Meelelisus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Lehitsetagu ainult mõnda "Frauen-lyrik"-kogu, siis tunneb selgesti, kui ühetaoline daami hingeelu on igal pool maailmas, olgu ta võrsunud Lääne-Euroopa vanast kultuuripinnast või aga eesti uudsest talupojakultuurist. Paremates lauludes sääl leiame sedasama, mis meid Marie Underi paremates lauludes vangistab, sedasama säravärvilist, impressionistlikult maalitud lillelist tagaseina defineerimata nukrusetundele - meelelikkuse lahutamata kaksikõele! - ning sedasama "julget pattu". Daami "ärkavad meeled, nautimisel peri" (lk 50) tahtvad end "rõõmu roosast laenetest" (lk. 53) kanda lasta; "all kahisevat, kallistavat siidi/ ta ihu tuksub pillamisepüüdi,/ on murdumas kui lillist tulvil vaas" (43). Ta "ülemeretab" oma hõõgava meelelikkusega mehe, kelle ihaldamine talle niisama tarvilik on elamiseks kui õhk ja toit. Ja siiski: kui ära langeb kõik välise sära "irdumata paistev kest" ja me alasti hingelt küsime ta viimast tõtt, tungib tunnistus rinnast: "End armastan!... Ei raatsi, raatsi lahku - enesest." (lk. 60).
See on Nartsissuse tunnistus. (lk 210)
  • Helmi Neggo, "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele", rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", 2013