Koputus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Koputamine)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Carl Bloch, "Tütarlaps koputab kaluri aknale" (1884)

Piibel[muuda]

  • [Jeesus:] Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!


Luule[muuda]

Millal me ometi lakkame
soovimast, mida ei saa?
Juurdlesin, istudes aknale.
Tuleb ta — ei või jaa?

Ei tule. Asjata ootusest
hingepõhjani morn.
Ütlesin lahti lootusest
näha teda veel kord.
...
Silmist valgumas pisarad,
ootasin koputust.
Koputas...
          Kes jäi mus isandaks,
et ma ei avanud ust?

  • Muia Veetamm, "Kes jäi mus isandaks", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 23


Mees läheb koju. Oma aknas valgust
ta näeb ja teab, et enda leiab eest.
Nüüd koputab. Nii palju on tal julgust.
Eks igas mehes ole veidi meest.

Ma räägin endast. Mis see siia puutub
ja mis see on, mis lakkamatult saeb?
Kuid pole teada, milleks see küll muutub,
kes oma näkku liiga kaua kaeb.

Kuid mis see on, mis lakkamatult saeb
me ühist puud, mis ikka veel on seeme
ja ootab aastaid ajuloputust.

Taon oma uksel. Teeme, mida teeme.
Ma avan kohe, kuulnud koputust.

  • Juhan Viiding, "Tere". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 302-303

Proosa[muuda]

  • Töö edenes venivalt, tüütult.
Ta oli ühte sedasama lehekülge mitu korda lugenud, enne kui end hajameelsuses tabas. Siis piitsutas ta oma töövõimetust ja töö jõudus. Vähehaaval vajus ta enam ja enam, viimaks kadus ta raamatusse.
Terav perenaise koputamine vastu ust tuletas meele, et ta valvanud, et magama peaks, et nii töötada ratsionaalne ei ole.
Kes on suurlinnas ratsionaalne? (lk 5)


  • Teistel õhtutel, kui me lamasime voodis oma isemoodi pikas ja kitsas lastetoas Toompeal Kohtu tänaval, oli meil oma uinumisrituaal. Koputasime seina peale rütme, teine pidi ära arvama muusikapala, niiviisi kogusime endale märkimisväärse repertuaari. Beethoveni sümfooniad vaheldusid Tšaikovski balletimuusikaga, "Ruslani ja Ludmilla" avamäng lauluga "Hiir hüppas, kass kargas" või "Sauna taga, tiigi ääres" või teiste lorilauludega. Aga ei puudunud ka Bachi fuugad. Olime saavutanud teatud virtuoossuse, mis puutus varjunditesse, ja kasutasime vaheldumisi peopesa, sõrmeotsi ja sõrmenukke. Nii trummeldasime tuimast tapeedist välja crescendosid ja diminuendosid, kuni Tartu-ema tegi ukse lahti ja karjus "VAIT" - häälega, mis oleks võinud terve rügemendi unest üles ajada. (lk 58)


  • Koidu ajal ärkas Bridie äkitselt, sest keegi kolkis valjusti vastu eesust. Oli alles pime, kuid idataevas paistis juba veripunane vööt. Koputati tungivalt. Bridie tõusis istuli ja imestas, kes seal küll on niisugusel varasel hommikutunnil. Mõne aja pärast kuulis tüdruk trepil isa raskeid samme ja tundis, kuidas külm tuulepuhang, mis oli nagu mõni nendest madudest, kelle püha Patrick oli Iirimaalt välja ajanud, vingerdades tema tuppa lipsas. Bridie värises ja tõmbas teki tihedasti ümber. Hetk hiljem uks paugatas ja sammud tulid taas trepist üles. Maja jäi vaikseks, kui mitte arvestada hiire nakitsemist põrandalaudade peidus Bridie voodi all, ja väljast kostva tuule ulgumist.
"Iss, kes täna hommikul ukse taga oli?" küsis Bridie isalt, kui tuli alla hommikust sööma.
"Kedagi ei olnud," vastas isa ja võttis lurinal suure sõõmu teed.
Vanaproua Nagle lõi risti ette. "See oli vana surmahaldjas Banshee oma esimese kolme koputusega, kaitsku meid jumal," ütles ta süngelt. Proua Doyle kahvatas, lõi samuti risti ette ja pritsis ukse kõrval seisnud limonaadipudelist kööki püha vett. (lk 54)