Orashein

Allikas: Vikitsitaadid

Orashein (Elymus) on kõrreliste sugukonda kuuluv taimeperekond, mis on Eestis esindatud kolme liigiga. Harilik orashein on maaharijate jaoks üks põhilisi nuhtlusi.

Proosa[muuda]

  • Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin loomadki ajuti pidutsenud, puud katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas, kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda.


  • Orashein ajab oma pikad juurekondid salakavalalt sügavuti ja laiuti üle terve aiamaa, enne jõuad kättpidi maakera keskpaika, kui umbrohujuure maast lahti harutad. Kuid ma teadsin, et olen linnas, koolipargis, ja siin võis isegi orasheina imetleda. Ilus ka teine, kuripatt!
    • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 6

Luule[muuda]

Tönts ju põlismetallisti pilk, ta kangeid prille
aastaid tarvitab, kui vaatab lähemalt mõnd lille.
Okupatsioone ja maailmavappeid suuri
näinud; nüüd vaid kokku rehitseb umbrohu juuri.

Küll on tegu! Oh need hirmsad orasheinad, ei nad
kao, ei hääbu! Aga elulõngu täis on majaseinad,
rahulolu tuksub südames ja mullapõues:
sügis on see pärispidu üksildase õues.

  • Mats Traat, "Septembrifuuga" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 39


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel