Christiane Baroche

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Christiane Baroche (sündinud 20. jaanuaril 1935 Pariisis) on Prantsuse kirjanik.

"Süvavesi"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, LR 14/15.

"Kevad"[muuda]

  • Veebruarist alates muutub ta valvsaks. Kõige suhtes, mis on puhkemas. Jumal näeb, et päevgi tulvab taevarannale, nagu avaneks vihmavari.
Hommikuti heidab ta pilgu kõigepealt itta. Ta kummardub aknast välja öhe, mis taandub silmapiiri taha, otsib päevatõusu roosatavat ranti, suleb silmad, avab need taas, ranti pole enam, nüüd on üksnes rohekaskuldne kahkjas pael.
Kui ta oma vihmavarju liiga tõtakalt lahti teeb, kostaks justkui siidi rebenemiskärinat. Ta ootab ikka, et tõusva päikese kiirtest kummuv taevas laulaks samamoodi. Aga linnud läheduses asuval niidul summutavad oma vidinaga taeva hääled. Kui need olemas on...
Õnnestavad koidikud. Voodist tõusmine — mis on talvel nagu sunnitöö kogu selle kardinate taga valitseva pimedusega, millest uhkab liiga pikkade ööde külma ja jäist hingust ning mis sind varitseb — muutub lausa pidulikuks talituseks, kui päevad pikenevad. (lk 5)
  • Rongis jääb ta seisma näoga akna poole, mille taga vonklevad hallid pilvehatud. Silmapiir, mis on märtsi alguseks haruharva päris klaar, selgineb pisitasa. Kui tuuleiilid veel sasivadki suuri sombuseid pilvepalakaid, mis kas hõrenevad või tõmbuvad tombuks kokku, siis mais kargab päike hommikutaevasse otsekui punane pall. (lk 5)
  • Marianne õhkab rahulolust. Kahjuks leidub alati lolle, kes lasevad end eksitada tema tütarlapselikust seljast ning sosistavad talle kõrva lamedusi, levitades seejuures piimaga kohvi lõhna — ja Marianne jälestab piimaga kohvi. (lk 5-6)
  • Päeval köidab kontori vastas müüril looklev metsviinapuu Mari­anne'i pilku. Tal pole kunagi õnnestunud taime teolt tabada. Ühel hommikul on õrnrohelised võrsed väljas, eile neid veel polnud. Ja kõik ühekorraga, lausa meeletu rutuga. See metsviinapuu on tema moodi, sukeldub kevadesse tormakalt ja stiilselt, see metsviinapuu on haraline, lookleb söakalt mööda võret, sirutab end laiali... ja Marianne mõtleb Olivier'le. (lk 6)
  • Õhtupooliku hämaras mahedas valguses sarnanevad puud, mis toetuvad mehistele juurtele mingi üleoleva või nukra kõrkusega, nende suurte kaptenitega, nende unistajatega, kes vallutasid enam kujutelmi kui mandreid ning kes omakorda panevad unistama seiklustest. (lk 6-7)
  • Seda, mida Marianne hoomab oma maailmas, mis on samuti seik­lus, teised inimesed ei tunneta, ta peab neile seda alati ütlema. Oli­vier' püsivusele, tema visadusele naist mitte hüljata ei leidu teist seletust. Ja kui mees seda ei teagi, siis aimab. Mees kasutab naist nagu mingit... mingit jõuallikat - jah, see on õige sõna. (lk 7)
  • Taevas särab Jupiter talle omase jultumusega, ennustades raju ja lähenevat suve. Öö on nii selge, et võib näha, kuidas pilved võta­vad tuult nagu karavellid. Homme hakkab sadama. (lk 7)
  • [Olivier:] "Ega ma vist ka siis õnnelikuks saa, kui lahkun."
Naine naerab. Jääb nii, nagu on. Väikesed kontrollile alluvad segadused vastukaaluks enneolematult suurele kontrollimatule õnnele. Peab ju lõpuks niimoodi ütlema neile, kes iseend nõnda piinavad, eks ole? (lk 7)
  • [Marianne:] "Kui sa mõtled tõesti ära minna, siis ära lükka asja edasi. Kas usud, et olen sellele alati mõelnud. Oi, vaata, lendtäht..." — ja kõrguses hubiseva helenduva punkti trajektoor köidab neid päris kauaks, nii et nad ei räägi enam midagi. (lk 8)
  • Koidikul lahkub naine kikivarvul toast, libistab jalad puukingadesse ja läheb alla aeda vaatam amarantade puhkemist, mis talle juba aastaid lõbu on pakkunud. Lillest, mis avaneb ja sulgub otse­ kui hingates, ei tüdine ta kunagi. Ta kastab roosasid hortensiaid, kuhjab nende juurte ümber kive, kõplab pisut metsmaasikate ümb­rust. Nood on iseendast lausa ime. Nad on end igasse kanti laiali ajanud, käimisel takerduvad jalad nende igal pool väänlevaisse väätidesse — tõeline orashein, aga mäherdused maasikad! Pojengid lähevad lopsakamaks, liiliad hakkavad lõhnama, see on hea märk, ja mandlipuu on peaaegu nuppus. (lk 8)
  • Kui ta maja poole hakkab minema, märkab ta terrassil Olivier'd, kelle nägu on ühtaegu õnnesegune ja pisut murelik. Või üsnagi murelik.
Noh, nüüd tuleb Marianne'il sekkuda. Kui Olivier lähebki tema juurest ära, siis saab mehest samasugune taim nagu teisedki, elav, loomulik, ja valmis iga-aastaseks taassünniks, juba tulvil oma tulevasi võrseid. Kuidas küll mees sellest aru ei saa? (lk 8)

"Plaatanite all..."[muuda]

  • Olen notar. Inimesel peab ju mingi amet olema. Pange tähele, notar ei tähenda võmmi või sandarmit. Tunnen end seadusetähe austamise tagajana ainult sõnasõnalises mõttes ning möönan, et valvan üksnes eestkostjana varanduste üle ja järelikult ka varan­duste valdajate üle. Tegelikult oleme meie... apostlid omandi poo­lel, valduse poolel, mis on iseenesest potentsiaalne valdusest ilmajätmise sünnitaja. Siiski peab seda nüanssi täpsustama: mitte meie ei võta ära, see ei kuulu meie kompetentsi, seadus võtab ära. Meie rakendame seadust, pigistades silma kinni tema nõrkuste, mööda­ laskmiste ja puudujääkide ees. Väärikalt muidugi, meil on kõige sellega nii vähe pistmist. Kui meil aga on sellega pistmist, siis tun­neme nii riukaid kui ka otseteid... (lk 8-9)
  • Kuid ma ei tea tõepoolest, miks ma loetlen meie ameti peensusi. Võib-olla sellepärast, et mina, Jean-Baptiste Espardieu, olen kut­sumuselt, naudinguga notar ning puhtalt oma sensuaalsuse rahul­damiseks. Ma pole olnud iial nii õnnelik kui kümme aastat tagasi, mil ma lihtsa notarikirjutajana alles valmistasin dokumente ette ning puutusin sellesama tegevuse kaudu kokku õiguslike problee­midega. Kui advokaadid peavad nii palju kui võimalik kaebusi peh­mendama, siis meie rahuldume pigem nende ärakuulamisega, kuid saame ootamatult kaasa elada tasuta etendustele, mida annavad petturite kaitsjad.
Sinna ma tahtsingi välja jõuda. Kasutan seejuures alati nippe, notariamet ei ärgita kõige lühemaid teid kasutama, ja pealegi on meil sõna otseses mõttes oma keel, peen nauding kõigest sellest, mis sõnade varju jääb. Öeldu pole ei mõttetus ega isegi mitte rumalus, või olen ma siis üks neist arutuist, kes kuulatavad tasa­hilju karakterite gregoriaanlikku laulu raskete rahade äraleierda­tud viisil. (lk 9)
  • Eelmiste sajandite vältel olid notarid vaimulikega enam-vähem käsikäes tegutsenud: viimased kiskusid hingi alasti, sellal kui meie puistasime sukasääri tühjaks. Tänapäeval pole hingel mingit pist­mist nende kevadiste suurpuhastustega, mis andsid ta lihavõtte ajal käsist-jalust seotuna pihiisade kätte. Tänapäeval on hing ja rahakott liitunud üksnes meile avanemiseks. Pealegi oleme meiegi saladusse pühendatud, me oskame samuti surveavaldusi ja ähvar­davat äikest käiku lasta. Rahapatud sarnanevad teiste pattudega, neil on oma tugevad ja nõrgad küljed, meil on, millega ühtesid kär­pida ja teisi tugevdada. (lk 9)
  • On aga kino! Mõelda, et enamik inimesi istub melodraamade näl­jas teleriekraani ette, sellal kui neil piisaks vaid silmad lahti teha, et näha elus heitlemas inimolu ja tsiviilkoodeksit! Muide, niikau­gele minematagi võib vaadelda täiesti tobedaid stseene mehe ja naise vahel. (lk 9)
  • Vanasti oli üks kahest, kas inimesed olid tohutult rikkad või väga vaesed. Viimatimainitud sõlmisid lepingu ainult selle peale, mida armas jumal neid luues neile oli andnud; teised, nagu näis, leppisid tõtt-öelda kokku meie piitsa all ning nihutasid paigast orge ja losse, kusjuures tuli ilmsiks ülim impulsiivsus ka väga püsivate loomuste puhul. Tore meelelahutus. Praegu jäetakse pärandiks kolm viletsat arpaani maad, mida peetakse võimalikuks veel kord jagada, ja riigilaenuobligatsioonidesse paigutatud ehk nii­sama hästi kui tuulde heidetud paar-kolm luidoori. Mis puutub otsestesse pärijatesse, siis sekkuvad loosse advokaadid, kes ajavad võimalikult segaseks selle, mille meie kuulsusetult oleme selgeks teinud. (lk 9-10)
  • Talu müük. Mitte midagi ühist sellega, mida kunagi suurte karjapidajate ajal selle mõistega silmas peeti, ei, tegemist oli hütikese ja aiaga küla lõpus. Sõna "aed" näis mulle hirmsa liialdusena ärasõtkutud niinimetatud muru pärast. Mis parata, kolmesaja viiekümne ruutmeetri suurune maalapike pole iial asen­danud Gobi kõrbet...
Oli ilus ilm. Bensiiniving ja küpresside lõhn sulasid peaaegu ühte tugevama lehaga, mis tuli turu ning eeskätt kalalettide kandist. Mina üksi krimpsutasin nina, kõik minu ametnikud, üllas põlguses nende erinevate aroomide vastu, haistsid õhus kes oma katusealust aialapikesega, kes oma tulevasi tillukesi sääste. (lk 10)
  • Kui klient sisse tuli, ei suutnud ma tabada tema pilku, mis liikus kõhklematult põrandavaiba roheliselt lambivarju kirgassinisele. Oh seda lambivarju, mille kinkisid mulle omaksed, tähistamaks minu ühinemist ametivendade Delbes'i ja Paquirre'i firmaga! Olen teinud kõik, et sellest esemest lahti saada. Ta ei lähe katki, ei pehki, ei sütti ega pleegi päikese käes... Lambivari käib sul oma nelikümmend aastat, oli öelnud minu abikaasa Léa, kes elab maailmas selle seiklusi tõotava nimega. Tema isa ja ema tuleks maha lüüa, et nad pole osanud pühakutekalendrit kohandada meie argieluga! (lk 10)
  • Üksnes eelmainitud helgiheitjapilgu järel provintsi maitsevääratustele — kusjuures ma ei tundnud end puudutatuna mitte tühiasja pärast, vaid, noh, öelgem otse välja, põhilises — sain pilgu osali­seks loodusest antud pähkelpruunidest silmadest, sest jumal tae­vas teab, et see on muutunud haruldaseks, kuna tänapäeva naised teevad endale julgelt "silmad pähe"! Need silmad... tundsin vaist­likult, et silmade kuju ja värv ei anna asjaajamisele kübetki juurde, need olid lihtsalt silmad, mis vaatasid, ja kõik. (lk 10-11)
  • Igatahes köitis talu praeguste omanike paar mind sel hetkel enam. Naine oli prullakas brünett. Erkroosa ja must-kuldset triipu plink kahar maitsetu rõivatükk, mida nüüd kantakse, poole reieni avatud nööbiliistuga (kusjuures reis oli parasjagu päevitanud), ning jalad mõnusasti platvormtallaga rihmikuisse kängitsetud. Lohukesed ja mõistatuslikud naeratused, ühesõnaga, nägus nai­suke. Keda härra jõuetu raevuga piidles. Need kaks müüsid sel­leks, et hõlpsamini lahku minna, see oli niisama selge, kui on sel­ged praegused täiskuuööd. Iga kord, kui taotlesin nende soostumist müügilepingu teatud sättega, pöördus naine oma tulevase eksabi­kaasa poole armsa mossituse ja taasleitud leebusega. Kuigi mees näis esimesena abielu rikkunud olevat, oli ta ise ka kindlasti sarve­kandja. Enesestki mõista üsna kurvalt. Tema asemikku (kes oli kindlasti olemas) kujutasin hästi ette, üks neid tublisid heasüdamlikke mehi, kes oskavad naisterahvast maandada. Kas naised üldse enamat nõuavad? Selle üle ma aru peangi. Igatahes ei juurelnud ma selle üle eriti kaua, nähes proua Jusseau muretust. Mis mind tõsiselt võlus. Tema lopsakavõitu reied ja sulaselge ilustamata ning pretensioonikuseta tekst teda ei maskeerinud, ta oli see, kes oli, omaenda huvisid arvestav väike vahva naine. Oma seisundi kasu­taja. Proua Jusseau väljendusrikkus lisas tema rollile naisena veelgi nüansse. Teda kasutati ära. Olgu peale. Vastutasuks kasu­tas temagi teisi. Siin polnud midagi keerulist, lihtsuses peitubki tõde. (lk 11)
  • Mees pani oma nime lepingule alla jäigalt, nagu tundes, et ülekohut on talle juba ristimisest peale tehtud. (lk 12)
  • Valduse üleandmine ostjale toimus pärast talu kopikapealt välja­ maksmist, sealjuures vastavalt vajadusele seadusesätteid väänates. See tähendab, et jätsime tähele panemata selle, mis lausa silma ei torganud! Mulle näib, et ma hoiatasin teid juba. Me ei anna patte andeks, me võtame pihile, äärmisel juhul õhutame patukahetsu­sele... (lk 12)
  • Kell kuus õhtul plaatanite all on vaikne ja rauge. Ma tulin kon­torist välja ning sammusin aeglaselt mööda promenaadi, tajudes vaevu märgatavat rammestust, läheduses asuvas korteris kannatli­kult ootava perekonna olemasolu, kes võis veel pisut oodata, ja lõpuks tahtmist rüübata triibulise varikatusega kohvikus pikkamisi karastavat õlut. Niiviisi kasutatakse minu kodupaigas Arles'is ametitegevusest vaba aega. (lk 12)
  • "Malarte'i" kohvik oli tühi, sest pärastlõunati areenidel toimuv härjavõitlus oli kaasa haaranud need, kes tavaliselt terrassil istu­vad. Lõunataevas rullus määrdundroosa pilv. Siinkandis toob mere­tuul niiskust, mis kandub meieni Aafrika rannikult, ning pole harulduseks siroko, mis eelmise õhtu tuulevaikusest välja kasvanuna hävitab kahekümnekraadise nurga all kõik elava ja kannab kaasas kollakat pinnast. Nii harva kui sajabki, mähkub linn klee­puvasse kõikjale immitsevasse porri. (lk 12)
  • Naine silmitses mind. Ta ei istunud minu laua ääres, kuid tundus, nagu oleks ta ometi siin. Tema pikalt minu poole välja siru­tatud jalad, mis pisut harki hoidusid, ja tagasikäändunud kleidisaba viisid mõtted delikaatsematele kehaosadele, salli salakaval lange­mine puuderdatud õlgadelt, tugevate käte liikumine, mis pakkusid end, pihud avali, kes teab mis armuanniks — kõik see oli tõepoo­lest väljakutsuv.
Pagana pihta, meil proviritslastel pole niisugune rafineeritus kombeks. Liiderlikkusel, mida meilgi harrastatakse, miks mitte, puudub meie pool külmavereline häbitus, kaalutletud jultumus - vajadusi ei vaevuta riugastega maskeerima. Mu piip oli kustunud. Panin ta uuesti põlema, viites seejuures meelega aega. Naine pol­nud end vahepeal liigutanud.
Ma pole küllalt edev, et oleksin arvanud, nagu meeldiksin talle, ja pealegi tunnen inimhingi või vähemasti hingeseisundeid. Tolle naise hing polnud ei kaunis ega üllas. Võib-olla täitis igatsus üks­nes tema ihu, mine võta kinni. See mind ei huvitanudki. Mul käis peast läbi tobedavõitu mõte: "Kui tahaksin, siis oleks ta minu," kuid asi ei seisnud teadasaamises, kas ma tahan, vaid enese veen­mises, et ei maksa proovida. Kõike seda põhjustel, millel polnud mingit pistmist vooruslikkusega. Juba ainuüksi tema viibimine minu kõrval ületas minu kui notari seisukohalt kõik mehe ja naise vahelised ametist tulenevad suhted ja võite isegi ette kujutada, mis veel ülejäänusse, neisse pariislikesse knihvidesse puutub! Öeldagu selliste puhkude kohta mis tahes, ikkagi panevad nad vere kiire­mini käima, ja minu oma lausa pulbitses. Aga lõpuks olen ma õppi­nud end vaos hoidma. (lk 13)
  • Naine hakkas uuesti naerma. Kleidisaba langes otsemaid kuni pahkluudeni ja sall varjas taas lopsakat rinda. Huulil mängles kalk naeratus.
"Notar, kui te hakkate ükskord endaga arveid klaarima, siis loo­detavasti pole teie loobumiste koorem liiga ränk." (lk 13)
  • Samal hetkel hakkas minus idanema kahetsus. Oh, see oli õige ähmane, kuid taipasin juba, et naisel oli õigus, isegi kui tema sõnade mõte oli jäänud mul esialgu tabamata. Ja pealegi ei tähendanud see väljakutsuvus tema puhul midagi muud kui ava­meelsust. Liiga otsesõnalist? Kindlasti. Ainult kui hästi järele mõelda, siis avastad peagi, et kõik, mis ei mahu hea tooni raami­desse, näib pealetükkivusena. (lk 14)
  • Tema kärarikas familiaarsus tuleneb asjaajamistest, mille edukuse ta üksnes enda arvele kannab. Miks ka mitte, kui see talle heameelt valmistab? Mulle on see tulus. Mulle Falcetti ei meeldi, sest ta on liiga paks. Või pigem sellepärast, et ta oli kord kõhn, kuid on selle unustanud, mina aga mitte. (lk 14)
  • Teleris näidati parajasti John Fordi filmi ja minu tütar jälgis seda ammuli sui. Kuueteistkümnene Laure räägib ühtelugu naiste vabadusest, et salamisi seda rohkem nautida, nagu ma oletan, kole­tuid kõrvakiile, mida "Rahulik inimene" tolles viiekümnendate aastate filmis Maureen O'Harale jagab. See ei häiri mind põrmugi. Kui mul tuleks pähe oma tütre ema pisut kõvemini "paitada", peaks tüdruk mind kohe falilokraadiks, kuid John Wayne'ile on kõik lubatud, kaasa arvatud vallatused väljaspool neetud abielu. (lk 15)
  • Kas ei uinu peeglite sügavuses pisut meie toonast selgeltnägelikkust? Ma leidsin iseendaga silmitsi seistes peeglist kellegi võõra. Kas tol naisel oli tõesti lihtsalt meest vaja?
Siis taipasin, et täna hommikul oli proua Jusseau ja minu vahel, hoolimata õhetusest, mis tema pärast minu põskedele oli tõusnud, ikkagi olnud ja jäänud mingi tõke. Ma olin seda tundnud ja loo­mulikult end vargsi õnnitlenud. Siin on tõestus. Kui mulle tee kätte näidati, oskasin vaid takistuse otsa komistada.
Nägin naist uuesti. Ta oli üksinda. Arvatavasti ei kannatanud ta Falcetti-juuniori eriti kaua välja, õigemini mehe kombeid. Meie teed ristusid sageli. Mäletate, naine ostis ju siiakanti talu. Sageli valdas mind meeletu soov naisega juttu alustada, öelda talle, et tol õhtul plaatanite all kooskõlastasin oma ihad oma põhimõtetega, et ma enam ei ütleks ära või vähemasti mitte nii kähku...
Aga milleks? Nüüd oli liiga hilja. (lk 15)

"Majakas mägedes"[muuda]

  • Kõik on alati naiste süü.
Neljakümneselt olin naistevihkaja, viiekümneselt hakkasin kaht­lema. Teisiti ei saa seda öelda, sest tegelikult tunnustan naiste või­met kogu ilmaelu keema panna, varem aga süüdistasin neid ainult kõige hullemates asjades. Ometi ei paku nende väljamõeldised mulle ilmaski huvi! Või vahest siis, kui on tegu lausa ennekuul­matute seiklustega. Niisiis tuleb eeldada, et naistega juhtub hoopis enam igasuguseid "asju" kui meestega, sest ma pole iial lugenud ühtki juttu, mis ei näitaks niinimetatud "saatuslikku" naist oma sõiduvees. (lk 15)
  • Me einetasime provintsirestoranis. Tahan seda rõhutada. Provintsil, mida teised alavääristavad, on "tihedamate kontaktide" võlu. Pealinnas omapära hajub, muutub märkamatuks. Sest see upub massi. Pole karta, et midagi niisugust võiks juhtuda alevis või väikelinnas. (lk 15)
  • Mu sõbrataril on lühinägeliku eksimatu silm. Lühinägelikkus tähendab ühtlasi tähelepanelikku vaadet. Inimsööja isu juures on tühiasi jätta märkamata seda, mida nõrga nägemisega inimene, kes on harjunud oma silmi pingutama, võib tabada. Samuti on tühiasi kahe silma vahele jätta seda, mis "väljub hea tooni raamest". Neil hetkil, mil mu kaaslane ilmutab mõningal määral nõiakalduvusi, on tal varuks iseloomulik liigutus: pannes käe vestluskaaslase randmele, annab ta korralduse: "Vaata!" ning seni teie silme all liikumatuna püsinud karussell võib värahtada ja täie hooga liikvele minna. (lk 15-16)
  • Sõbratar puhkes naerma. See on üks tema häid omadusi: ma lõbustan teda. Ning kui ma teda niimoodi lõbustan, on tema suu­rim puudus mind siis sõna otseses mõttes kõige sellega nurka suruda, mille kuulamist ta nii väga nautis. Mis seal ikka, ta teeb mängu kaasa! Kuna see on minu enda mäng, ei saa ma midagi öelda, ma ei saa isegi enese eest seista.
Niiviisi sajavadki mulle kaela nalja pärast tehtud plaanid, mida pole kerge täide viia. Sõbratar kohandab need plaanid minuga ja annab mulle tohutul hulgal praktilisi nõuandeid, mida ma lihtsalt pean arvesse võtma. (lk 16)
  • Pärast karastavat tualetti imetlesin kogu hingest lausa minu rõdu all kärarikkalt tormavalt mägioja, haarasin kepi kätte ja asu­sin oma programmi täitma. "Hakka oru põhjanõlvast peale. Kui jalad vastu peavad, oled varsti vaimustatud mäetippudest, igilumest, lõhenenud graniidist, millest sa ei suuda pilku lahti kiskuda. Siis lased nagu iseenesest silmal puhata selja taha jäänud mäe­nõlval, mis on rohkem hambuline kui terav, rohkem haljendav kui pimestav. Ja kuna sa mäge vallutades pidevalt ülespoole tõused, hakkad sa end üha paremini tundma."
Riivatu! Just nii ta mulle ütles ja just nii see oligi! (lk 17)
  • Tavaliselt põlgan kordamist, aga siin omandasin vaistlikult esi­mese harjumuse: läksin igal hommikul alla Chamonix'sse, kõndides piki Arveyroni kallast pähklisalu vahel lookleval kitsukesel rajal, käänulisel teekesel, kus lõhnas vee, kukeseente ja kivide järele. Sest kivil on oma lõhn. Lisaks tuleb kivi nagu lõhnataimigi pisut raputada. Mägioja raputab kivi väga hästi. Loksutatud sellest 1akkamatust veevalingust, mis tõuseb taeva poole, selle asemel et sealt alla sadada, mis kobrutab väljapeetud ja raugematu hooga, hakkabki vinnutatud, murenenud ja tasapisi lamenduv kivi lõhnama. (lk 17-18)
  • Jah, see vahepeatus pagariäris oli mul paari päevaga harjumuseks saanud. Harjumuseks, millest ei saa loobuda. Sealsel altaril ohvri toonud, võisin niipalju kui kulub tuulteroosis keerelda. Enne ohvritalitust ma seda teha ei saanud. Ükskõik missugune mu päevaplaan ka ei olnud, tundus see mulle olulisena ja rahuldavana alles pärast niinimetatud formaalsuse täitmist. Ma ei oska isegi öelda, mispärast. (lk 18)
  • Sammudes kuus-seitse tundi järgemööda puude jäises varjus või moreenipaljandike lõõsas ja varingu-uuretes, võttes raskuse vähen­damiseks kaasa üksnes kesise eine, tundsin tagasiteel, et mind kisub allapoole nii langus kui ka kõht. Eksinud oru varjulisse pessa, pilk ekstaatiline, mida tumestas Taculi ja Mont Blanc'i kaksikkumerus, kogesin küllap seda, mida pedandid sundimatult emajärgseks regressiooniks nimetavad. Miski ei paistnud ihaldusväärsem kui maitsta koort ja piima. Niisiis oli pedantidel õigus. (lk 18)
  • Mägijõgi annab muidugi kontserti, mida ei saa kuulamata jätta, kuid mil­lega kiiresti harjutakse. Ütleksin isegi, et lõpuks ei kuulegi teda enam. Mäletan, et suigatasin loojuva päikese paistel, millest sai Brévent'i ahelikust allapoole laskumisel veel üsna ereda valguse nähtamatu allikas, otsekui mäetippudele suunatud prožektor.
Kuidas seda nüüd öeldagi... ma ei tea metafüüsilisest seisu­kohast midagi mõjuvamat kui niisugune varju liikumine mäekül­gedel. Sest see pole tavaline vari, see on vari, mida tunned tihene­vat ja nagu kaant oru kohal lasuvat. Niisamuti kui merel võib tähele panemata jätta päevaloojaku, mis seiskub horisondil ja näib alati ukse enda järel paokile jätvat, niisamuti tundub selle põlevkivilabürindi keskel päikeseloojang varakambri vägivaldse lukustamisena. (lk 18-19)
  • Mägionn annab varju neile, kes kavatsevad asuda selle kõrge tipu vallutamisele ja saabuvad kohale pärastlõunal, et järgmisel hommikul varavalges teele minna. Kolmandal külaskäigul sellesse paika tõin ettekäändeks pahkluu, mis oli muidugi pisut hõõrdunud, lisaks oma ea (sic), et veeta onnis ööd.
Näha hajumas Mont Blanc'i roosakat jääkuplit, otsekui ära noolitud suure ööolendi, selle peaaegu nähtamatult lagendikult voogava leviaatani poolt, pakkus vaatepilti, millest ma kindlasti kunagi ei tüdine.
Ma joobusin sellest, varitsedes tulukeste ilmumist, mis panevad tumerohelised mäenõlvad kaljupaljakuteni kumama. Arvatavasti tundsin kõik ära. Äkki nägin algul vaevalist ja hubisevat, siis teravate, pimedust lõhestavate sähvakutega tuld, mis süttis Jorassidega ühel joonel. Uurisin matkaskeemi. Selles kohas polnud ühtki mägionni ära märgitud.
Võtsin binokli. Suurivaevu eristasin puuderäga piiril, seal, kus kuused annavad tasapisi teed põlevkivil vohavale samblale, väi­kest hämarat hütti. Aken tundus hiiglasuur, ning sedamööda kui­das öö päeva üle võimust võttis, paistis sealt tulvav valgus eredana nagu majaka tuli. Seejärel ei näinud ma enam onni ning üksnes aimasin mustendavat auku, mille sisemuses lõõmas põrgutuli.
Mul on liiga elav kujutlusvõime. See on üks minu võlusid. See võlu avaldab muide muljet eelkõige mulle endale. Milline väärtus on sel minu silmis! Lapsest peale olen pajatanud endale lugusid ning et neist mitte ainsatki kõlavarjundit kaotada, jutustan neid valjusti, tihtipeale unustades, kus ma parajasti olen. Niisiis hakkasin loomulikult endamisi heietama, kust ja miks see salapärane lamp siia on saanud. (lk 19)
  • Õigupoolest on mägiraudtee juba iseenesest omaette lõbu, üks neid lõbusid, mille võlu peitub nende vanamoodsuses. Kasutasin selle rõõmuga ära. (lk 20-21)
  • Alpi aasadelt tipule tõustes rabises mäeharjal pinnas igal sam­mul, põlevkivipuru ei pakkunud tuge ning libises ootamatult ja ebameeldivalt jalge alt. Mul oli heameel, et olin kepi kaasa võt­nud. See on terava rautatud otsaga matkakepp, kohmakas kalju­kitse kujutis käepidemel; otsekui mulle loodud kepp, "asjalik" alpi­nisti seisukohalt ning sugugi mitte turistlik mänguasi. Esinduslik. Ma olen vahel nõus esemete kaudu end paljastama. (lk 21)
  • Onn? Elaniketa, kuid nelja tuule poole lahti. Madal ase, tool, laud. Peatala küljes rippus topeltakna raami kõrgusel lamp. Hädavajalike toiduainetega külmkapp ja puhvetil puuvaagnal paberrahad ning mündid, öeldagu mis tahes, üksildus teeb ausaks.
Imelik, mulle tundus, et paik on nõiutud. Esmalt mingi nelja klaasseina vahele suletud kiirgav vaim otsekui majakas, teiseks onnis aimuv naise varjukuju. Olin väga lähedal selle mõistmisele, mida kirjanikud meile lehekülgede kaupa ette luuletavad "paik­konna hõngust" ilma seda pikemalt seletamata. Arvan, et kui minu töösuhted Maa- ja Veeteede Valitsusega niisama ebamääraseks oleksid jäänud, oleks seal pikemalt mõtlemata minu teenetest loo­butud. (lk 21)
  • Niisiis olen üsna arukas inimene. Kuid ma armastan igasuguseid lugusid ja armastan ülearugi, see sunnib mind neid välja mõtlema ning hiljem neil oma kaunist surma surra laskma. Suhtun oma jutukestesse nagu laps, kes ei taha mingi hinna eest sündmusi ette ära arvata. Täiskasvanu loojavaim õhutab teda pigem kõike enne teada saama kui ise avastama. Naudingu seisukohalt on see viga: inimene jätab end ilma üllatusest, olgu heast või halvast. Mulle meeldib imestada. Muinasjutuudude ja ähmalinikute ees olen kümneaastane. Ning loodan seda vanust säilitada. (lk 21)
  • Kui ma härra Pauli paremini tundma õppisin, tabasin temas seda, mis on jutustaja puhul niisama oluline kui kuulaja vaimustus, tolle inimese teravat, kavalat ja kuratlikku naudingut, kes annab neis suuna, nagu mägironija läheneb mäeseinale, olles enne "kassid" saabaste külge pannud. Igaühest pole jutustajat. Mina räägin keh­vasti, kiirustan, ma ei oska jutujärge õhku rippuma jätta ega nae­lutada tähti mustendavasse ootustaevasse, mis viib välja avastustekoidikule, ma kihutan peatumata sõnani "LÕPP". (lk 21)
  • Ja kui kaval ta võis olla! Kui ta kolme-nelja minu kasvavas kannatamatuses veedetud õhtu järel minu kõrvale istuma tuli, olin valmis kõike uskuma: tema lampi, mäevaime, olin valmis kõikideks õndsateks arusaamatusteks, kõikideks tumedateks lugudeks ja ähmasteks saladusteks. Ometi olen haritud, arukas ja seda ja teist. Aga naiivne nagu lasteaialaps. Minu kujutluses sööb ablas hunt endiselt väikest Punamütsikest puhtalt maiusehimust. Et freudiaanlased või freudistid — ma ei tea kunagi, missugusesse honoris causa mantlisse neid inimesi tuleb riietada! — julgesid sellele loo­male külge pookida terve perverssete suguseltsi vägistajainstinkti noorte tüdrukute suhtes, pani mind omal ajal lausa raevust märat­sema. Mulle meeldib Perrault, nii nagu ta on, ilma psühhoanalüü­tikute leierdusteta. Esiisade lihtsast moraalist piisab mulle küll ja küll. Valmide puhul jään alati moraaliukse lävel seisma: asjad on, nii nagu nad on, tehku neist oma järeldusi see, kes tahab, mina... (lk 22)
  • [Paul:] "Ja mis teie nimi on, härra?"
"Florent Turner."
"Loodetavasti pole te kunstnik? Teie inglise nimekaim on lask­nud sadadel vintsutatud laevadel lainemöllus hukkuda, kuid niisu­gust möllu tuleb ookeanil harva ette, kui te minu arvamust (mis on asjatundlik) usaldate, sellist taltsutamatut möllu. Seejärel lasi kunstnik taevast alla langeda udusel päikesevinel, mis on nagu loo­dud sadamast purjekaid peegelsiledale merele meelitama, ja pea­legi kui mängus on muskaadilaadung! Härra, peab tunnistama, et meremehele on see tõsine katsumus." (lk 22)
  • [Paul:] "Kes see oli? Võõrsilt tulnud mees nagu kõik need, kes kõrghooajal mäetippe ründavad. Tal oli hea varustus, kuid ta polnud halvimaks valmistunud. Aga halvima vastu pead alati valmis olema, nagu ütlevad hispaanlased. Ma ei tea, kas alati on paslik sõna selle rahva muidu pessimistliku loomuse jaoks, kuid lõpuks on neil enamasti õigus." (lk 23)
  • [Paul:] "Loomulikult panen kõike tähele, mul pole muud teha. Mis see Chamonix väljaspool turismi­ hooaega on? Kolme tuhande viiesaja inimesega küla, kui igaüht üksikult arvestada. Arvate, et ma pole pensionäripõlvest saadik juba ammugi siitkandi rahva elust pilti saanud! Turismihooajal on nelikümmend viis tuhat välismaalast, see on juba parem, see on see, millest ma olen unistanud, ning ma kogun talveks muljeid. Sest vaadake, härra Turner, mägedeelanikul tuleb meelelahutuse leidmisel ainult iseenda peale loota." (lk 23)
  • [Paul:] "Teie olete rändkomejant kas ametilt või kutsumuselt, ning aeg-ajalt tunnete vajadust ankru heitmiseks tillukeste harjumuste sättimiseks. Ma tean seda. Mind tõmbasid neljakümne meresõiduaasta jooksul praekartulid. Mind ei meelita­nud sadamas mitte mõni naine, vaid biifsteek friikartulitega. Labane? Võib-olla küll, aga nii see on." (lk 24)