Pihiisa

Proosa

• Oma eluloost kirjutades vaatab inimene seda suures plaanis — üksikasjad pisenevad, lähemad seigad eemalduvad, kauged tulevad lähemale, perspektiivid ahenevad; nüüd, kus inimene on vabatahtlikult pihitooli istunud ja ise endale pihiisaks hakanud, ei saa valetamise vaim teda nii kergesti kätte, sest igas inimeses peitub ka tõepüüd, millest tuleb valetama hakates alati enne üle saada ja mille positsioon on just siin eriti tugev.
  • Arthur Schopenhauer, "Maailm kui tahe ja kujutlus" I, tlk Toomas Rosin, 2018, lk 380

• Psühhoanalüütik on pihiisa, kellel on himu ära kuulata ka isade patud.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 72

• Eelmiste sajandite vältel olid notarid vaimulikega enam-vähem käsikäes tegutsenud: viimased kiskusid hingi alasti, sellal kui meie puistasime sukasääri tühjaks. Tänapäeval pole hingel mingit pist­mist nende kevadiste suurpuhastustega, mis andsid ta lihavõtte ajal käsist-jalust seotuna pihiisade kätte. Tänapäeval on hing ja rahakott liitunud üksnes meile avanemiseks. Pealegi oleme meiegi saladusse pühendatud, me oskame samuti surveavaldusi ja ähvar­davat äikest käiku lasta. Rahapatud sarnanevad teiste pattudega, neil on oma tugevad ja nõrgad küljed, meil on, millega ühtesid kär­pida ja teisi tugevdada. (lk 9)
  • Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984