Barbaarsus

Proosa

• On olemas kahesugust väge: kultuuri ja vabadusevaimustuse vägi ning barbaarsuse vägi. Esimest võib leida Maratoni alt, Termopüülidelt, Vesuuvilt Spartacuse ajal ja veel siit-sealt, uuema aja inimeste juurest juba harvemini. Barbaarsuse energiat oli Kyrosel, Sesostrisel, Attilal, Peeter Esimesel ja veel mõnel. Bonaparte on segu neist kahest väest. Seal, kus puudub mõistus ega ole ka barbaarsust, ei saa eriti tekkida väge, sellest siis sakslaste saamatus, mis avalikus elus ulatub mõnikord rumaluseni.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 13-14 2005, lk 51-52

• Oleme kurbuse ja nördimusega kuulda saanud, et seda oivalist paleed on kavatsetud suurendada, muuta, põhjalikult ümber kujundada, see on, teda hävitada. Tänapäeva arhitektidel on liiga rasked käed, et neid hapraid renessansi tooteid puudutada. Me loodame ainult, et nad seda teha ei julge. Pealegi oleks Tuileries’ mahalõhkumine praegu mitte ainult barbaarsus, mis isegi purjus vandaali punastama paneks» vaid ka reetmine. Tuileries pole ainult kuueteistkümnenda sajandi kunsti meistriteos, vaid ka lehekülg üheksateistkümnenda sajandi ajaloost. See palee ei kuulu enam kuningale, vaid rahvale. Jätkem ta rahule.
  • Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", joonealune märkus ptk-s "Pariis linnulennult", mille Hugo lisas teose 5. trükile. Tlk Johannes Semper, 1982, lk 111

• Bluele täiesti arusaamatutel põhjustel oli Maura sel aastal esimest korda Neeve'i enda asemel kirikuvalvesse saatnud. Nagu ikka, oli ta Bluelt küsinud, kas too tahab kaasa minna, kuid ega see tegelikult päris küsimus olnudki. Blue oli alati käinud, läks ka seekord. Ema ei arvanudki, et tüdrukul on markusepäeva eelõhtuks mingid muud plaanid. Ta lihtsalt pidi küsima. Juba millalgi enne Blue sündi oli Maura otsustanud, et lapsi kamandada on barbaarne, ja nii oli Blue kasvanud üles kohustavate küsimärkide keskel.
  • Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013, lk 12