Maja Lunde

Maja Lunde (sündinud 30. juulil 1975 Oslos) on norra kirjanik.

"Mesilaste ajalugu"

Maja Lunde, "Mesilaste ajalugu", tlk Kalle Kroon, 2019.

Mesilased olid kadunud juba 1980. aasta paiku, ammu enne Kollapsit. Pestitsiidid olid neile ära teinud. Paar aastat hiljem, kui pestitsiide enam ei kasutatud, tulid mesilased tagasi, kuid selleks ajaks oli käsitsi tolmeldamine juba juurdunud. Tulemused olid paremad, kuigi selleks oli vaja märkimisväärsel hulgal inimesi ja märkimisväärsel hulgal kätepaare. Ja siis kui saabus Kollaps, oli minu kant eelisolukorras. Tasus ära olla keegi, kes tolmeldas enim. Me olime rahvusena esirinnas reostamises ja meist sai esirinnas olev rahvus tolmeldamises. See paradoks päästis meid. (lk 6)
Oma beežides tööriietes olime sama anonüümsed nagu puud ise. Ja teineteisele sama lähedal nagu õied. Mitte kunagi üksi, alati kimbuna koos puudel või mööda rattarööpaid teel ühelt väljalt teisele. Ainult oma väikeste elamute seinte taga võisime olla omaette ja sedagi paariks tunniks päevas. Muu aeg kulus väljas olemisele. (lk 6-7)
Läbi õhu sumises harva nähtusena mõni kärbes. Lindu olin ma näinud viimati mitu päeva tagasi, neid oli üha vähem. Nad pidasid jahti neile paarile putukale, keda leida oli ja nälgisid, nii nagu mujalgi maailmas. (lk 7)
Liha polnud ma ammu maitsta saanud. Loomade toitmine nõudis liiga palju haritavat maad. Ja suur osa tavapärasest loomasöödast nõudis tolmeldamist. Loomad polnud meie pingelist peenkäsitööd väärt. (lk 8)
Sulgesin hetkeks silmad ja püüdsin end naiste vestlusest välja lülitada, ning selle asemel kuulasin, kuidas nende loba valjus tõusis ja vajus. Kust küll pärineb see vajadus nii palju ja korraga lobiseda? Millal see alguse sai? Teistel naistel sai see alguse siis, kui nad olid väikesed tüdrukud. Tundide kaupa grupivestlusi, kus teemal polnud mingit tähtsust ja kus mitte millessegi ei süüvitud. Välja arvatud ehk need korrad, kui räägiti taga kedagi, kes ise kohal polnud. (lk 8-9)
Mu käsi värises, kui ma vinnasin üles hinnalist tolmu. Kes ei tööta, see ei söö, ja selleks, et toota toitu, tuleb meil õgida teineteist. Kõigil tuli anda oma panus, isegi lastel. Sest mis kasu on haridusest, kui nisusalved kaovad, kui portsjonid muutuvad kuust kuusse üha väiksemaks? Kui õhtuti tuleb tühja kõhuga voodisse minna? (lk 12)
Hoidusin kella vaatamast. Teadsin, et sellest pole abi. Teadsin vaid, et iga pintslitõmbega jõuab õhtu pisitasa lähemale. Ja see üks tund, mis mul on oma lapsega tegelemiseks. See lühike tund oli kõik, mis meil oli, see lühike tund, millele ma ehk saan anda mingi tähenduse. Külvata see seeme, mis võiks anda talle võimaluse, mida mul endal eales polnud. (lk 13)
- Tao, 242. ringkond, Shirong, Sichuan, 2098

Oleksin ma teadnud, millist ängistust see kollane tapeet võib tekitada, oleksin tast loobunud. Kollane värv ei sobinud ülejäänud toaga. Olid mu silmad kinni või lahti, tapeet oli oma raevukuses ikka seal. See jälitas mind magades ja ei lasknud mind eales lahti, see oli nagu päikeseviirg läbi puulehtede. Värv sundis mind tagasi minema, sinna minu lapsepõlve metsa, ja seal muutusin ma muu maailma suhtes kurdiks ja pimedaks. (lk 14-15)
Viimastel aastatel olid mitmed selle kandi koorid hakanud juba advendiajal inimeste uste taga laulma, ja mitte raha või annetuste pärast, vaid et tuua jõulumeeleolu. Kunagi pidasin ma seda ilusaks, kui need väikesed etendused süütasid minus tule, mida ma enam ei uskunud endas olevat. Nii see tol ammusel ajal tundus. (lk 15-16)
- William, Hertfordshire, Inglismaa, 1852

Nad kõndisid minu ümber, nagu oleks ma toas justkui elevant. Või tegelikult nagu oleksin ma mammut. Väljasurnud liik.
- George, Autumn Hill, Ohio, USA, 2007kuidas tegutsetakse isekusest omaenda instinktide vastaselt, sellest, kuidas elada loodusega kooskõlas, ja et selleks peame eralduma omaenese loomusest. Ja hariduse väärtusest. Sest tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenda loomust. (lk 35-36)
- Tao

Välislingid