Santa Montefiore

Santa Montefiore, 2013.

Santa Montefiore (neiupõlvenimega Palmer-Tomkinson; sündinud 2. veebruaril 1970 Winchesteris Hampshire'is Inglismaal) on Suurbritannia kirjanik. Tema abikaasa harrastab ajalooraamatute kirjutamist.

"Armastuse ja sõja laulud"

Tsitaadid väljaandest: Santa Montefiore, "Armastuse ja sõja laulud", tlk Tiina Viil, 2017.

• Kaks kriimu näo ja kärnas põlvedega väikest poissi jõudsid roostes värava juurde mööda vaevu märgatavat rada, mis keeras peateest kõrvale ja lõikas kaarega läbi metsa. Värava taga puude vahel oli unustusse vajunud varemeis mahapõlenud Deverilli loss, mis oli kunagi olnud ühe suursugusema angloiiri perekonna kodu ja lan­genud kolme aasta eest tuleroaks. Maavaldust ümbritsev kivimüür oli mahajäetuse, metsa apluse ja karmide talvetuulte tõttu kohati kokku langenud. Sammal levis takistamatult, umbrohi laiutas kõikjal, müüril kasvas juuksetuttidena rohi ja luuderohi sirutas oma lehi­sed sõrmed üle kivide, neelates terveid müürijuppe, nii et neist ei jäänud suurt midagi näha. Poisid ei lasknud ennast segada suurest sildist, mis ähvardas sissetungijaid kohtuga, ega hämarast porisest sissesõiduteest, mis oli täis sinna igal sügisel kuhjuvaid kõdunevaid lehti ja oksi. Tabalukk kolksatas vastu ketti, kui poisid värava paokile lükkasid ja sealt sisse lipsasid. (lk 7, romaani algus)

• Poistel oli liiga palju tegemist, et tajuda kurbust, mis hõljus selle paiga kohal, või kuulda mineviku nukrat kaja. Nad olid liiga noored, et teada midagi nostalgiast või melanhoolsest tundest, mida tekitab surelikkuse tajumine. Siin pesitsevad vaimud, kes leinasid kodu kaotust ja oma üürikest elu, olid kui üle vee puhuv tuul. Poisid kuulsid tühjade aknaavade ägamist, vilistamist allesjäänud korstnates ja tundsid üks­ nes elevusevärinaid, sest jubedus ainult suurendas nende lõbu, mitte ei vähendanud seda. Poiste poolest oleksid need vaimud võinud sama hästi ka olemata olla, nemad ei pööranud vaimudele mingit tähelepanu. (lk 8)

• Sajandivahetusel oli lossi juures olnud müüriga aed, kus kasvas rik­kalikult igasuguseid puu- ja köögivilju, et toita Deverilli perekonda ja nende teenijaid. Oli olnud roosiaed, puukool ja labürint, kuhu Deverilli lapsed pidevalt ennast ja teisi jugapuuhekkide vahele ära kaotasid. Olid olnud ka peened klaasmajad, kus orhideede ja viigipuude seas kasva­sid tomatid, nurmenukud peegeldasid suvepäikest metsalilleaias, kus lossidaamid pidasid piknikuid ning veetsid pärastlõunaid naerdes ja lobisedes. Kunagi meenutasid need aiad paradiisi, kuid praegu levita­sid kõdulõhna. Nende kohal hõljus päikesepaistest hoolimata vari ja järk-järgult pigistas kassitapp neist elumahlad välja. Lossi kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järel, välja arvatud omamoodi metsik suur­sugusus, mille muutis veel köitvamaks koha traagiline saatus. (lk 8-9)

• Kitty Deverill oli üheksa-aastane. Teiste laste jaoks, kes olid sündinud muudel kuupäevadel, ei olnud üheksaseks saamine kuigi tähtis. Aga Kittyle, kes oli sündinud üheksanda kuu üheksandal päeval aastal 1900, oli üheksa-aastaseks saamine olnud tõepoolest väga oluline. Neid mõt­teid ei pannud lapsele pähe mitte tema ema, kaunis ja ennast imetlev Maud - Maudi Kitty ei huvitanud. Tal oli veel kaks tütart, kes hakkasid varsti täiskasvanuks saama, ja tema silmatera, kullakallis poeg Etonis. Viie aasta jooksul, mis jäid Harry ja Kitty sünni vahele, oli Maudil olnud kolm nurisünnitust, mis olid tingitud ägedast ratsutamisest Ballinakelly ümbruse mägedes - Maud ei lasknud mingil ebamugaval rasedusel oma lõbu rikkuda. Aga ükskõik kui palju ta tookord hulljulgelt ringi galopeeris, see ei vabastanud teda neljandast lapsest, kes vastu ootusi oli nõrk ja piiksuv punaste juuste ja läbipaistva nahaga tüdruk, pigem kidur kassipoeg kui inimlaps. Maud oli vastikustundega pea kõrvale pööranud ja keeldunud teda omaks võtmast. Õigupoolest oli ta lapse lausa ära tõuganud, keeldunud sõpru vastu võtmast, jätkanud ratsuta­mist ja käinud jahil, nagu poleks ta üldse sünnitanudki. Naisele, kes oli omaenda ilust niivõrd vaimustatud, oli inetu laps lausa teotus. Ei, Maud poleks küll kunagi pannud Kittyle pähe mõtet, et ta on mingil moel eriline või tähtis.

Hoopis Kitty isapoolne vanaema Adeline, leedi Deverill, rääkis talle, et aasta 1900 oli paljutõotav ja et Kitty sünnikuupäev oli samuti tähele­panuväärne, sest selles oli nii mitu üheksat. Kui Kitty istus vanaema juures tema privaatses elutoas esimesel korrusel, ühes vähestest tubadest, mis oli alati soe, tuletas Adeline Kittyle meelde, et ta on Marsi laps. See tähendas, et tema elu määravad konfliktid - neid näitasid proovile panevad kaardid, mille oli talle kätte jaganud jumal, kes ju muidugi teadis, et Kitty saab tänu oma julgusele ja tarkusele raskustega hakkama. (lk 13)

• Adeline Deverill teadis asju. Asju, mille peale Kitty vanaisa pööritas silmi ja mida ta nimetas plämaks, asju, mida isa leebelt narritas, ja asju, mis Kitty emale suurt muret tekitasid. Maud Deverillile jutud vaimudest, kiviringidest ja needustest eriti ei meeldinud ning ta andis Kitty šotlannast guvernandile preili Grieve'ile korralduse last karistada, kui too peaks tegelema sellega, mis Maudi meelest oli jube talupoegade ebausk. Kokku pigistatud huulte ja nappide vokaalidega preili Grieve oli vägagi rahul, kui sai Kittyle ratsapiitsaga vastu peopesi lüüa. Seetõttu oli tüdruk õppinud salatsema. Ta oli kasvanud kavalaks nagu rebane ja andis oma huvile järele ainult vanaema seltsis tolle väikeses soojas toas, kus lõhnas turbatule ja sirelite järele. (lk 14)

• Kitty suurim sõber ja liitlane oli Bridie, leedi Deverilli koka proua Doyle'i ronkmustade juustega tütar. Bridie oli sündinud samal aastal kui Kitty, neil oli ainult kuu aega vanusevahet ja Kitty uskus, et nad on hingeõed oma sünnikuupäevade läheduse ja selle tõttu, et sattusid koos Deverilli lossi, kus Bridie aitas köögis ema, kooris kartuleid ja pesi nõusid, samal ajal kui Kitty lõi suure puust laua taga aega surnuks ja näppas mõne porgandi, kui proua Doyle tähele ei pannud. Kitty rääkis Bridiele, et neil võivad küll olla erinevad vanemad, aga nende hinged on igaveseks seotud. Nende materiaalsete kehade all olid veel valgusolendid ja nende vahel polnud peaaegu üldse erinevusi. Bridie oli Kitty sõpruse eest tänulik ja uskus teda. (lk 14-15)

• Tänu oma ebatavalisele ellusuhtumisele pigistas Adeline hea meelega silma kinni, kui tüdrukud koos mängisid. Ta armastas oma kummalist väikest lapselast, kes oli nii väga tema moodi. Kittys leidis ta endale liitlase perekonnas, kus irvitati haldjate mainimise peale ja hakati väri­sema, kui juttu oli kummitustest, kuigi nad kummitusi väidetavalt ei uskunud. Adeline oli veendunud, et hinged asuvad füüsilises kehas selleks, et elada maa peal ja omandada arenguks olulisi õppetunde. Seega oli inimese positsioon ja jõukus kõigest kostüüm, mida on tar­vis mängitava rolli jaoks, see ei peegelda kuidagi tema väärtuslikkust hingena. Adeline'i meelest oli hulgus sama väärtuslik kui kuningas ja seega suhtus ta kõigisse ühesuguse lugupidamisega. Mis selles halba on, kui Kitty ja Bridie naudivad teineteise seltskonda, küsis ta endalt. Kitty õed olid temaga mängimiseks liiga palju vanemad ja inglise nõbu Celia käis külas ainult suviti, seega oli vaene laps sõpradeta ja üksildane. Kui poleks olnud Bridiet, varitsenuks Kittyt oht haldjate või mäekollidega jalga lasta ja ta oleks olnud perele alatiseks kadunud. (lk 15)

• [Kitty:] "Minu esiisa Barton Deverill toetas Inglismaa kuningat Charles Esimest. Kui Charlesi sõjavägi sai Cromwelli käest lüüa, põgenes Barton Deverill koos kuningaga Prantsusmaale. Kui kuningas Charles Teist krooniti, andis ta Barton Deverillile lojaalsuse eest tiitli ja need maad, kuhu ta sai lossi ehitada. Siit ka perekonna deviis: "Deverilli loss on tema kuningriik." Häda oli selles, et maa ei kuulunud kuningale, see oli O'Learyde oma. Niisiis, kui O'Learyd sunniti lahkuma, siis vana Maggie O'Leary, kes oli nõid..."

Bridie naeris närviliselt. "Tegelikult ta ei olnud ju nõid!"

Kitty oli väga tõsine. "Oli küll. Tal olid katel ja must kass, kes võis inimese oma suurte roheliste silmade pilguga kiviks muuta."

"No see, et tal olid katel ja kass, ei tähenda veel, et ta oli nõid," vaidles Bridie.

"Maggie O'Leary oli nõid ja kõik teadsid seda. Ta pani Barton Deverillile needuse peale."

Bridiel jäi naer kurku kinni. "Mis needus see oli?"

"Et Barton Deverill ega ükski tema meessoost pärija ei lahku kunagi lossist, vaid jääb maailmade vahele kinni, kuni mõni O'Leary tuleb tagasi nendele maadele elama. See on väga ebaõiglane, sest vanaisa ja isa peavad edaspidi siin kummitustena ringi tolknema - võimalik, et igavesti. Vanaema arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et mõni Deverill abiellub O'Learyga." (lk 16)

• Bridie uudishimu kasvas. Ta teadis, et tema sõber pole mingi valetaja.

"Kuidas sa saad teda näha, kui ta on vaim?"

Kitty kummardus ettepoole ja sosistas: "Sest ma näen surnud ini­mesi." Küünlaleek võbeles kõhedaks tegevalt, otsekui kinnitades Kitty sõnu, ja Bridie võdises.

"Sa võid näha surnud inimesi?"

"Võin ja näengi. Kogu aeg."

"Sa pole mulle varem sellest rääkinud."

"Sest ma ei teadnud, kas ma saan sind usaldada."

"Mismoodi nad välja näevad — need surnud inimesed?"

"Läbipaistvad. Mõned on heledad, mõned tumedad. Mõned on armas­tavad ja mõned mitte." Kitty kehitas õlgu. "Barton Deverill on üsna tume. Ma ei usu, et ta oli oma eluajal eriti meeldiv mees." (lk 17)

• Tüdrukute erinevus ei tulnud ainult nende riietusest, vaid ka sellest, kuidas nad maailma vaatasid. Kittyl oli privilegeeritud ja eesõigustatud lapse kindel ja uhke vaade, samas kui Bridiel oli alatasa näljase heidiku metsik pilk, aga ometi elas Kittys mingi vajadus, mis ületas nendevahelise erinevuse. Kui poleks olnud vanavanemate armastavat seltskonda ja heldet tähele­ panu, mida talle aeg-ajalt jagas isa, kui ta just jahil või ratsavõistlustel ei olnud, oleks Kitty olnud pidevas armastusenäljas. See igatsus andiski tasakaalu tüdrukute sõprusele, sest Kitty vajas Bridiet just sama palju kui Bridie teda. (lk 18)

• Bridie pingutas kõigest väest, nii et pisarad tulid silma. "Ma ei kahtle sinu sõnades, Kitty, aga mina ei näe peale tooli mitte midagi."

Kitty oli silmanähtavalt pettunud. Tema vaatas otsa mehele, kes kulmu kortsutades tugitoolis istus, jalad pingile toetatud, käed üle suure kõhu ristis, ja imestas, kuidas on võimalik, et tema näeb nii selgelt kedagi, keda Bridie ei näe. "Aga ta on ju otse sinu nina all. See on minu sõber Bridie," ütles Kitty Barton Deverillile. "Ta ei näe sind."

Barton vangutas pead ja pööritas silmi. See ei üllatanud teda. Ta oU olnud tornis kinni üle kahesaja aasta ja kogu selle aja jooksul olid teda näinud väga vähesed - ja enamasti tahtmatult. Algul oli vaim olla olnud päris lõbus, aga nüüd oli ta juba tüdinud jälgimast, kuidas aina uued Deverillide põlvkonnad tulid ja läksid, ning veel enam häirisid teda need, kes jäid nagu tema ise lossi vaimuna kinni. Ta ei igatse­nud seltsi, aga nüüd hõljus koridorides ringi juba liiga palju raevunud lord Deverille ning neid polnud kuigi lihtne vältida. See torn oli ainus koht, kus ta pääses nendest ja nende raevust avastuse üle, et Barton Deverilli needmine polegi lihtsalt perekonnalegend, vaid vääramatu tõde. Tagantjärele tarkusega oleksid nad rõõmuga abiellunud mõne O'Learyga ning kindlustanud endale seega vaba hinge igavese puhkuse paradiisis. Aga nüüd oli selleks liiga hilja. Nad olid kinni jäänud ega saanud sinna mitte midagi parata, välja arvatud temaga kurjustada, et ta oli üldse O'Learyde maadele selle lossi ehitanud.

Nüüd pööras Barton oma väsinud silmade pilgu kummalisele väike­sele tüdrukule, kelle nägu oli nördimusest punetama hakanud, otsekui oleks see kuidagi lord Bartoni süü, et tema lihtne sõber vaimu näha ei suutnud. Vaim pani käed risti ja ohkas. Ta polnud jututujus. See, et tüdruk ta aeg-ajalt üles otsis, ei teinud temast ju veel vaimu sõpra ega andnud talle õigust panna teda vaatamiseks välja nagu mingit eksootilist elukat rändloomaaias.

Kitty nägi, kuidas lord Barton tõusis ja läbi seina minema kõndis.

"Ta läks ära," ütles tüdruk ja tema õlad vajusid löödult longu.

"Kuhu?"

"Ma ei tea. Ta ärritub üsna kergesti, aga eks ma ise ärrituksin ka, kui oleksin maailmade vahel kinni." (lk 19-20)

• Kitty leidis tavalistes tviidpükstes ja pintsakus vanaisa tema garde­roobist akna alt, kus ta vintpüssiga välja aeda sihtis. Ta tulistas lustlikult veel ühe korra. Lask hääbus muruplatsi kohal kogunevasse niiskesse talvisesse uttu. "Neetud paavstimeelsed!" möirgas ta. "Küll ma teid õpetan minu maa peale tungima! Tehke nüüd, et te kaote, enne kui ma korralikult sihin ja teid enneaegu hauda saadan!"

Kitty vaatas vanaisa õudusega. Näha, kuidas Hubert Deverill kato­liiklasi tulistab, polnud mingi üllatus. Vanaisal oli sageli kokkupõrkeid salaküttide ja jäätmekogujatega, kes mõisa maadel ringi hiilisid ja mets­loomi jahtisid, ning Kitty oli piisavalt raamatukogu ukse taga kuulatanud ja teadis täpselt, mida ta neist arvab. Tüdruk ei saanud küll aru, kuidas võis vanaisa vihata kedagi ainult seepärast, et too on katoliiklane - kõik Kitty sõbrad olid Iiri katoliiklased. (lk 22)

• "Vanaisa?"

"Jah."

"Kas sa armastad seda lossi?"

"Punkt maha lolli küsimuse eest," vastas Hubert pahuralt.

"Ma mõtlen seda, et kas sul on midagi selle vastu, kui sa siia igavesti kinni jääd?"

"Kui sa vihjad Barton Deverilli needmisele, siis sinu guvernant peaks õpetama sulle õiget ajalugu, mitte rahvaluulet."

"Preili Grieve ei õpeta mulle mingit rahvaluulet, hoopis vanaema õpetab."

"Noh, jah..." pomises Hubert. "Tobedus."

"Aga sa oleksid ju siin õnnelik, eks? Vanaema räägib, et sa armastad seda lossi rohkem, kui ükski Deverill kunagi on armastanud."

"Sa tead küll, et sinu vanaemal on alati õigus." (lk 23)

• "Häda on selles, et sa veedad liiga palju aega oma väljamõeldistes. Need väljamõeldised on üks ohtlik koht. Guvernant peaks sulle rohkem tegevust leidma."

"Mulle ei meeldi preili Grieve," teatas Kitty.

"Guvernandi asi polegi meeldida," ütles vanaisa talle karmilt, otsekui oleks see, et guvernant võiks meeldida, niisama imelik mõte kui see, et meeldida võiks katoliiklane. "Ta tuleb välja kannatada."

"Millal ma temast lahti saan, vanaisa?"

"Kui sa endale sobiliku abikaasa leiad. Siis pead hakkama teda välja kannatama!" (lk 24)

• Adeline lubas Kittyl aias abiks olla. Kuigi neil oli rohkesti aednikke, rabas Adeline tundide kaupa kaarja katusega kasvuhoonetes. Nende klaasehitiste soojas mullalõhnalises õhus kas­vatas ta nelke, viinamarju ja virsikuid ning hellitas laia valikut pikkade ladinakeelsete nimedega potililli. Ta kasvatas taimi ja lilli ravieesmärgil ning võttis vaevaks oma teadmisi lapselapsele edasi anda. Kadakas aitab reumatoidartriidi, aniis köha ja seedehäirete, petersell tursete, punane ristik haavandite ja viirpuu südamehädade vastu. Adeline'i lemmikud olid pingeid leevendav kanep ja maksa raviv piimohakas. (lk 24)

• Kui Hubert ja Kitty raamatukokku jõudsid, tõstis Adeline pilgu orhideelt, mida ta maalis laua taga eendakna juures, kasutades ära hää­buvat valgust. "Ma oletan, et see olid sina, kallis, seal garderoobiakna juures," ütles Adeline, heites abikaasale üle prillide etteheitva pilgu.

"Neetud küülikud," vastas Hubert, vajus tugitooli kaminas lõbusalt lõkendava turbatule kõrval ja varjus The Irish Timesi taha.

Adeline vangutas leplikult pead ja hakkas edasi maalima. "Kui sa nii­ moodi jätkad, Hubert, ajad sa nad ainult veel rohkem raevu," lausus ta.

"Nad pole raevus," vastas Hubert.

"Muidugi on. Nad on juba sadu aastaid raevus olnud..."

"Mida? Küülikud või?"

Adeline jättis pintsli paigale ja ohkas. "Sa oled võimatu, Hubert!" (lk 25)

• "Noh, kullake, võta kooki," kehutas Adeline lapselast. "Kas nad seal ei anna sulle üldse süüa?" küsis ta, kibrutades lapse kõhnade käsivarte ja imepeene talje poole kulmu.

"Proua Doyle on parem kokk," ütles Kitty, kujutledes proua Gibbonsi rasvast liha ja vesist kapsast.

"See on sellepärast nii, et ma õpetasin talle, et toit ei pea ainult kõhtu täitma, see peab ka hästi maitsema. Sa oleksid üllatunud, kui kuuleksid, et väga paljud inimesed söövad ainult selleks, et kõhtu täita, mitte et toitu nautida. Ütlen su mammale, et ta saadaks koka siia õppima. Proua Doyle'il oleks kindlasti hea meel."

Kitty tõstis endale tüki kooki ja püüdis ette kujutada, kuidas proua Doyle'il üldse võiks millegi üle hea meel olla - hapuma olekuga naist olnuks raske leida. (lk 25)

• "Aga Dublinis korraldatakse kindlasti ju ka hooaeg?"

"Loomulikult korraldatakse, aga sina oled inglise päritolu, kullake."

"Ei, mina olen iirlane, vanaema. Inglismaast ei hooli ma üldse."

"Küll sa hakkad hoolima, kui Inglismaad tundma õpid."

"Ma ei usu, et seal on niisama ilus kui Iirimaal."

"Mitte kusagil pole nii ilus kui siin, aga Inglismaa jõuab väga lähedale."

"inul poleks selle vastu midagi, kui oleksin neetud igavesti siia jääma."

Adeline hakkas vaiksemalt rääkima. "Oh, ma arvan, et oleks ikka küll. Maailmade vahel ei ole meeldiv olla, Kitty. Seal on väga üksildane."

"Ma olen harjunud omaette olema. Oleksin väga õnnelik, kui peaksin igavesti lossis kinni olema, isegi kui mul tuleks aega veeta vana toriseva Bartoniga. Mul poleks selle vastu üldse mitte midagi." (lk 26)

• Mööda kitsast koridori oma toa poole minnes nägi Kitty preili Grieve'i toa ukse alt valgustriipu. Ta hiilis kikivarvul, et endale mitte tähelepanu tõmmata. Aga guvernandi toast möödudes kuulis ta vaik­set nuttu. See ei olnud sugugi preili Grieve'i moodi. Kitty meelest ei olnud ta üldse niisugune inimene, kes võiks nutta. Tüdruk peatus ja surus kõrva vastu ust. Korraks mõtles ta, et preili Grieve'il on ehk külaline, aga guvernant ei rikkunud kunagi reegleid ja Kitty ema ei lubanud ülakorrusele mingeid külalisi. Pealegi polnud preili Grieve'il Kitty meelest niikuinii sõpru. Ta ei rääkinud kunagi kellestki teisest kui oma Edinburghis elavast emast.

Kitty põlvitas ja piilus lukuaugust sisse. Ta nägi preili Grieve'i, kes istus voodil, süles avatud kiri. Rabatult nägi Kitty, et guvernandi pruunid juuksed langevad tihedate lokkidena talle õlgadele ja seljale. Tema nägu oli lambivalgel kahvatu, aga näojooned tundusid pehmemad. Ta ei oliivi praegu otsekui puust voolitud nagu siis, kui ta kammis juuksed üle pea ja pigistas huuled nii kitsaks kriipsuks, et neid polnud peaaegu nähagi. Preili Grieve nägi välja nagu tundlik noor naine ja pealegi üllatavalt ilus.

Kitty tahtis kangesti teada, mis seal kirjas seisis. Kas keegi oli sur­nud - võib-olla preili Grieve'i ema? Kitty süda paisus kaastundest, nii et ta oleks peaaegu linki vajutanud ja uksest sisse astunud. Aga preili Grieve oli nii teistsugune, et tal oleks Kitty meelest piinlik olnud, kui teda niimoodi ootamatult tabatakse. Ta jäi mõneks ajaks ainiti vahtima guvernandi värisevaid pisaramärgi huuli ja pehmet nahka, mis näis luudest eemale hoidvat, kuigi tavaliselt oli nii kangelt pingul vastu neid. Kittyt lummas preili Grieve'i näiline noorus ja ta mõtles kui vana guvernant tegelikult on. Ta oli alati arvanud, et guvernant on iidvana, aga nüüd polnud ta selles enam nii kindel. Oli üsna võimalik, et ta oli sama vana kui Kitty ema. (lk 27-28)

• "Kas käed on pestud?" Kitty näitas kuulekalt peopesad guvernandile ette, aga too kirtsutas pahakspanevalt nina. "Ei tundu olevat. Mine ja pese kohe ära. Minu meelest ei ole õige, kui noor daam jookseb ringi nagu hulkuv koer. Ma räägin sellest sinu emaga. Võib-olla klaveritunnid distsiplineeriksid sind ja hoiaksid pahandustest eemal."

"Elspethile pole klaveritundidest küll erilist kasu olnud," vastas Kitty julgesti. "Ja kui ta laulab, siis kõlab see, nagu kägistaks keegi kassi."

"Ära ole häbematu, Kitty."

"Veel hullem on, kui Victoria viiulit mängib. Nagu terve kägistatud kasside koor. Mulle meeldiks laulda." (lk 29)

• Preili Grieve naeris rõõmutult. "Ma oletan, et sa oled oma arust hea kaaslane, eks ole?"

"Ikka parem kui üksindus."

"Ma poleks selles nii kindel. Sul on üheksa-aastasele sobimatu keele­pruuk. Pole ime, et isa ja ema sind näha ei taha. Victoria ja Elspeth on noored daamid, aga sina, Kitty, oled nagu mingi metslane, keda tuleb taltsutada. On ränk katsumus, et see ülesanne mulle osaks sai, aga ma teen oma südameheadusest kõik, mida suudan. Meil on veel pikk tee käia, enne kui sa oled vähegi kõlblik, et abikaasat leida."

"Ma ei taha mingit abikaasat," vaidles Kitty kahvliga lihatükki suhu pistes. Liha oli seest külm.

"Muidugi sa praegu ei taha. Sa oled ju laps."

"Kas teie olete kunagi endale abikaasat tahtnud, preili Grieve?"

Guvernandi silmis välgatas korraks midagi ebakindlat, mis paljastas terasele väikesele tüdrukule rohkem, kui ta tahtis. "See ei puutu kuidagi sinusse, Kitty. Istu sirgelt, sa pole mingi kartulikott."

"Kas guvernandid üldse tohivad abielluda?" jätkas Kitty, ta teadis vastust, aga nautis preili Grieve'i piinatud pilku.

Guvernant prunditas huuli. "Loomulikult tohivad nad abielluda. Kust sulle üldse selline mõte tuli, et ei tohi?"

"Aga ükski neist ei ole ju abielus." Kitty näris vapralt soonilist lihatükki.

"Nüüd aitab, tüdruk, muidu lähed ilma õhtusöögita magama." Aga preili Grieve oli korraga näost väga roosaks muutunud ja Kitty nägi korraks vilksamisi seda noort naist, kes oli oma toas kirja kohal nut­nud. Ta pilgutas silmi ja see pilt oli kadunud. Preili Grieve põrnitses taldrikut, otsekui püüdes kõigest väest tundeid kontrolli alla saada. Kitty soovis nüüd, et poleks nii õel olnud, aga kasutas juhust ja sülitas lihatüki salvrätikusse ning voltis selle siis sülle, nii et guvernant ei pannud tähele. (lk 30)

• [Preili Grieve:] "Veel üks sõna ja ma tirin su neid punaseid juukseid pidi siit välja ja viskan sinu tuppa."

"Need on Tiziani tooni, mitte punased," pomises Kitty hulljulgelt.

"Sa võid kasutada kõiksugu peeni sõnu, mida tahad, tüdruk, aga punane on punane, ja kui sa minu käest küsid, siis väga ebameeldiv." (lk 31)

• Kitty pesi ennast külma veega, sest Bridie vend Sean Doyle, kes tas­sis köögist sooja vett ülemisele korrusele, tõi seda lastetiiba ainult igal teisel õhtul. Preili Grieve jälgis, et ta oma palved ütleks. Kitty palvetas kohusetundlikult mamma ja papa, õdede ja venna ning vanavanemate eest. Siis lisas ta veel ühe palve ka preili Grieve'i eest: "Palun, jumal, vii ta minema. Ta on kohutav ja ebasõbralik ning ma vihkan teda. Kui ma oskaksin needa nagu Maggie O'Leary, paneksin talle peale needuse, et õnnetus jälitaks teda tema päevade lõpuni ega laseks mitte kunagi lahti." (lk 31)

• Bertie oli tagasi tulnud varasel õhtul, nagu tal kombeks oli, lõhnates hobuste ja higi järele. Ta oli leedi Rowan-Hamptonit soojalt tervitanud, aga Maud ei lasknud ennast nende näilisest aupaklikkusest lollitada. Ta oli sageli mehe krael oma sõbranna lõhnaõli tundnud ja märganud ulakaid pilke, mida nad teineteisele heitsid, kui arvasid, et neid ei jälgita. Võiks küsida, miks oli Maud nii lähedases suhtes oma abikaasa armu­kesega? Sest ta uskus, võib-olla küll ekslikult, et sõbrad tuleb hoida enda lähedal, aga vaenlased veel lähemal. Nii oligi see Grace'i, tema ohtlikema vaenlasega, keda polnud lihtsalt võimalik veel lähemale tuua. (lk 32)

• "Kui ma pean jälle kirikuõpetaja kõrval istuma, siis ma lasen ennast maha," turtsus Maud ja tema erepunased huuled näisid pimeduses mustad.

"Mu kallis, sa istud alati kirikuõpetaja kõrval, aga pole ennast veel maha lasknud," vastas Bertie kannatlikult. (lk 33)

• Maud oli kaunis, kuigi karmiilmeline naine. Teda oli õnnistatud kõr­gete põsesarnade, sümmeetrilise südamekujulise näo, suurte kahvatusiniste silmade ja kena sirge ninaga. Tal olid täidlased huuled ning tema blondid juuksed olid paksud ja läikivad, üles pandud nii, et lokid ja lained olid täpselt seal, kus peab. Maudi nahk oli piimjasvalge, käed ja jalad väikesed. Õigupoolest oli ta nagu meeldiv marmorkuju, mille on tahunud heasoovlik looja, aga siiski oli ta külm ja karm, ilma igasuguse meelelisuseta. Ainus omadus, mis andis talle kröömikese iseloomu, oli võimetus näha oma ninaotsast kaugemale. (lk 33)

• Kirikuõpetaja oli tüse pikkade turris vurrude ja punaste tursunud põskedega ennast täis mees, kes nautis elumõnusid nii, nagu oleks see üks jumala vähem tuntud käskudest. Ta pidas isukalt jahti, oli hea laskur ja innukas kalamees. Tihti liikus ta oma lambukeste hulgas võiduajamistel ega jätnud seal kunagi kasutamata võimalust jutlust pidada, otsekui õigustaks pidev moraalilugemine tema viibimist selles patupesas. Maud oli usklik naisterahvas, kui see talle sobis, ja ta jälestas kirikuõpetajat tolle eputamise pärast. Selles Inglismaa linnas, kust tema pärit oli, oli vikaar olnud lihtne inimene, kellele meeldisid tavalised ja napid naudin­gud, ning sellised pididki usumehed Maudi meelest olema. Aga Maud sirutas käe välja ja teretas kirikuõpetajat, peites tõelised tunded jaheda viisakuse maski taha. (lk 34)

• Maud leidis oma abikaasa arutamas järgmist jahilkäiku isaga, kellel oli käes juba kolmas klaas šerrit. Lord Deverill nägi alati kuidagi koitanud välja. Tema hallid juuksed olid metsikud, otsekui oleks ta just ratsutamast tulnud, ja pintsak nägi välja, nagu oleksid hiired selle küünarnukke nakitsenud. Kui väga Skiddy ka ei püüdnud, et isanda rõivad oleksid puhtad ja pressitud, ikka nägid need välja nii, nagu oleksid äsja alumisest sahtlist välja tõmmatud - ja ta keeldus jäärapäiselt uusi riideid ostmast. (lk 36)

• Oli juba üle südaöö, kui Bertie ja Maud sõitsid tagasi Jahimajja. Maud valas oma raevu välja väsinud ja meeldivalt napsise abikaasa peale.

"Ruperti käitumine on lihtsalt teotav - niimoodi kutsumata kohale ilmuda! Maani täis oli ta ka ja kehvasti riides. Arvestades seda raha­ summat, mille isa tema peale magama paneb, võiks arvata, et tal on niigi palju sündsustunnet, et ennast õhtusöögiks korralikult riidesse panna." Maud kaldus ettepoole, kui tõld läbi teeaugu sõitis.

"Mamma ja papa ei hooli sellistest asjadest," vastas Hubert haigutades.

"Aga peaksid. Tsivilisatsioon eeldab teatud taset. See maa vajuks metslusse, kui meietaolised inimesed ei hoiaks taset üleval." (lk 37)

• "Täielik ebaõnn, kui sul on punased juuksed," lisas Elspeth. "Kala­mehed pöörduvad koju tagasi, kui näevad kalale minnes punapäist naist. Clodagh ütles," teatas ühele toatüdrukule viidates. (lk 40)

• Ballinakelly oli vanamoeline linn, mille valged majad seisid kobaras mere äärde ulatuval künkanõlval nagu rannakarbid kivi küljes. Linnas oli väike sadam, kolm kirikut (Iirimaa Püha Patricku kirik, metodisti kirik ja katoliku Kõikide Pühakute kirik), mõne poe ja nelja alati rahvast täis pubiga peatänav. Kohalikud lapsed käisid katoliku kiriku peetavas koolis ja kogunesid õhtuti neitsi Maarja kuju juurde, et vaadata, kui­das see õõtsub, mida kuju tegi väga sageli, näiliselt täiesti iseenesest. Püstitatud 1828. aastal mäekülje sisse, tähistamaks ühe noore tüdruku nägemust, oli sellest suvekuudeks saanud omamoodi turismiatraktsioon, kui palverändurid lähedalt ja kaugelt tulid seda vaatama, langedes põlvili porri ja lüües risti ette, kui kuju ootuspäraselt vappus. Lastele pakkus see vaatemäng suurt lusti, nad jooksid räpaste võrukaelte kam­bana laiali, varjates oma hirmu närvilise naerulagina taha. Sosistati, et mõnikord hakkasid hobused sealt möödudes tõrkuma, ennustades niimoodi õnnetust. (lk 41)

• Kitty märkas oma suureks heameeleks, et tema kõrvale on sattunud sooja mantlisse ja karusnahksesse sõbasse mähku­nud leedi Rowan-Hampton. Naise abikaasa, tüse punetava näoga söör Ronald pidi istuma vahekäigu ääres, et pääseks välja kirjakohta ette lugema. "Mu kallis Kitty," sosistas leedi Rowan-Hampton rõõmsalt ja asetas palveraamatu enda ette istme seljatoe servale. "Ma pole sind nii kaua näinud. No vaata, kui ilusaks tüdrukuks sa oled kasvanud! Peab ütlema, et sa oled pärinud oma vanaema hea välimuse. Tead, kui ta oli noor, rääkis tema ilust terve Dublin. Nii, kuidas me nüüd selle teenis­tuse üle elame? Ma tean, me mängime ühte mängu. Mõtle loomi, kes sarnaneksid iga su pereliikmega ja loomulikult reverend Dauntiga - teda ei tohi me küll unustada. Kui sina oleksid loom, Kitty, oleksid sa..." Leedi Rowan-Hampton tõmbas oma soojad pruunid silmad pilukile ja Kitty jäi ainiti vahtima tema täidlasevõitu roosasid põski, pehmet puuderjat nahka ja täidlast väljendusrikast suud. Ta mõtles, et kui ini­mesed oleksid koogid, oleks leedi Rowan-Hampton kindlasti mahlane Victoria keeks, ema aga kuiv ja kibe õllekook. "Loomulikult, kullake, oleksid sa rebane!" jätkas leedi Rowan-Hampton. "Sa oleksid väga kaval ja võluv väike rebane." (lk 42)

• Söör Ronald luges esimese kirjakoha. Tema kõmisev hääl kajas sein­telt vastu, kui ta heitis iga silbi koguduse ette nagu granaate loopiv kolonel. Järgmise luges Victoria - vaikselt ja pisut liiga kiiresti, ning ta neelas lauselõppe, nii et mõte läks peaaegu täiesti kaduma. Kui reverend Daunt ennast jutluseks valmis seadis, sosistas leedi Rowan-Hampton Kittyle kõrva: "Morsk." Kitty surus maha naeruturtsatuse, sest oli ise just samast loomast mõelnud, kui söör Ronald oma kirjakohta luges. (lk 43)

• "Aga mis sa arvad, mis loom su isa oleks?" küsis leedi Rowan-Hampton Kittylt.

"Lõvi," vastas Kitty.

"Väga hea," kiitis leedi Rowan-Hampton. "Ma arvan, et sul on õigus. Ta on hele ja nägus just nagu lõvi. Aga ema?"

"Valge nirk."

Leedi Rowan-Hampton oli rabatud. "Kullake, kas sa ikka tead, milline nirk välja näeb?"

"Loomulikult. Kas ta ei näe siis selline välja?"

Leedi Rowan-Hampton kõhkles ja punastas. "Tegelikult mitte. Minu meelest on ta rohkem nagu ilus lumeleopard." Kitty kirtsutas nina ja mõt­les kuivast õlleköögist. "Aga su õed?" uuris leedi Rowan-Hampton edasi. "Väikesed nirgid," sõnas Kitty laia naeratusega.

"Oh heldeke, milline nirkjas seltskond," ütles leedi Rowan-Hampton ja naeratas samuti. "Ma arvan, et peaksime selle mängu ainult meie teada jätma, eks, Kitty?" Kitty noogutas ja vaatas, kuidas nirgid tõusid ja mööda vahekäiku reas ukse poole hakkasid minema. (lk 43-44)

• Iirimaa inglaste kogukond oli nii väike, et nad olid tund­nud üksteist juba mitmeid põlvkondi ning klammerdusid lohutust ja turvalisust otsides üksteise külge. Nad käisid koos jahil, kohtu­sid võiduajamistel ning lõpututel jahiballidel ja pidulikel õhtusööki­del. Neid ühendas armastus spordi ja meelelahutuse vastu, lojaalsus kuningavõimule, ettevaatlik austus iirlaste vastu ja alateadlik otsustavus muutuvas maailmas vastu pidada, justkui nende allakäik inimestena polekski paratamatu. (lk 44)

• Kitty armastas ratsutada. Ta jumaldas metsikuid karme mäenõlvu, pea kohal hõljuvaid röövlinde, vulisevaid ojasid ja lainetavat merd. Teda huvitas maailm, mis jäi väljapoole tema enda isoleeritud elu, ja talle meeldis üle kõige kodust jalga lasta, kui vähegi võimalust oli. (lk 45)

• "Ma käin seal vanaemaga ratsutamas."

"No muidugi käid." Bertie hakkas naerma. "Kas te tantsite täiskuu ajal seal kivide vahel?"

"Loomulikult," vastas Kitty tõsiselt. "Me muundume huntideks ja ulume."

Bertie silmitses tütart jahmunult. Kitty vaatas isale hulk aega oma rahutuks tegevate hallide silmadega otsa, siis ilmus tüdruku näole lai naeratus ja Bertie taipas kergendust tundes, et Kitty teeb nalja. "On sul alles huumorimeel kaheksa-aastase kohta."

"Üheksa," parandas Kitty rõhutatult. (lk 46)

• "Sul oleks aeg oma päritolu kohta õppida."

"Barton Deverillist?" küsis Kitty innukalt.

Isa naeratas. "Temast sa juba tead. Loomulikult pead sa teadma oma eelkäijate kohta, aga sa peaksid teadma ka Iiri rahvuslaste vabadusvõitlu­sest, Kitty. Iirlased ei taha, et britid neid valitseksid. Nad tahavad ise ennast valitseda."

"Ma tean seda," ütles Kitty, meenutades, mida Bridie oli rääkinud. "Neile ei meeldi, et kogu võim on brittide käes ja et maksud on nii kõrged."

Bertie kergitas üllatunult kulme. "Sa siis teadki juba midagi?"

Kitty mõistis, et ei tasu paljastada seda, et ta mängib katoliiklaste lastega ja kuulab nende isamaalisi jutte. "Ma tean, et me ei meeldi iir­lastele, kuigi oleme ise ka iirlased."

"Meie oleme Iirimaa inglased, Kitty."

"Mina küll ei ole," väitis Kitty väljakutsuvalt ja pani käsivarred risti rinnale. "Mulle ei meeldi Inglismaa." (lk 47)

• "Nii, mida te vanaemaga siis siin teete?" Bertie osutas ratsapiitsaga kivi­mürakate poole.

"See oli iidne paganate pühapaik," lausus Kitty enesekindlalt. "Iga kivi on inimene, kelle needus on päeva ajaks kiviks muutnud. Kui päike loojub, ärkavad nad ellu."

"Väga huvitav," ütles Bertie, kes ei tundnud maagia vastu vähimatki huvi. Tema mõtted läksid džinnipudelile ja leegitsevale kaminatulele, mis teda kodus ootasid.

"Kas sa ei taha seda näha?" Kitty pööras näo päikese poole. See hak­kas silmapiiril juba merre laskuma ning pani taeva punaselt ja kuldselt lõõmama.

"Mõni teine kord," vastas Bertie kannatlikult, mõistes, et Maudil oli põhjust kurta, et Kitty räägib vanaemaga liiga palju mõttetusi. (lk 48)

• Kitty pani selga parima kleidi ja pigistas käed rusikasse, kui preili Grieve tal juustest pusasid välja kammis. "Kui minul siin midagi öelda oleks, lõikaksin need üldse maha," lausus ta ja sikutas ühte eriti tund­likku juuksesalku Kitty meelekohas. "Peab alles vaeva nägema, kuigi käärid lahendaksid selle probleemi kergesti!" (lk 49)

• Bridie teadis juba kaua aega vabadusvõitlusest ja vimmast brittide vastu. Ta oli kuulnud jutte sellest hõljumas üles põrandalaudade vahelt koos porteri- ja tubakalõhnaga, kui ta hakkas magama jääma, samal ajal kui isa arutas sõpradega asja hilise ööni ja nende hääled paisu­sid kontrollimatult, kui nad jõid ja kaarte mängisid. Bridie oli näinud Michaeli voodi alla peidetud Sinn Féini ajalehti ja püüdis neid lugeda. Bridie isa Tomas Doyle oli kainest peast arukas mees. Ta võis väita, et lord Deverill on erinevalt paljudest teistest heatahtlik peremees, Sean ja proua Doyle olid lossis tööl ja nendesse suhtuti lahkelt. Kas polnud siis tõsi, et suure näljahäda ajal oli eelmine leedi Deverill pannud ühes heinaküünis käima supiköögi ja päästnud palju inimesi näljasurmast? Oli hästi teada, et mitte ükski Deverillide rentnikest ei surnud näljahäda ajal nälga ega sõitnud puusärklaevaga Ameerikasse, jumal tänatud. Aga Bridie vanim vend Michael, kes oli juba peaaegu üheksateist ja töötas koos isaga põllul, tahtis, et briti protestandid kaoksid, kes nad ka poleks ja kui head nad oma rentnike vastu ka poleks. See oli põhimõtte ja au küsimus: Iirimaa peab kuuluma iirlastele, väitis ta kirglikult, ja britid mingu tagasi Inglismaale, kus on nende koht. "Eesõigus osta meie maad? Mis eesõigus see niisugune on - osta tagasi maad, mille nad ise on varastanud?" kurjustas ta, pikad mustad juuksed laubale langemas, ja tagus rusikaga vastu lauda. "Nad on varastanud rohkem kui ainult maa. Nad on varastanud meie kultuuri, ajaloo, keele ja eluviisi." Bridie kuulis, kuidas nende hääled valjenevad, kui nad püüavad üksteist veenda, ja ta tundis muret Kitty ja nende salajase sõpruse pärast, mida ta kalliks pidas. Ta lootis, et kui Ballinakellys peaks kunagi rahutusi olema, ei saa ükski Deverill mässajate käe läbi kannatada, sest kõik teavad, kui helded ja lahked nad kohalike vastu on. (lk 50-51)

• Bridie oli pettunud, et Kitty polnud täna teda vaatama tulnud. Tavaliselt leidis ta Kitty istumas lossimaid ümbritseval müüril, nad jooksid koos minema ja mängisid kohalike lastega pikki't. Kitty nime­tas seda keksuks, aga mängis ikka samamoodi. (lk 51)

• Kitty oli vapper ja kartmatu, teda huvitasid loomad, olendid, keda Jack neile näitas, aga Bridie kartis putukaid ja karvaseid röövikuid ja teda tuli vahel kaasa meelitada. Jack naeris tema hirmu üle ja ütles: "Kõik loomad, isegi haisvad rotid, on toredad, kui sa vaatad elu nende mätta otsast. Neil kõigil on jumala antud õigus siin maa peal olla." Jack jutustas tüdrukutele elust roti vaatevinklist ja Bridie püüdis kõigest hingest mõista. (lk 52)

• Pärast palveid saabusid nagu alati naabrid, kaasas viiulid, ja vana Badger Hanratty salaviskiga, mis oli maskeeritud heinaküünis kartu­litest aetud ja üllatavalt hea kvaliteediga. Peagi löödi laul lahti. Bridiele meeldis petipiima juues istuda, kuulata rahvalaule ja vaadata, kuidas tundelistel vanadel meestel nostalgitsedes pisarad silma tulid. Mõnikord tantsiti "Ennise piiramist" ja ema hüüdis: "Laske käia, poisid, kaks ringi ümber köögi, aga hoidke jumala pärast, et te puhveti otsa ei põrka!" Vahel haaras isa ema kaasa ja nad tantsisid jalgade trampimise ja vastu lauda tagumise saatel muudkui ringi ja ringi, kuni proua Doyle'i nägu õhetas heameelest ja ta nägi välja nagu noor tüdruk, kellega kurameerib ülearu innukas kosilane. (lk 53)

• Bridie isa oli tahumatu karedate mustade juuste ja suure musta habemepuhmaga mees, Bridie polnud kindel, kas ta tunneks isa üldse äragi, kui too ühel päeval puhtaks aetud lõuaga koju tuleks. Isa oli lühike, aga tugev nagu härg ja häda sellele, kes julges temaga kaklema hakata. Ta oli võitjana välja tulnud paljudest kõrtsikaklustest ja löönud nende käigus puruks mitmeid lõualuid ja virutanud kurku palju hambaid. Ta vihastas kergesti, kuid kahetses sama kergesti ja neil paaril korral, kui ta oli oma poegi löönud, langes ta kahetsedes põlvili ja tõotas korduvalt risti ette lüües püha neitsi Maarja nimel, et enam ta nii ei tee. Joomine oli tema needus, kuid hea süda õnnistus, tal tuli nende kahe vahel lihtsalt tasakaal leida. (lk 53)

• Koidu ajal ärkas Bridie äkitselt, sest keegi kolkis valjusti vastu eesust. Oli alles pime, kuid idataevas paistis juba veripunane vööt. Koputati tungivalt. Bridie tõusis istuli ja imestas, kes seal küll on niisugusel varasel hommikutunnil. Mõne aja pärast kuulis tüdruk trepil isa raskeid samme ja tundis, kuidas külm tuulepuhang, mis oli nagu mõni nendest madudest, kelle püha Patrick oli Iirimaalt välja ajanud, vingerdades tema tuppa lipsas. Bridie värises ja tõmbas teki tihedasti ümber. Hetk hiljem uks paugatas ja sammud tulid taas trepist üles. Maja jäi vaikseks, kui mitte arvestada hiire nakitsemist põrandalaudade peidus Bridie voodi all, ja väljast kostva tuule ulgumist.

"Iss, kes täna hommikul ukse taga oli?" küsis Bridie isalt, kui tuli alla hommikust sööma.

"Kedagi ei olnud," vastas isa ja võttis lurinal suure sõõmu teed.

Vanaproua Nagle lõi risti ette. "See oli vana surmahaldjas Banshee oma esimese kolme koputusega, kaitsku meid jumal," ütles ta süngelt. Proua Doyle kahvatas, lõi samuti risti ette ja pritsis ukse kõrval seisnud limonaadipudelist kööki püha vett. (lk 54)

• Ballinakelly Jumalaema kooli pidasid nunnad, kuid õnneks oli isa Quinnil igapäevase õppetööga vähe asja. Bridie õpetaja oli Corkist pärit vaikse häälega lahke nunn õde Hannah. "Hariduse kaudu muutume pare­maks," ütles ta kord Bridie klassile. "Ainus tee vaesusest pääsemiseks on õppimine, nii et kuulake väga hoolega, mida ma teile räägin. Teilt võidakse võtta kõik, mis teil on, ainult mitte südant, mõistust ja jumalaarmastust. Need on ainsad olulised asjad." (lk 55)

• Korraga satutigi nende kaltsudes, pesemata ja metsiku olemisega hulguste peale. Naine hoidis kaelapidi käes kahte faasanit ja põldpüüd, mehed seisid ja vahtisid põõsastesse, ilmselt olid nad märganud midagi, mida tasus jahtida. Bridie märkas, et üks faasan naise käes nägi välja justkui oleks ta veel elus, ta tõmbles aeg-ajalt, tehes asjatuid katseid põgeneda. Bridie vaatas Jacki poole ja nägi, et poisi nägu on vihast moondunud. Kui mustlased märkasid härra Millsi ja tema mehi, keerasid nad ringi ja tardusid paigale nagu tabatud loomad, kel pole kusagile põgeneda. Polnud mingit mõtet saaki varjata, hulgused teadsid, et olid teolt tabatud. Kahest kondisest mehest ja ühest naisest polnud ju vas­ tast härra Millsile ja tema tursketele poistele. "Te olete ilma loata lord Deverilli maadel," lausus härra Mills karmilt.

"Või et lord Deverilli maadel. Noh, me ei teadnud," ütles üks meestest hambutult irvitades.

"Palun lahkesti teil need linnud maha panna ja otsekohe lahkuda."

Mehed pilutasid silmi ja mõõtsid härra Millsi pilguga pealaest jalatallani, otsekui pidades aru, millega nad vastu hakates riskiksid. Sean tõstis hangu ja tema ilme ei jätnud mingit kahtlust, et sissetungijad on kehvemas seisus. Mehed põrnitsesid vihaselt ja käskisid naisel linnud maha panna.

"Ma nean su ära!" kriiskas naine härra Millsi peale, aga toda mustlasnaise nõdrad sõnad ei häirinud.

"Tehke, et te kaote, enne kui ma kutsun politsei ja lasen teid kõiki luku taha panna," käskis härra Mills autoriteetselt nagu mees, kellel on lord Deverilli täielik toetus. Naine viskas vastutahtsi linnud maha ja kõik kolm kõndisid aeglaselt minema. (lk 58)

• Märganud lapsi, osutas mustlasnaine süüdistavalt nende poole ja hüüdis midagi keelemurdes, millest Jack ega Bridie kumbki aru ei saanud. Enne kui Jack jõudis taibata, mis toimub, sai ta hoobi vastu lõuga ja kukkus selili pori sisse, sest üks mees oli talle täiest jõust rusikaga virutanud. Bridie kiljatas nii valjusti ja läbilõikavalt, et pubi uks avanes ja heitis valgust kohta, kus Jack liikumatult lamas. Hetk hiljem tormas tänavale Bridie isa Tomas. Kui üks hulgus võttis hoogu, et Bridiele samasugune hoop anda, haaras Tomas tal õlast ja virutas talle vastu nina. Mehe näost purskas verd, ta põrkas tagasi ja kukkus selili porri. Aga selja tagant lähenes Tomasele teine mees ja temal oli nuga. Ühe torkega surus ta selle Tomasele ribide vahele.

Kusagilt metsasügavusest kostis Banshee kauge kiljatus ja kandus edasi korraga tõusnud haldjatuules. (lk 58)

• Vanaproua Nagle'i silmad olid kuivad, sest ta oli kartuliikalduse ajal nii palju surma näinud, et oli kõik oma pisarad ära kulutanud. Siiski jooksis süda tema kõhnas rinnas tütre ja tema kaotuse pärast verd. Ta tahtis teada, kas keegi oli jõudnud enne, kui Tomas külmaks läks, talle patukahetsuspalve kõrva sosistada, et oleks kindel, et ta saab teel taevariiki vältida puhastustuld, kuid keegi ei saanud teda selles osas rahustada. (lk 60)

• "Ta oli hea mees," sõnas preester proua Doyle'ile ja põlvitas naise kõrvale, kes istus vesistades kiiktoolis kolde ees, pigistades käes palvehelmeid. "Ta on nüüd jumala juures, Mariah. See on tõesti nii ja mees, kes seda tegi, põleb igavesti põrgutules." Isa Quinni hääl oli üllatavalt vaikne ja leebe, nii et Bridie jättis rabatult nutu. Ta nägi, kuidas ema vaatas preestrile suurte säravate silmadega otsa ja tema näole ilmus õnnis naeratus, justkui oleks preestri sõnad tõesti võtnud ta südamest leina ja andnud asemele kindlustunde, et tema armas Tomas on Maarja ja inglite juures. Kui isa Quinn nii ütles, siis see peab tõsi olema, sest isa Quinn ju teadis jumala asju. (lk 61)

• Adeline ulatas Bridiele kingakarbi. "See on lord Deverillilt. Tasu sinu vapruse eest. Tean, et see ei too su isa tagasi, aga loodetavasti saad sealt pisut lohutust." Kui leedi Deverill oli ära läinud, avas Bridie karbi ja leidis sealt suurte hõbepannaldega mustad läikivad patentnahast tantsukingad. Ta ahmis imetlusest õhku. Bridiel polnud veel kunagi kingi olnud ja tema tallanahk oli paks nagu loomanahk. Hing rinnus kinni, pani ta kingad kohe jalga. "Kenad kingad, Bridie," ütles Sean vaikselt ja lootis, et Michael ei riku seda hetke, hakates süüdistama õde selles, et too lõikab kasu vahejuhtumi pealt, mis viis isa surmani. Aga Michael tegi isa Quinni sõnade järgi, ta istus tõsiselt toolil ja hoidis keelt hammaste taga.

Bridie süda tegi väikese hüppe, otsekui oleks elevus elu esimeste jalanõude üle selle ajutiselt elule raputanud. Kingad olid pisut liiga suured, mis oli tegelikult hea, sest nii kestavad need kauem. Bridie kõndis kohmakalt köögis ringi nagu kaarikuhobune, püüdes pärast paljajalu liikumise kergust harjuda naha raskuse ja tundega, et jala vastas on midagi kõva. Bridie ei saanud pilku kingadelt ära - need olid kõige suurepärasemad asjad, mis kunagi talle olid kuulunud. (lk 62)

• Bridiel tulid pisarad silma, kui ta mõtles neile kordadele, mil ta istus isa kõrval kaarikus ja nad viisid võid Corki või kokkuostu. Iiri või, rääkis isa talle uhkelt, toidab kogu Euroopat. Ta kuulis isa häält nii selgesti, otsekui oleks talle kõrva sosistatud: Ära karda äikest, Bridie. Need on kõigest tünnid, mis taevas ringi veerevad. Bridie hakkas vaikselt nutma. (lk 64)

• "Ma oleksin tahtnud ka matustele minna," ütles Kitty.

"Kullake, see poleks olnud võimalik. Peab olema taktitundeline."

"Aga Bridie on minu sõber."

"Muidugi on ta sinu sõber, aga paljude meelest on halb, kui ta meie­sugustega läbi käib."

"Miks see nii on, vanaema?"

"Sest on väga palju solvumist, Kitty. Vallutatud rahvas ei salli kunagi vallutajaid. See on ka loomulik. Paljudelt iiri katoliiklastelt võeti maad ära ja anti inglastele..."

"Nagu O'Learydelt," hüüatas Kitty.

"Täpselt nii, mu kallis, nagu O'Learydelt." Vanaema ohkas kibes­ tumisest väsinult. "Muidugi tahavad nad oma maid tagasi ja seda, et inglased lahkuksid, nad tahavad iseseisvust. Loomulikult suhtuvad nad kahtlustavalt kõikidesse, kes suhtlevad inglastega. See tähendab meiega, Kitty. Bridie ei tahaks ju, et tema pere ja sõbrad peaksid teda ebaustavaks."

"Mina tahaksin samuti oma maad tagasi, kui keegi oleks selle ära võtnud."

"Muidugi tahaksid." Adeline naeratas lapselapsele leebelt ja tema nutikuse üle uhkelt. "Aga kui O'Learyd saaksid maa tagasi, poleks meil enam Deverilli lossi ja kõigest muust jääksime ka ilma. Seda, mis on tehtud, ei saa enam muuta ilma kohutavate tagajärgedeta. Parem, kui me kõik elame käesolevas hetkes ega mõtle liiga palju mineviku julmustele. Lõppude lõpuks peame ju koos elama ja omavahel läbi saama." (lk 65)

• [Leedi Adeline Deverill:] "Armastatud inimest kaotada on juba isegi ränk, aga on talumatu, kui ei taibata, et lahkunu ei lähegi tegelikult ära, ainult haihtub meie pilgu eest." (lk 65)

• Pärast tolle õhtupooliku ratsaretke koos isaga oli Kitty lastetoast pää­senud ja võis koos perega süüa. Maud vaatas teda laua otsast kahtlusta­valt. Lapse silmist paistvas hulljulges pilgus oli midagi rahutuks tegevat, mis pani Maudi ennast süüdi tundma. Need silmad olid liiga suured ja ebatavalist halli värvi, otsekui kuulunuksid hundile või mõnele teisele metsloomale, kelle peale Maud ei osanud mõeldagi, ning olid mingil moel kohutavalt häbematud. Tundus, nagu võiks Kitty samuti kui Adeline vaadata tema hinge sügavaimatesse soppidesse ja näha kõiki tema saladusi. (lk 66)

• Michael polnud mees, kes lihtsalt vaikselt midagi sooviks. Tema janu­nes kättemaksu ja kättemaksuiha näris teda. Kurjategija ülespoomine polnud piisav Tomas Doyle'i elu eest. Kummutades Hanratty viskit, mis söögitoru kõrvetades alla läks, otsustas ta, et kogu asundus peab selle kuriteo eest maksma. Silm silma ja hammas hamba vastu, mõtles ta süngelt, vihkamine ja lein polnud enam kaks eraldi tunnet, vaid üksainus võimas kuritahtlik jõud, mida küttis üles alkohol. Hiilides läbi põõsastiku kehvade mustlasvankrite ja kaarikute poole, mis põllul seisid, oli tal hea meel, et pilved varjasid kuusilma ja võib-olla oli isegi jumal pilgu ära pööranud, jättes õigluse jaluleseadmise tema hooleks.

Michael jõudis lihtsate eluasemete juurde, rõõmus, et mustlased pol­nud veel edasi liikunud. Võib-olla jäid nad kohale, lootes, et viimasel minutil tühistatakse poomissurma mõistetud mehe karistus. Michael ei hoolinud. Vaikselt päästis ta hobused lahti. Kuulekad loomad hirnusid vaikselt, aga jäid sinna, kus nad olid. Michael süütas tõrviku ja selle leegist veel neli kaasavõetud tõrvikut. Vankrite juurde hiilinud, torkas ta tõrvikud kõikvõimalikesse pragudesse. Tuli levis kiiresti ja ägedalt, süütas õlgedest magamisasemed ja õgis vankrite paksu katteriiet. Üle leekide mühina hakkas kostma karjeid ja inimesed pagesid tulelõõmast nagu rotid. See on neile paras õppetund, mõtles Michael rahulolevalt. Pimedusse varjudes pöördus ta veel vaatama laastamistööd, suurt lõkke­tuld keset põldu, mis heitis kuldset valgust ümbritsevale rohule ja põõ­sastele. Aga eemaldudes jõudis tema kõrvu naisekisa, mis pani tema südame jäätuma. "Appi! Appi! Mu väike Noreen! Mu väike Noreen!"

Kellelgi polnud kahtlustki, et Michael Doyle on süüdi tulekahjus, milles hukkus mustlaslaps, aga mitte ükski Ballinakelly elanik ei söandanud mainida tema nime, kui politseinik neid küsitles. Michael Doyle oli metsik ja ähvardav, ta võis inimese juba ainult oma kalkide mustade silmade pilguga maatasa teha ja Ballinakellys polnud ühtegi meest, kes tahtnuks tema raevu õhutada. Küla asus Michaeli ja proua Doyle'i kaitsele. Vanaproua Nagle ja Badger Hanratty kinnitasid, et tol ööl oli Michael kodus. Aga Michaeli piinad alles algasid. Noreen oli sosin tema luupainajates ja plekk tema südametunnistusel, süütunne muutis tema lubjastuva südame veel mustemaks. (lk 68-69)

• George, Leona, Vivien ja Celia olid ära hellitatud, nende ümber hõl­jus ebameeldiv õhkkond, et neile on kõik lubatud. Tüdrukud saabusid alati paksudes mantlites ja mütsides, villased õlasallid tihedasti ümber mähitud, kaebasid valjusti külma üle ja tormasid tule ette kössitama, justkui oleksid just tulnud troopikast. Beatrice'il olid kaasas lisatekid ja külmetavate jalgade tarvis voodisokid. "See on seiklus," hüüatas ta tütardele, kui nood torisesid niiskete linade ja magamistubades oleva nõrga, kuid eksimatult äratuntava hiirelõhna üle. Aga peagi haaras neid kaasa iirilik eluviis - öö läbi tantsimine, kriket laitmatult pügatud murul, tennis muruväljakul, ilusa ilmaga piknikud rannal, õhtusöögid lossis koos kohalike aristokraatidega, pihku itsitamine nõbude käitu­mise ja nende veidrate sõprade üle. Peagi hakkasid kohalikud poisid Leonale ja Vivienile külge lööma, sest tüdrukud polnud mitte ainult blondid ja ilusad, vaid ka rikkad ning sellise allakäiva ühiskonnakihi jaoks nagu angloiirlased oli inglise raha vastupandamatu. (lk 71)

• Celia vanaema oli lopsakas pealaele kuhjatud paksude hallide juuste, pitsikuhjade taha varjatud suurte lontis rindade ja laiade liigesepõletikust näritud puusadega naine. Ta oli pikk ja tugev ning suurem oma abikaasast, kes oli miniatuurne nii pikkuselt kui ka keha­ ehituselt ja väikese näoga, kus domineerisid uhked valged vuntsid. Augusta lemmikteema oli surm ja mitte kellegi teise surm ei lummanud teda nii väga kui tema enda oma. "Ma olen terve elu ainult teistele ja mitte iseendale mõelnud ja siin ma nüüd olen terve elutäie kahetsuse ja purunenud unistustega. Oh, kui saaks uuesti noor olla," ohkas ta. "Kui ma olin alles noor tüdruk, mõtlesin, et vanadus ei jõua üldse kunagi kätte, aga nüüd olengi juba haua äärel." Ta ei märganud, kuidas Leona ja Vivien silmi pööritavad. "Kui te keset ööd hääli kuulete, siis ärge muretsege, lihtsalt mina räägin jumalaga." (lk 76-77)

• Kitty kõigest sonkis taldrikul toitu. Ta suutis mõelda ainult konnast. Victoria ja Elspeth muudkui vahtisid teda ja naeratasid nii, nagu teaksid midagi, mida tema ei tea. Siis märkas Kitty korraga karpi. See oli asetatud otse ema ette. Tal kadus veri näost, kui ta taipas, et õed olid avastanud karbi läbi halli tulles. Ta tabas Elspethi pilgu, aga õde vaatas kõrvale, enne kui Kitty jõudis teda oma raevuka pilguga vahele võtta.

Läks aega magustoiduni, enne kui Maud kommikarbi kätte võttis. Kitty kahvatas, kui ema sinna uurivalt sisse kiikas. "No tõesti, Beatrice, sa hellitad meid ära nende hõrgutavate kompvekkidega." Ja siis tegi ta karbi lahti. Kittyl jäi hing kurku kinni. Elspeth ja Victoria irvitasid võidukalt. Celia, kes alles nüüd karpi märkas, lahvatas tulipunaseks. Hetkeks tundus, et aeg on laua kohal seisma jäänud, viivitades, kuni Maud nägi konna ja tal kulus veel hetk, et taibata, mis see on. Siis ahmis ta õhku ja karjatas hirmunult: "Konn!"

Elspeth ja Victoria püüdsid näida üllatunud ja vahtisid süüdistavalt Kittyt. Harry üritas naeratust maha suruda - ta ei saanud midagi parata, et väikese õe üleannetus oli lõbus. Maud lõi karbi kaane kähku kinni ja neelatas, püüdes enesekontrolli tagasi saada. (lk 78)

• Maailmas pole midagi võrreldavat Iirimaa suvega. Õhk on kergest vihmast niiske, täis kanarbiku ja rooside lõhna ning sellel viljakal maal ookeani rikkaliku toidulaua ääres elavate merelindude häälitsusi. Kui päike paistab, on üllatavalt soe. Pärast vihma, kui pilved hajuvad ja paljastavad indigosinise võlvi, on taevas selge, särav ja puhas. Päike loojub suursuguse flamingoroosa ja leegitsevpunase värvimängu saa­tel ja sel hetkel, kui hääbuv päev sulab kokku horisondiga, muutes vee sulakullaks, võib tõesti uskuda, et ei maa peal ega taevariigis ole midagi kaunimat. (lk 80)

• [Grace:] "Vaata, seal on Põõsad, Adeline'i naljakad õed. Lähme ütleme neile tere."

"Kaks kõige tobedamat naist, keda kunagi olen kohanud," väitis söör Ronald ebaviisakalt. "Nad tuleks juuripidi välja kiskuda. Mine ja rohi seal korralikult. Mina katsun ennast mujal lõbustada." (lk 82)

• "Eks ole ju tore ball, Grace," ütles Laurel, kui leedi Rowan-Atkinson ligi astus.

"Loss on küünlavalgel nii ilus," täiendas Hazel vaimustatult.

"Kas te ballisaali olete juba näinud? Nad on seal kolm päeva kütnud, et niiskusest lahti saada," rääkis Laurel. "O'Flynnil ja tervel hulgal poistel kulus kolm nädalat, et kroonlühtrid allavõtta ja kõik osad läikima lüüa. Kujutlege vaid neid küünlaid - aga mõju on tõesti muinasjutuline." (lk 82-83)

• "Mis see siis nüüd oli?" küsis Laurel.

"Ta ei ole just eriti õnnelik," leidis Hazel.

"No tema juba sündis õnnetuna," ütles Laurel. "Ma olen alati arva­nud, et ta on külm naine."

"Jah, tõepoolest. Ikka väga külm." Hazel ohkas. "Vaene Bertie. Loodan, et ta leiab mujalt lohutust."

"Mu kallis, selles ju asi ongi. Kui ta leiaks lohutust kodust, poleks naisel ju põhjust kibestunud ollagi." (lk 84)

• Kitty oli liigagi julge. Kui Celia taganes, siis Kitty ei suutnud uudis­himust võitu saada, keeras uksenuppu ja lükkas ukse paokile. See, mida ta nägi, oli nii kohutav, et tema julgus kadus viimseni. Isa oli nelja pos­tiga voodis, püksid alla tõmmatud, ja surus ennast Grace'isse, kes oli pahkluudest kokku haagitud jalad talle ümber põiminud. Grace polnud isegi kingi jalast võtnud. Kitty tundis jälestust. Barton lipsas läbi seina. Hetke pärast seisis ta kaminasimsi kõrval. Ühe käeliigutusega pühkis ta keraamilise lamburneiu põrandale. See maandus valju kolksatusega ja purunes tükkideks. (lk 87)

• ridie istus voodiserval ja vaatas aknast kuud. Kuu oli ümar ja paks, justkui oleks rase ja sündimas oleks palju väikesi kuusid. Bridie vaatas seda mõnda aega, olles saladuslikkusest hüpnotiseeritud. Nii kõrgelt taevast nägi kuu kindlasti poolt maailma. Maid, kuhu Bridie kunagi ei satu, inimesi, kellega ta kunagi ei kohtu, meresid, millel ta kunagi ei seila. Kas tema elu kulgebki alati siin Ballinakellys, mööda ema poolt hästi sisse tallatud rada? Kas teda võis oodata ka teistsugune tulevik, kui ta vaid suudaks leida võtme, millega salauks lahti keerata? Kas tuligi lihtsalt otsida? Aga kust ta peaks alustama? (lk 87)

• Lisaks ärevusele sõja pärast Saksamaaga tundis Maud end ebakind­lalt maal, mille rahvas pidas võitlust oma inglastest rõhujate vastu. Äärmuslike iiri rahvuslaste siin ja seal Briti riiki trotsivad rünnakud tekitasid riigis rahutu ja ebastabiilse õhkkonna, mistõttu Maud tundis, et tahab pugeda sügavamale teki alla ja meenutada vanu häid aegu, mil võimas Briti impeerium oli valitsenud ülimuslikult. Ta lootis, et hullumeelne soov autonoomia järele jääb soiku, olid ju iirlased tsiviliseerimata kamp, kes vajasid hädasti karmi kätt. Kas nad siis ei teadnud, mis neile hea oli? Maud tahtis nii väga, et Bertie oleks kodus ja saaks teda julgustada. Äiast polnud mingit abi, tema muudkui siunas "neetud paavstimeelseid" ja uskus aina paranoilisemalt, et nood hiilivad metsas, oodates võimalust üle lossimüüridest ronida ja neile kõigile ots peale teha. Äia üle mõisamaade kajavate püssipaukude kaja ei muutnud ole­mist kuidagi turvalisemaks. Kui üldse midagi, ajasid nad Maudi veel sügavamasse masendusse. (lk 91)

• Kitty oli kangekaelselt ikka iirlane. Ta armastas küll väga oma vana­isa, kuid tolle jälestus katoliiklaste vastu oli midagi, mida ta ei suutnud mõista ega andestada. Kitty oli veetnud liiga palju aega koos Bridie ja Jackiga, et mitte tunda Iirimaa vaeste tegelikku olukorda ja rahvuslaste täiesti mõistetavaid põhjusi, miks nad soovisid ise ennast valitseda. (lk 93)

• Grace polnud mitte ainult isa ära võrgutanud, ta oli ka reetnud Kitty ema, kes pidi justkui tema sõber olema - ja sõprusest teadis Kitty kõike. Kuigi Kitty polnud Maudi eriti kiindunud, oli teda kasvatatud olema ustav ning meeldis see tüdrukule või mitte, ta kuulus Maudile. Olles liiga noor, et mõista ema kibestumise segapundart, mõistis ta siiski reetmist. See lõhnas tugevasti nagu sibul, ta oli tundnud seda iga kord, kui leedi Rowan-Hampton külas käis, ning enne seda, kui ema depressiooni langes ja voodisse jäi, oli seda juhtunud kolm korda nädalas. Nüüd, kui Bertie sõdis Flandrias ja Maud toibus Inglismaal, ei käinud Grace enam külas nii sageli, aga Kitty nägi teda jahil ning tal õnnestus alati eemale lipsata, kui Grace lähedusse juhtus. Söör Ronald koos poegadega oli samuti sõtta läinud ja Grace talus oma kurvastust hästi. Tema must ratsakostüüm tõi ta kahvatu naha ja roosad põsed hästi esile ning must loor ulatus täpselt ninaotsani, nii et suur sensuaalne suu naeratas ahastavas näos vapralt. (lk 94)

• [Grace:] Naine kibrutas kulmu. "Vastik sõda!" hüüatas ta korraga ja keeras näo ära. "See võtab meilt kõigilt oma osa. Mis on veel tähtsam kui inimesed, keda me armastame?" Grace ohkas ja kui ta uuesti Kitty poole vaatas, lõõmasid tema pruunid silmad nii ägedalt, et see rabas tüdrukut. "Armastus oma maa vastu, vaat mis! Jah, Iirimaa vastu. Meie tuleme ja läheme ning meist ei jää muud kui mälestused laste peas, aga needki tuhmuvad ja lõpuks oleme läinud, nagu poleks kunagi elanudki. Aga Iirimaa oma ilus ja traagilisuses jääb püsima. Ma loodan, et me võidame selle sõja, aga ärme unustame, et meie oma maal käib kestev sõda, millest ei saa mööda vaadata. Ma tean, et sa oled sellega nõus, Kitty. Selles osas oleme õed, eks ole?" (lk 95)

• "Kas soovid lonksu laukaploomidžinni?" küsis Kitty ja ulatas Jackile lapiku pudeli, mida isa jahil kaasas kandis.

"Võtaksin tõesti," vastas Jack naeratades. Ta vaatas hõbedast pudelit, imetledes esiküljele graveeritud Deverillide vappi ja Bertie Deverilli nimetähti. "Kena," täheldas ta heakskiitvalt noogutades.

"Seestpoolt on veel kenam," naljatas Kitty, vaadates, kuidas Jack võtab lonksu.

Siis ulatas Jack pudeli Bridiele, kes raputas ägedalt pead. "No kuule. Võta natukene. See on väga magus," keelitas poiss.

Jackile, keda Bridie üle kõige imetles, ei suutnud ta ära öelda. Ta võttis pudeli, mis alles hetke eest oli Jacki huuli puudutanud, ja tõstis huulile. Bridie neelas džinni ja hakkas köhima. "See ju kõrvetab!" kaebas ta punaseks tõmbudes. Kitty ja Jack naersid selle peale.

"Küll sa ära harjud," arvas Jack, võttis pudeli tagasi ja jõi veel ühe lonksu. (lk 97)

• Sel õhtul ronis Kitty puust treppi mööda üles lossi läänetorni. Ta leidis Bartoni tema tavalisest toolist, jalad pingile tõstetud, kus ta vahtis tõsiselt enda ette, otsekui uneledes oma ammu kadunud elust. Kui Kitty sisse astus, tõstis Barton pilgu. Tema näolt paistis üllatus. "Ma tean, et pole siin hulk aega käinud," alustas Kitty salli õlgade ümber koomale tõmmates. Tõsiasi, et Kitty polnud Bartoniga neli aastat rääkinud, ei lugenud vaimule midagi, sest aeg ei tähendanud talle üldse midagi.

"Ma püüdsin sind takistada," lausus Barton tõrksalt. "Sa ei kuulanud."

"Olin uudishimulik ja pidin oma uudishimu eest maksma," vastas Kitty tõsiselt. "Mul on sinu abi tarvis."

"Jälle?"

"Seekord on ikka tõesti tarvis."

"Mina ei saa kedagi aidata, iseennast veel kõige vähem."

"Aga saad ju küll. Ma nägin, kuidas sa ühe iluasja kaminasimsilt maha pühkisid. Kui sa oma mõttejõu kokku võtad, siis suudad kindlasti mu guvernandi lossist minema hirmutada."

Barton irvitas. Mõte meeldis talle. "Kui sa seda tahad."

"Mind paneb imestama, et Egerton pole teda juba minema peletanud."

"Egerton on laiskvorst, Kitty. Temast polnud juba eluajal midagi kasu ja surnuna on veel vähem. Et õel olla, tuleb pingutada."

"Siis tänan sind pingutuse eest juba ette."

Kogu Bartoni õelus ja tusk kajastusid tema irves. "Arvesta, et asi on tehtud." (lk 99-100)

• Kitty jälgis preili Grieve'i nagu saaki jälitav leopard. Naine nägi nüüd vana välja. Tema kahvatud huuled olid kahanenud peaaegu olematuks, põsesarnad tungisid esile, jume oli muutunud kollakaks. Lõplikult oli kadunud noor naine, keda Kitty oli uksepraost näinud kirja kohal nutmas. Tüdruk imestas, miks sellistele naistele nagu tema ema ja leedi Rowan-Hampton näis Iirimaa mahe vihm tulevat kasuks, kuid preili Grieve'i naha muutis see karedaks, nii et see oli nagu vana parknahk. Kunagi oli Kitty arvanud, et tema guvernant on sama vana kui ema, nüüd tundus ta isegi vanem kui vanaema, kelle ilmekas nägu oli ikka veel kena ja nooruslik. (lk 101)

• "Kui vana te olete, preili Grieve?" küsis Kitty häbematult.

Preili Grieve jäigastus. "See oli väga ebaviisakas."

"No kuulge, preili Grieve, me oleme teineteist juba palju aastaid tundnud ja ma pole enam laps. Kas me ei võiks olla sõbrad?"

"Ma ei mõista, miks sa arvad, et sõbraks olemine annab sulle õiguse teada minu vanust," vastas preili Grieve ja tema šotipärane hääldus pigistas täishäälikutest eluvaimu välja.

Kitty naeratas laialt. Preili Grieve oli vananedes kokku tõmbunud ja kuidagi haavatavaks muutunud ning Kitty tundis, et tal on kahju sellest naisest, kes oli kunagi tema elu põrguks muutnud. Ta pilutas silmi. "Ma arvan, et te olete viiskümmend," lausus ta, uskudes, et tegi preili Grieve'ile suure komplimendi.

Guvernandi põskedele ilmus kaks punast laiku, mis hakkasid laiali val­guma nagu tint kuivatuspaberis. "Sina arvad, et ma olen viiskümmend?" Ta põrnitses Kittyt uskumatult. "Ma olen kolmkümmend kaheksa," tea­tas ta lämbuval häälel. Kitty ei teadnud, mida öelda. Ta vaatas jubedus­tundega, kuidas preili Grieve nihutas tooli ja tõusis. Ta keeras selja Kitty poole, aga tema õlgu läbinud värin ei jätnud kahtlustki, et Kitty oli teda rängalt solvanud. (lk 101-102)

• "Kitty-kullake, kas preili Grieve juba lõpetas sinuga?"

"Ma kardan, et solvasin teda," lausus Kitty ohates ja libistas sõrme­dega üle klaveri läikiva pinna. "Ütlesin talle, et minu arvates on ta viiskümmend, aga tegelikult on ta kolmkümmend kaheksa. Ta ei näe ju välja nagu kolmkümmend kaheksa."

"Sellist viga on lihtne teha," kostis vanaema. "Aga minu meelest pole naisterahva vanuse arutamine mingil juhul mõistlik."

"Me pole temaga teineteisele kunagi meeldinud," tunnistas Kitty. "Ta on kõige naljavaesem inimene, keda ma tean."

"Ma mäletan, et ega mulle ka minu guvernant eriti ei meeldinud. Nad on kõik veidrat tõugu."

"Aga miks nad nii veidrad on?"

"Sest nad on haritud naised, kes pole mingil põhjusel abiellunud. Nende ainus võimalus elatist teenida on guvernandi või seltsidaamina. Mul on neist kahju. Kindlasti on väga halb tunne, kui ei saa oma majas perenaine olla."

"Preili Grieve on kõige kurjem inimene, keda näinud olen," torises Kitty.

Adeline vaatas lapselast elukogenult. "Mu kallis, sa peaksid talle kaasa tundma. Ebasõbralikud inimesed on õnnetud inimesed ja ma usun, et preili Grieve on väga õnnetu."

"Ma ei usu, et õnnetu olemine õigustab julmust, vanaema."

"Ei õigustagi, aga selgitab küll. Preili Grieve on elus kindlasti kohuta­vaid pettumusi talunud. Ma arvan, et sinu õnn, Kitty, ainult tuletas talle tema ebaõnne meelde. Ja kuigi on raske sellist asja mõista ja andestada, peaks minu meelest siiski püüdma seda teha." (lk 102)

• Kitty mõtles preili Grieve'ile ja tema süda täitus kaastundest. Too oli enneaegu vananenud naine, kellel polnud muid väljavaateid, kui õpetada Kitty-suguseid tüdrukuid. Kitty mõtles, kas tõesti oli guvernandi õnnetu olek ta julmaks muutnud. Kui preili Grieve oleks abiellunud mehega, kes oleks ta õnnelikuks teinud, kas ta oleks siis lahke? (lk 103)

• Korraga lõhestas õhku terav käriseva varjundiga kriiskamine. Kitty ja Jack vaatasid mõlemad metsa poole. "Banshee!" sosistas Jack süngelt.

Kitty kuulis mütsatust - justkui oleks kartulikott väga kõrgelt alla kukkunud. "See ei olnud Banshee, Jack." Nüüd oli Kitty kord kahva­tuda. "Oh jumal!" Kitty tuikus veidi ja Jack sirutas käe, et teda toetada.

"Mis see siis oli?"

"Sa pead ära minema, Jack. Kohe!" Ta nügis Jacki ärevalt. "Palun."

"Aga..."

Kitty vaatas Jacki hirmunud pilgul. "Mine ära, Jack. Enne kui keegi teada saab, et sa üldse olid siin. Mine!"

Jack koperdas pimedusse ja kadus. Kitty läks aeglaselt lossi taha, temas tõstis pead halb eelaimus. Süda tagus rinnus ja kurgus pigistas, sest ta juba teadis, mida ta leiab. Ta tundis seda kõhusopis ja teadis kurku kerkivast sapist. Ja ta ei eksinud. Külmunud maapinnal lebas hunnikus preili Grieve.

Kitty vajus tema keha kõrvale põlvili. Väriseva käega kobas ta naise randmelt pulssi otsida. Seda polnud. Näis, nagu oleks tegemist lastetoa põrandale visatud katkise nukuga. Kitty tundis kahetsuse ja süütunde lainet ning tema põski kõrvetasid kuumad pisarad. Ta tahtis naise käte vahele haarata, aga ei saanud, sest nad polnud kunagi olnud sõbrad, seega võttis ta hoopis iseendal ümbert kinni ja hakkas nutma. Selle lühikese aja jooksul enne abi kutsumist ei mäletanud Kitty midagi preili Grieve'i julmusest, vaid ainult naise nooruslikku nägu ja vaikseid pisaraid, mida ta valas põlvedel lebava kirja kohal. (lk 105)

• Kitty voltis kirja kokku ja pani ümbrikku tagasi. Siis pühkis ta silmi ja vaatas kaminatulle. Ta vaatas leeke, kuni tuli oli kustunud ja sellest oli jäänud vaid tuhk.

Kitty oli vahtinud tulle, kuni silmad hakkasid vett jooksma. Kas preili Grieve tappis ennast, kuna teda ootas ees armastuseta elu? See polnud tõenäoline, arvestades, et kirja oli ta saanud juba neli aastat tagasi. Kas ta tegi seda sellepärast, et Kitty oli öelnud, et ta näeb välja viiekümneaastane jata taipas korraga, et on enneaegu muutunud vanaks naiseks? Kas ta oli olnud nii kohutavalt õnnetu kõik need aastad? Kas Kitty oli ainult enda peale mõelnud? Kas see oli tema süü? Kitty istus javärises, kuigi kamina ees oli soe. (lk 108)

• Barton kibrutas kulmu. "Sa arvad, et minul on midagi tegemist sel­lega, mis juhtus?" küsis ta.

Kitty sattus segadusse. "No kas siis ei ole või?"

"Ei ole," kinnitas Barton. "Aga sa said ju nii või teisiti seda, mida tahtsid."

"Ma ei tahtnud, et preili Grieve sureks!" kargas Kitty vaimule vihaselt näkku. Siis hammustas ta huulde ja jätkas vaiksemalt. "Ma ei tahtnud, et ta surnuks hirmutataks."

"Oh, teda ei hirmutatudki surnuks. Hoopis vastupidi."

"Millest sa räägid?”

"See mees, kes tema magamistuppa ilmus, kena kutt, kuigi minu maitse jaoks veidi liiga sentimentaalne..."

"Kes see oli?"

"Mingi sõdur, kes sõjas surma sai, vaene vennike." Kitty tundis, kuidas mööda nahka hakkavad jooksma külmavärinad. "Ta oli püüd­nud juba mõnda aega naise tähelepanu köita. See on meile, surnutele, üsna pingutav." (lk 110-111)

• Teenijad ei tohtinud lossidaamide ja -härrade juuresolekul kunagi oma häält kuulda lasta. Trepil pidid nad alati teed andma pereliikme­tele ja muudele kõrgemast soost inimestele. Kui mõni daam või härra nendega rääkis, pidid nad vaikselt seisma, ise ei tohtinud nad kunagi esimesena juttu alustada ega oma arvamust avaldada, isegi mitte head ööd öelda. Teenijad pidid olema nagu vaimud ja tegema tööd nii, et neid pole nähagi - otsekui vaiksed haldjad. (lk 113)

• Bridiel oli palju õppida ja leedi Deverilli toatüdruk preili Lindsay õpetas teda innukalt, uskudes kindlalt, et latti tuleb kõrgel hoida, kuigi pal­jud vanast kaardiväest olid juba liiga tudisevad, et oma tööd korralikult teha. Toatüdrukuna alustas Bridie päeva varase tõusmisega, et tuua oma emandale tass teed. Ta pani valmis vanni, kandes sinna mannergutega vett, ning sättis ootama kõik, mida Kitty riietumiseks vajas. Siis sõi ta ise majapidajanna toas hommikust ja ootas kellahelinat, mis teda kohale kutsuks, ning kuna kutsujaks oli tema sõber Kitty, tuli see kellahelin peaaegu otsekohe. Bridie pidi selgeks saama soengutegemise, kleidiõmblemise, pakkimise, kleitide, saabaste, kingade, kinnaste, kübarate, tanude, ratsakostüümide ja ballitualettide eest hoolitsemise ning parandamiskunsti. Ta õppis pesema pitse ja peent linast, kinnitama saabastele nööpe ja vahetama Kitty ratsutamiskübaratel sulgi. Preili Lindsay oli väga uhke oma kõrgete standardite üle, aga Bridie avastas, et temagi võib väga hoolikas olla. Bridie pisted olid nii väikesed ja korralikud, et preili Lindsay jäi lausa sõnatuks, ja neljateistaastase tüdruku kohta, kellel polnud mingeid kogemusi kallite kangastega, hoolitses ta Kitty riiete eest muljetavaldavalt hästi. Bridie oli kuulekas, kohusetundlik ja võimekas. (lk 113-114)

• "No kas härra Trench kavatseb siis sulle Iirimaa ajalugu õpetada või mitte?" küsis Bridie.

"Tal ei jää muud üle. Panin käed rinnale risti ja hakkasin laulma niipea, kui tema hakkas brittide seisukohalt Oliver Cromwelli kohta seletama. Ta ei muianudki selle peale. Lõpuks andis ta järele. Nüüd õpin selle maa ajalugu Iiri patriootidelt nagu Robert Emmett, kes võitles brittide vallutuse vastu. Seitsesada aastat on iirlased brittide all kannatanud. Minu perekond on esimeste vallutajate järglased. Nad ajasid kohali­kud elanikud soodesse ja metsadesse teisel pool Shannoni jõge ning Connaughti, parimad maad võtsid nad endale. Ma ei tundnud üldse minu enda ajalugu, Bridie. Ei teadnud sedagi, mis juhtus siinsamas Deverilli lossis." Kitty ohkas raskelt, otsekui oleksid värsked teadmised koorem, mis rõhub raskelt tema südametunnistust. "Ta hoiatas, et ma vanaisale ei räägiks." Kitty hakkas naerma. "Vanaisa kardavad kõik. Võib-olla sellepärast, et tal on püss ja ta ei karda seda kasutada!" (lk 116)

• 1915. aasta edenedes sai selgeks, et pole erilist lootust, et sõda lõpeks. Inimesed õppisid kartma punaste tunnustega sinises vormiriides poisse, kes telegramme kätte toimetasid. Leinajad kandsid musta sidet ümber käsivarre ja kaotusvalu oli neile igaveseks näkku söövitatud. Kõigis Iirimaa kirikutes loeti lootusepalveid ja nii katoliiklased kui ka pro­testandid tundsid leinates samasugust südamevalu. (lk 116)

• Kui Maud võrdles Kittyt kehva haridusega Victoria ja Elspethiga, oli ta oma noorima peale pahane, et too oli nii lühikese aja jooksul härra Trenchi õpetusest nii palju kasu saanud. Laps, keda ta oli püüdnud kõigest hingest silma alt eemal hoida oli nüüd kõigile suurepäraselt näha jahaavale raputas soola veel see, et ta oli väga edukas. Kui nüüd keegi tuleks ja kiidaks, kui suurepärane Kitty on, hakkaks ta karjuma. Laurel oli öelnud, et Kitty mängib vapustavalt hästi kaarte. Hubert oli seletanud vaimustatult, et ta on hobuse seljas kartmatu. Kitty tantsib kaunilt, oli Hazel märkinud pärast tunnistust, et oli teda ise õpetanud. Maud polnud nendest väidetest väljagi teinud ja oli teisi tütreid esiplaanile surunud. Ta rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et Elspethi oli Londonis imetletud ja tal oli nii palju kosilasi, et neid ei jõua kokkugi lugeda. Mainimata jäeti tõsiasi, et ainuke tege­likult huvitatud noormees oli tähtsusetu baroneti kolmas poeg, kes sõdis praegu koos kõigi teiste kõlblike noormeestega rindel. (lk 118)

• Kitty lasi kardina lahti ja läks vaikselt uksest välja. Oma tuppa jõudnud, vajus ta vabisedes voodile. Ta teadis, mis asju ajas isa suveballi õhtul leedi Rowan-Hamptoniga, aga kas on siis võimalik, et Harry tegi sedasama Josephiga? Tema meelest mitte. Nad lihtsalt kallistasid - ja miks poleks ustav teener võinud Harryt lohutada? Aga kui Kitty teki alla puges ja küünla ära puhus, tundis ta vaistlikult, et see, mida Harry jaJoseph tegid, on vale, lõppude lõpuks polnud kummalgi midagi seljaski ja hirm nende silmis rääkis selget keelt. Aga Kitty oli meister saladusi hoidma. Ta valvab seda hoolega, nii nagu ta valvab teisigi. Ta tundis ennast tugevana, et nii palju teadis. (lk 119-120)

• 1916. aastaks oli lootus, et sõda peatselt lõpeb, täiesti kadunud. Lahinguid peeti Euroopas ja Lähis-Idas ning mõlema poole kaotused olid tohutud. Sõdurid uuristasid ennast kaitsekraavidesse nagu näri­lised ja edu ei paistnud kusagilt, ainult surm. Ja kui Ballinakellys oli aina rohkem musti linte leinavate emade ja naiste varruka ümber, siis Deverilli lossi polnud surm jõudnud. Deverillid palvetasid oma kallite turvalisuse eest ja püüdsid ise normaalselt edasi elada, sest mida muud saanuksid nad teha? (lk 122)

• Aga 1916. aastal tabas Iirimaad lihavõttenädalal oma tragöödia. Iiri vabariiklaste ülestõus, mille eesmärgiks oli lõpetada Briti ülemvõim, tõi Dublini tänavatele tulevahetuse. "Neetud lammutajad," müristas Hubert maruvihaselt ja viskas The Irish Timesi käest. "Kas maailmas pole veel küllalt verevalamist!" Aga Kitty oli salamisi elevil. Iiri mässulised olid haaranud oma kätte Dublini tähtsamad kohad ja kuulutasid Iiri Vabariigi Ühendkuningriigist sõltumatuks. Kuus suurepärast päeva tundus, et nad võidavadki, aga siis surus Briti armee ülestõusnud suurtükkidega maha ja mässulisi langes nagu odrapäid.

"Jumala ja lahkunud põlvkondade nimel, millest tulevad vanad oma­riikluse traditsioonid, kutsub Iirimaa meie kaudu oma lapsed ühise lipu alla ja astub välja oma vabaduse eest," luges Kitty avaldusest, mille Jack oli talle andnud ja millele olid Dublini peapostkontoris alla kirjutanud lihavõtteülestõusu seitse juhti, kes olid kuulutanud ennast Iiri Vabariigi ajutiseks valitsuseks.

"Kolm neist lasti maha," ütles Jack Kittyle tõsiselt, noppis raokese nõmm-liivateed ja hõõrus seda nimetissõrme ja pöidla vahel.

"Nii kahju," lausus Kitty tõemeeli. "Mis sa arvad, kas nad lastakse kõik maha?"

"Kõik need küll, kes sellele paberile alla kirjutasid, ja ma arvan, et teisi ka veel. Võib-olla lastakse üldse kõik maha."

"Kindlasti on jube niimoodi surra," sõnas Kitty vaikselt.

"Mina saaksin pigem surma lahingus, kui et mul seotaks silmad kinni, rinnale kinnitataks väike valge lapp, et näidata, kus süda on, ja siis laseks laskekomando mu maha."

Kitty võpatas. "Kas nii nad teevadki?"

"Iiri Kodanike Armee pole Briti armeele võrdne vastane, Kitty. Neid oli ainult kaks tuhat kahekümne tuhande sõduri vastu. Neil polnud ju vähimatki võimalust!" (lk 122-123)

• "Ühinesin vabatahtlikega, Kitty. Ballinakellys on meid umbes viis­kümmend, aga nagu ütles Napoleon: "Sõjas ei loe mehed, vaid mees.""

"Kust sina tead, mida Napoleon ütles?" küsis Kitty naeratades.

"Kuulsin kusagilt," kostis Jack kaitsesse asudes. "Kõik pole ju nii kehva haridusega kui mina."

"Ma tahan ka selles osaline olla."

Jack vahtis Kittyt hämmastunult. "Sina oled inglane, Kitty. Sa kuulud nende hulka."

Kitty kargas talle maruvihaselt näkku. "Ma olen iirlane, Jack, sa tead seda küll. Kas sa arvad, et ma oleksin sinu sõber, kui ma oleksin üks nendest? Kas sa tõesti arvad nii?" (lk 124)

• "Sadadest arreteeritutest hukati ainult neliteist," torises Hubert hommiku­söögi juures, visates lehe käest. "No ma ütlen küll! Neetud mässulised! Kogu nende paganama kamp tuleks maha lasta." Hubert turtsus raevukalt ja lahkus söögitoast. (lk 125)

• Kitty kutsuti härra Trenchi tunnist ära ja uudis tehti talle teatavaks. Mingil seletamatul põhjusel oli ta uskunud, et tema peret surm lahingu­väljal ei puuduta. Ta oli endale öelnud, et Deverillid ei võitle eesliinil. Nad olid alati olnud erilised - kuid sõjas pole keegi eriline. (lk 126)

• Kõige raskem asi seoses Ruperti surmagaoli see, et polnud surnukeha, mida matta. Tema kodu oli suletud nagu haud, sest see oli Deverilli mõisa osa ja Adeline ei suutnud tema asju kokku korjata ega talunud mõtet, et keegi teine võiks seal elada. Ta korraldas Ruperti auks väikese mälestusteenistuse Ballinakelly Püha Patricku kirikus, mille juurde kogunesid austust avaldama paljud kohalikud ja rentnikud. Seal Adeline märkaski, kui nälginud nad kõik välja nägid. Ta vaatas õuduses laste kondiseid kehi ja kõhnu nägusid, mõeldes, miks ta polnud seda varem tähele pannud. See vaatepilt tiris ta leinast välja ja sundis tegutsema. Ta korraldas, et tema ja Kitty sõidavad järgmisel hommikul külla, kaarik täis toidukorve rentnike tarvis. Aednike abiga puistasid nad kasvu­hooneid, et saada köögivilja, ning ta andis proua Doyle'ile korralduse küpsetada pätside kaupa soodaleiba.

See heategu võeti nii tänulikult vastu, et Adeline võttis vaeste eest hoolitsemise oma südameasjaks. See aitas tal leina alla suruda, ta mat­tis kurbuse tegevuse ja sihikindluse alla. Aiad olid piisavalt suured, et anda palju rohkem saaki, märkis Adeline, ning andis korralduse, et külvata tuleb rohkem seemneid, siis taimede eest hoolitseda ja hiljem saak kokku koguda. "Vale on seda kõike endale hoida." Hubert ähkis ja puhkis nagu vana vedur, kurtes, et naise ettevõtmine vaeseid päästa viib nad pankrotti.

Kui pere suvel kokku sai, pani Adeline naised tööle. Läinud olid päevad täis kroketit ja tennist, pidulikke õhtusööke ja lõunaid, rambeid õhtupoolikuid, mil mängiti päikesevarjude all kaarte. Inimestel oli abi tarvis ja nad aitasidki neid, päästes nälgimisest, just nagu oli teinud ka Adeline'i ämm näljahäda ajal oma supiköögiga. (lk 127)

• Adeline vajus tagasi apaatiasse. Tundus, nagu oleks istutamine ja korjamine ta energiast tühjaks imenud. Septembris saabusid tavalised juhutöölised puuvilja noppima. Aedades oli õunu, viigimarju, pirne, ploome, murakaid, maasikaid ja sõstraid ning Adeline pigistas silma kinni nende suhtes, mis korjamise ajal ära söödi, ning kivide suhtes, mida töölised kottidesse panid, kui oli aeg neid kaaluda, enne kui tasu välja maksti.

Ta istus oma väikeses elutoas teisel korrusel, kuulas grammofoni­muusikat ja jõi kanepiteed, mida ta kasvatas, et närve rahustada. Sealt Kitty ta õhtuti leidiski, kui Hubert oli ikka veel väljas. Adeline näis nüüd hapram ja vanem, kui ta oli seadnud end sisse suures tugitoolis ja vaatas leekidesse, otsekui lootes sealt vastuseid leida. Turbasuitsu ja taimetee magus lõhn andis toale lohutava aura, Kittyle meeldis seal koos vanaemaga istuda ja lugeda. Ta nautis klassikalise muusika rahustavaid helisid ja vanaema tuttavat kohalolekut. See oli mõnus ja lõõgastav tuba, eemal ebakindlusest, mis lõhestas sõdivat maailma. (lk 128)

• "Aga mis siis saab, kui Iirimaa võidab kätte iseseisvuse?" küsis Kitty.

"Kas me peame siit ära minema ja hakkama Inglismaal elama?"

"Muidugi mitte. See, et toimub revolutsioon, ei tähenda veel, et me ei saa enam siin edasi elada. Meid ei saa siit hobustega ka välja tirida. Me kuulume siia ja issand ise teab, et me oleme väärt, et jääda. Me hoolitseme oma rentnike eest ja austame neid, kes tahavad vabaks saada..."

"Vanaisa ei austa ju."

Adeline'i pilk libises sinna, kus Kitty istus diivanil, ja ta pani teetassi kõlksatusega alustassile. "Vanaisa," kõhistas ta uniselt. "Kui Hubert ütleb, et seda ei juhtu, mõtleb ta sellega, et seda ei juhtu, kui tema saab seda kuidagi takistada. Ütlemine ei ole muidugi tegu. Tema kasvas üles, uskudes kuningriigi jõudu ja vägevust. Seda uskusid tema vanemad." Adeline kehitas õlgu. "Ta on ustav kuningale ja kuningriigile, ta lihtsalt ei oska näha asju teisest vaatenurgast. Pane tähele, Ruperti surm avas ta silmad selle suhtes, et ka Briti sõjavägi võib vigu teha. Ja Deverillid pole teistsugused kui kõik ülejäänud. Meid saab tappa nagu teisigi. Ma kardan, et Iirimaal pääseb võidule vägivald, Kitty. Iirlased ei andesta inglastele nende meeste hukkamist pärast lihavõtteülestõusu. Nad suhtuvad hukatutesse kui märtritesse ja pole olemas midagi ohtlikumat kui märter. Märtrid elavad Tir na nÓgis - Igavesti Noorte Maal. Siit tuleb veel kättemaks, ma tean seda."

"Millal see sõda ükskord lõpeb?" ohkas Kitty. "See kestab juba kaks aastat. Keegi peab ju ometi võitma?"

"Mitte enne, kui nad on üksteist maha löönud," kostis Adeline talle ebaiseloomuliku pessimismiga. "Kogu maailma kurja juur on inimese ego. Kui nad kõik suudaksid oma neetud egost kõrgemale tõusta, oleks maailm rahulik paik. Aga nad ju ei suuda. Inimene pole parem kui loom." (lk 129)

• Kitty nägi, et vanaema silmad vajuvad kinni ja pea langeb rinnale. Ta tõusis jaläks tooli juurde ning püüdis tassi ja alustassi kinni, enne kui need Adeline'i jalge ette vaibale kukkusid. Tundes huvi selle magusa lõhnaga taime vastu, mis oli vanaema uimastanud, kallas Kitty kan­nust viimased tilgad välja ja võttis sõõmu. Tee maitses mahedalt, isegi suhkruselt ja Kitty mõtles, et võib-olla on vanaema maitse parandami­seks mett lisanud. Varsti hakkas Kittyl pea ringi käima, ta jõudis veel viimasel hetkel diivani juurde ja vajus patjadele. Peagi hakkas maailm parem paistma. Miski polnud enam tähtis. Ei iseseisvus, ei Jack ega Iirimaa. Kitty võttis veel ühe lonksu ja naeratas. Vanaema oli tõesti nõid ja see siin oli nõiajook. (lk 130)

• Hubert tõstis oma meeleolu säravpunase Daimleri ostuga. See saabus uue ja üleni läikivana Inglismaalt ning tekitas sensatsiooni, kui Hubert Adeline'i ja Kittyt sellega Ballinakellysse ja tagasi sõidutas. Hulgakaupa lapsi jooksis auto järel, vanad naised põrnitsesid sõidukit, justkui oleks see mingist muust maailmast pärit, ja täismehed naersid pead vanguta­des, et küll see lord Deverill on ikka üks kehkenpüks, kuid Hubertil oli täiesti ükskõik, mida temast arvatakse. Teenrid valgusid lossi ette autot vaatama. Bridie polnud varem midagi nii muinasjutulist näinud. Proua Doyle vangutas pead ja arvas, et see auto on saatanast, aga O'Flynn silitas sõrmedega üle kapoti ja meenutas heldinult mängurongi, mille ta lapsena kingiks sai ja mis oli olnud samasugust punast värvi. Kui Hubert pakkus, et sõidutab teda mõisamaadel ringi, muutus O'Flynn jälle selleks väikeseks poisiks ja hüppas eesistmele, justkui polekski kaheksakümneaastane ja vanadusest nõder. (lk 130-131)

• Jack seisis Kitty kõrval ja pööras pilgu silmapiiri poole. "Sina ju näed vaime ja nii edasi - mis siis õieti juhtub, kui me sureme?”

"Me lahkume kehast ja hõljume minema - kohta, kus pole sõda, vägivalda ega vaesust."

"Sa tõesti usudki seda, jah?"

"Ma tean seda, Jack. Sina tead seda samuti, mäletad?"

"Nägu, mida ma aknast nägin - seal oli kummitus. See on teine asi."

"Ei ole. See on seesama. See oli Jonnie Wilson, kes oli sõjas surma saanud ja tulnud tagasi, et näha naist, keda ta armastas. See on ju roman­tiline, või mis sina arvad?"

"Jah, on küll romantiline," nõustus Jack. "Ja sinu meelest tappis preili Grieve ennast, et olla koos temaga?"

"Ma arvan küll."

Jack pööras näo Kitty poole. Päike hakkas loojuma, heites Kittyle sooja merevaigukuldset valgust. "Kui mina sureksin, tuleksin ka tagasi, et olla koos naisega, keda ma armastan. Kui ma saaksin."

Kitty naeratas. "Kelle juurde sa siis tuleksid, Jack?" Aga seda öeldes jäid talle sõnad kurku kinni, sest ta märkas, kui hellalt Jack teda vaatab.

Kitty põsed lahvatasid korraga punaseks ja huuled vajusid üllatusest paokile. (lk 132)

• Võtnud Jackil kaela ümbert kinni ja surunud ennast tema vastu, sulges Kitty silmad ja lasi end vabaks, nautides harjumatuid tundeid, mis hakkasid temast võitu saama. Kui varjud muutusid pikemaks ja kivid hakkasid liigutama, mõistis Kitty, et kuulub Jack O'Learyle niisama kindlalt, kui ta kuulub Iirimaale. (lk 133)

• Bridie märkas Kittys toimunud muutust. Kitty oli äraolev, mõtlik ja ebatavaliselt malbe. Tema terav pilk oli leebunud, ta pöördus sageda­mini akna poole, seisis ja vaatas välja, pilk keerlevail lehtedel ja tormisel merel. Taei pikutanud enam koos Bridiega voodil, naerdes härra Trenchi üle, vaid lebas ja vahtis siidbaldahhiini pea kohal, ohates raskelt, kuid rahulolevalt nagu romantiline kangelanna mõnest ajakirjast, mida Bridie luges. Bridie võis ainult oletada, et Kitty on armunud oma õpetajasse, sest kes siis veel oleks võinud muuta selle taltsutamatu ja trotsliku noore naise selliseks tobuks. (lk 134)

• Sõda lõõmas edasi nagu kontrollimatu metsatulekahju, õgides vali­matult mehi. (lk 134)

• Ta jõudis müüri juurde ja peatus. Vaatas siis ringi nagu kanavargile tulnud rebane, tehes kindlaks, et on ikka tõesti üksi. Kui Kitty oli veendunud, et teda piiluvad ainult puude latvades istuvad künnivare­sed, kükitas ta maha ja tõstis kohalt rohelise samblaga kaetud lahtise kivi. Selle taga kuivas õõnsuses lebas korralikult nelinurgaks kokku volditud valge paberileht. Jack voltis paberit alati samamoodi, kõige­ pealt pooleks ja toppis siis otsad vahele, nii et, kord lahti volditud, ei saanud seda enam kokku keerata. Kitty võttis seelikutaskust kirja, mille ta ise oli kirjutanud, pani õõnsusse ja asetas kivi korralikult avause ette tagasi. (lk 137)

• Kitty luges kirja veel kord läbi ja surus siis pika rahuloleva ohkega südame kohale. Talle ei tulnud pähegi, et tema tulevik Jackiga pole mingil moel kindel. Nad olid teine teisel pool sotsiaalset ja usulist eraldusjoont ning ta teadis suurepäraselt, et temalt oodati abiellumist inglasega. Aga Kitty armastas Jacki ja nende armastus oli küllalt tugev, et lõhkuda kõik tõkked. (lk 137)

• Jack suudles Kittyt uuesti, sügavalt ja kirglikult, justkui teades oma südames, et varsti suudleb ta tüdrukut viimast korda ja et Kitty ei hakka kunagi talle kuuluma. Aga Kitty, kes sellest salahirmust midagi ei teadnud, naeris Jacki tulisuse peale ja ajas pea kuklasse, nii et poiss sai näo tema lõua alla suruda. (lk 139)

• Määratud hoolitsema Kitty ema ja õdede eest, rääkis Molly, et Maud kippus karjuma tütarde peale, kes ilmselt kartsid teda, kuigi vanem oli krahvinna. Eriti kannatamatu oli Maud Elspethiga, tuletades talle igal võimalikul juhul meelde, et Elspeth vananeb ja kui ta endale peagi abikaasat ei leia, jääbki ta riiulile tolmu koguma. Elspeth oli enda kaitseks kostnud, et mehi on ju väga vähe võtta, mille peale Maud oli nähvanud: "Kui sa ei leia hertsogit, leia vähemalt sandist hertsog, aga ära jumala pärast alanda mind. Ma ei taha olla vanatüdruku ema." Bridiet jahmatas see avaldus. Ta ei suut­nud kujutledagi, et ema võib olla nii südametu, aga Maud oli tühine ja enesekeskne naine. (lk 139-140)

• "Deverilli-tüdrukud pole mingid kerjused," ütles Hubert. "Minu pojatütred abielluvad parimatega, keda Inglismaal on pakkuda."

"Parimaid on tuhandete kaupa surma saanud," sekkus Harry korraga.

"Ema, minu meelest on vastik, et sa ei mõtlegi muust kui sellest, kuidas tütred mehele sokutada. Mehed langevad rindel ja kes ellu jäävad, pole enam kunagi need, kes varem. Palun vabandust, aga mina teie prob­leemidele kaasa ei tunne." (lk 141)

• "Ära arva, et ma sinu isa pärast mures ei ole, Harry," ütles Maud jäigalt ja tema lõug läks krampi. "Ära arva, et ma ei leina Rupertit, George'i ja kõiki teisi tuttavaid poisse, kes on sõjas elu kaotanud. Ära arva, et ma ei kurvasta sinu pärast ega küsi endalt, kuhu on jäänud see leebe poiss, kelle ma üles kasvatasin."

Harry vaatas emale kindlalt otsa. "Poiss hukkus lahinguväljal, ema. See pole poisile sugugi sobiv koht." Maudi silmad hiilgasid. (lk 141)

• "Eric on igavene tüütus." Elspeth naeris süüdlaslikult. Ta on kõige igavam mees tervel Inglismaal."

Kitty pani kinda suu ette. "Elspeth, Victoria lööb su maha, kui kuu­leb, kuidas sa tema abikaasat halvustad."

"Victoria ei armasta teda. Ma pole kindel, kas mees talle isegi meel­dib. Aga ta on rikas ja see on ainus asi, mis loeb." Elspeth vaatas õele ahastavalt otsa. "Kas muud tõesti ei olegi? Kas on üldse võimalik oma abikaasa vastu midagi tunda?" (lk 142)

• Mõne aja pärast, kui Kitty oli ennast kogunud, läks ta tagasi raamatu­kokku. Algul tundus talle, et seal on kõik purjus, aga siis taipas ta, et nii mõjub kanep, mida vanaema heldelt õdedega jagas. Põõsad olid potsatanud diivanile ja itsitasid seal patjadele nõjatudes mõttelagedalt.

"Milline vaatepilt!" puterdas Laurel pehme keelega vaevu arusaadavalt.

"Hazel, ütle Adeline'ile ka seda, mida sa mulle ütlesid."

"Ma ei saa," vastas Hazel, enne kui teda tabas naeruhoog. "Ma tõesti ei saa. Meie kallis ema pööraks ennast hauas ringi."

"Sa pead. Me oleme siin kõik üks pere." Laurel tõstis käe laubale. "Mul käib pea ringi."

"Miks ta enam siin ei käi?" küsis Hazel. "Varem Hubert kutsus teda pidevalt. Nii peen ja vapper mees nagu mõni vanaaegne rüütel."

"Kes?" küsis Kitty ukse juurest.

"Rothmeade'i hertsog," vastas Hazel. "Vanasti oli ta kogu aeg siin. Sama kindlalt nagu see diivan." (lk 145)

• "Mida me siin õieti joome, Adeline? See on väga kange."

"Kanepit," vastas Adeline unelevalt. "Ma kasvatan seda taime oma närvide pärast."

"Ta on nõid," lausus Hubert kaardilauast, kus ta hakkas kolmandast klaasist viskist vinti jääma. Kitty vaatas hämmeldunult ringi. Kõik toas viibijad olid joobes - viimane kui üks.

"Oh, me teame, et ta on nõid," ütles Laurel. "Me oleme kõik kolme­kesi nõiad, eks ole, tüdrukud?"

"Miks sulle mingi põõsa nime ei pandud, Adeline?" küsis Hubert.

"Ei tea," vastas Adeline. "Ema ei olnud eriti innukas aednik. Võib­ olla talle ei tulnud enam ühtegi pähe." Kõik kolm õde pahvatasid taas naerma.

Adeline kallas oma tassi täis ja ulatas hõbekannu siis Laurelile, kes valas ahnelt, enne kui kannu edasi õele edasi andis.

"Kitty, sa võiksid ka võtta. See on pööraselt hea," pakkus Hazel.

Kitty ohkas alistunult. Kui Jack läheb sõtta, siis pole mõtet edasi elada, leidis ta.

"Oh, hea küll, eks ma siis võta," andis ta järele, meenu­tades meeldivalt muretut tunnet, mille see tekitas.

"Kuidas meie mänguga jääb?" küsis Hubert kaardilauast. Kitty võttis lonksu teed ja vaatas Põõsaid. Need vaatasid omakorda teda ja kui kanep Kitty meeltest võitu sai, tabas kõiki vaba ja veetleva naeru hoog. (lk 146)

• Adeline naeratas. "Peab tunnistama, et härra Trench on lausa pühak. Inglismaal oleks tal kindlasti palju rohkem meelelahutust."

"Aga Kittyst kenamat õpilast ta küll ei leia," arvas Laurel.

"Kindlasti mitte," nõustus Hazel. "Ma usun, et ta on sinusse rohkem kui ainult natuke armunud."

"Jama," tõrjus Kitty. "Ta on kõige tõsisem mees, kellega ma üldse olen kokku puutunud."

"Aga mitte igav," leidis Adeline. "Ta on väga intelligentne noormees."

"Mida ta teeb kogu see aeg, mil ta sind ei õpeta?" küsis Laurel. "Sellise jalaga ta ju ratsutada ei saa."

"Ta loeb," teadis Kitty. "Muudkui loeb, loeb ja loeb ning kui see on tehtud, siis loeb veel natuke." Ta naeratas laialt üle teetassi. "Olen püüdnud teda naerma ajada. Aga ta vaevalt naeratabki."

"No kui juba sina ei suuda teda naerma ajada, Kitty, siis ei suuda seda keegi," ütles Adeline.

"Anna talle oma kanepit ja ma olen kindel, et ta avaneb nagu keedetud rannakarp," soovitas Laurel.

Hazel naeris heakskiitvalt. "Nagu keedetud rannakarp," kordas ta. (lk 148)

• Kitty jooksis müüri juurde. Ta võttis Jacki kirja ja läks kasvuhoonesse seda lugema. Just pingile istunud, kuulis ta hääli. Räägiti vaikselt ja salatsevalt. Kitty tõusis ja libistas kirja põue. Läinud suure sõnajala taha peitu, teritas ta kõrvu, aga ei saanud ikka aru, millest jutt käib. Sõnad paiskusid välja palavikulise paisuva ja vaibuva sosinana. Hoolega varju hoidudes piilus Kitty lehtede vahelt. Ta nägi kahte kriimu last, kes krõmpsutasid rediseid. Kitty oli rabatud. Ta polnud eeldanud, et näeb lapsi. Vaadanud lähemalt, veendus ta, et tegu pole mustlastega, need olid Ballinakellyst pärit marakratid. Laste juuksed olid tuhmid ja räpased, riided närused ja narmendavad, nad olid palja jalu. Kitty seisis vaikselt, kui lapsed nosisid salatit, porgandeid ja tooreid pastinaake. Ta tahtis lastele öelda, et nad saavad kohutava kõhuvalu, kui pastinaaki kõigepealt ära ei keeda. Aga ta ootas, kuni lapsed said kõhud täis ja jooksid minema, ning läks siis raudpingi ja oma kirja juurde tagasi.

Kui Kitty oli Jacki sõnumi läbi lugenud, otsustas ta lastele süüa jätta, juhuks kui nad peaksid järgmisel päeval tagasi tulema. Leib ja või ning mõned singiviilud täidavad kõhtu paremini kui köögiviljad. See pole õige, et lapsed on näljas, mõtles ta, kui Deverilli lossis on nii palju süüa. Proua Doyle ei esitanud küsimusi, kui Kitty küsis temalt toitu, samuti ei olnud ta üllatunud, kui Kitty selle aeda viis. Ta oli harjunud, et leedi Deverill pani vaestele kokku toidukorve. Kitty seadis toidu lauale sääsevõrgu alla sinna, kus ta oli lapsi näinud. Nende einestamisest andsid tunnistust tema jalge ette laiali pillatud redised. (lk 148-149)

• Viimaks jõuti Ballinakellysse. Kuna oli laadapäev, oli kool kinni. Mõned lapsed vaatasid paari penni eest loomade järele, kuni talumehed käisid O'Donovani kõrtsis ja võtsid end purju, mõned mängisid täna­ val tagaajamist nagu kari hulkuvaid koeri. Naised, mantlid seljas ja punutud korvid käes, seisid ja lobisesid. Võis juhtuda, et mõni vana lehm hulkus vabalt ringi, kui poisid, kes olid kaubeldud loomade järele vaatama, tüdinesid ära ja läksid ka lõbutsema. Väljak kubises kanadest ja lammastest, sigadest ja hobustest nagu ikka iga kuu esimesel reedel. Kohalikud inimesed olid siin läbisegi nendega, kes olid tulnud naaber­ linnadest ja lähedastest küladest, rahvahulgas liikusid mustlasnaised, müüsid pühapilte ja kerjasid. Oli väga lärmakas ja üle häältekõmina kuulis Kitty veel muusikat — väljaku kaugemas otsas mängis kolm tänavamuusikust viiuldajat. (lk 151)

• Härra Trench kiirustas Kittyle järele. "Kas tõesti oli tarvis nii eba­viisakas olla?" küsis ta.

Kitty vaatas tagasi ja nägi, et õpetaja nägu punetab pahameelest.

"Härra Trench, paistab, et esimest korda näitate mingeid tundeid välja!"

Mees ei teinud Kitty sõnadest väljagi. "Minu meelest oli ta igati veetlev daam."

"Seda ta ongi, igati veetlev. Aga te ei tea pooli asjugi."

"Olgu mis on, ikka peab püüdma viisakaks jääda."

Kitty hakkas vihaselt vastu. "Miks? Et kui me pole viisakad, võivad ilmsiks tulla meie tõelised tunded ja mis siis küll saab? Hoidku meid jumal oma tundeid näitamast."

"Nüüd te küll liialdate."

"Härra Trench, te olete minu õpetaja. Te õpetate mulle ajalugu ja matemaatikat, geograafiat ja prantsuse keelt. Aga teid pole palgatud mulle kombeid õpetama. Neid õpetas mulle preili Grieve ja jumala eest, ta tagus need mulle pähe. Olin leedi Rowan-Hamptoni vastu ebaviisakas, sest ta tegi midagi andestamatut, mida ma ei unusta elu lõpuni. Ma ei ootagi, et te mõistaksite, aga vähemalt võiksite selle koha pealt suu pidada." (lk 152-153)

• 1918. aasta suvel oli sõjaväekohustuse kriis möödas, aga mandril sõda jätkus ja hukkunute arv kasvas. Nõod saabusid taas Deverilli lossi aga nende tavaliselt uhke saabumise kohal lehvis kurbus. Kunagi nii elavaloomuline Beatrice oli leinates paisunud, justkui võiks enda rasvaga polsterdamine kaitsta tema kurvastavat südant. Nüüd lii­kus ta lossimaadel väärikal moel nagu tüürita mustade purjedega galeoon. (lk 156)

• Digby isa Stoke ja Hubert käisid kalal nagu ikka, aga jäid palju kaue­maks ära, sest kurbade naiste seltskond oli nende jaoks liiga emotsio­naalne. Nemad eelistasid oma kurvastusest mitte rääkida, vaid mäluda seda omaette nagu koerad kibedaid konte. (lk 156)

• Saabus Maud koos Victoria ja Elspethiga, aga ta tülitses Elspethiga ning piinas Vivieni ja Leonat, kes olid mõlemad kihlatud ohvitseriga ja pidid abielluma kohe, kui sõda on läbi. Maudi armukadedad mär­kused ei avaldanud mingit mõju Beatrice'ile, kelle tundeid uimastasid südamevalu ja Adeline'i kanep, aga Elspethi need puutumata ei jätnud ja ta tunnistas Kittyle, et on mõelnud kloostrisse astumisest: "See on ainus koht, kus ma pääsen emast ja jubedast abiellumise kombest." (lk 156)

• Novembris jõudis sõda viimaks lõpule. Võitlus lakkas. Relvad vai­kisid. Aga endiselt kajas õudus maa kohal, mida suurtükid olid rüve­tanud, ning nende meeltes, kes olid põrgust läbi käinud ja ellu jäänud. Võidujoovastus asendus varsti kainestava taipamisega, et hukkunud oli peaaegu terve põlvkond. Iga pere oli kellegi kaotanud. Mitte kedagi polnud säästetud leinaahastusest. Briti impeerium oli võitnud, kuid midagi vanast maailmast oli igaveseks purustatud. (lk 157)

• Bertie, Digby ja Ha rry tulid tagasi koju pere juurde, kes võttis nad tänulikult vastu. Väliselt näisid nad samasugused kui mehed, kes olid nelja aasta eest lahkunud, kuigi kõhnemad ja veidi vanemad, aga sisemiselt olid kõik pöördumatult muutunud. Nagu kombeks kõigile Deverilli meestele, jõid nad, et kustutada mälupilte, ja naeratasid, et varjata tõde, mida nad mitte kellegagi ei jaganud, sest selle sõnadesse panemine oleks ainult elustanud mälestusi, mida nad meeleheitlikult tahtsid unustada. (lk 157)

• Detsembris hääletasid iirlased üldvalimistel, mille võitis suure häälte­ enamusega radikaalne Sinn Feini Partei, lüües Iiri Parlamentaarset Parteid, mis oli Iirimaa poliitikas domineerinud 1880. aastatest ala­ tes. Suurem osa saja viiest valitud parlamendiliikmest olid osalenud lihavõtteülestõusus. "Jupiteri nimel! Kes oleks võinud arvata, et need neetud Sinn Féini pooldajad niimoodi võidavadki?" turtsus Hubert ajalehte lugedes.

"Minu meelest oli see täiesti ettearvatav, mu kallis," lausus Adeline kannatlikult. "Kui inglased poleks pärast ülestõusu mässulistega nii rumalasti käitunud, poleks Sinn Fein kogu maa poolehoidu võitnud. Ma kardan, et nüüd tuul pöördub ja pühib ka britid siit minema." (lk 157)

• Bertie ja Harry pöördusid oma endise elu juurde tagasi, püüdsid jäneseid, tulistasid neppe, kalastasid merel ja käisid Ballinakelly jahiseltsiga jahil. Harry, kes polnud jahil käimist kunagi eriti armastanud, ratsutas nüüd igal võimalikul juhul, sest galopeerimise elevus oli ainus, mis päästis mõtete eest. Ja oli veel toapoiss Joseph, kes puges Harry voodisse, et hoida teda kaisus, kui pimedusest kerkisid öised hirmud, et tal kõrist kinni krabada. (lk 158-159)

• Bertie kadus tundideks, ta tuli koju hilja ja lehkas Grace'i tuberoosilõhnaõli järele, mida ta ei võtnud enam vaevaks varjatagi. Oma naisega rääkis Bertie harva ja seega korraldas Maud väikesi draamasid, et mehe tähelepanu võita. Bertie jõi rohkem, et summutada Maudi lärmamist, ja vähehaaval hakkas Grace tüdinema armukese alkoholiuima vajumi­sest. Varem oli söör Ronald naise armulugusid talunud, kuni need olid diskreetsed - lõppude lõpuks oli tal endalgi armuke nii Dublinis kui ka Londonis - , kuid nüüd muutus Bertie aina hoolimatumaks ja see ähvardas rikkuda nende maine. "Kui ta oma joomist kontrolli alla ei saa," ütles söör Ronald naisele, "pead enda lõbustamiseks teise mehe leidma, sest ma ei lase meie head nime määrida." Grace esitaski Bertiele ultimaatumi. Mees pidi valima tema ja pudeli vahel. Aga Bertie leidis, et ei saa kummastki loobuda. (lk 159)

• 22. jaanuaril 1919 luges Hubert hommikusöögilauas The Irish Timesi, kui tema vuntsid hakkasid pahameelest tõmblema. "Assamblee esitas Briti valitsusele ametliku noodi, et see taanduks, ja kuulutas välja maa täieliku iseseisvuse"," luges Hubert uskumatult. "Neetud teotus," kirus ta. "Nii lihtsalt nad ei pääse, kas tead."

"Ma kardan, et nad teevad hirmsaid asju, et oma tahtmist saada," märkis Adeline rahulikult.

"Võiks ju arvata, et nad said ülestõusuga oma õppetunni kätte," ütles Hubert. "Britid nende tahtmisega ei lepi."

"Mu kallis," alustas Adeline. "Briti valitsuse rumala katse tõttu iir­lasi sõtta värvata tuleb vabatahtlikke aina juurde. Nende populaarsus kasvab kogu Iirimaal. Siinsamas Ballinakellys ka. Ma kardan, et tuleb kodusõda..."

Hubert katkestas teda. "Ma teen reeturiga ise arved klaariks, kui ma kuulen, et keegi, kes minu juures töötab, toetab neid kas või veidigi Mina nõuan ustavust meie kuningale ja riigile." Tema nägu oli läinud peedikarva.

"Sa võid ju rusikatega vehkida ja jalgu trampida, kui tahad, mu kallis; aga sa ei saa hävitada iirlaste soovi ennast ise valitseda."

"Täielikud bolševikud," torises Hubert edasi. "Kas nad ei näe, mida need neetud idioodid Venemaal tegid? Nii ei saa riiki valitseda."

"Nad on idealistid, Hubert."

"Pigem ebaküpsed unistajad. Iga lollgi mõistab, mis Iirimaaga juh­tub, kui nad oma tahtmist saavad. Nad lammutavad põllumajanduse, tööstuse, religiooni, seadused ja korra. Peame siis elama seadusetuse ja katoliikluse mülkas. Teotus! Paganama teotus!" (lk 159-160)

• Adeline armastas Iirimaad kogu südamest ja tal oli valus mõelda vägivallast, mis rahvusluse nime all üle maa levis. Ta mõistis Iirimaa soovi iseseisvuda, aga miks nad selle saavutamise nimel verd valasid? Vahel mõtles ta, et turvalisem oleks lahkuda, aga see olnuks allaandmine. Nad kuulusid Deverilli lossi. Armastus seob nad igaveseks selle külge. (lk 160)

• "Kellega sa tahaksid abielluda, Bridie?" Bridie vaatas närviliselt oma sõrmi. Kitty pilutas silmi. "Siis ikka ongi keegi?" Ta oli rabatud, et polnud märganud. "Ütle, kes ta on? Kas tema armastab sind ka?"

Bridie laup tõmbus krimpsu. "Ma ei usu, et ta mind armastab, Kitty. Aga ma tean, et ma meeldin talle ja see on ju algus, eks?"

"Kas see on keegi teenijatest? Kas John McGivern?" küsis ta ühele majateenrile viidates.

"Ei!" Bridie krimpsutas nina. "Hoopis Jack."

Kitty põrnitses Bridiele otsa. Ta oli saladuste hoidmises nii vilunud, et tema nägu ei reetnud midagi sellest õudusest, mida ta Bridie üles­tunnistuse peale tundis. "Jack 0'Leary?” küsis ta.

"Tema ise."

"Kui kaua sa juba oled teda armastanud?"

"Aastaid ja aastaid," vastas Bridie ja tema näol puhkes õitsele äraolev naeratus. (lk 163)

• Kui Bridie ära läks, vajus Kitty lootusetuna patjadele. Ta pani käe laubale ja ägas. On alles segadus! Iroonia oli selles, et kumbki ei võinud Jacki endale saada. Bridie oli liiga madalast soost, Kitty liiga kõr­gest. Kui emale ei meeldinud mõte, et Elspeth võiks abielluda Peter McCartainiga, mida arvaks ta siis Kitty abiellumisest Jack O'Learyga? Maudi ei huvitanud tema tütred kui inimesed, ainult see, millises val­guses nad võivad teda näidata. Elmrodi krahvinna Victoria lasi tal Londoni seltskonnas pead püsti hoida. Elspeth McCartain häbistaks teda. Kitty O'Leary tõmbaks talle lõplikult kriipsu peale. See mõte ajas Kitty valjusti naerma. Aga see oli õõnes ja õnnetu naer. Ja kuidas on isaga? Kitty naer vaikis. Isal oli liiga palju tegemist sellega, et ennast leedi Rowan-Hamptoni käte vahel pildituks juua, et üldse märgata, millega tema tütred tegelevad. (lk 164)

• "Ma saan aidata küll," käis Kitty peale. "Peab olema mingi viis, kuidas ma võin kasulik olla."

"Ma ei lase sul ennast sellesse segada."

Kitty pani käed rinnale risti. "Aga ma ei lähe kuhugi ja jutul lõpp."

"Sa oled kangekaelne nagu muul."

"Aga palju ilusam," lisas Kitty naeratades.

"Sa paned mu muretsema, Kitty."

"See pole minu probleem," vastas Kitty teravalt. (lk 165)

• Oli pime, kui Michael ja Sean Doyle, Jack O'Leary ja veel kuus meest Iiri Vabariikliku Armee Kolmandast Lääne-Corki Brigaadist asusid teele kuninglike politseijõudude kasarmute poole Ballinakellys. Üle taeva kihutasid mustad pilved ja merelt puhus külm, raevukas ja armutu tuul. Hääletult mööda kõrvaltänavaid edasi liikudes surusid mehed ennast vastu seinu nagu taibukad koerad, nende näod olid maskide taga peidus, mütsid silmile tõmmatud, nad hingasid pinnapealselt ja ping­salt, Mehed olid sellisteks rünnakuteks välja õpetatud ühes Hanratty küünis, mis asus mägedes, nad olid õppinud ka kaarti lugema, varitsema ja tänavavõitlust pidama, neis pulbitses isamaaline ind ja kõrgenenud seltsimehelikkuse tunne, kui nad niimoodi ühise eesmärgi nimel läksid teades, et suurem osa Corki krahvkonda on nende poolt. Püss ja natuke laskemoona oli ainult Michaelil. Ta ei kavatsenud ühtegi väärtuslikku kuuli niisama raisata. (lk 165-166)

• 1919. aasta lõpu poole levisid britivastased meeleolud üle maa ja Põõsad, kes tegutsesid Ballinakelly supiköögis, mille nad koos Adeline’iga olid asutanud koolimajja, märkasid esimesena lugupidamatust. Kohalikud ei kergitanud enam mütsi, koolipoisid irvitasid, talumehed, ei andnud väravas teed, poetüdruk keeldus teenindamast. Iga ülbust tajuti väga teravalt ja sellest räägiti lossis ärevalt teelauas.

"Võin vanduda, et mingi noor poiss viskas mind täna hommikul kiviga, kui ma lihuniku juurest välja tulin," teatas Laurel nördinult, teetass värisevas käes. "Ma ei kujutanud seda ette. Kui ma temaga pahandasin, siis ta ainult irvitas. Jah, see on õige sõna, irvitas. Ta näis endaga väga rahul olevat."

"No on ikka jultumus!" hüüatas Hazel, tema sõõrmed olid hingates laienenud. "Ta ju teab, et ta selle eest kere peale ei saa. Teate, niisugune asi saab alguse ikka vanematest. Nende meelest võib vana naist solvata küll..."

"Vana inglise naist," lisas Laurel, hingates läbi laienenud sõõrmete.

"Täna väike kivi, homme juba suur," ütles Hazel süngelt.

"Aga minu tähelepanu äratas just tema pilk. See oli mässaja pilk. Anna poisile veel paar aastat aega ja ta hakkab püssi laskma, pange mu sõnu tähele."

Adeline, kes vaikselt akna juures maalis, tõstis pilgu. "Uskumatu, arvestades, et me söödame nende lapsi."

"Kas me söödame nende lapsi või ei sööda, vaenlased oleme ikka, Adeline," leidis Laurel. "Söödud leib läheb ruttu meelest." (lk 169)

• "Kitty, kuidas sa julged minuga niimoodi rääkida!" hüüatas Maud ja tõmbus näost roosaks.

"Mismoodi, ema? Otsekoheselt?"

"Ära ole häbematu. Ma arvasin, et preili Grieve õpetas sulle kombeid."

Kitty sirutas peopesad ette ja vaatas emale otsa sellise kibedusega, et Maud tardus. "Preili Grieve oli türann ja kiusaja. Ta õpetas mind olema tugev."

Maud pööras pilgu ära. Lihtsam oli mitte välja teha kui võtta vastu­tus minevikus juhtunud ebameeldivate asjade eest. (lk 171)

• Maud jäigastus nagu kohkunud kass. "Ma olen alati üksi. Keegi ei toeta mind. Ainult mina mõtlen meie tütarde tulevikule. Võiksin ju lihtsalt istuda ja lasta neil teha, mida nad tahavad, aga siis sa mulle küll aitäh ei ütle, kui nad abielluvad ebasobivate meestega, kes meie perekonna nime porri tallavad."

"Kas Victoria on õnnelik?" küsis Bertie.

"Mis see õnn siia puutub?" ei saanud Maud aru.

"Tead, see ongi sinu plaani nõrk koht, mu kallis. Kui sa paneksid esikohale nende õnne ja mitte oma ambitsioonid, siis ei tõrguks nad enam nii väga sinu plaanide vastu."

"Abielul pole midagi pistmist õnnega. Sina peaksid teadma seda paremini kui keegi teine." (lk 171-172)

• Maja jäi vaikseks ja nagu võiski arvata, kutsuti Elspeth raamatukokku. Kitty jäi ülemisse tuppa, kõrv vastu klaasi surutud. Hääled olid küll vaiksed, kuid ta kuulis iga sõna, mis isa ütles. Isa lubas anda nõusoleku, kui see on just see, mida Elspeth tahab. "Kui sõda mulle üldse midagi õpetas, Elspeth," ütles ta tõsiselt, "siis armastuse väärtust. Armastust võitluskaaslaste vastu, armastust oma laste ja armastust elu vastu. Kui olin rindel, siis ainult see lugeski. Nii et kui sa arvad, et Peter teeb su õnnelikuks, annan ma oma õnnistuse." (lk 173)

• Maud pani oma magamistoa ukse lukku ja vajus tualettlaua ette toolile. Ta võttis näo käte vahele ja jäi oma peegelpilti põrnitsema. Kust kõik viltu hakkas minema, küsis ta endalt. Ta kasvatas ju Elspethi õigete moraalinormide järgi. Elspeth teadis, milline on õige tee, kui raske siis oleks mööda seda minna? Aga nüüd tahtis ta abielluda inglise päritolu iirlasega, kellel polnud pennigi hinge taga. See, et Peterit peeti üheks oma kandi parimaks jahimeheks, ei maksa kinni nende elustiili. Mis saab Elspethist maal, mis nende silme all laiali lagunes? Kas ta ei taipa siis, et tema tulevik on Inglismaal, kus tal oleks turvaline? Victoria oli teinud hea valiku, tema oli võimsa riigi krahvinna, mitte proua eikusagilt. Maud hõõrus meelekohti. Ühel päeval Hubert sureb ja siis saab temast leedi Deverill, aga mis koha oma? Emand lossis, mis oli kunagi üks vägevamaid Iirimaal, aga polnud praegu midagi muud kui hunnik kive, mille juurde ei kuulunud kuigi palju maad ja mis oli ümbritse­tud mässajatest, kes tahtsid neid kõiki välja ajada. Mis kasu oli lossist Iirimaal? Ta kirus ennast rumala abikaasavaliku pärast. Ja õnn - kui palju aega tagasi ta oli õnnelik? Maud hammustas huulde. Ta ei osa­nudki öelda, sellest oli liiga palju aastaid möödas. Kui ees ootas õnnetu abielu, siis pidi vähemalt abielluma aristokraadiga, kellel on uhke kodu, hunnikute viisi raha ja ühe maailma vägevaima impeeriumi peen tiitel. Kas Elspeth ei mõistnud, et selles on midagi lohutavat? (lk 174)

• Järgmise aasta alguses saatsid britid Iirimaale politseijõududele appi eriväeosad. Kuna traditsioonilisi pudelrohelisi mundreid ei jätkunud, anti neile khakipüksid ja mustad baretid, nii et see värvikombinatsioon andis neile hüüdnime Mustpruunid. Varsti pärast vägede saabumist kutsus Hub ert nende koloneli lossi õhtusöögile. Kolonel Manley oli pikk sarmikas läikivate pruunide juustega mees, korralikult pügatud tihedad vuntsid paksude roosade huulte kohal, ta oli sõjast tagasipöör­dunud kangelase aupaistega ja hindas ka ise ennast väga kõrgelt. (lk 174-175)

• Kui Põõsad ja Adeline tulid alla õhtust sööma, tegi kolonel Manley neile kummarduse, mis polnud kindlasti ainult noogutus, nagu Laurel hiljem kuulutas, ning tõstis daamide käed üles, et neid oma vuntsidega kõditada, mis oli nende meelest põnev. Kolonel istus Adeline'ist pare­mal, Hazel oli mehest paremal ja Laurel tema vastas, vaadates innukalt mehe selgetesse sinistesse silmadesse, mis särasid ühesuguse hiilgusega kõigile kolmele õele.

"Võluv mees," leidis Hazel, kui daamid pärast õhtusööki võõraste­tuppa läksid ning mehed sigarite ja portveini juurde jätsid.

"Sellist meest lihtsalt hakkad usaldama, kas te ei arva?" sõnas Laurel.

"Ma ei tea,” kahtles Adeline. "Minu meelest on tal silmis julm helk."

"Kas sa arvad, et ta pilkab meid?" küsis Hazel.

"Noh, ta muidugi teab, kuidas daamile komplimente teha," ütles Laurel. "Ta on härrasmees - ainult tõeline härrasmees oskab flirtimist ja häid kombeid tasakaalus hoida." (lk 175)

• Mustpruunid olid metsikustele vastates kiired ja otsustavad. Levisid jutud vasturünnakutest, mis toimusid kõikjal üle kogu Iirimaa, ning kus tapeti ja ahistati süütuid inimesi. Lõhuti poode ja heinaküüne, kodusid ja äriettevõtteid. Mehi peatati ja otsiti läbi valimatult, neid tulistati, rünnati, vahistati, piinati, ähvardati ja küüditati. Näis, et Mustpruunid võivad teha enam-vähem kõike, mis neile pähe tuleb, ilma et keegi keelaks. "Nemad on seadusest kõrgemal," ütles Jack Kittyle, kui neil õnnestus Haldjaringi juures kokku saada. "Kolonel Manley on kõige vihatum mees Ballinakellys. Tema juba ei mõtle enne süütute tapmist, kui arvab, et võib niimoodi inimesed korrale alluma sundida." (lk 178)

• Kitty ohkas raskelt. Vanaisaga polnud mõtet vaielda. Tema oli sün­dinud teistsugusel sajandil, kui Briti impeerium oli võimsuse tipus. Seega sai kolonel Manleyst Kitty meelehärmiks sage külaline Deverilli lossi õhtusöögilauas ja Kitty pidi välja kannatama koloneli võltsi sarmi ja üleoleva käitumise, sest mehe silmis olid naised nagu liblikad, keda võis imetleda, kellega mängida või keda puruks litsuda, nii nagu tuju oli. Uks koloneli lemmikuid oli Grace Rowan-Hampton, kes oli siis, kui ta parajasti Dublinis ei viibinud, korrapärane külaline koos abi­kaasa söör Ronaldiga. Kitty pidi ka Grace'i taluma, kannatama välja vaatepildi, kuidas isa kurbade kutsikasilmadega üle laua oma armukest vaatas, samal ajal kui ema suu tõmbus pahameelest aina kitsamaks ja kitsamaks, kuni kadus hoopis. (lk 180)

• Kui loss elas endiselt minevikus ja kartis muutusi, liikus Ballinakelly teistsuguse tuleviku poole. Linn pulbitses britivastastest meeleoludest ja oli täis salasepitsejaid, kes ilmusid välja igas pimedas nurgataguses nagu seened: võitlus vabaduse eest jätkus. (lk 181)

• Vastuseks aina sagenevale verevalamisele kuulutas Briti valitsus suu­remas osas Lõuna-Iirimaast välja sõjaseisukorra. Iiri Vabariiklikku Armeed peeti nüüd viimaks sõjaväeks lahinguväljal, mitte enam mõrvarlike mässajate jõuguks. Pühapäeval, 21. novembril mõrvati Dublinis neliteist briti sõdurit ja kuninglikud Iiri politseijõud karistasid rahvast, avades tule süütute inimeste pihta, kes vaatasid jalgpallimatši, nad tapsid neliteist inimest ja haavasid veel paljusid. Detsembris jõudis vägivald Corki, kui briti jõud põletasid linna. Hubert luges The Irish Timesi, aga jättis selle juhtumi kommenteerimata. Tal oli mahv otsas nagu vanal auruveduril, mis on viimaks lõppjaama jõudnud. Kõik, mis toimus, oli liiga jube, et sellest mõeldagi, ja liiga lähedal, et ennast mugavalt tunda, sest Cork City oli Ballinakellyst kõigest viiekümne miili kaugusel. Pärast seda pöördus Hubert tagasi oma maailma, kus oli küllalt neppe ja küülikuid, leidus rebaseid, keda taga ajada, ilm oli jahikoertele sobiv. Ta rääkis hobustest, võiduajamistest ja vanadest headest aegadest, kui ta oli alles poiss, kohalikud inimesed austasid perekonda ja olid kuningriigile lojaalsed, aga iseseisvussõda oli ta viimaks ära väsitanud. (lk 181-182)

• Kui leitnant oli läinud, nõudis Kitty vanaisalt selgitust. "Mis see siis pidi tähendama?"

"Ma tean, lihtsalt absurdne. Ma ütlesin talle, et Grace'il pole sellega midagi tegemist."

"Milles teda süüdistatakse?"

"Peibutiseks olemises. Nad on näinud, kuidas ta Dublinis vaenlas­tega läbi käib, nii nad igatahes ütlevad. Paistab, et nad on teda mõnda aega jälginud. Nad usuvad, et Grace leppis eile õhtuks Manleyga kokku salajase armukohtamise vanas talumajas Dunashee maantee ääres ja kui mees kohale tuli, pussitas teda ise või tegid seda tema kaasosalised. Ma pole eluski midagi nii naeruväärset kuulnud. Grace on daam, inglise daam, mitte mingi mässaja. Oota ainult, kuni Ronald seda kuulda saab." (lk 187)

• Kitty galopeeris üle küngaste Grace’i maja juurde. Lambad ja lehmad sõid rahumeelselt tihedat ja lopsakat rohtu, külm neid ei häirinud. Ratsutades tundis Kitty, et viha lahtub tuulde, otsekui oleks tuulel sõrmed, millega vimm ära napsata ja minema viia. Galopeerides oli Kittyl tunne, et armastus Iirimaa vastu kasvab tema südames nagu paisuv õhupall. Mida rohkem ta vaatas metsikut ja kaljust maastikku, seda suuremaks see õhupall kasvas, kuni Kitty hakkas piiritust rõõmust valjusti naerma. Ta kannustas hobust üle kivimüüri hüppama, nautides riski ja uskudes, et on liiga osav, et võiks üldse kunagi kukkuda. (lk 188)

• "Tänan." Kitty naeratas. "Oli aeg, mil ma arvasin, et meist ei saa kunagi sõpru," ütles ta.

Harry muheles. "Miski ei seo inimesi kindlamalt kui saladus."

Elspeth oli sellega nõus, kuigi ta poleks suutnud ettegi kujutada, millist venna saladust Kitty varjas. "Ja mitte miski ei liida õdesid-vendi rohkem kui isekas ema." (lk 189)

• "Kitty ei ole laps. Jumal hoidku, ta on kahekümneaastane noor naine."

"Ta on minu sõber. Ta on mulle ustav, seepärast tahan mina temale ustav olla," väitis Grace kaalutletult.

Bertie kibrutas laupa. "Ustavus? Mis see siia puutub?"

Grace ohkas. "Ma ei oska seda selgitada. See on naiste asi. Kitty tegi midagi minu heaks ja ma ei saa vastata talle sellega, et olen edasi tema isa armuke. See pole auväärne." (lk 194)

• Kui saabusid Elspeth, Harry ja Kitty, põsed jahilkäigust punased, pöördus jutt Elspethi eelseisvatele pulmadele. Maud oli nagu alati sead­nud ennast sündmuse keskmesse, avaldades arvamust külaliste nime­kirja, pruutneitsite ja peiupoiste rõivaste ning teenistuse korra kohta.

"Pulmad tulevad luksuslikud ja lõbusad, just nagu inimesed Deverillide pulmadest ootavadki, kuigi peigm ees on mõnele ehk väikeseks pettu­museks. Just pulmi ongi tarvis, et meid kõiki rõõmsamaks muuta. On vahelduseks ka midagi positiivset, millest rääkida."

"Oh jaa!” hüüatas Hazel õhinal. "Tore oleks lugeda Briti ajalehtedest Iirimaa kohta midagi head."

"Victoria pulmi oli terve The Tatler täis," lisas Laurel uhkelt.

"Sest need toimusid Londonis," ütles Elspeth. "Ma ei usu, et minu pulmad kedagi eriti huvitaksid." Ta naeratas laialt. "Ma oleksin rahul ka siis, kui abielluksin laudas."

"Laut oli ju lõppude lõpuks piisavalt hea Maarjale ja Joosepile," lausus Harry lakooniliselt. (lk 196)

• "Ma olen siin väga rahul," teatas Harry ja viisist, kuidas ta tugitoolis patjadele nõjatus, võis välja lugeda, et ta ei kavatsegi kunagi lahkuda.

"Õigus, Harry," nõustus Hubert. "Võõrsil hea, aga kodus parem, mis?"

"Täpselt," kinnitas Harry. Ta püüdis Kitty pilgu. Tüdruk naeratas talle teadvalt. "Kui sa tahad, et ma siit ära lähen, ema, pead kangutama mu Iirimaa pinnasest lahti nagu meriteo kivi küljest." (lk 196-197)

• Kahe piinarikka päeva pärast lasti mehed vabaks. Viimaks ometi leidis Kitty müüri seest kirja, kus oli märgitud kokkusaamise aeg ja koht. Ta pistis kirja seelikutaskusse ja kiirustas õnnetiivul Jahimajja ratsakostüümi selga panema. Ta helistas Bridie kutsumiseks kella. "Nad lasti välja!" hüüatas Kitty, kui sõber ukseavasse ilmus.

"Ma tean, ema ütles. Aga mis seisus nad on? Michaelil on hokilitrisuurune sinikas silma all. Nad on sodiks pekstud."

"Aga kellelegi ei esitatud süüdistust?"

"Ei."

Kitty astus seelikust välja, lastes sel jalge juurde põrandale langeda.

"Nad kõik pääsesid?"

"Viimne kui üks." Bridie naeratas. "Isa Quinn tuli appi. Ütlesime, et nad olid missal."

"Öö läbi?"

"Isa Quinn ütles, et pidi neid seal hoidma, et neile aru pähe panna."

"Aga see pole ju ilmselgelt tõsi."

"Isa Quinniga ei vaidle keegi." (lk 197)

• "Oi, Jack!" Kitty suudles teda õrnalt suule. "Sa rumal mees."

"Aga sa ju armastad oma vana lollpead, eks?"

Kitty naeris. "Ma armastan oma vana lollpead. Ma poleks uskunudki, et isa Quinn astub teie eest välja."

"Isa Quinn? Ta on üks meie seast, Kitty."

Kitty kibrutas laupa. "Üks teie seast?"

"Ta peidab käärkambris relvi."

"Issand hoia!" kohkus Kitty.

"Küll ta hoiab. Jumal on meie poolt, see on kindel." (lk 199)

• Kitty oli Jackile tõepoolest kasulik. Ta oli Deverill ja see tähendas, et Iiri kuninglikud politseijõud ei peatanud teda kunagi ega otsinud läbi, kui ta linna läks. Mitte keegi ei küsinud, kuhu ta läheb ja mis asjus. Ta võis jalutada läbi Ballinakelly, relvad korvis, ja keegi ei kergitanud kulmugi. Kitty tundis kahekordset elevust: talle meeldis põnevus teha midagi keelatut ja ta nautis tõsiasja, et aitas väikestviisi kaasa Iirimaa vabastamisele Briti võimu alt. (lk 202)

• "Ma pole ehk kannatanud nagu sina, Michael, ja minu perekonna juured ulatuvad Inglismaale, aga minu süda on üdini iiri süda nagu sinugi oma. Ma riskin kirjade ja laskemoonaga edasi-tagasi joostes eluga - isegi siin sinu majas seistes - ja ma ei tee seda lõbu ega romantika pärast, vaid Iirimaa pärast ja sa tead seda. Saa oma eelarvamustest üle, need ei too sulle midagi head. Me oleme selles asjas koos ja peame üksteist toetama, muidu ei jõua me kusagile." Michael jõllitas Kittyt lõkendavate mustade silmadega ja Kitty tundis mehe vihkamist, otsekui suudaks see läbi ta naha tungida. Michael otsis sõnu, millega Kitty põrmustada, aga tüdruk oli sõnaosavam, tal oli eelis tänu heale haridusele, ja see näis meest veel enam raevu ajavat. Mitte keegi ei pannud teda ennast vähem mehena tundma kui Kitty Deverill. (lk 203)

• Maud oli korraldanud, et Hubert saaks sündmuse puhul uued rõivad - poleks sobinud, kui äi teda näruste riietega häbistab. Ta oli lasknud Huberti mõõdud saata Bertie rätsepale Londonisse Savile Row'le ja sai balli jaoks healõikelise fraki, rohelisest sametist smokingi õhtusöögiks ja traditsioonilise tumeda ülikonna kirikliku laulatuse ajaks. Hubert turtsus pahameelest ja kaebas abikaasale: "See rumal naine tahab mind muuta. Kas ta ei tea siis, et vana koer ei õpi uusi trikke?" Ta ei teinud väljagi oma laitmatutest uutest pidurõivastest ja puges mässumeelselt torisedes vanadesse plekilistesse lemmikriietesse. Maud oli maruvihane. Uued riided olid maksnud terve varanduse ja peale selle tõmbas Hubert niimoodi pulmade hiilgust alla. Polnud lihtsalt õige, et Deverilli lossi omanik lord Deverill ilmub välja auklike küünarnukkidega sviitris või jakkides, millele on õmmeldud lapid kohtadele, kus koid on kõige isukamalt einestanud. (lk 204)

• Bridiel polnud kunagi olnud Victoria vastu eriti sooje tundeid, kuid nüüd meeldis naine talle veelgi vähem. Aga Elspeth oli aja jooksul muutunud meeldivamaks nagu küps puuvili. Ta oli viisakas ja tänulik ning nii vähenõudlik, kui tema vanem õde oli nõudlik. (lk 205)

• Oma topeltelu tõttu nautis Kitty pulmadega seotud pidustusiveel enam. Tema uus mässajaroll andis talle teatud uhkuse ja ta nautis paljutähen­davaid naeratusi, mida ta Grace'iga vahetas, kui keegi teine ei vaadanud. Leedi Rowan-Hamptoni vihkamise asemel tundis Kitty nüüd mõist­likku austust üllatavalt vapra ja salapärase naise vastu. Nad töötasid ju koos. Neil oli ühine eesmärk ja ühine huvi ning mõlemad teadsid teisest liiga palju, et olla ebalojaalsed. Olles viimased kaksteist aastat Grace'i põlanud, avastas Kitty, et piir armastuse ja vihkamise vahel on habras ja kergesti purunev nagu munakoor. Kiindumus naisesse, keda ta oli väikese tüdrukuna imetlenud, lõi nende ühise saladuse tõttu õitsele. (lk 205)

• Beatrice oli tänu teemantidest trepile pääsenud välja leinast, mida ta tundis pärast seda, kui oli kaevikutes kaotanud oma armsa George'i - astudes ühe ränga sammu teise järel, oli ta tõusnud taas valguse kätte. Keskendudes oma piinatud südame asemel Londoni pidude, lõuna­söökide ja ballide keerisele, ehtis ta ennast Digby teemantidega, nautides tähelepanu, mida selline rikkus talle võimaldas, ja mida pinnapealsem see oli, seda parem, sest kõik vähegi sügavam viis ta ohtlikult lähedale pimedale ja valusale kohale, mida ta püüdis kõigest hingest vältida. (lk 205)

• Ja Harryl, kes oli nägus ja vaimukas, oli aeg Londonis seltskonda ilmuda. Temasugune mees, keda ootab tiitel ja suurepärane loss Iirimaal, pälvib kindlasti mõne varaka naise tähelepanu. Maud mõtiskles, et sobiks ka ameeriklanna, ameeriklased on ju ainus rahvas, kes on piisavalt rumalad, et Iirimaad romantiliseks pidada. (lk 206)

• Angloiiri naised olid tulnud kohale täies hiilguses nagu krookused pärast karmi talve. Püüdes inglannadest külalistele mitte alla jääda, uhkeldasid nad oma parimate ehetega ja uhkeimates siidrõivastes, ees­otsas kaks Corki krahvkonna kauneimat naist, Maud Deverill ja Grace Rowan-Hampton. Ilurindel polnud neid kerge lüüa, kuid moerindel oli neil rohkem võistlejaid, sest inglannadele andsid eelise Pariisi moe­kunstnike uusimad tööd. Aga ühe asja poolest olid angloiiri naised inglannadest kindlalt üle, nimelt oli nende nahale aastate jooksul kasuks tulnud pehme vihm ja niiske õhk. Ei Maudil ega Grace'il olnud näos kortsukestki, isegi Adeline ja Põõsad nägid oma vanusestpalju nooremad välja. Inglannad võisid neid ainult kadedalt vaadata, sest mingi näo- ega aluskreem ei suutnud peita Londoni suduse õhu söövitavat mõju. (lk 206-207)

• Külalised lahkusid tundega, et kui lossist väljaspool varises Iirimaa kokku, siis loss ise oli ikka viimane tsivilisatsiooni, glamuuri ja rikkuse kants, täpselt nagu Maud tahtis, et nad arvaksid. (lk 207)

• Kitty mõtiskles, kas tohutu suures Londonis on Harryl oma saladust kergem taluda. Kas ta leiab sealt endasuguseid? Võib-olla on suurlinnas palju mehi, kes otsivad seal lohutust ja mõistmist. Kitty tundis kaasa nai­sele, kes annab Harryle käe, sest Harry ei anna talle kunagi oma südant. (lk 208)

• Bertie soovis, et probleem lihtsalt kaoks. Siis turgatas talle pähe üks mõte. "Ma saadan su Dublinisse," pakkus ta ennast pisut paremini tundes. "Jah, ma leian koha, kus sa saad Dublinis olla. Seal võid lapse ilmale tuua. Siin ei saa keegi midagi teada. Oma perele võid öelda, et leidsin sulle linnas hea töökoha nõo juures, kes vajab toatüdrukut. Võid öelda, et see on ametikõrgendus. Ma korraldan, et laps antakse kloostrisse. Seda ju ebaseaduslike lastega tehakse. Seejärel võid tagasi tulla. Ja kõik on nii, nagu poleks midagi juhtunudki."

Bridie jalad hakkasid värisema. Ta tundis, et ei suuda enamseista. Ta vaatas mehele õudust tundes ja uskumatult otsa. Mees kavatses tema lapse - nende lapse - ära anda? Need sõnad kajasid tema peas, kuid kõlasid kaugete ja karmidena otsekui kaja sügavasse kaevu kukkunud kivist.

Bertie nägi, kuidas Bridie vaatab teda tumedate silmadega, mis olid nagu suured mustad augud, ja mõtles, millega ta siis nüüd tüdrukut oli solvanud. "Kas see on kõik?" küsis ta ja läks kirjutuslaua juurde tagasi. (lk 210-211)

• Samal hetkel kostis vali kisa. Kõik kolm pöördusid vaatama ja nägid, et nende poole sammub raevukalt isa Quinn, hallid juuksed sassis peas, must rüü seljas voogamas nagu kättemaksuinglil. Tema käes oli valge alusseelik. Ta tõstis selle üles otsekui lihaliku patu kehastuse. "Ma leid­sin rannalt selle," raevutses ta. "Kaitsku meid jumal!" Sõdurid vaatasid preestrit hämmeldunult. "Kui ma süüdlase kätte saan, ütlen talle, et issand jumal pole sellise patuse lugupidamatuse ja vulgaarsusega küll sugugi rahul. See vedeles rannal, otse seal mängivate laste silme ees. Kuhu see maailm küll läheb, kui inimesed rahuldavad oma ihasid nii avalikult?" Isa Quinn pööras leegitseva pilgu Kittyle. Ja kas ma võin küsida, mida teete teie minu ukse all, preili Kitty? Te olete ilmselt minu kiriku enda omaga segi ajanud."

Kitty kahvatas. "Isa Quinn, ma pean teiega m illestki rääkima. See on delikaatne asi, mis puudutab ühte teie kiriku liiget. Kas me saame rääkida nelja silma all või tulen tagasi, kui te olete..." Ta kõhkles ja heitis pilgu alusseelikule. "Kui te olete leidnud selle alusseeliku omaniku?"

Preester kägardas alusseeliku kokku ja pistis kaenla alla. "Mul on praegu aega küll. Tulge minuga kaasa. Teile head päeva." Ta noogutas sõduritele, kes vaatasid, kuidas preester ja Kitty kadusid kirikusse, ega teadnud, mida sellest stseenist arvata.

"Ainult Iirimaal," lausus üks pead vangutades.

"Nad on siin kõik segased," ütles teine ja torkas sigareti huulte vahele.

Kitty läks isa Quinni kannul mööda vahekäiku käärkambrisse. Preester pani ukse kinni ja võttis Kitty käest kingakarbi. "Olete julge tüdruk, preili Kitty."

"Ma arvasin, et nad võtavad mu kinni," tunnistas Kitty ja tundis korraga, et jalad lähevad nõrgaks. Ta vajus toolile.

"Mina arvasin ka. Kartsin, et teiega on lõpp." Ta heitis pilgu alus­seelikule. "Pean selle proua O'Dwyerile tagasi andma või ta hakkab arvama, et mõni kajakas on selle ära näpanud. Mul on siiski vaja min­git head mõtet, et selgitada, kuidas see minu kätte sattus!" Ta viskas alusseeliku lauale.

Kitty vaatas rabatult preestrile otsa. "Te mõtlesite selle loo välja, et sõdurite mõtteid kõrvale juhtida?"

"Muidugi mõtlesin. Nägin, et te olete hädas, ja see oli esimene asi, mis mulle pähe tuli. Jumalik inspiratsioon," lausus ta risti ette lüües. "Jumal olgu tänatud." Ta võttis püssi ja laskemoona välja ning andis karbi Kittyle tagasi. "Viige see kingakarp koju, lihtsalt igaks juhuks." (lk 213-214)

• Bridie saabus Dublinisse, närvid kodust lahkumise pärast viimseni pingul ja tundes hirmu ebakindla tuleviku ees. Ainus lohutus oli tema sees kasvav laps, keda ta juba nüüd armastas kõigest ilma jäänud inimese kirega. Kätt vastu kõhtu surudes tundis ta, kuidas temast uhkab üle õrnuselaine, mis uputab kõik tema hirmud ja täidab ta optimismiga. Kindlasti suudab ta kloostris nunnadele selgeks teha, et jätab lapse endale. Aga Bridie oli naiivne, kui arvas, et tema soovidega arvestatakse.

Grace oli Bertie appikarjele vastanud ja nõustunud võtma Bridie tema raseduse ajaks oma Dublini koju teenijatüdrukuks. Kui Bertie oli rääki­ nud Grace'ile tüdruku kitsikusest, sai naine otsekohe olukorrast aru ja korraldas kõik kiiresti ja korralikult nagu Briti armee kolonel. Tüdruk tuli diskreetselt kõrvale toimetada ja Bertie laps kohe lapsendamiseks ära anda. Grace tõestas, et on olukorra kõrgusel, lõppude lõpuks oli ta alati uhke oma võime üle asjad korda ajada. "Kui laps on sündinud, korraldan su mineku Ameerikasse," rääkis ta Bridiele. "Söör Ronaldil ja minul on New Yorgis palju sõpru ja ma olen juba hakanud sulle seal kohta otsima. On ju põnev uues linnas uut elu alustada. Kindlasti on su perekond sinu üle siis väga uhke." Grace lõi kõhklema, kui nägi Bridie ahastavat nägu. Tüdruku pilgus aeglaselt kustuvast tulukesest oli selge, et Bridie oli lootnud lapse endale jätta. Aga see polnud lihtsalt mingi suvaline laps - see oli Bertie laps ja mitte miski maailmas poleks suutnud Grace'i mõjutada, et laps võiks Bridiele jääda. "Ma kardan, et sinu seisusest tüdruk lihtsalt ei saa last üksinda üles kasvatada. Nii on parem teie mõlema jaoks." Grace pööras pilgu ära. Ta ei suutnud näha Bridie meeleheidet. Bridie oli ju ise ka alles laps, sama vana kui Kitty. "Ühel päeval sa veel tänad mind," ütles ta, enne kui jättis Bridie majapidajanna hooleks. Bridie tundis ennast, nagu oleks talle just surma­ otsus kuulutatud. (lk 217-218)

• Nende suudlused olid näpatud ja seetõttu hinnalisemad kui kunagi enne. Neist oli saanud omaette saar, mida ümbritses vaenulikkuse ookean, kus igal pool leidus vaenlase laevu. Nad klammerdusid teineteise külge, elasid intensiivselt ja käesolevas hetkes, kumbki ei söandanud vaadata tulevikku, mis oli tume kui öö. (lk 218)

• Juulis sõlmisid vaenupooled võitlust lõpetava vaherahu, aga vägi­vald jätkus siiski, eriti maa põhjaosas. Kui Hubert luges, et Belfastis sai kolmkümmend inimest surma, viskas ta vastikustundega ajalehe hoinmikusöögilauale ja läks püssiga välja, hüüdnud enne veel hallist, et viib koerad jalutama ja häda sellele mässulisele, kes talle tee peale ette juhtub sattuma. Detsembris tähistasid Kitty ja Jack Briti valitsuse ja Iirimaa delegatsiooni Londonis allkirjastatud Inglise-Iiri lepingu sõlmimist, millega Lõuna-Iirimaa kuulutati Iiri Vabaks Riigiks, aga Iirimaa põhjaosa võis sellega mitte liituda ja jääda Ühendkuningriigi osaks, kui soovib - ja sooviski. See tähendas, et Iirimaa jagunes kaheks - iseseisvaks lõunaosaks ja Briti valitsuse alla kuuluvaks põhjaosaks. See oli muidugi kompromiss ja kompromiss ei rahulda kunagi päriselt kedagi. Paljud Iirimaa rahvuslased suhtusid sellesse kui reetmisse ja üks neist oli ka Michael Doyle. Ta püüdis ka Jacki selles veenda, aga Jack hakkas vägivallast väsima. (lk 218-219)

• Jõulueelsel ööl tõusis Adeline voodis istuma. Oli pime kui kotis. Tuul ulgus lossimüüride ümber nagu rahutu vaim, aga vaimud ise olid vaik­sed. Adeline'i süda tagus palavikuliselt, otsekui tajudes ohtu, mida Adeline veel ei mõistnud. Ta tuli voodist välja ja läks läbi külma toa akna juurde. Tõmmanud kardinad kõrvale, ei näinud ta midagi muud kui iseenda valget nägu ja öösärki, mis aknaklaasilt peegeldudes talle rahutult vastu vaatasid. Adeline ohkas raskelt ja mõtles, kas äratada Hubert ka üles. Ta kuulis, kuidas mees tema toa kõrval oma magamis­toas valjusti norskab. Huberti kopsud olid nagu lõõtsad, kui ta suuri õhupahvakuid sisse tõmbas. Korraga valdas Adeline'i igatsus ennast mehe kaissu kerida, nagu nad olid teinud vanasti, kui olid veel noored ja armunud. Ta tahtis tunda lohutust Huberti suurest soojast kehast, mis lõhnas sigarite, viski ja koerte järele. Aga Adeline polnud kindel, kas suudab mehe norskamise sees magada. Lõpuks puges ta tagasi omaenda voodisse ja tõmbus tekkide all kerra. Adeline sulges silmad, aga süda tagus ikka edasi, hoolimata kõigist leebetest mõtetest, mida ta sinna saatis. (lk 219-220)

• Kitty tõmbas hommikumantli selga ja läks akna juurde. Ta tõmbas rasked kardinad kõrvale ja vaatas välja pimedusse. Oma üllatuseks nägi ta seal helendust, mis sarnanes koidukumaga, aga oli taevas valel pool. Kitty vahtis seda arusaamatult. Ta oli kindel, et on alles sügav öö. Siis tundis ta suitsulõhna. Suitsupilv oli paks ja lähenes kiiresti, tuul kandis seda edasi nagu mereudu, mis on küllalt tihe, et neelata laevu. Kohutavast paanikast haaratuna tormas Kitty oma toast välja ja mööda koridori edasi, iga sammuga tundis ta aina tugevamat suitsulõhna. Kitty jooksis Jahimaja kõige kõrgemale korrusele ja vaatas pööninguaknast välja. Üle puude oli näha erekollast valgust. See oli nii hele, et süütas terve taeva. Hirmust pöörasena taipas Kitty, et loss on leekides. (lk 220)