öö, mida sobib veeta toas tihkelt suletud riivide taga. (lk 21)

"Nii see on," ütlesin ma, mässides vette kastetud salvrätti hambaid kokku surudes käelaba ümber. "Mehed kipuvad väga "värvikad" olema, kui neist šrapnellikilde välja õngitseda."

Seejärel püüdis härra Bainbridge kallutada vestlust neutraalsele ajaloolisele pinnale, märkides, et teda on alati huvitanud nõndanimetatud profaanse kõnepruugi variatsioonid eri ajastutel. Näiteks "Gorblimey", niis on hiline moondvorm vandumisest "God blind me". (lk 22)

Frank noogutas, lastes ebaõpetlaslikul uukselokil laubale vajuda. Ta heitis selle masinliku liigutusega tagasi. "Huvitav asi," lausus ta, "kogu see profaanse kõnepruugi areng."

"Jah, kusjuures see jätkub praegugi," märkisin ma, suhkrutangidega suhkrutükki võttes.

"Jah?" tundis härra Bainbridge viisakalt huvi. "Kas täheldasite mingeid huvitavaid variatsioone oma, ee, sõjakogemuse käigus?"

"Jaa," vastasin ma. "Minu lemmikväljendiks oli see, mida kasutas üks jänki. Williamsoni nimeline mees, kui ma ei eksi siis New Yorgist. Ta ütles seda alati, kui ma tal riideid vahetasin."

"Ja kuidas see kõlas?"

"Jeesus Kristus Roosevelt," vastasin ma ja kukutasin osava liigutusega Franki kohvitassi tüki suhkrut. (lk 23)

Ootamatult sähvatas läheduses välk, selle kannul tuli piksekärgatus ja kõik tuled kustusid. Omaette vandudes hakkasin sahtlites kobama.

Ma olin kuskil küünlaid ja tikke näinud. Elektrikatkestused olid mägismaal nii tavalised, et kõigis võõrastemajades ja hotellitubades pidid tingimata küünlad käepärast olema. Olin näinud neid ka kõige elegantsemates hotellides, kus nad olid lõhnastatud kuslapuuga ja sätitud jääklaasist küünlajalgadesse, mis olid varustatud sädelevate reflektoritega.

Proua Bairdi küünlad olid märksa proosalisemad - lihtsad, valged ja sirged -, kuid neid oli palju, ning ka tikutoose oli tervelt kolm. Ma ei kavatsenud sellises olukorras stiiliküsimustes pirtsutama hakata.

Panin küünla järgmise välgusähvatuse valgel tualettlaual olevasse sinisesse savist küünlajalga ja käisin toa läbi, läites ülejäänuid, kuni kogu ruum sai sooja võbelevat valgust täis. Väga romantiline, mõtlesin ma, ja vajutasin lüliti enam-vähem meelega välja, et elektri ootamatu tagasitulek ebasobival hetkel meeleolu ei rikuks.

Küünlad oli põlenud vaevalt pool tolli, kui uks avanes ja Frank sisse paiskus. Sõna otseses mõttes, sest tema järel tuppa tuisanud tuulehoog kustutas ära kolm küünalt. (lk 24)

"Claire, kas sinu hoole all oli palju šotlasi?" küsis ta järsku. "Välihospidalis või Pembroke'is?"

"Muidugi," vastasin veidi üllatunult. "Kui hospidal Amiens'is seisis, oli meil üksjagu Seaforthe ja Camerone, ja hiljem, pärast Caeni, oli jälle palju Gordoneid. Suuremalt jaolt toredad poisid. Enamiku asjade suhtes maru rahulikud, aga viimased argpüksid, kui süstimiseks läks." Muigasin, meenutades üht eriti pelglikku.

"Meil oli üks - tegelikult üsna krõbe vanapoiss, III Seaforthi rügemendi torupillimängija -, kes ei talunud absoluutselt nõela, eriti kui torgati tuharasse. Ta oli tundide kaupa kohutavalt tujust ära, enne kui kedagi endale süstlaga ligi lasi, ja ka siis püüdis meid ära rääkida, et me käsivarde süstiksime, ehkki süst pidi olema intramuskulaarne." Mälestus kapral Chisholmist ajas mind naerma. "Ütles mulle: "Kui mina olen näuli maas ja perse paljas, siis peab tibi olema miu all, mitte selja taga, kübaranõel näpu vahel."" (lk 27)

Sõja tõttu oli mu viimasest käigust Salisbury tasandikule juba mitu aastat möödas, kuid olime varsti pärast abiellumist Frankiga Stonehenge'i igatahes külastanud. Nagu teisedki turistid, hulkusime me hämmastunult kõrgete kivihiiglaste vahel ja vahtisime ammuli sui altarikivi ("kus muistsed druiidid oma inimohvrid tegivad", nagu kõlavalt teatas bussitäie itaallaste koknikeelne giid, itaallased aga samal ajal kohusetundlikult iseenesest üsna tavalist kiviplokki pildistasid). (lk 32)

Elu teadlaste keskel oli mulle õpetanud, et hästi sõnastatud arvamus on tavaliselt parem kui halvasti sõnastatud fakt, vähemalt kehtib see akadeemilise karjääri tegemise kohta. (lk 32-33)

Tempel. Kalmistu. Astronoomiline observatoorium. Hukkamispaik (siit ka sobimatult ristitud "tapakivi", mis seisab pooleldi maasse vajunult rajatise ühel küljel). Turuplats. See viimane ettepanek mulle meeldis; ma kujutlesin elavalt ette, kuidas megaliitilised perenaised, korvid käevangus, triliitide vahel askeldavad ja kriitilisel pilgul viimase punasavist kruuside partii läiget hindavad, kuulates samal ajal skeptiliselt kiviaegsete pagarite ning hirveluust labidate ja merevaiguhelmeste müütajate plära.

Ainsad argumendid selle hüpoteesi vastu olid minu arvates altarikivi alt avastatud matused ja põletusmatuste jäänused Z-aukudes. Kui need just polnud kaalumisel petmisega vahele jäänud kaupmeeste haledad jäänused, sest muidu tundus mulle inimeste turuplatsile matmine mõnevõrra ebasanitaarne olevat. (lk 33)

Hingasin majadest möödudes mõnuga sisse mägismaa joovastavat õhku, milles segunesid kanarbiku, salvei ja luudpõõsaste lõhn, lisaks näpuotsaga koldesuitsu ja praetud heeringa hõngu. Küla lasus väikese nõo embuses ühe järsu kaljukünka jalamil, mis koos teistega mägismaa raba pinnasest äkitselt üles viskub. Need teeäärsed majad olid õige kenad. Sõjajärgne jõukuselaine oli kaasa toonud värske värvikihi ja isegi vähemalt saja aasta vanune kirikla uhkeldas ümber logisevate aknaraamide veetud kollaste triipudega. (lk 34)

"Värskeid uudiseid?" Hinnanud pilguga laual vedelevate paberite kasimatut välimust, rehkendasin, et kõnealused uudised võiksid pärineda umbes aastast 1750. Nii et vast mitte kõige värskemad.

"Jaa, tõesti. Me ajame siin sõjaväenimekirjadest teie abikaasa esivanema Jack Randalli jälgi." Vikaar naaldus mulle lähemale ja jätkas rääkimist ühest suunurgast nagu gangster ameerika filmist. "Ma, seesamune, "laenasin" kohaliku ajalooseltsi arhiivist mõned dokumendid. Ega te kellelegi ei ütle?"

See lõbustas mind, lubasin tema kohutava saladuse endaga hauda viia ja heitsin pilgu üle toa, otsides mugavamat tooli, kus 18. sajandi viimastest uudistest osa saada. (lk 35)

"Kui kena teist," pomisesin, mõeldes onu Lampsi peale. Ka tema hukkus pommitamiste ajal, saades surma mürsust, mis tabas Briti Muuseumi loengusaali parajasti siis, kui ta seal loengut pidas. Teda tundes uskusin ma ikka, et onu Lampsi viimane tunne oli rõõm, et pomm ei kukkunud kõrvalasuvasse Pärsia muististe osakonda. (lk 35-36)

[Claire:] "Mmm," ütlesin tassi tagasi alustassile asetades. "Ma pole nii ammu Oolongi saanud."

Proua Graham noogutas ja minu kiitus pani ta särama. Ta oli kahtlemata vaeva näinud - munakoorekujuliste teetasside alla olid pandud käsitsi heegeldatud linikud ning laual ilutsesid küpsised ja paksuks kuumutatud kohvikoor.

"Janojaa, sõja ajal ei olnud seda muidugist saada. Ja see on ennustamiseks kõige parem. Ma olin Earl Greyga püstihädas. Lehed lagunevad nii kiiresti koost, et raske on üldse midagi välja lugeda."

"Te ennustate teepaksu pealt?" küsisin kerge üllatusega. Lühikeste terashallide püsilokkide ja kolmekordse pärlikeega proua Graham ei vastanud absoluutselt üldlevinud ettekujutusele ennustajast mustlaseidest. Oli lausa näha, kuidas teelonks mööda pikka kuivetut kaela allapoole vajub ja läikivate helmeste taha kaob.

"Miks mitte, kullake, ennustan ikka. Nii nagu vanaema mulle õpetas ja talle tema vanaema. Jooge oma tass tühjaks ja vaatame, mis teil seal on." (lk 37)

Proua Graham tõstis oma uuriva pilgu ja vaatas mulle mõtlikult otsa, kuid kätt lahti ei lasknud. Siis raputas ta pead ja krimpsutas huuli.

"Oh ei, kullake. Sinu peopesas ei ole kirjas mitte su saatus, vaid kõigest selle seeme." Tema linnupea kaldus arupidavalt küljele. "Muide, käejooned muutuvad. Kunagi võivad nad praegustest üsna erinevad olla."

"Seda ma ei teadnud. Mõtlesin, et inimene sünnib nendega ja nii nad jäävadki." Sain vaevu võitu soovist käsi ära tõmmata. "Mis mõtet siis käevaatamisel üldse on?" Ma ei tahtnud olla ebaviisakas, kuid nii põhjalik läbiuurimine hakkas mind häirima, eriti kui see tuli kohe teepaksu pealt ennustamise järel. Proua Graham naeratas ootamatult ja vajutas mu sõrmed rusikasse.

"On ikka mõtet. Sinu käejooned näitavad, kes sa oled, kullake, [ust sellepärast nad muutuvad - või peaksid muutuma. Mõnel inimesel ei muutu. Need õnnetukesed ei muutu ka ise, kuid selliseid on vähe." (lk 39)

Muutusin taas uudishimulikuks ja tegin peo uuesti lahti.

"Kes ma siis käejoonte järgi olen?"

Proua Graham kortsutas kulmu, kuid ei võtnud enam mu kätt.

"Ma ei suuda öelda. Mis on veider, sest enamik peopesasid on samased. Ma ei taha sellega öelda midagi sellist, et "kui sa oled ühte näinud, siis oled kõiki", aga sageli on nad üsna üksteise moodi - on sellised tavalised mustrid." Ta naeratas äkki kuidagi kummaliselt kaasahaaravalt, lastes paista väga valgeid ja väga ilmseid kunsthambaid.

"Ennustajamoorid töötavad nii. Ma teen seda igal aastal kiriku nimipühaku päeval - või, tähendab, tegin enne sõda, aga ma vist hakkan nüüd uuesti. Noh, tuleb tüdruk telki ja seal ma istun, turban peas ja turbani küljes härra Donaldsonilt laenatud paabulinnusulg, seljas "uhked idamaised rõivad" - ehk siis vikaari hommikumantel, paabulinnud peal ja erekollane nagu päike - ühesõnaga, teesklen mina tema käe vaatamist, aga sel ajal vaatan üle hoopis tema enda, ja näen, et pluus ei kata õieti midagi, lõhnab odava odööri järele ning kõrvarõngad ripuvad õlgadeni. Mul ei ole tarvis kristallkuuli, et talle ennustada, et ta saab enne järgmist nimepäeva lapse." Proua Graham pidas vahet, silmis üleannetu helk. "Ehkki kui sõrmust sõrmes ei ole, siis on viisakas kõigepealt ennustada, et ta abiellub varsti."

Ma hakkasin naerma ja tema samuti. "Nii et te üldse ei vaatagi neil peopesa?" küsisin ma. "Peale selle, et sõrmuse kohta vaadata?"

Ta kergitas imestunult kulmu. "Ei, ikka vaatan. Aga ma räägin seda, et tead juba ette, mis sa seal näed. Nii üldiselt." (lk 39-40)

Vana majapidajanna võttis mu käejooned uuesti ette, torgates oma sõnade kinnituseks nimetissõrmega siia ja sinna.

"Nii, siin on meil selge ja tugev elujoon; sul on hea tervis ja see näib ka püsivat. Elujoon katkeb vahepeal, mis tähendab, et su elu on oluliselt muutunud - aga see kehtib meie kõigi kohta, kas pole? Kuid sinu oma on rohkem ära hakitud kui tavaliselt, aina jupid ja tükid. Ja sinu abielujoon..." - ta raputas uuesti pead - "...on kahes jaos, mis pole ebatavaline, ja tähendab kaht abielu..."

Mu reaktsioon oli minimaalne ja seegi sai kohe alla surutud, kuid ta tajus mu võpatust ja tõstis viivitamatult pilgu. Mulle tundus, et ta on üks päris osav ennustaja. Ta raputas rahustavalt oma halli pead.

"Ei, ei, tütreke. See ep tähenda, et sinu kalli mehega midagi juhtuma peaks. See tähendab ainult, et kui..." — ta rõhutas seda "kui"'d 'rna käesurumisega - "...siis pole sa seda tüüpi, kes jääks üksi ja raiskaks kogu ülejäänud elu leinamisele. See tähendab, et sa kuulud nende hulka, kes on võimelised veel kord armastama, kui nad peaksid kaotama oma esimese armastuse."

Ta uuris mu pihku õige lähedalt, tõmmates lühikese joonelise küünega piki sügavat abielujoont. "Enamik katkestatud abielujooni on mitmes tükis, aga sinu oma hargneb kaheks." Ta muigas salapäraselt.

"On ikka kindel, et sa väikestviisi mitut meest ei pea, mis?" (lk 40-41)

Siis pöörasin peopesa ringi ja näitasin selle välimist külge.

"Ma olen kuulnud, et väiksed märgid käe küljel näitavad, kui palju lapsi saadakse, kas on nii?" Lootsin, et mu hääl kõlab hooletult. Käelaba külg oli masendavalt sile.

Proua Graham lõi selle peale põlastavalt käega.

"Hah! Kui sul on juba üks-kaks latsekest, siis võib sinna mõni joon tekkida. Umbes nagu nad näole tekivad. Need ei ennusta küll midagi." (lk 41)

[Claire:] "Hertsog... Sandringham, jah?" küsisin ma risti märgates. Seal oli lamav leopard ja leopardi all käega kirjutatust loetavam trükikiri. "Jah, tõepoolest," kostis vikaar veel enam särama hakates, "see tiitel on nüüdseks kadunud, nagu te teate."

Ma ei teadnud, kuid noogutasin mõistvalt, teades hästi, kuidas käituda maniakaalset avastamisvajadust põdevate ajaloolastega. Vaid harva tuli teha enamat kui regulaarselt noogutada ja korrata õigete intervallide järel lauseid "Ära räägi!" ning "Kui põnev!" (lk 42)

[Loch Ness:] "Aga koletis?" küsisin, puurides pilguga üle paadiserva mustavasse vetesügavusse. See tundus hetkel täiesti kohane olevat.

Giid kehitas õlgu ja sülitas järve.

"Nooh, järv on imelik, selles põle kahtlusevarjugi. Ja täitsa tõega on neid lugusi, et kunagi elas seal põhjas mingi vana ja kuri asi. Sellele toodi ohvreid: lehmi, ja mõnikord visati vette isegi väikseid lapsukesi lodjapuuvitstest korvides." Ta sülitas uuesti. "Ja mõni ütleb seda ka, et sellel järvel põhja polegi - keskkohas on nii sügav auk, et teist sellist Šotimaal põle. Teisest küljest..." - giidi kortsus silmad tõmbusid veel enam kortsu - "...mõne aasta käis siin üks perekond Lancashire'ist ja nemad silkasid irmsa ähmiga Invermoristoni politseijaoskonda, kisasid, et nemad olla näinud, kuidas koletis veest välja tuli ja ennast sõnajalgade vahele peitis. Rääkisid, et igavene irmus loom oli, punase karvaga ja koledate sarvedega ja näris midagi, endal veri tilkus suust." Ta tõstis käe, et vaigistada mu hirmunud hüüatust.

"Too konstaabel, kes siis asja uurima saadeti, tuli tagasi ja ütles, et nojaa, kui tilkuv veri välja arvata, siis oli see ju väga täpne kirjeldus..." — ta pidas pausi - "...ühest kenast šoti lehmast, kes sõnajalgade keskel mäletseb!" (lk 47)

[Claire:] "Nõidu? Kes sulle ütles, et seal on nõidu?"

"Vikaar," vastas Frank oma nalja nautides. "Majapidajanna on üks."

Meenutasin väärikat proua Grahamit ja mühatasin pahakspanevalt. "Ära räägi rumalusi."

"Noh, tegelikult mitte nõiad. Kogu Sotimaal on sadu nõidu oi-nud — nad põletasid neid veel 18. sajandil -, aga need siin pidid päris druiidid olema või midagi sinnakanti. Ma ei usu, et siin mingit nõiasabatit peetakse - igatahes mitte mingit saatanakummardamist. Aga vikaar ütleb, et siin kuskil on veel üks seltskond, kes täidab vanu pööripäevapühade rituaale. Tema ei saa selliste kooskäimiste vastu liiga suurt huvi tunda, eks ole, tema positsioon on selline, aga ta on jällegi liiga uudishimulik, et neid lihtsalt ignoreerida. Ta ei teadnud, kus neid tseremooniaid korraldatakse, aga kui siin läheduses on kiviring, siis kindlasti just seal." Ta hõõrus ootusärevalt käsi. "Milline vedamine!" (lk 48)

Üks kord pimedas üles tõusta, et seiklema minna - see on lõbu. Kaks korda kahe päeva jooksul lõhnab masohhismi järele. (lk 48)

Ülejäänud osa teekonnast möödus sündmustevaeselt, kui nimetada sündmustevaeseks olukorda, kus sul tuleb hambuni relvastatud ja kiltidesse rõivastatud meeste seltskonnas ning haavatuga sadulat jagades öösel viisteist miili läbi karmi, sageli ilma igasuguse teeta maastiku ratsutada. Kuid vähemalt ei sattunud me teeröövlitele, meid ei tülitanud metsloomad ega sadanud ka vihma. Nende standardite kohaselt, millega ma juba harjuma hakkasin, oli teekond igavavõitu. (lk 86)

Ilm oli külm ja udune, kuid üle õue suure saali poole minnes kohtasin Rupertit, kes veenis mind, et selline ilm sobib suurepäraselt metsseajahiks.

"Metsloomadel on nihuke paks nahk, neil põle külmast kedagit," seletas ta, teritades jalaga aetaval käial entusiastlikult oma odaotsa, "ja kui ümberringi on paks udu, siis nad tunnevad ennast kindlalt - ei näe mehi ligi tulemas, saad aru." (lk 197)

Ülestõusud, nagu enamik teisigi äriettevõtteid, vajavad algkapitali. Armeede loomine ja varustamine nõuab raha, ning raha nõuab ka armee juhtide ülalpidamine. Niipalju kui ma noorest trooninõudlejast, kenast prints Charliest teadsin, siis tuli osa tema edutu ülestõusu finantsidest Prantsusmaalt, kuid teine osa pärines nendesamade inimeste kasinatest ja kulunud taskutest, keda ta kavatses valitsema hakata. (lk 216)

"Ma arvasin, et sa gaeli keelt ei mõista."

"Ei mõistagi," kostsin ma lühidalt. "Aga mulle pandi sündides mõistus kaasa ja ka mu kõrvad on täiesti töökorras. "Kuningas George'i terviseks" võib gaeli keeles kõlada kuidas tahes, kuid ma kahtlen sügavalt, kas see saaks olla "Bragh Stuart"."

Dougal heitis pea kuklasse ja hakkas naerma. "Jah, seda ta küll ei ole," nõustus ta. "Ma võiks öelda, kuidas kõlab gaeli keeles sinu lääniisanda ja valitseja nimi, aga see sõna ei sobi ühe naisterahva, isegi mitte inglismannist naisterahva huulile." (lk 217)

Täpselt samal kombel olin jälginud täiskuu tõusu Leochi lossi aknast oma esimesel ööl Columi tahtmatu külalisena. Mis tähendas, et minu õnnetust teekonnast läbi kiviringi oli möödunud kuu aega. Nüüd ma vähemalt arvasin teadvat, miks need kivid sinna on püstitatud.

Tõenäoliselt polnud kividel endal eraldi tähendust ja tegemist oli vaid tähistega. Nii nagu hoiatussilt hoiatab kaljunõlva all langevate rahnude eest, nõnda tähistasid ka nood kivid ohtlikku kohta. Kohta, kus... jah, mis? Kohta, kus aja koorik on õhuke? Kus on mingi värav valla unustatud? Kusjuures kiviringi rajajad ise ei pruukinud teada, mida nad õigupoolest rajavad. Neile oli see lihtsalt üks kohutav mõistatus ja võimas nõidus; koht, kus inimesed jäljetult kaovad. Või ka ilmuvad - lihtsalt hõredast õhust. (lk 218-219)

Ja võib-olla siit just ongi haldjamäe nimi ja maine pärit, mõtisklesin edasi. Kui teatud kohas ikka ja jälle keegi õhku haihtub või siis vastupidi, tühjusest välja ilmub, siis võib see paigale nime anda küll.

Sirutasin jalad vaiba alt välja ja siputasin oma pikki varbaid kuuvalguses. Pole just väga haldjalikud, mõtlesin enesekriitiliselt. Viie jala ja kuue tolli pikkusena olin ma 18. sajandi kohta üsna pikk naine; paljude meestega ühepikkune. Mistõttu ma väikesekasvulise haldjarahva liikmeks hästi ei sobinud ja mind oleks seega pigem nõiaks või mingiks kurjaks vaimuks liigitatud. Mu mõningased teadmised selle kohta, kuidas käesoleval ajajärgul selliste nähtustega käitutakse, sundisid mind vaid rõõmustama, et mitte keegi mu ilmumist ikkagi ei näinud. (lk 219)

[Jamie:] "Võib olla," nõustus jämedam hääl. "Võib sedagi juhtuda, et homme hakkab vihm alt üles sadama. Aga see ei tähenda, et ma roniksin kusagile posti otsa ja jääksin seal ootama, ämber tagurpidi käes." (lk 221)

Näppude naksutamine meenutas mulle kapten Mansonit. Ta oli varustusohvitser selles välihospidalis, kus ma töötasin, ja tundis iga. sugu puudujääkide, saatmata jäetud varustuse ja sõjaväebürokraatia mõõtmatu idiotismi pärast sügavat isiklikku hingepiina. Kui nördimus liiga suureks kasvas, tõmbus see tavaolukorras malbe ja meeldiva jutuga mees oma kabinetti, pani ukse kinni ja hakkas kõigest jõust rusikatega vastu seina peksma. Välimises vastuvõtutsoonis jälgisid inimesed põnevusega, kuidas õhuke laudsein hoopide all värises. Mõne hetke pärast ilmus kapten Manson tagasi rahva hulka, sõrmenukid ära pekstud, kuid ise rahulik, ja asus tekkinud kriisi lahendama. Selleks ajaks kui ta mujale üle viidi, oli tema kabineti sein rusikasuurusi auke täis. (lk 222)

Lõpuks katkestasin vaikuse sõnadega: "Ma ei teadnud, et sa oled vasakukäeline."

"Vasaku? Aa, sa tahad öelda kurakäeline. Jah, olen seda alati olnud. Koolmeister sidus selle käe ikka mulle selja taha vöö külge kinni, et ma kirjutaks teisega."

"Oskad siis? Ma mõtlen - kirjutada teise käega?"

Ta noogutas ja tõstis viga saanud käe uuesti suu juurde. "Ikka. Kuigi see paneb mul pea valutama." (lk 223)

"Aja ennast püsti ja ütle seda veel kord" - selle lause ütlemine näeb välja ühtmoodi kõikidel maailma kooliõuedel, kõrtsides ja põiktänavates.

Samuti "sul on õigus, semu" või "anname talle, poisid!" (lk 225-226)

Jamie ja tema solvaja klohmisid teineteist keskpõrandal veel tões ja vaimus, kuid Jamiele panustanud pealtvaatajad hakkasid oma võidusummasid juba kokku korjama. Vastase käsivars üle kõri surutud, mida toetas mehine rusikahoop neerudesse, otsustas pruunjuus, et ülim voorus on tagasihoidlikkus.

Lisasin oma tüsenevasse gaeli-inglise vestmikku lause "aitab küll, annan alla". (lk 227)

[Kapten Randall:] "Olgu ma neetud, kui ma sind prantslannaks pean," kinnitas ta pigem iseendale. "Muidu võikski, aga sellist prantslannat ei ole veel sündinud, kes kokni ja Cornwalli mehe vahel vahet teeks." (lk 241)

Teravad aroomid panid mu kõri valutama. Olin ennegi mäenõlvadel roninud ja neidsamu kevadisi lõhnu sisse hinganud. Kuid siis oli männi- ja rohulõhna lahjendanud maanteelt tõusev bensiinihais ja pasknääride asemel võis eemalt kuulda pühapäeväreisijate käratsemist. Viimati, kui ma mööda samasugust teerada kõndisin, oli see kaetud võileivapaberite ja suitsukonidega, mitte aga rõngaslilleõite ja sinililledega. Võileivapaberid on mõistlik hind selliste tsivilisatsiooni hüvede eest nagu antibiootikumid või telefonid, mõtlesin ma, kuid hetkel lepin ma ka sinililledega. Mul oli kangesti vaja hetkeks rahu saada ja ma tundsin, et siin on õige paik. (lk 245-246)

[Dougal:] "Meeste kamandamise juures on selline põhimõte arukas. Kõigepealt proovi nad ennast austama panna. Kui sa seda ei suuda, siis pane nad ennast kartma." (lk 248)

"Ma ei tea, kuidas teil seal Oxfordi kandis kombeks on," tähendas ta sarkastilise alatooniga, mis mind nihelema pani, "kuid siinpool ei ole daamidel üldiselt tavaks piitsutamisi pealt vaadata. Oled sina mõnda näinud?"

"Ei, ja ega eriti ei taha ka,” vastasin teravalt. "Aga ma oskan ette kujutada, mida on tarvis, et tekitada selliseid arme nagu on Jamie seljal." Dougal raputas pead ja viskas lähedale keksinud uudishimuliku pasknääri pihta vett.

"Nüüd sa küll eksid, preilna, ja annad mulle andeks, et ma seda ütlen. Ettekujutus on küll hea asi, aga oma silmaga näha, kuidas mehe selg pudruks pekstakse, on hoopis teine asi. See on väga vastik, mõeldud mehe mahamurdmiseks ja enamasti see õnnestubki." (lk 248)

[Dougal:] "Peksmine toimub alati kohe rivistuse alguses, et kõik alustaksid päeva õiges hingeseisundis. Tol päeval piitsutati kolme meest ja Jamie oli viimane."

"Kas sa nägid seda oma silmaga?"

"Tjah, seda küll. Ja ma ütlen sulle, preilna, et inimeste piitsutamist ei ole meeldiv pealt vaadata. Mul on olnud õnn ise peksmisest pääseda, kuid ma oletan, et ise peksa saada ei ole samuti meeldiv. Ilmselt kõige halvem variant on seda pealt vaadata, oodates samal ajal, millal tuleb su enda kord." (lk 249)

[Dougal:] "Vaata, preilna, soojas kõrtsitoas kannu õlle taga istudes on üpris lihtne vapper olla. Kui kükitada lagedal väljal külma käes, musketikuulid ümber pea vilistamas ja kanarbik tagumikku kõdi tarnas, siis see enam nii lihtne ei ole. Ja veel raskem on vapraks jääda, seistes silm silma vastu vaenlasega, omaenda veri mööda sääri alla voolamas." (lk 252)

Nii olid asjad, kui kaalutleda külmavereliselt. Kuid minu veri ei olnud põrmugi külm. Ma hõõgusin raevust ja ärritusest, ei suutnud paigal püsida, kõndisin vihast vahutades ringi ja otsisin pääseteed. Ükskõik millist. Tunni aja pärast olin näost punane ja mu pea tuikas. Tõusin, lõin aknaluugid lati ja pistsin pea välja külma tuule kätte. (lk 258)

Ignoreerides mind nagu tavaliselt, tõstis Dougal laualt ära ööpoti ja laotas paberilehed pidulikult konarlikule tammepuust pinnale laiali.

"Kõik korras," ütles ta uhkelt nagu mees, kes on keerulise projekti õnnelikult finišijoonele toonud. "Ned koostas dokumendid; pole midagi paremat kui jurist — seni kuni ta on sinu poolt, mis, Ned?" (lk 258)

Jamie ilmus peagi, olles arusaadavalt ähmi täis.

Kas sa tead, et Dougal tahab meid paari panna?" küsisin ma ilma sissejuhatuseta.

Ta ilme selgines. "Ah see. Tean küll."

"Aga sinusugune noor mees," ütlesin ma, "ma tahan öelda - kas sul siis ei ole kedagi, kellest sa huvitatud oled?" Ta nagu ei taibanud kohe, kuid siis koitis arusaamine.

"Aa, et kas ma olen kellelegi ära lubatud? Ei, ma ei ole mingi hinnaline partii." Taibates, et see võis kõlada solvavalt, kiirustas ta jätkama. "See tähendab, mul pole mingit kõneväärt varandust ja ma elan ainult sõduri palgast."

Ta hõõrus põske ja vaatas mind kõhklevalt. "Siis veel see pisiasi, et mu pea eest on auhind välja pandud. Ükski isa ei taha eriti, et ta tütar abielluks mehega, kes võib iga hetk vahele kukkuda ja võlla minna. Kas sa selle peale mõtlesid?"

Lõin käega, andes mõista, et kogu selle hirmsa idee endaga võrreldes on need asjad kõrvalise tähtsusega. Käisin välja viimase kaardi. "Kas sind ei häiri, et ma pole süütu?"

Ta kõhkles hetke, enne kui vastas.

"Ei, ei häiri," sõnas ta pikkamisi, "vähemalt senikaua, kuni sind ei häiri, et mina olen." Mul vajus suu lahti, ta naeratas selle peale laialt ja taganes ukse poole.

"Ma arvan, et vähemalt üks meist peaks teadma, mida omavahel tehakse," ütles ta. Uks sulgus vaikselt ta järel, kuramaaž oli läbi. (lk 260)

Paberid korralikult alla kirjutatud, läksin kõrtsihoone järsust trepist ettevaatlikult alla suurde ruumi ja astusin kõrtsileti ette.

"Viski," ütlesin vanale kortsukotile leti taga. Too jäi mind vesiste silmadega vahtima, kuid Dougali noogutus sundis teda mulle pudelit ja klaasi ulatama. Klaas oli paks ja rohekas, veidi määrdunud, kild servast väljas. aga tal oli auk üleval ja põhi all ning see oli praegu kõige tähtsam.

Kui vedeliku allaneelamise kõrvetus oli hajunud, andis see maad mingile ebaloomulikule rahule. Tundsin ennast kõrvalseisjana, märgates ümbritsevaid detaile erilise selgusega: väikest vitraažakent leti kohal, mis löömavenna olemisega kõrtsmikule ja tema kaupadele värvilist valgust heitis; mu kõrval seinal rippuva vaskkulbi kaardus käepidet; laual kleepuva loigukese servas siplevat rohelise kõhualusega kärbest. Teatava solidaarsustunde saatel nügisin ta oma klaasipõhjaga ohupiirkonnast eemale. (260-261)

Kärbes oli ikkagi lõiku tagasi roninud ja müttas selle keskel, omadega lootusetult sees. Vitraažakna valgus langes tema peale, pannes kärbse rohelise pingul kõhu sädelema. Mu pilk kinnitus tillukesele rohelisele täpile, mis pulseeris kärbse siputamise ja tõmblemise rütmis.

"Vend... sul ei ole pääsu," ütlesin ma ja säde kustus. (lk 261)

Lõpuks olid mu juuksed seatud perenaise soovi kohaselt: eest taha kammitud ja pealaele krunni keeratud, kuklalt lokid vabalt seljale langemas ja rullikesed oimukohtadel. Mul oli tunne, et peanahk rebeneb taha kammitud juuste tirimisest kohe lahti, kuid kui ma naise ulatatud peeglisse vaatasin, osutus tulemus vaieldamatult sobivaks. Hakkasin end juba natuke inimesena tundma ja suutsin teda vaevanägemise eest isegi tänada. Ta jättis peegli mulle ja lahkus märkuse saatel, et eksole onju tore abielluda suvel, sest siis leidub külluses lilli, mida juustesse torgata.

"Meie, kes me oleme surmale määratud," ütlesin ma tervituseks oma peegelpildile. Vajusin voodile, panin märja räti näole ja jäin uuesti magama. (lk 263)

Veel oli seal üks noor naine vitstest korviga, kelle sõbralikust naeratusest võis näha, et tal on õige mitu olulist hammast puudu.

Nagu selgus, oli see naisterahvas küla õmblejanna, kes oli kohale kutsutud selleks, et ta kõrvaldaks mu garderoobi mõned defektid ja kohendaks mulle parajaks perenaise poolt kiiruga kuskilt lähinaabrusest hangitud riided. Kõnealune kleit rippus üle Nedi käsivarre nagu mingi tapetud metsloom. Voodile laotatuna osutus see madala kaelusega tumebeežist satiinist pikaks kleidiks eraldi pihikuga, mis käis kinni mitmekümne pisikese riidega kaetud nööbiga, igale nööbile tikitud kuldne liilia. Kraeserv ja puhvkäised olid kaunistatud ohtra pitsiga, nagu ka šokolaadipruun sametist pealisseelik, mis samuti oli tikitud. Kõrtsmikul oli süles tohutu hunnik alusseelikuid, nii et tema turris vuntsid voogavate rõivakihtide tagant vaevu välja paistsid.

Vaatasin portveiniplekki oma hallil saržsärgil ja edevus sai minust võitu. Kui ma tõesti pean abielluma, siis ei taha ma seda teha nagu mingi moonakas. (lk 264)

Olin kuulnud räägitavat kuulsatest "mustadest valvuritest", mitteametlikust politseiüksusest, kes mägismaal korda pidas; ja olin kuulnud, et selliseid valvureid oli teisigi, igaühel oma piirkond, kes korjasid oma klientidelt "tellimusi" turvata nende karja ning muud vara. Maksuvõlglased võisid ühel ilusal hommikul avastada, et nende kari on öösel haihtunud ja mitte keegi ei oska öelda, kuhu - kõige vähem valvurid. (lk 302-303)

"Tead, ema ütles mulle kunagi, et ükskord üks plika su omale võtab." Ta sirutas käe ja aitas mind püsti. "Mina jälle ütlesin," jätkas ta, "et minu meelest on mees see, kes endale naise valib."

"Ja mis ta vastas?" küsisin ma.

Ta pööritas silmi ja vastas: "Küll sa näed, mu väike kukeke, küll sa näed."" Jamie hakkas naerma. "Nüüd ma siis nägin." (lk 305)

Ma olin sellega võidelnud juba mõnda aega. Olin tema külgetõmbest täiesti teadlik ammu enne meie naeruväärset abielu. Seda oli minuga varemgi juhtunud, nagu seda kahtlemata juhtub peaaegu kõigiga. Ootamatu tundlikkus mõne mehe - või naise, nagu võisin oletada - tuleku, mineku ja kohaloleku suhtes. Vajadus teda silmadega saata, vajadus korraldada väikseid "juhuslikke" kohtumisi, ülim tähelepanelikkus tema keha pisidetailide suhtes - nagu käesoleval juhul Jamie õlanukid särgiriide varjus, mügarlikud randmeluud või pehme koht lõua all, kust paistis esimene habemetüügas.

Sõge armumine. Õdede ja arstide ning õdede ja patsientide vahel tuli seda sageli ette, nagu igasuguse pikaks ajaks teineteise seltskonda paisatud inimkoosluse puhul.

Mõned läksid sellega kaasa ja tulemuseks olid arvukad lühikesed ning intensiivsed romaanid. Kellel vedas, selle romaan sai paari kuuga läbi ja midagi ei järgnenud. Kellel ei vedanud... nojah. Rasedus, lahutus ja sekka mõni piinlik vahejuhtum suguhaiguse näol. Ohtlik asi see armumine.

Olin seda mitu korda läbi elanud, kuid mul oli jätkunud tervet mõistust sellega mitte kaasa minna. Ja alati andis külgetõmme lõpuks järele, mehe kuldne aura haihtus ja ta asus tagasi oma tavalisele kohale mu elus, ilma et keegi - ei tema, mina ega Frank - haiget oleks saanud.

Kuid nüüd... Nüüd mind sunniti kaasa minema. Ja Jumal üksinda teadis, kes või kui palju sellest haiget saab. Kuid tagasiteed enam ei olnud. (lk 311)

Lasin oma ebamugavalt pingul pihiku lõdvemaks ja istusin maha, et tantsimisest sassi läinud juuksed lahti kammida.

"Sul on imekenad juuksed," ütles Jamie mind jälgides.

"Misasja? Need?"

Tõstsin käe iseteadlikult oma lokkide juurde, mille kohta nagu tavaliselt oleks kõige viisakam väljend olnud "pilla-palla".

Jamie naeris. "No mulle meeldivad nood teised ka," ütles ta tehtud tõsidusega, "aga jah, ma mõtlesin praegu neid, mis sul peas on."

"Aga nad on nii... krussis," ütlesin ma punastades.

"Jaa, on küll," kostis tema veidi imestunult. "Kuulsin kord lossis, kui üks Dougali tüdruk ütles sõbratarile, ta peaks kolm tundi kuumade tangidega mässama, et enda omad selliseks saada. Ta ütles, et kratsiks sul heameelega silmad peast - selle eest, et sa selline välja näed, ilma et peaksid selle heaks näppugi liigutama." (lk 317)

Jamie raputas pead, keerutades endiselt mu lokke oma sõrmede vahel. "Ei. Jenny juuksed on mustad. Mustad nagu öö. Mina olen emalt pärinud punased juuksed, Jenny isalt mustad. Isa hüüti pea ja habeme järgi Brian Dhu'ks, "Mustaks Brianiks"."

"Olen kuulnud, et kapten Randalli kutsutakse "Mustaks Jackiks"," söandasin öelda. Jamie naeris rõõmutult.

"Oojaa. Aga see ütleb, mis värvi on ta hing, mitte juuksed." (lk 317)

"Ma olen pruuni ikka igavaks värviks pidanud," ütlesin asjalikult, püüdes hoogu maha võtta. Mul oli endiselt tunne, et mind kistakse kaasa palju kiiremas tempos, kui mulle sobiks.

Jamie raputas naeratades pead.

"Ei-ei, inglismannike, ma ei ütleks nii. Üldsegi mitte igav." Ta tõstis mu tiheda juuksepahmaka kahe käega üles ja tõmbas laiali. "See on nagu üle kivide voolav jõevesi. Sügavamates kohtades tume, aga kui päike sinna peale paistab, siis hakkab hõbedaselt sädelema." (lk 317-318)

Magasime järgmisel hommikul kaua ja kui me kõrtsi juurest lahkusime - seekord lõunasse — oli päike juba kõrgel. Enamik hobuseid oli tarandikust kadunud ja näha polnud ka ühtki meie seltskonna meest. Avaldasin selle üle kuuldavalt imestust.

"Ma ei ole surmkindel, aga ma arvan," irvitas Jamie. "Vahid läksid eile sinna..." - ta näitas läände — "...järelikult ma pakuksin, et Rupert ja teised läksid sinna." Ta näitas itta.

"Kari," lisas ta, nähes, et ma ikka ei saa aru. "Mõisarentnikud ja kohapidajad maksavad vahtidele, et need korda peaksid ja karja tagasi tooksid, kui karjavargad selle ära on röövinud. Aga kui vahid ratsutavad läände Lag Cruime'i poole, siis on karjad idas kaitseta — vähemalt mõneks ajaks. Selle tee ääres on Grantide maad ja Rupert on üks kõige paremaid karjavargaid, keda mu silmad näinud on. Loomad sörgivad talle möö ega mää tegemata lihtsalt järele. Ja kuna siin mingit muud meelelahutust leida ei ole, siis ma arvan, et ta ei suutnud ennast tagasi hoida." (lk 321)

"Kui ma otsustasin Prantsusmaalt tagasi tulla, saatsin talle sõna, et ta tuleks mulle mere äärde vastu." Ta muigas hapult. "Vaata, ma ei teadnud ju, kas see oli Dougal, kes mind tookord tappa üritas. Ja mulle ei meeldinud päriselt mõte saada kokku ainult salga MacKenziedega, ise üksinda. Nii igaks juhuks. Ei tahtnud lõpetada kuskil Skye kaldavetes hulpimisega, kui neil ehk niisugune plaan oli."

"Mõistan. Nii et Dougal pole ainus, kes usub tunnistajatesse."

"Tunnistajad on väga kasulikud asjad," nõustus Jamie. (lk 322)

Miks sa seda tegid?" küsisin huviga.

"Ah?" ehmatas ta. Mulle tundus, et ta oli mu kohaloleku hetkeks unustanud.

"Sa lõid risti ette, kui lind minema lendas. Ma küsisin, et miks."

Ta kehitas pisut kohmetult õlgu.

"Noojah. See on jälle üks vana lugu. Miks rüüdid niimoodi kisavad ja pesa pärast hädaldades ringi jooksevad." Ta osutas järvesilma vastaskaldale, kus üks teine rüüt just seda tegigi. Jamie vaatas linnukest mõne hetke äraolevalt.

"Rüütide sisse lähevad sünnitusel surnud noorte emade hinged," ütles ta häbelikult mu pilku vältides. "Räägitakse, et nad ei suuda uskuda, et tibudel on ohutu kooruda ning sellepärast muudkui nutavad ja jooksevad pesa ümber ringi. Nad leinavad mahajäänud lapsukest — või siis otsivad teda." Ta kükitas pesa juurde ja nihutas pikergust muna oksaraoga, keerates selle järk-järgult samasse asendisse kui teised - teravama otsaga sissepoole. Muna paika sätitud, jäi ta veel kükitama, oksaraag üle reite tasakaalu hoidmas ja pilk üle veesilma peegelsileda vee suunatud.

"Küllap on see lihtsalt harjumus," ütles ta. "Tegin seda esimest korda palju nooremast peast, siis kui seda lugu esimest korda kuulsin. Ma ei uskunud muidugi tegelikult, et neil on hing, aga, nojah, lihtsalt väike lugupidamisavaldus..." Jamie vaatas mulle otsa ja naeratas äkki. "Nüüd löön nii sageli risti ette, et ise enam ei märkagi. Sest vaata, Šotimaal on päris palju rüüte." Ta tõusis ja viskas oksarao kõrvale. "Lähme edasi. On üks koht, mida ma tahan sulle näidata, tolle künkaharja lähedal." Ta võttis mul küünarnuki alt kinni, aitas mind istumast üles ja me hakkasime mööda rada mäkke minema.

Ma olin kuulnud, mida ta rüüdile teda lahti lastes ütles. Ehkki mõistsin vaid mõne sõna gaeli keelt, oli see vana tervitus mulle sagedasest kuulmisest juba tuttavaks saanud. "Jumal saatku sind, ema," oli Jamie öelnud.

Noor, sünnitusel surnud ema. Ja mahajäänud lapsuke. Puudutasin ta käsivart ja ta vaatas mulle otsa.

"Kui vana sa siis olid?" küsisin.

Ta naeratas poole suuga. "Kaheksane," kostis ta. "Vähemasti võõrutatud." (lk 324-325)

Ühel hetkel torkas Jamie näpu Munro rihma kaunistavatele neljakandilistele seatinatükkidele.

"Oled ametlikuks hakanud, jah?" küsis ta. "Või ainult siis, kui kitsas käes?" Munro noogutas ägedalt pead nagu vedruga kuradike·

"Mis need on?" küsisin uudishimulikult.

"Gaberluntsid."

"Ah gaberluntsid," kostsin ma. "Kuidas ma kohe ei taibanud."

"Gaberlunts on kerjamise luba, kallis inglismannike," seletas Jamie. "See kehtib ainult kodukihelkonna piires ja ainult ühel päeval nädalas, kui kerjamine on lubatud. Igal kihelkonnal on oma märk, nii et ükski kerjus ei saa naaberkihelkonna rahva halastusest eriti kasu lõigata." (lk 330-331)

"Hea küll," ütlesin alistunult. "Mis tema jalgadega siis juhtus?"

Munro võttis peaaegu uhkelt ära oma puukotad ja põlvikud, mille alt tulid välja suured vigastatud jalalabad. Nende nahk oli paksenenud ja sarvestunud, valged läikivad laigud vaheldusid tumepunaste piirkondadega.

"Keev õli," ütles Jamie. "Selle abil nad sunnivad vangivõetud kristlasi muhamedi usku astuma."

"Tundub väga tõhus veenmisvahend olevat," tähendasin ma. "Nii et selle eest ongi mitu kihelkonda talle oma kerjamärgi andnud? Tasuks tema kannatuste eest ristirahva nimel?"

"Nojaa, täpselt." Jamie oli silmanähtavalt rahul, et kõike nii kiiresti taipasin. (lk 331)

"Siis kui ma veidi väiksem olin, inglismannike. Kaheksanda ja kolmeteistkümnenda eluaasta vahel pargiti mu taguotsa rohkem kui ma kokku oskasin lugeda. Siis ma kasvasin isast pikemaks ja minu painutamine aialatile muutus ebamugavaks."

"Isa peksis sind?"

"Nojah, enamasti. Koolmeister muidugi ka, ja aeg-ajalt Dougal või mõni teine onu, olenevalt sellest, kus ma olin või millega ma hakkama sain."

Minus tärkas huvi, ehkki olin endale lubanud teda ignoreerida. "Ja mida sa siis tegid?"

Ta kõhistas jälle naerda ja öövaikuses kõlas see nakatavalt.

"Noh, kõike ma ei mäleta. Oskan vaid öelda, et enamasti sain asja eest. Vähemalt isa ei nüpeldanud mind kunagi ebaõiglaselt, arvan ma."

Ta sammus minut aega vaikides ja meenutades.

"Hmm. No näiteks ükskord pildusin kanad kividega surnuks, ükskord ratsutasin lehmade seljas ja ajasin nad nii endast välja, et neid ei saanud lüpsta ja ükskord sõin pirukate seest moosi ära, aga pirukad jätsin järele. Aa, ja siis veel selle eest, et jätsin tallivärava lahti ja lasin hobused vallale, siis et panin tuvila katuse põlema - seda ma ei teinud meelega, see oli õnnetus — ja kooliraamatute kaotamise pärast - seda ma tegin küll meelega — ning..." Ta kehitas õlgu ja pidas vahet, sest olin tahtmatult naerma pahvatanud.

"Kõik sellised tavalised asjad. Aga kõige sagedamini selle eest, et tegin suu lahti, kui oleksin pidanud vait olema." Ta mühatas mingi meenutuse peale. "Ükskord tegi õde Jenny kannu katki. Ma ajasin ta vihale, õrritasin teda, tal läks silme eest mustaks ja ta viskas mind sellega. Kui siis taat sisse marssis ja küsis, kes tegi, oli õde liiga hirmunud, et üles tunnistada; ta lihtsalt vaatas mulle otsa, silmad peas suured ja hirmu täis — tal on sinised silmad nagu mul, ainult ilusamad, mustad ripsmed ümberringi." Jamie kehitas jälle õlgu. "Igatahes ma ütlesin isale, et mina tegin."

"See oli sinust väga õilis," ütlesin pilkavalt. "Õde võis sulle küll tänulik olla."

"Nojah, oleks võinud olla küll. Ainult et mu isa oli kõik see aeg lahtise ukse taga olnud ja oma silmaga näinud, mis juhtus. Ja nüüd sai õde selle eest peksa, et ta enesevalitsuse kaotas ja kannu katki tegi ning mina sain kaks korda — üks kord õrritamise eest ja teine kord valetamise eest."

See ei olnud õiglane!" ütlesin ma nördinult.

"Mu isa polnd just õrnutseja, aga enamasti oli ta õiglane," lausus Jamie häirimatult. "Ta ütles, et tõde on tõde ja et inimesed peavad oma tegude eest vastutama, mis vastab tõele." Ja ta heitis mulle kõõrdpilgu. "Kuid veel ütles ta, et minust oli suuremeelne süü enda peale võtta, nii et ehkki ta peab mind karistama, annab ta mulle valida, kas saan peksa või jään ilma õhtusöögita." Ta naeris kurvalt ja raputas pead. "Isa tundis mind hästi. Loomulikult valisin ma peksu."

"Sa pole ka muud kui kõndiv isu, Jamie," ütlesin ma.

"Tjah," nõustus ta ilma vimmata, "nii on see alati olnud." (lk 403-404)

Kas sa mõnikord ennast välja ka rääkisid?" küsisin ma.

"Ei. Tavaliselt oli tegu selge asjaga ja süüalune mõisteti süüdi tema enda ütluste põhjal. Aga mõnikord suutsin ma saavutada karistuse pehmendamise." Ta hõõrus nina.

"Ükskord ma ütlesin talle, et minu arvates on lihase poja peksmine kõige barbaarsem viis, kuidas oma tahtmist maksma panna. Tema vastas, et mul on umbes sama palju mõistust kui sellel postil, mille najal ma seisan - kui sedagi. Ütles, et lugupidamine vanemate vastu on tsiviliseeritud käitumise nurgakivi ja kuni ma seda ükskord mõistan, on mul targem harjuda oma varbaid vahtima, sellal kui üks minu kahest barbaarsest vanemast mu perset viilikirja lööb." (lk 405)

[Jamie:] "Peksmine ei meeldinud mulle muidugi ülepea, aga kui oli valida, siis eelistasin taati koolmeistrile. Koolis anti tavaliselt kaheharulisega vastu pihke, mitte tagumikule. Isa ütles, et kui ta mu käsi peksaks, siis ei saa ma enam tööd teha, aga kui perset piitsutada, ei teki mul kiusatust niisama istuda ja logeleda.

Meil oli peaaegu igal aastal uus koolmeister; nad ei püsinud kaua hakkasid kas talu pidama või läksid mõnda rikkamasse kanti. Koolmeistritele makstakse nii vähe, nad on alati nii kõhnad ja näljas. Ükskord oli üks paks ja ma ei suutnudki uskuda, et ta on tõesti koolipapa, ta nägi välja nagu ümberriietatud pastor." (lk 405-406)

Korraga volksas valguslaiku lai kollasilmne pea, kõrvad kikkis. Hunt tegi tasast hoiatavat häält, midagi urina ja vingumise vahepealset, ning korrapealt oli puude all täiesti vaikne.

Safransilmad oleks justkui otse minu omadesse vaadanud. Looma kehahoiakus ei olnud hirmu ega uudishimu, vaid lihtsalt ettevaatlik teatavaksvõtt. Jamie käsi mu seljas hoiatas mitte liigutama, ehkki mul polnudki mingit isu jooksu pista. Oleksin võinud tundide kaupa hundi silmisse vahtida, kuid siis pilgutas ta - olin miskipärast kindel et see oli emahunt, kuigi ma ei teadnud, kuidas ma seda tean - otsekui mind vabaks lastes silmi ja kummardus tagasi oma söömaaja kohale. (lk 409-410)

[Jamie:] "Palju kergem on saada kahekümne kolmeselt rusikaga näkku kui kuueteistkümneselt avalikult taguotsa peale. Haavatud eneseuhkus on valusam kui miski muu, ja selles vanuses haavub kergesti." (k 414)

"No aga ma nägin ju tookord sind temaga seal alkoovis," õigustasin ennast, "ja keegi on sulle päris kindlasti suudlemist õpetanud."

Jamie nühkis ebakindlalt jalgadega teetolmus ja tõmbas pea häbelikult kõrvale. "Vaata, inglismannike, ma pole parem kui teised mehed. Vahel ma üritan, aga alati ei tule see mul välja. Tead ju küll seda Pauluse kirja, kus ta ütleb, et "kui nad aga ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu"? No igatahes mina pidin päris kõvasti pingutama."

Hakkasin jälle naerma ja mu süda oli kerge, nagu olnuks ma ise kuueteistkümnene. "Nii et sa abiellusid minuga selleks," õrritasin ma, "et mitte pattu langeda?"

"Nojah. Selle poolest on abielu hea; see teeb mõne asja, mida tuleks muidu pihtida, sakramendiks." (lk 414)

Puhkesin uuesti laginal naerma.

"Oh, Jamie, ma armastan sind!"

Nüüd oli tema kord naerda. Ta vajus looka ja istus suurest lustist vappudes teepervele. Siis vajus ta aeglaselt selja peale, pika rohu sisse hingeldama ning kõõksuma. Jäin talle otsa vahtima.

"Mis sinuga lahti on?" küsisin ma. Läks aega, enne kui ta ennast pisaraid pühkides istuli ajas. Ta japutas pead ja ahmis õhku.

"Murtaghil oli naiste suhtes õigus. Inglismann, ma olen sinu pärast oma eluga riskinud ja pealekauba varastanud, süüdanud, rünnanud ning tapnud. Tänuks kõige selle eest sa nimetad mind solvavate nimedega, haavad mu mehelikkust, lööd mulle jalaga munadesse ja küünistad mu nägu. Siis peksan ma su vaeseomaks ja räägin sulle ära kõige suuremad alandused, mis minuga on juhtunud, ja sa ütled, et sa armastad mind." Ta pani pea põlvedele ja naeris veel natuke. Lõpuks ta tõusis ja sirutas mulle käe, pühkides teisega silmi.

"Sa pole väga arukas, inglismannike, aga sa kohe meeldid mulle." (lk 414-415)

Mu üllatus oli nii ilmne, et ta jätkas ärritunult: "Kui sul on tarvis mind sõimata, siis lase käia. Aga mulle ei meeldi, kui sa kasutad sõnu, millele ma ei oska vastata. Ma tean, et see on mingi kuradima ropp sõna - selle järgi, kuidas sa seda ütlesid -, aga mida see tähendab?" (lk 437)

Päike hakkas loojuma. Selle viimased kiired langesid laual seisvale sinisele veinikannule, värvides seinale säravaid lasuurseid triipe. Tundsin ennast sama rabedalt ja sama helendavalt kui see kann, valmis ainsa puudutuse peale koost lagunema ning sätendavate kildudena põrandale varisema. Ükskõik kas ma olin üritanud säästa Jamie või iseenda tundeid, see katse näis olevat lootusetult hiljaks jäänud. (lk 440)