Ajalugu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ajalugu tähendab nii minevikku kui ka teadmisi minevikust ehk mineviku käsitlust.

Pierre Mignard. Kleio (~1689)


  • Ajalugu kipub kahtlemata ennast kordama: just nagu inimestel, pole ajaloolgi erilist valikut.
    • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28, lk 22
  • Ajalugu hargneb lahti tasakesi nagu vana kampsun. Seda oli palju kordi paigatud ja kirutud, ümber kootud, et see erinevatele inimestele sobiks, susatud tsensuurivalamu alla kasti, et seda siis propaganda tolmulappideks lõigata, ometi õnnestub sellel alati - lõpuks ikka - oma vanasse tuttavasse vormi tagasi tõmbuda. Ajalool on kombeks muuta inimesi, kes arvavad, et nemad muudavad teda. Ajalool on alati paar trikki oma viledakskulunud varrukast võtta. Seda on juba ka kaua kantud.
  • Mustlastel on palju parem põli kui ajaloolastel: esiteks saavad nad raha kohe kätte ja teiseks kaob iga enesest lugupidav selgeltnägija pärast tõekuulutust nagu vits vette, sellal kui ajaloolased istuvad terve elu oma rustikaalsete laudade taga ning peavad taluma otsatuid ähvardusi ja mõnitusi kogu selle jama pärast, mis nad ajakaevust välja on õngitsenud.
  • Ajalugu huvitub üldjuhul erilisest, sellest, mis aegade voos esile tuleb või tähtis tundub. Kummati on minevik põhilises argine, enamasti ei juhtu midagi või siis õige vähe. Ajaloolane on argise ees suuresti abitu, sest esiteks ei jäta igapäevaelu kuigivõrd jälgi, seega on seda raske uurida, ja teiseks on argistest asjadest keeruline punuda haaravaid lugusid, mis lugejaid köidaks või lubaks ajalugu põnevana paista.
  • Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu tsenseerida.
  • Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või mälestusmärke ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed kangelased. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.
  • Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
  • Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
  • Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.
  • Mõningase liialdusega võib väita, et keskaegne ajalookultuur meenutab Orwelli "1984"-maailma, kus möödanikku pidevalt ümber kirjutati.
  • Ajalooline uurimine kui eriomane nähtus sündis mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumist, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetsele inimrühmale, ühiskonnale või kultuuri arusaamale hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest.
    • Hayden White, tlk Marek Tamm, cit. via: Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna 3/2005, lk 1
  • Ajaloo uurimise objektiivsusest rääkides ei tohi unustada, et kaasaja ajaloo poliitilised alused ja põhijooned on suuresti 1945.–1946. aastal Nürnbergis Teise maailmasõja võitjate poolt paika pandud. Mitte kõik ei taha mahtuda sinna narratiivi. Nii ei ole ka ilma konteksti mõistmiseta võimalik saada erapooletut, objektiivset käsitlust Baltimaade ajaloost.
    • Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna 3/2005, lk 1
  • Ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine pole kaugeltki samased. Ajaloo kirjutamine on see, mis teeb ajalugu, see tähendab, ehitab üles minevikupildi ja muudab selle aktuaalseks, koostab narratiivi, jutustuse, milleta ajaloofaktide esitamine pole võimalik. Aga ajaloo kirjutamine, ajaloo uurimine ja ajaloo õpetamine on lahutamatud, kolmainus. Ajaloo uurimine peab olema kirjutamise ja õpetamise alus. (lk 4)
  • Ka neis piires, mida üldkehtivad loogikareeglid ja kasutatud allikmaterjalid seavad, on objektiivsel ajaloolasel palju mänguruumi. Allikad ei ehita iseenesest, omal jõul üles ajaloolist teadmist. Ajalooteadmine ei sünni ilma uurija konstitueeriva panuseta. See panus algab valikuga probleemide püstitamisel, kui määratakse kindlaks, mis üldse võiks olla teadmisväärne (ja jutustamisväärne). See tähendab väärtussüsteemi loomist. Uurija loob selge, teadlikult ja struktuurselt ülesehitatud teadmise. Selle teadmise loomise valikuprintsiibid ja korrastuspõhimõtted oleksidki väärtussüsteem. Meetodid ning uurimistehnikad on vahendid ja teed küsimustele vastamiseks. Aga enne kui üldse saab vastama hakata, tuleb püstitada küsimus. Ja küsimused, nende olulisus ja järjestus on määratud väärtussüsteemist. (lk 4)
  • Ajalooline fakt on ajaloouurija loodud rekonstruktsioon, mitte paljas ajaloosündmus, ajaloolise tegelikkuse osa. [---] Ajaloolane on ajaloolise fakti looja ning tema narratiivis leiduv ajalooline tegelikkus koosneb ajaloolistest faktidest. Fakt ei ole seega asjaolude puhtakujuline peegeldus, vaid allika teabe ja allikavälise teabe põhjal loodud ajaloolise tegelikkuse rekonstruktsioon. (lk 4)
  • Paratamatu on kõigi allikakogumite arvestamine ja kaasahaaramine, jätmata midagi sihilikult kõrvale, selleks et uurimistulemusi kõrvale kallutada või midagi maha vaikida. Lähiajaloo uurimisel ei tähenda see küll allikakriitilise pluralismipõhimõtte rakendamist, s. t. et kui on allikates palju kokkulangevaid tunnistusi, siis nende tõestusväärtus kasvab. Terroriühiskonna kohtu- või uurimistoimikus võib olla mitukümmend kokkulangevat tunnistust, need ei tõenda veel midagi. (lk 7)
  • Me ei pea kartma oma ajalugu, sealhulgas oma lähiajalugu. Me ei pea püüdma iga hinna eest järgida Euroopas ja maailmas üldlevinud lähiajalookontseptsioone, vältides kramplikult lähenemisnurki oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Need lähenemisnurgad ei vähenda teaduslikkust ega objektiivsust. Nõutavat objektiivsust ei saavutata oma rahvuslike huvide ja lähtekohtade mahasalgamisega, vaid objektiivse, seinast seina ulatuva allikate valikuga ning ajaloolise uurimistöö põhimõtete ja metoodiliste võtete ning loogikareeglite järjekindla rakendamisega. (lk 9)
    • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9
  • Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.
  • Minevikku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud mängufilme, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise ajaloo tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.
Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. Eesti ajaloo eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.


Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.
Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
Ei ole vaid mälestust endisist asjust
ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
neil, kes saavad olema veelgi hiljem.


  • Herodotos ütleb: "Vähe asju juhtub õigel ajal ja ülejäänut ei juhtu üldse. Hoolikas ajaloolane parandab kõik need vead."
    • Mark Twain, "Hobuse jutt" ("A Horse's Tale", 1907); Twain ei tsiteeri Herodotost, vaid iseloomustab tema suhtumist ajalookirjutusse.

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Kõige õnnelikum aeg inimkonna jaoks on tühjad lehed ajalooraamatus.
  • Vaid vabade inimeste ajalugu väärib tähelepanu. Despotismi ajal elanud inimeste ajalugu pole muud kui anekdootide kollektsioon.
  • Ajalugu õpetab, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel