Mäss

Proosa

• Ignazio vaatab poes ringi ja ta mõtted kanduvad kaugele minevikku, hoopis teise aega ja kohta. Ta elas siis veel Bagnaras, kui Bourbonide vastu puhkesid rahvarahutused, mis viisid lõpuks Napoli vabariigi asutamiseni. Ka tol ajal oli mässukoldeid tekkinud kogu kuningriigi territooriumil ja palju inimesi oli saanud surma. Kuid tookord kasutati [ülestõusu pigem isiklike võlgade ja veritasude õiendamiseks. Sageli polnud mõrvadel ja rüüstamisel vähimatki seost poliitikaga: pigem tulid need soovist maksta kätte vaenlasele - olgu selleks siis mõni ebameeldiv sugulane, varganäost talupoeg, kaval karjus või kümnise sissenõudmisega liiale läinud preester. (lk 178-179)
  • Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga", tlk Cathy Laanela, 2021

• [Yusuf:] Poliitilise relvastatud mässu õhutaja see karvane ja kasimatu mehike igatahes polnud; kui talle oleks antud kätte mõõk, poleks ta kindlasti teadnud, missugusest otsast see kätte võetakse. (lk 105)
  • Johanna Sinisalo, "Üheksa potti", tlk Arvi Nikkarev, rmt: "Nekromanteion", 2011, lk 103–131

• Mu murdeea mäss jäi pooleli, sest vastased andsid loobumisvõidu. Nüüd seisis mul vastas terve maailm, aga ma ei saanud maailmaga kontakti.

Ma olin end lukku pannud ja võtme ära kaotanud. See, mis meiega juhtus, oli nii erandlik ja karm, et ma püüdsin kogu oma tahte, jõu ja kõigi vahenditega maailmale näidata, et ei juhtunud midagi erilist. See oli vaistlik ellujäämisestrateegia: kaas peale, kui sa ei kannata sisu vaadata, veel vähem seal sees tuhnida. (lk 14)

• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

• Kõige algupärasem Camus' juures oli vahest see, et ta üritas just inimese lootusetust nõrkusest surma ees tema tugevust teha. Ta üritas võimatut ja võib-olla sellepärast saavutaski ootamatult palju. Ta peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle mõttetuse vastu. Ja mingi nõiatrikiga tuletas ta sellest kõigest sellest veel kõrge eetilise normi.
  • Henno Rajandi, "Saateks", rmt: Albert Camus, "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, sari "Nobeli laureaat", lk 476-477

• Juhan toetas jalad küna külglaudade vastu ja sõudis otsekui suure vihaga. Sedagi viletsat elu ei lasta sul rahus elada, ja ega su süda ise annagi rahu elamiseks. Süda tahab mässata. Kas tema sai omas elus vähe piinata, mõnitada, lüüa ja nälgida? Ja temasuguseid on palju... Mis imet siis, kui temagi avas 1905. aastal südame sunnil omagi suu. Korraldas seltsimajas kõneõhtuid, tõi linnast kõnelejaid, lõi ise uusi laule, kirjutas neid ümber jä andis pihust pihku edasi. (lk 12)
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986