Õis

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Õied)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pauline von Koudelka-Schmerling, "Lilled orvas" (19. saj esimene pool)
Marie Egner, "Õitsvas lehtlas"
Georgina Burne Hetley, Metrosideros fulgens raamatus The Native Flowers of New Zealand (1887-1888)

Õis on õistaime suguorgan.

Proosa[muuda]

  • Ka filosoofial on oma õied. Need on mõtted, mille kohta sugugi mitte alati ei tea, kas neid peaks pidama ilusaks või naljakaks.
    • Novalis. Aforisme ja fragmente. Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 7



Luule[muuda]

...
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,

ehk küll me ümber kivist linn on taas.

  • Jaan Kross, "Sel künkal algas imeline laas...", 1957. - "Luule", Eesti Keele Sihtasutus 2005 (esmaavaldatud luulekogus "Söerikastaja", 1958)


Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?
  /---/
      Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.


Tantsib traktorist, rukkilill rinnas,
täna sel väänikul õis on hinnas,
muidu ta üldse lilli ei näe,
hakib neid põldudel iga päev.

  • Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39


Millal küll keskpäeva päikesesäras
puhkes see õis, nii punane, raske?
Leegitseb aias, mis tervelt ta päralt,
kirglikult-hõõguv, end kummargil lastes...

Ma kardan ta nõtkuva varre pärast!

  • Milvi Seping, "Õis" (1958), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 39


tean et kustumine on mu suurim võit
parim osa minust see on päris selge
ja mu minek see ei taha ühtki õit
mida torgata te võiks revääri külge



Vanasõnad[muuda]

  • Orjavitsal on ka õis.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel