Traktorist

Proosa

Oleks keegi, kes niidaks, maksaks kas või viis rubla päevas, aga kõik teevad ainult endale ja on uhked pealegi nagu seesama naabri-Edvarts — temal olevat vaja puhata! Mis puhkus on maainimesel suveajal? Kas päev otsa traktoril istumine võtab tõesti nii läbi? Masin töötab, mitte juht, mis see kangide vajutamine õige ära ei ole. (lk 16)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

Eestisse jõudis uue naise kuvand peale II maailmasõda. Huvitav on märkida, et naistraktoriste eesti kunstis mulle teadaolevalt kujutatud peaaegu ei olegi. Küll aga oli märgatav uue naise visuaal massimeedias või õnnitluskaardil.
Paša Angelina on meenutanud, kuidas alguses naistraktoristide brigaadiga külast külla sõites nende vastu vaenulikult meelestatud maanaised hiljem nägid, kui hästi naised traktoriga künda oskavad ja õppisid ka ise traktoristideks. Sellega saavutati naiste majanduslik iseseisvus ja enesemääramisõigus. Isegi perekonnad ei toetanud alati naise otsust traktorirooli asuda. Ilma julgustavate eeskujudeta võib minna kauem aega, kuni inimene midagi oma olukorra parandamiseks ette söandab võtta.
Naistraktoriste ei olnud palju, aga need, kes seda tööd tegid, olid väga tublid. Riiklikult olid määratud kvoodid, kui palju naisi peaks töötama põllumajanduse mehhaniseerimisel. Eestis oli see protsent 1954. aastal 30. Naiste traktorirooli asumist takistasid oluliselt soolised eelarvamused. Majandid ei saatnud piisavalt naisi traktoristide ega kombainerite kursustele, naistele ei antud häid traktoreid, kuna neid ei usaldatud ning naised lahkusid kiiresti ametist. Seepärast arutati ühtelugu leheveergudel ja nõupidamistel, kuidas luua tingimused, et naistel oleks mehhanisaatorina hea töötada.
- Fideelia-Signe Roots, intervjuu: Andra Roosmets, "Fideelia-Signe Roots: naised on suurest ajaloost välja jäetud", ERR, 31.03.2021

Luule

Tantsib traktorist, rukkilill rinnas,
täna sel väänikul õis on hinnas,
muidu ta üldse lilli ei näe,
hakib neid põldudel iga päev.

Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39

Mu kujutlus on jäänud temast uueks,
just nagu tõeliselt ma praegu näen,
kuis võtab seljast traktoristikuue
ning peseb mitmest määrdest parkund käed
...
Nii sügisõhtul mõtlen oma taadist,
me vahel laiub sada kilti maad.
Töö jätkub praegu tal remontbrigaadis
ning kevadel ta kündjaks jälle saab.

Kui oma töös ma innustajat vajan,
kui mõnes viperuses araks löön,
siis mõtlen, kuidas isa samal ajal
teeb naljatades rasket tööd.

Ilmi Kolla, "Minu taat", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 32-33