Valvelaud

Luule

Enchantée, võti mu pihus ütleb.
Muutub liivaks see lukus pöörata püüdes.

Aeg on lisateenus, teatab valvelaud.
Erikülalistele vaid, keda hoiame aus.

• Catherine Barnett, "Mugavused" ("The Amenities"), luulekogust "Human Hours", 2018  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Proosa

• Selle suletud uks asus otse tulejoonel Eleanori valvelaua ja raadiojaama eesukse vahel, millest linna veidrikud armastasid sisse astuda. Üks neist oli näiteks proua Dargabble oma korduva, väärika, paljusõnalise palvega klassikalist muusikat mängida. Ma ei ootagi ooperit, aga kuidas oleks aeg-ajalt mõne Mozarti palaga? Eleanor oli temaga täiesti ühel nõul. Ta kirjutas soovi üles, kuid niipea, kui vaene mutike oli selja keeranud, poetas selle kurvalt paberikorvi, sest ta teadis, et see palve oli lootusetu. Mozartit kuulda polnud Yellowknife'is vähimatki lootust. (lk 14)
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009

• Kui tol ajal mõnele teatraalile oleks öeldud, et seal läheb primadonna, vaevalt keegi seda kohe uskuma oleks jäänud. Hapras, lihtsas, lausa tütarlapselikus naises justkui ei saanud olla primadonna peidus. 1976. aastal kutsuti Anu Kaal esimest korda laulma Moskva Suurde teatrisse. Valvelauas peeti ta kinni. "Tütarlaps, kuhu te lähete?" – "Lavale." Valveametnik kergitas kulmu. Anu Kaal lõi lahti dokumendi, mis tõestas, et ta võib lavale minna. Seekord läks ta "La Traviata" Violettana.
  • Marvi Taggo, "Anu Kaal – õbluke Öökuninganna sai primadonnaks", Pärnu Postimees, 3. november 2015, lk 7