Arthur Schopenhauer

Schopenhauer (1855)

Elisabet Ney, Arthur Schopenhaueri büst (1859)

Arthur Schopenhauer (22. veebruar 1788 – 21. september 1860) oli saksa filosoof, kes on tuntud pessimismi poolest.

• Lugemine – see on mõtlemine teise inimese peaga.
  • Lesen heißt mit einem fremden Kopfe, statt des eigenen, denken.
  • Parerga und Paralipomena, Zweiter Band, F. A. Brockhaus, Leipzig 1874, Kapitel 22 Selbstdenken, § 267, lk 529, Google Books

• Barbaarsus tuleb taas, hoolimata raudteedest, elektritraatidest ja õhupallidest.
  • Die Barberei kommt wieder, trotz Eisenbahnen, elektrischen Drähten und Luftballons.
  • Parerga und Paralipomena II, Kapitel 21, § 256

• Saatus segab kaarte ning meie mängime.
  • Das Schicksal mischt die Karten, und wir spielen.
  • Aphorismen zur Lebensweisheit, Insel Verlag, Frankfurt/M., Leipzig, 1976, lk 198

Maailm kui tahe ja kujutlus

Arthur Schopenhauer, "Maailm kui tahe ja kujutlus", I kd, tlk Toomas Rosin, Ilmamaa, 2018

• Lugeja, kes on jõudnud eessõnani, mis teda tagasi tõrjub, on raamatu eest kallist raha maksnud ja küsib nüüd, kuidas kahju tasa teha. — Viimse abinõuna tuletan talle meelde, et raamatust võib mitmesugust kasu saada ka ilma, et peaks seda lausa lugema hakkama. Lugeja võib täita temaga tühimiku oma raamaturiiulis, kuhu ta ilusasti köidetuna kindlasti hästi sobib. Ta võib asetada raamatu oma teadustes haritud sõbratari tualett- või teelauale. Ja lõpuks — see on kindlasti parim viis, mida ma eriti soovitan — võib ta kirjutada raamatu kohta arvustuse. (lk 16)
• Tõe osaks jääb ju ikka vaid lühike võidupidu kahe pika ajalõigu vahel — enne taunitakse teda kui paradoksi, hiljem põlatakse kui triviaalsust. Esimene saatus tabab tavaliselt ka autorit. — Ent elu on lühike, tõde aga mõjub kaugele ja elab kaua — kõnelgem tõtt. (lk 16-17)
• Selles ju meie needus ongi, et see maailm kuulub viletsusele ja vajadustele, mida kõik peavad teenima ja orjama; ja just sellepärast, et maailm niisugune on, ei saa üllad ja ülevad püüdlused, nagu seda on valguse ja tõe otsimine, siin takistamatult edeneda ja vaid iseenda pärast eksisteerida. Aga kui mõnel sellisel püüdlusel mõnikord õnnestubki end maksma panna ja mõistetavaks teha, siis haaravad materiaalsed huvid ja isiklikud eesmärgid ta kohe enda valdusse, et temast endale tööriista teha, või ka maski. (lk 19)
• Sest kuigi võib öelda, et loogika on mõistusliku mõtlemisega samasuguses seoses nagu generaalbass muusikaga või ka, vähem täpsemini võttes, nagu eetika vooruse või esteetika kunstiga, siiski tuleb meeles pidada ka seda, et mitte keegi ei ole saanud kunstnikuks esteetika- või üllaks isiksuseks eetikaõpingute tulemusena, et õigesti ja kaunilt komponeeriti juba ammu enne Rameaud, ning et disharmoonia märkamiseks ei ole tarvis tunda generaalbassi teooriat. Just sama vähe on ekslike järeldustega pettasaamise vältimiseks tarvis tunda loogikat. Tuleb küll möönda, et kui ka mitte muusika hindamisel, siis vähemalt tegelikul komponeerimisel on generaalbassist palju kasu; samuti võib mõnevõrra kasu — küll palju vähesemat ja peamiselt negatiivset — olla esteetikast ja isegi eetikast, nii et ka nende distsipliinide praktilist väärtust ei saa täielikult salata; kuid loogika kiituseks ei saa öelda niigi palju. Sest loogika on in abstracto teadmine sellest, mida igaüks in concreto juba teab. (lk 97-98)
• Tavaline inimene, see vabrikutoode, missuguseid loodus iga päev tuhandete viisi loob, ei ole, nagu öeldud, igas suhtes täiesti huvituks vaatluseks, tõeliseks kontemplatsiooniks võimeline, vähemalt mitte püsivalt: ta suudab pöörata oma tähelepanu asjadele vaid niivõrd, kuivõrd need on mingisuguseski, olgu või väga kaudses seoses tema tahtega. Kuna selline tähelepanu nõuab alati vaid suhete tunnetamist, milleks asja abstraktne mõiste on täiesti piisav ja enamasti sobivamgi, siis ei jää tavaline inimene kauaks palja kaemuse juurde pidama ega naeluta pikalt pilku ühe eseme külge, vaid otsib iga kord, kui talle midagi ette satub, võimalikult kiiresti, nagu laisk otsib tooli, välja mõiste, mille alla asi viia, ja siis ei huvita see teda enam. Sellepärast saabki ta kõigega nii ruttu ühele poole — kunstiteostega, kauniste loodusesemetega ja elu vaatlemisega kõigis selle õigupoolest alati tähendusrikastes stseenides. Ta ei jää seisatama: oma tee elus on ainus, mida ta otsib, parimal juhul ka kõik, millest võib ehk kord saada tema tee — ühesõnaga, ta teeb sõna kõige avaramas mõttes topograafilisi märkmeid, kuid elu enda kui niisuguse vaatlemisele ta aega kaotama ei hakka. (lk 298)
• Igasugune tahtmine tekib vajadusest, seega puudusest, seega kannatusest. Tahtmisele teeb lõpu täitumine, kuid iga täitunud soovi kohta tuleb vähemalt kümme, mis jäävadki täitmata, ja pealegi kestab ihaldamine kaua, nõuded ulatuvad lõpmatusse, ent rahuldus on lühiajaline ja napp. Isegi lõplik rahuldus on vaid näiline: täitunud soov teeb kohe ruumi uuele — esimene on äratuntud, teine veel äratundmata eksitus. Kestvat rahuldust, mis enam ei taganeks, ei too ühegi soovitud objekti kättesaamine — see jääb ikka otsekui kerjusele visatud armuanniks, mis tal tänaseks hinge sees hoiab, et pikendada vaeva homseni. — Niisiis, senikaua kui meie teadvus on täis tahet, kuni me jääme soovide ning nendega kaasneva pideva lootuse ja kartuse surve alla, kuni me oleme tahtmise subjekt — seni ei leia me iial jäädavat õnne ega rahu. On põhimõtteliselt ükskõik, kas me ajame taga või jookseme eest ära, kardame häda või püüdleme naudingu poole: ikka täidab ja erutab teadvust lakkamatu hoolitsus alati nõudliku tahte eest ükskõik missugusel kujul; kuid ilma rahuta ei saa olla mingit tõelist heaolu. (lk 310)
• Seesmine meeleolu, tunnetuse domineerimine tahte üle, võib seda seisundit esile kutsuda igas ümbruses. Kinnituseks on need suurepärased Madalmaade kunstnikud, kes on just niisuguses puht objektiivses kaemuses vaadelnud kõige tühisemaid esemeid ja püstitanud jäädava mälestusmärgi oma objektiivsusele ja vaimurahule natüürmortidena, mida silmitsedes esteetiline vaatleja ei suuda vältida heldimust, sest need taaselustavad temas kunstniku rahuliku, vaikse, tahtevaba meeleseisundi, mis oli tarvilik, et nii tähtsusetuid asju nii objektiivselt vaadelda ja nii tähelepanelikult jälgida, ning et nii mõtterikkalt edasi anda kaemust, milleni nad sel viisil jõudsid. Meeleliigutust, mida tunneb vaataja, keda pilt sellest seisundist samuti osa saama kutsub, suurendab tihti veelgi kontrast rahutu, kirglikest soovidest tumestunud meeleoluga, mida ta tunneb valitsevat iseendas. Samas vaimus on ka maastikumaalijad, eriti Ruisdael, tihti täiesti tähtsusetuid maastikke maalides saavutanud samasuguse või veel rõõmukamagi mulje. (lk 311-312)
• Kui nüüd vaadelda arhitektuuri vaid kauni kunstina, lahus oma utilitaarsetest eesmärkidest — mille kaudu ta teenib tahet, mitte puhast tunnetust, ega ole seega enam meie mõttes kunst — , siis saab talle omistada üheainsa märgi: tuua selgesti nähtavale mõningad ideed, mis kujutavad tahte objektsuse kõige madalamaid astmeid; need ideed on raskus, kohesioon, jäikus, kõvadus — kivi üldised omadused, need tahte esimesed, kõige lihtsamad, ähmasemad ilmingud, looduse põhibassihelid — , ning lisaks veel valgus, mis on väga mitmes suhtes nende vastand. Juba sellel madalal tahte objektsuse astmel me näeme, kuidas tahte olemus avaldub vastuoluna: iluarhitektuuri ainsaks esteetiliseks materjaliks ongi ju õieti võitlus raskuse ja jäikuse vahel; seda võitlust täiesti selgesti ja mitmekülgselt esile tuua ongi tema ülesanne. Selle täitmiseks paneb ta nende hävimatute jõudude eest kinni lühima tee rahulduseni ja suunab nad kaudsele teele, misläbi võitlus pikeneb ja nende jõudude täitumatu püüdlus väga mitmesugusel viisil nähtavale pääseb. (lk 334)
• Arhitektuur erineb kujutavatest kunstidest ja poeesiast selle poolest, et ta ei anna jäljendit, vaid asja enda; ta ei kopeeri tunnetatud ideed nagu nemad, ja kunstnik ei laena siin vaatajale oma silmi, vaid lihtsalt kohandab objekti vaatajaga ja hõlbustab idee tabamist, andes tegeliku individuaalse objekti olemusele selge ja täieliku väljenduse. (lk 337)
• Nii nagu kaunist figuuri on kõige parem vaadata väga napis riietuses või üldse riieteta, mistõttu väga ilus inimene, kui tal oleks ühtlasi maitset ja kui ta julgeks seda järgida, käiks kõige parema meelega peaaegu alasti, riietudes vaid antiikaja inimeste kombel - just niisamuti väljendab iga peen ja mõtteküllane vaim end alati kõige loomulikumal, otsekohesemal, lihtsamal viisil, ning püüab, kui vähegi võimalik, oma mõtteid teistelegi edasi anda, et teha endale niiviisi kergemaks üksildus mida ta peab tundma niisuguses maailmas nagu see siin. Ja ümberpöördult, vaimuvaesus, segane ja maneerlik mõtlemine rõivastab end ülipeenelt valitud väljendeisse ja hämaraisse kõnekäändudesse, et raskepäraste ja toretsevate fraasidega kinni katta mõtete tühisust, igavust või labasust — sarnaselt inimesega, kes püüab ilu majesteetlikkuse puudumist korvata riietusega, oma figuuri mannetust või inetust barbaarsete ilustuste, litrite, sulgede, volangide, puhvide ja mantlite alla peites. Kohmetust, millesse satuks selline inimene, kui tal tuleks käia alasti, tunneks mõnigi autor, kui tal tuleks selges keeles lahti seletada oma pompöösse, hämara raamatu kesine sisu. (lk 354)
• Sest üldse peab selleks, et inimene heameelega ja vabatahtlikult tunnistaks ja hindaks teise inimese väärtust, tal seda ka endal olema. See ongi põhjus, miks ka väga teenekad inimesed peavad olema tagasihoidlikud, ja miks just seda voorust teiste seas nii ebaloomulikult valjusti kiidetakse — on ju tagasihoidlikkus kõigi oma õdede seas ainus, mida igaüks, kes söandab mõnd mingis suhtes väljapaistvat inimest hinnata, alati oma kiituses mainib, et tühisust lepitada ja tema vihkamist vaigistada. Sest mida muud on siis tagasihoidlikkus kui mitte silmakirjalik alandlikkus, mille varal need, kel on eeliseid ja teeneid, püüavad siin alatut kadedust tulvil maailmas nuruda andeksandi nendelt, kel neid ei ole? Sest kui inimene ei omista endale voorusi sellepärast, et tal neid tõepoolest ei ole, siis see ei ole ju mitte tagasihoidlikkus, vaid lihtsalt ausus. (lk 361)
• Iga ehtsa kunstiteose tõeline ja ainus allikas on äratabatud idee. Oma ürgses väes seda ammutada vaid elust endast, loodusest, maailmast, ja seda suudab ainult tõeline geenius või ka inimene keda vaimustus mingiks ajaks geniaalsuseni ülendab. Ainult sellisest otsesest eostumisest sünnivad tõelised teosed, mis kannavad endas surematut elu. Et idee on alati kaemuslik, siis ei olegi kunstnik oma töö sihist ja eesmärgist in abstracto teadlik: mitte mõiste ei mõlgu tal meeles, vaid idee; seepärast ei oska ta oma tegevust selgitada, vaid töötab, nagu öeldakse, lihtsalt tunde järgi, ebateadlikult, lausa instinktiivselt. Seevastu jäljendajad, maneristid, imitatores, servum pecus, lähtuvad kunstis mõistest: nad panevad tähele, mis meile ehtsates teostes meeldib ja muljet jätab, teevad selle endale selgeks, fikseerivad mõistesse, s.t. abstraktsel kujul, ning aimavad seda siis avalikult või varjates osavalt ja sihiteadlikult järele. Nagu nugitaimed, imevad nad oma toidu välja võõrastest teostest, ja nagu polüübid, on nad sama värvi nagu nende toit. (lk 362)
• Ainult ehtsad, otse loodusest ja elust ammutatud teosed jäävad igavesti nooreks ja alati ürgjõuliseks nagu loodus ja elu ise. Sest nad ei kuulu mitte ühele või teisele ajastule, vaid kogu inimkonnale; seepärast võtabki kaasaeg, millega nad ei alandunud end sobitama, neid leigelt vastu, ja kuna nad kaudselt ja negatiivselt paljastavad oma ajastu eksitusi, siis tunnustatakse neid hilja ja vastumeelselt; kuid seetõttu nad ka ei vanane, vaid köidavad kõige kaugemaidki tulevasi aegu ikka veel värskuse ja uudsusega. Siis ei pea nad ka enam kartma, et neid ei märgata või ei osata hinnata, sest nüüd kroonib ja sanktsioneerib neid üksikute otsustusvõimeliste mõtlejate heakskiit, keda aastasadade vältel kasinalt ilmub ja kelle ükshaaval lisanduvate häälte aeglaselt kasvav summa rajab aluse autoriteedile — ainsale kohtunikule, keda silmas peetakse, kui apelleeritakse järeltulevatele põlvedele. Ainult need harva üksteise järel ilmuvad üksikud moodustavadki selle kohtu, sest järelpõlvede mass on ka edaspidi ikka niisama paheline ja nürimeelne, nagu selleks on alati jäänud kaasaegsete mass. (lk 363)
• Iga viimase kui ühe inimese elu, kui vaadata seda tervikuna ja üldiselt, kõige tähtsamates kontuurides, on tegelikult alati tragöödia, ent omandab, kui üksikasju jälgima hakata, komöödia ilme. Sest tänase päeva sunnist ja vaevast, olevikuhetke väsimatust nöögist, iga nädala soovidest ja kartustest, iga tunni nurjumistest saavad juhuse abiga, mis on alati vingerpussideks valmis, stseenid, mis kuuluvad otsast otsani komöödiasse. Ent soovid, mis kunagi ei täitu, püüdlused, mis alatasa nurjuvad, lootused, mida saatus armutult puruks tallab, õnnetud eksitused, mida on täis kogu elu, koos kasvava kannatuse ja kõige lõpus surmaga — see kõik on alati tragöödia. Otsekui selleks, et meid meie eksistentsi armetuses ka veel pilgata, ei luba saatus meil keset kõiki neid tragöödia koledusi ometi alal hoida traagilise kangelase väärikust, vaid jätab meile elu üksikseikade tulvas vaid tobeda komöödiategelase rolli. (lk 483)

Tema kohta

• Sakslased nimetavad end ka Schopenhaueri rahvaks, kuna Schopenhauer ise oli nii tagasihoidlik, et ei pidanud end saksa mõtlejakski.
  • Karl Kraus, "Aforisme". Tõlkinud Krista Läänemets. LR nr 31/1999, lk 77

Allikata tsitaadid

• Elu pendeldab piina ja igavuse vahel.

• Vähesed suudavad mõelda, kuid kõik tahavad, et neil oleks oma arvamus.

• See raha, mis on sinult välja petetud, on kõige paremini kulutatud. Sest selle eest oled sa endale ostnud, otseselt ja vahetult, tarkust.

• Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas.

• Iga inimese elu on tervikuna võttes tragöödia, kuid üksikasjades komöödia.

• Iga inimese elu on lakkamatu võitlus – ülekantud tähenduses puuduse või igavusega ning otseses mõttes teiste inimestega.

• Iga pisiasi võib teha inimese õnnetuks, kuid miski ei suuda teha inimest täiesti õnnelikuks.

• Mida ka ei räägitaks, õnneliku inimese kõige õnnelikum hetk on see, kui ta uinub, ning õnnetu inimese kõige õnnetum hetk on see, kui ta ärkab.

• Parimaks saatuseks inimesele on üldse mitte sündida.

• Mida üldse oodata maailmalt, kus peaaegu kõik elavad vaid seetõttu, et pole veel enesetapuks meelekindlust kogunud.

• Meie olemasolule pole võimalik leida muud eesmärki kui selle mõistmiseni jõudmine, et parem oleks mitte eksisteerida.

• Naer tekib siis, kui selgub, et meid ümbritseva reaalse maailma objektid ei vasta mõistetele ja kujutelmadele, mis meil neist on. Kuid kui nt. õpetlane teeb avastuse, mis kardinaalselt muudab seniseid ettekujutusi antud aine kohta ja inimese maailmapilti üldse, siis pole selles ju mingit koomilist koosseisu!

• Et luua täiuslikku riiki, tuleb kõigepealt luua sellised olevused, kes igal pool ja alati ohverdaksid oma hüve ühiskondliku heaolu nimel.

• Me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil ei ole.

• Oleks tore osta raamatuid, kui me saaksime sinna juurde osta aega nende lugemiseks.

• Abielluda tähendab poole võrra vähendada oma õigusi ja kahekordistada oma kohustusi.

• Inimese sõna on kõige vastupidavam materjal.

• Haigus on looduse ravivahend, mis tuleb appi organismi häirete korral.

• Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaviitmisest, need aga, kel on mingil määral annet, on huvitatud aja kasutamisest.

• Pärast surma saad selleks, kes sa olid enne sündi.

• Väheste võimetega inimeste juures on tagasihoidlikkus ausus, andekate juures aga silmakirjalikkus.

• On tõepoolest uskumatu, kuidas enamik inimesi laseb voolata oma elul, mis on väliselt mittemidagiütlev ja tähenduseta ning seesmiselt tuhm ja mõtestamata. See on nüri igatsus ja piin, unenäoline tuikumine läbi nelja vanuseastme surma poole, saatjaks igapäevased labased mõtted.