Õis

Õis on õistaime suguorgan.

Proosa

Ka filosoofial on oma õied. Need on mõtted, mille kohta sugugi mitte alati ei tea, kas neid peaks pidama ilusaks või naljakaks.
- Novalis. Aforisme ja fragmente. Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 7

Lille unenägu on ta õis.
- Juhan Liiv, "Proosakilde" 29

Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üks lill ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu taime kõrgeid helerohelisi lehti, puudutas õrnalt sõrmedega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse saladusse. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust ning nägi kollaseid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada sügavusse, õis oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne võlv ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava ime üle. Anselm teadis, et see on lille suu, et sinises kurgus kollaste ilusate karvakeste taga elavad taime süda ja mõtted, et kena heledat klaassoonilist teed mööda käivad sisse-välja tema hing ja unistused.
- Hermann Hesse, "Iiris". Tõlkinud Helle Luht. Looming 12/1978, lk 1637

Luule

...
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,

ehk küll me ümber kivist linn on taas.

Jaan Kross, "Sel künkal algas imeline laas...", 1957. - "Luule", EKSA 2005, lk 155

Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?
/---/
Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.

Karl Ristikivi, "Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 14

Tantsib traktorist, rukkilill rinnas,
täna sel väänikul õis on hinnas,
muidu ta üldse lilli ei näe,
hakib neid põldudel iga päev.

Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39

Millal küll keskpäeva päikesesäras
puhkes see õis, nii punane, raske?
Leegitseb aias, mis tervelt ta päralt,
kirglikult-hõõguv, end kummargil lastes...

Ma kardan ta nõtkuva varre pärast!

Milvi Seping, "Õis" (1958), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 39

tean et kustumine on mu suurim võit
parim osa minust see on päris selge
ja mu minek see ei taha ühtki õit
mida torgata te võiks revääri külge

Juhan Viiding, "Kiri vendadele" kogust "Detsember" (1971), lk 70

Vanasõnad

Orjavitsal on ka õis.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid