Mine sisu juurde

Catherine Barnett

Allikas: Vikitsitaadid

Catherine Barnett (sündinud 17. mail 1960 San Franciscos USAs) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

Luule[muuda]

Enchantée, võti mu pihus ütleb.
Muutub liivaks see lukus pöörata püüdes.

Aeg on lisateenus, teatab valvelaud.
Erikülalistele vaid, keda hoiame aus.

Aeg on ülane, ütleb uus töötaja.
Vaenlane. Mugavus. Roppus. Pole vaja.

Mis iganes sul maha jäi,
saad neilt. Armsam,

süžeeliin, peotäis minuteid?
Klaassilmad, valehambad, kogu uni on tasuta.

Kui armsad
me hotellilinadel välja näeme.


Mida sul vaja on? küsis Vaikne Mees,
kui taas tema uksele koputasin.

Mida sa tahad?
Ta oli sulgemas.

Ma ei tea, ütlesin.
Woolf, valuvaigisti, Baldwin, Keats,

võtan mida tahes.
Teadsin, et mõnikord magas ta otse oma poes,

tekid alumisel riiulil,
ajalugu üleval, Tuumateadlaste

Bülletään vasakul.
Paberid katsid tema töölauda

ja põrandat, kuhu panime oma pead,
lastes vormikireva mõistuse puhastel saadustel

teavitada samavõrd põlevat keha.
Kes see on, kes ütleb, et mida lähemal oled

pöördumatule apokalüpsisele, seda hapram
on keel?

Tõstsime sõnaraamatud riiulilt
ja avasime need "apokalüpsise" kohalt,

sõna, mis oli kõigi huulil.
Oh huuled!-

Justkui võiksime kunagi nende rõõmudega hüvasti jätta.


Hiljutine uuring näitas, et luuletused tõstavad
maja müügihinda ligi 9000 dollari võrra.
Aastad pole aga luuletustele armulised olnud.

Kirdeosariikides on kadunud miljoneid luuletusi,
hõrendades võra. Vaid mõne päeva eest
lükkas tugev tuul mõne kvartali kaugusel

minu majast luuletuse elektriliinile.
Ma ei osanud oodata, et kaotan korraga nii paljud.
"Oleme loonud süsteemi, mis pole luuletustele

tervislik," ütles keegi. Järgmise kolmekümne aasta
jooksul kaovad kõik luuletused sealt, kus on õhuliinid.
Mõni luuletus võib jääda tüütuks,

uhkeks ajamärgiks.