Teine maailmasõda
(Ümber suunatud leheküljelt II maailmasõda)
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Teine maailmasõda oli 1. septembrist 1939 2. septembrini 1945 kestnud maailmasõda.
1939-1945
[muuda]- Poolakad tulistasid täna öösel esimest korda meie endi territooriumit, ka juba regulaarväelastega. Alates kella 5:45-st me tulistame vastu! Ja nüüdsest vastatakse pommidele pommidega! Kes võitlemisel mürki kasutab, sellele vastatakse mürkgaasiga. Kes eirab humaanse sõjapidamise reegleid, see ärgu oodaku meilt midagi muud, kui sama mõõduga vastamist. Ma pean seda võitlust ükstaskõik kelle vastu nii kaua, kuni Riigi julgeolek ja õigused saavad tagatud.
- Polen hat heute Nacht zum ersten Mal auf unserem eigenen Territorium auch mit bereits regulären Soldaten geschossen. Seit 5:45 Uhr wird jetzt zurückgeschossen! Und von jetzt ab wird Bombe mit Bombe vergolten! Wer mit Gift kämpft, wird mit Giftgas bekämpft. Wer selbst sich von den Regeln einer humanen Kriegsführung entfernt, kann von uns nichts anderes erwarten, als dass wir den gleichen Schritt tun. Ich werde diesen Kampf, ganz gleich, gegen wen, so lange führen, bis die Sicherheit des Reiches und bis seine Rechte gewährleistet sind.
- Adolf Hitler kõnes Reichstagis 1. septembril 1939
- Ma ütleksin Alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajatele: "Mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi". Meie ees on kõige raskem katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Te küsite, mis on meie poliitika? Ma ütlen: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi meie jõududega ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletusliku türanni vastu, keda pole suutnud keegi ületada inimkuritegude tumedas kahetsusväärses registris. See on meie poliitika. Te küsite, mis on meie eesmärk? Saan vastata ühe sõnaga: see on võit, võit iga hinna eest, võit hoolimata kõigist õudustest, võit, hoolimata sellest kui pikk ja raske on tee selleni. Sest ilma võiduta, me ei jää ellu.
- Winston Churchill kõnes Suurbritannia parlamendi alamkojas pärast peaministri ametisse asumist, 13. mai 1940, The Official Report, House of Commons (5th Series), vol. 360, c. 1502.
Pärast sõda
[muuda]- Nii et sõjale ei saa läheneda nii, et kas panen sinna selle viisnurga või haakristi. See oli ikka kaugelt sügavam küsimus. Mina teeksin ikkagi ühe väga ilusa monumendi. Paneksin nimeks "Leinav ema" või "Leinav kodumaa". Terved perekonnad tapeti, viidi vangi; sõdisime, aga võitu me ei saanud – ikka jäi see okupatsioon. Ja kas siis sakslase all parem olnud oleks? See oli katastroof meie rahvale ja minu arvates on see väga suur kangelastegu, et 1991. aastal uuesti vabaks saime. Selle taga on tõsine võitlus iseendaks jäämise eest.
- Siiski tahaksin, et leitaks võimalus kõiki hukkunuid koos mälestada. Sellepärast et olukord oli ikkagi niisugune, kus valikuvõimalust polnud.
- Nõukogude okupatsiooni ajajärgu kohta saaksime näidata, et tegelikult oli see võitlus iseolemise eest, et see on auga välja peetud.
- Ja kui räägime, et päris sõjas oli kaks rinnet, siis ega need, kes nendel rinnetel olid, polnud ju selles süüdi, et see nii oli. Sõja ajal oli üsna laialt levinud ka arvamus, et kui sõdime koos Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaaga, saame iseseisvuse tagasi, sest oleme liitlased. Minu arust on see päris loogiline seisukoht ja see lootus eesti meestel korpuses oli.
- Sõda oli küll läbi, kuid olen 60 aastat tagasi kirjutanud nii: "Sõda on lõppenud, kuid võitjaid ei ole." Minu arust oli see katastroof, sest olime ju kaotanud kõik. Meil polnud vabadust, oma riiki, olime inimesi kaotanud kümnete tuhandete kaupa. Ei taha näiteks mitte iialgi enam meenutada Velikije Luki lahinguvälja, mis oli pärast talviseid lahinguid laipadega tihedalt kaetud.
- Juhan Peegel, intervjuu: Indrek Ude, "Juhan Peegel: kas võitluskaaslaste elu päästnud sõpra ei tohi meeles pidada?" Eesti Päevaleht, 7. mai 2005
- [---] kampaaniavormis leinamine ei lase meil oma minevikuga rahu teha. Me kisume oma haavad vabatahtlikult ise kogu aeg lahti, et need mitte kinni ei kasvaks. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon ei ole me jaoks ikka veel lõppenud. Ikka veel otsime süüdlasi, taotleme tagantjärele tõde ja õigust.
- Wimberg, "Vähem leina, rohkem elu"] EPL, 18. juuli 2011
- Okupatsiooni eest tuleb alati ja üksnes hoiatada; teistsugune mõtlemisviis viib interventsiooni õigustamiseni. Meie ajaloo taustal või täpsemalt selle kaudu on niisugused hoiatused igal pool omal kohal. Teises maailmasõjas inimeste ja rahvastegi massilise hävitamise ja hukkumise meenutamine niisamuti. Kuid lahingute lõppemine Eesti NSV territooriumil ei tähendanud meie hävitamise ja tagakiusamise lõppu, vaid – küüniline küll – kõigest pausi relvastuse muutmiseks.
- Peeter Olesk "Iseseisvuse metakeel" Sirp, 23.02.2007
- Lubage mul nii lühidalt kui võimalik üle libiseda aastatest, kui käis Teine maailmasõda - ehk Üks teine maailmasõda, nagu see koolipoiste suust mu kõrvus alati tundub kõlavat, otsekui tõendaksid nad kindlalt, et see maailmasõda, mis minul nii elavalt meeles püsib, ei ole sugugi ainus ega suurim massiline hullumeelsus meie sajandil.
- Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 192
- Ärkasin tol esimesel septembrikuu reedel tungiva telefonihelina peale. See kostis isa kabinetist, mille diivanil ta viimasel ajal ka magas. Need olid lühikesed signaalid sõjaväetelefoni mustast aparaadist, sellest, mis oli otseühenduses Sõjavägede Peastaabiga. Kolonel Villem Saarseni telefoninumber oli kaks-kaks-kuus. Seda mäletan eluaeg.
- — Ah nii. Sõda ei saanud niisiis mitte ära hoida. Liitlastel siis ka ei õnnestunud... Saksa pealetung... juba kell kolmveerand viis. On meil veel ühendust Varssaviga? Tubli! Kas ülemjuhataja teab juba? Tubli! Koosolek poole tunni pärast staabis. Tubli! Ma olen varsti kohal. Saatke auto kohe välja!
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 8
- Eks sedasama sai ka Adolf Hitler Jossif Stalini abil peatselt ise tunda – põrunud kunstnik jääb kutselisele kriminaalile kakluses lõpuks alla, isegi kui kummaline andekus alguses edu on toonud.
Allikata
[muuda]- Mitte kunagi pole üheski inimkonfliktis nii paljud võlgnenud nii vähestele nii palju.
