Jossif Stalin

Stalin, Molotov, Vorošilov ja Ježov osalevad NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel (detsember 1937)

Nõukogude patriotism liidab kõik meie maa rahvad ja rahvused ühtseks vennalikuks pereks. Stalin.
(Seinavaip Juuru kihelkonna hobuseteki ja Stalini ainetel, 1949)

Jossif Vissarionovitš Stalin, tegeliku nimega Ioseb Džugašvili (21. detsember 1879 – 5. märts 1953) oli Nõukogude Liidu juht.

• Lääs on muutunud oma imperialistidest inimsööjatega pimeduse ja orjuse kantsiks. Ülesanne seisneb selles, et purustada see kants kõigi maade töötajate rõõmuks ja lohutuseks.

• Kui mitu korda olen ma teile öelnud, tehke mida tahate, kuid ärge jätke maha dokumente, ärge jätke jälgi.
  • Partei XVI kongressil

• Elu on läinud paremaks, seltsimehed. Elu on läinud lõbusamaks. Aga kui elada on lõbus, edeneb töögi. Siit ka kõrged töönormid. Siit tulevad töökangelased. Just selles on kogu stahhanovliku liikumise juur. Kui meil oleks kriis, kui meil oleks tööpuudus - töölisklassi piits, kui meil oleks halb elada, kole, mitte lõbus, siis poleks meil mitte mingit stahhanovlikku liikumist.
  • Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее. А когда весело живётся, работа спорится. Отсюда высокие нормы выработки. Отсюда герои и героини труда. В этом прежде всего корень стахановского движения. Если бы у нас был кризис, если бы у нас была безработица — бич рабочего класса, если бы у нас жилось плохо, неприглядно, невесело, то никакого стахановского движения не было бы у нас.
  • Pravda, 22. novembril 1935 (kõne stahhaanovlaste esimesel üleliidulisel kogunemisel 17. novembril 1935)

• Inimesed, kes hääletavad, ei otsusta midagi. Need, kes hääli loevad, otsustavad kõik.
• Tähtis pole see, kuidas hääletatakse, tähtis on see, kuidas hääli loetakse.
  • 1936. aastal, Partei XVII kongressil

• Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausilt viht, mis suudab üles kaaluda kõik.

"Marksism ja keeleteaduse küsimused"

"Marksism ja keeleteaduse küsimused" ("Марксизм и вопросы языкознания") ilmus esmalt küsimuste ja vastuste vormis järjeloona ajalehes Pravda, 20.06, 04.07. ja 02.08.1950, juba samal aastal ka suuretiraažilise brošüürina. Sellega anti lõplik hoop Nikolai Marri jafetiidi keeleteooriale, mis seni oli Nõukogude keeleteaduses valitsenud.

• Keel erineb selles suhtes olemuslikult pealisehitusest. Võtkem näiteks vene ühiskond ja vene keel. Viimase 30 aasta vältel likvideeriti Venemaal vana, kapitalistlik baas ja ehitati uus, sotsialistlik baas. Sellele vastavalt likvideeriti ka pealisehitus kapitalistliku baasi kohal ja loodi uus pealisehitus, mis vastab sotsialistlikule baasile. Seega asendati vanad poliitilised, õiguslikud ja muud institutsioonid uute, sotsialistlikega. Kuid sellele vaatamata jäi vene keel põhilises samasuguseks, nagu ta oli enne oktoobripööret.

• Toetutakse Marxile, tsiteeritakse üht kohta tema artiklist "Püha Max", kus on öeldud, et kodanlusel on "oma keel", et see keel "on kodanluse produkt", et see on imbunud läbi merkantilismi ja ostu-müügi vaimust. Selle tsitaadiga tahavad mõned seltsimehed tõestada, et Marx seisis justkui keele "klassilisuse" eest, et ta eitas ühtse rahvuskeele olemasolu. Kui need seltsimehed suhtuksid asja objektiivselt, peaksid nad tooma ära ka teise tsitaadi samast artiklist "Püha Max", milles Marx, puudutades küsimust ühtse rahvuskeele moodustumisest, räägib "murrete kontsentreerumisest ühtsekt rahvuskeeleks, mille võimaldab majanduslik ja poliitiline kontsentreerumine".

Seega tunnistas Marx vajadust ühtse rahvuskeele kui kõrgeima vormi järele, millele alluvad murded kui madalamad vormid. Mida kujutab endast sel juhul kodanluse keel, mis Marxi sõnade kohaselt "on kodanluse produkt"? Kas Marx luges seda samasuguseks keeleks nagu rahvuskeel, koos oma erilise keelestruktuuriga? Kas ta võis seda niisuguseks keeleks pidada? Muidugi mitte! Marx tahtis lihtsalt ütelda, et kodanlased rüvetasid rahvuskeele oma kaubitsejaliku sõnavaraga, et kodanlusel, nagu selgub, on oma kaubitsejažargoon.

Tuleb välja, et need seltsimehed moonutasid Marxi positsiooni. Aga moonutasid seda seepärast, et tsiteerisid Marxi mitte marksistidena, vaid masinlikult, süüvimata asja olemusse.

• Räägitakse, et keele stadiaalse arengu teooria on marksistlik teooria, kuna see tunnistab äkiliste plahvatuste vältimatust tingimusena keele üleminekuks vanalt kvaliteedilt uuele. See on muidugi vale, kuna raske oleks leida selles teoorias midagi marksistlikku. Ja kui stadiaalsusteooria tõepoolest tunnistab äkilisi plahvatusi keele arengus, siis seda halvem talle. Marksism ei tunnista äkilisi plahvatusi keele arengus, olemasoleva keele äkksurma ja äkilist uue keele rajamist. Lafargue'il ei olnud õigus, kui ta rääkis "äkilisest keelerevolutsioonist, mis toimus 1789. ja 1794. aasta vahel" (vt Lafargue'i brošüür "Keel ja revolutsioon"). Tollal ei olnud Prantsusmaal mingit keelerevolutsiooni, ammugi äkilist. Muidugi täienes tol ajal prantsuse keele sõnavara uute sõnade ja väljenditega, kadusid kasutuselt mõned iganenud sõnad, muutus mõnede sõnade tähendus - ja kõik. Kuid sellised muutused ei määra mingil juhul keele saatust. Keeles on peamine selle grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara. Kuid prantsuse keele grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara Prantsuse revolutsiooni ajal mitte üksnes et ei kadunud, vaid säilisid ilma oluliste muutusteta, ja mitte üksnes ei säilinud, vaid jätkavad edasielamist ka tänapäevases prantsuse keeles. Ma ei räägigi enam sellest, et olemasoleva keele likvideerimiseks ja uue rahvuskeele ülesehitamiseks ("äkiline keelerevolutsioon"!) on viie-kuueaastasest tähtajast naeruväärselt vähe - selleks on tarvis sajandeid.

Marksism leiab, et keele üleminek vanalt kvaliteedilt uuele toimub mitte plahvatuse teel, mitte olemasoleva keele hävitamise ja uue loomise teel, vaid uue kvaliteedi elementide järkjärgulise kogunemise ja seega vana kvaliteedi elementide järkjärgulise äralangemise teel.

Allikata tsitaadid

• Ideed on võimsamad kui relvad. Kui me ei luba enda vaenlastele relvi, miks peaksime lubama neil ideesid omada?

• Nõukogude armees on taganemiseks vaja rohkem julgust kui edasitungiks.

• Kui mõni välisminister hakkab iga hinna eest "rahulikku nõupidamist" nõudma, võid olla kindel, et tema valitsus on juba tellinud uued sõjalaevad ja lennukid.

• Sure, kuid ära tagane.

• Ainuke tõeline võim kuulub püssile.

• Lõbusus on Nõukogude Liidu silmapaistvaim tunnusjoon.

• Aus diplomaatia on nagu kuiv vesi või puidust raud.

Tema kohta

Proosa

• Stalin ei peatu ennenägematult ulatusliku vägivalla kasutamise ees.
  • Lev Trotski, 21. juuni 1939

• ... Stalin on läbinisti valelik inimene. Kuid igal etapil on tema vale käesoleva hetke teenistuses, see ei ole koormatud murega eilse või homse päeva pärast, see on loodud arvestusega enamuse lühikesele mälule ning vähemuse materiaalsele võimetusele valet avalikult ümber lükata.
  • Lev Trotski, «Сталин», т. 2.

• Stalin ei kuulunud nende hulka, kelle kavatsusi kuulutati välja avalikult.
  • Robert Conquest

• Kuna Stalin ei selgitanud ja ei esitanud oma vaatenurki ja plaane, mõtlesid paljud, et tal üleüldse neid ei olnudki – see on tüüpiline intelligentide-lobamokkade viga.
  • Robert Conquest

• Talle oli omane kõrgeltarenenud võime vaikida ning selles suhtes oli ta unikaalne riigis, kus kõik rääkisid liiga palju.
  • Boriss Bažanov, Stalini isiklik sekretär

• Eks sedasama sai ka Adolf Hitler Jossif Stalini abil peatselt ise tunda – põrunud kunstnik jääb kutselisele kriminaalile kakluses lõpuks alla, isegi kui kummaline andekus alguses edu on toonud.
  • Karl Martin Sinijärv, "Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Hitlerist kondiitrikunstini", ERR, 25.12.2021

• Õpetaja Ida Jüriado, kellest oleme alati väga lugu pidanud, tuleb tundi nutetud silmadega. See võtab veel tõsisemaks. Me tõesti ei tea, kuidas olla.

Teekond ukse juurest õpetaja lauani on lühike, kõigest mõned sammud. Seekord astub meie õpetaja need sammud väga aeglaselt, jääb seisma, justkui samuti aeglaselt

"Ärge kurvastage, tüdrukud. Tema mõtles meie peale ööd ja päevad. Nüüd on ta lahkunud ja meie mõtleme tema peale."

Õpetaja nuuksatab ja võtab taskuräti välja. (lk 6)

• Seejärel räägib meie ajalooõpetaja umbes kolm minutit Nõukogude Liidu kangelaslikust sünniloost, sotsialismi saavutustest ja stalinlikest suurehitistest. Eriliselt rõhutab ta suure Stalini geniaalsel juhtimisel saavutatud võitu fašismi üle Suures Isamaasõjas ja selle üleilmset tähtsust. Kõik selle loeb ta paberilt, seejärel tõstab pilgu ja lõpetab oma kõne harjumatult tõsise ja meile justkui võõra häälega:

"Me oleme kaotanud Suure Juhi."

Tean, et pean need kaks viimast sõna kirjutama suurte algustähtedega, sest nii on meid õpetatud, nii on ajalehtedes, on igal pool ja nii peab olema. Ka Stalinlik Konstitutsioon tuleb kindlasti kirjutada suurte algustähtedega. Me teame, et on stalinlikud viisaastakud, looduse ümberkujundamise stalinlik plaan, tuhanded Stalini-nimelised tehased tuhandetes linnades, Stalini tänavad kindlasti kõikides linnades, üks linn - Stalingrad - tervenisti Stalini omaks arvatud, Stalini preemia ja veel musttuhat asja, mis Suure Juhi nimega seotud. Stalini Päike? Jah, sedagi väljendit oleme kuulnud, lugenud ja lauludes laulnud. Stalini idee oli ka suured Siberi jõed teistpidi - tagurpidi - voolama panna, sellest kirjutati ajalehtedes, aga see plaan vajus vaikselt kuhugi ära - jõed keeldusid suunda muutmast. (lk 8)

• Piltide peal on Stalin alati sõjaväelase vormikuues, sile vuntsidega mees. Võiks koguni ütelda, et ilus mees. Kotkapilguga, nii on temast lausa luuletatud. Ei noor ega vana, kogu aeg kuidagi ühesugune, justkui igavene. Võiks arvata, et on suurt kasvu, mõjuka väljanägemisega. Võib-olla nagu Peeter Esimene, kelle kohta on isegi ajalooraamatutes pisut nagu möödaminnes, aga romaanides lausa mitu korda ära nimetatud, et oli pikka kasvu, kuid jalanumber olnud väike nagu naisterahval. (lk 9)
• Stalinil on piltide peal kuldsed marssalipagunid. Jah, ta ongi alati sõjaväelase vormirõivais. Aga kus ta sõja ajal oli? Kogu aeg Kremlis või? Peidus nagu metsavend? Ühestki ajalehest pole lugeda olnud, et ta oleks mõne lahinguvälja ligidalgi viibinud või lausa mõnda lahingut juhtinud. Kas ta püssi lasta oskab? Kes Stalinit näinud on? Võib-olla mõni ongi, aga noid nägijaid omakorda pole keegi näinud. (lk 9)
• Koolilapsed peavad Suurt Stalinit ülistama ja teda igal võimalusel SUUREKS ja vägevaks kuulutama, kodudes vannutakse ja manatakse sedasama Suurt maapõhja.

"Kui kõik need, kes Stalini kohta midagi halba on ütelnud, kui kõik need türmi panna, siis ei jääks ühtki inimest vabadusse."

Seda on mitu korda ütelnud üks minu kodupaiga latatara.

"Mind kinni ei panda, mina olengi latatara. Teie kõik lähete veel Siberisse, mina üksi jään siia," lubab ta. (lk 10)

• Kui palju oleme lugenud ja kui palju on meile räägitud, kui väga kõik kogu maailmas Stalinit armastavad, ometi ei usu ma seda. Kas keegi üldse usub? Mina näiteks küll ei armasta Stalinit. Ja-jaa, ema oskaks sellegi asja kohta väga täpselt ütelda. (lk 11)
• Korraks tunnen Stalini vastu midagi kaastunde taolist. Ta oli ju inimene, ta on nüüd surnud, aga miks seda nii valjusti ja pealetükkivalt kuulutatakse? Surm on midagi, mis äratab mitte ainult hirmu, vaid ka aukartust ja surnud inimest leinatakse vaikselt, mitte lärmi ja käraga. (lk 16)
• Paari päeva pärast läheb lahti jutt, et partei ja valitsus on käskinud Stalinit leinata ka kirikutes, mälestada teda jumalateenistustel, palvetada tema eest.

Mu ema vihastas selle peale südamest.

"Seda jumalasalgajat, kirikute rüüstajat, seda tõbrast ja mõrtsukat!" hüüatas ta. "Kas mina peaksin tema pattude kergendamiseks veel küünla ka panema?" (lk 16)

• Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015

Luule

Suur kevad tuleb pea ja päästab naerdes valla
kõik vangistatud jõed, mis jäise surve alla
on jääma pidanud kuu järel kuu ja kuu.
Päev, rohkem sära veel nüüd hangedele kalla,
sest väiksed ojadki on sula ootel ju -
ka neile vabadus on kallim kui kõik muu.

• Ain Kaalep, "6. märtsil 1953" (1953), rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 471

Stalinile omistatud

• Ma ei usalda kedagi, isegi mitte ennast.
  • Nikita Hruštšovi sõnade kohaselt ("Ogonjok", 1989)

Ekslikult omistatud

• Surm lahendab kõik mured - pole inimest, pole probleemi.
  • Tegelikult pärineb see tsitaat Anatoli Rõbakovi romaanist "Arbati lapsed" (1987). Rõbakov on hilisemates mälestustes tunnistanud, et mõtles selle lause välja.

• Ühe inimese surm on katastroof, miljoni inimese surm aga statistika.
  • Ei ole ühtki tõendit, et Stalin seda öelnud oleks. Tegelikult pärineb tsitaat ilmselt Erich Maria Remarque romaanist "Must obelisk" ("Der schwarze Obelisk", 1956): "Aber das ist wohl so, weil ein einzelner immer der Tod ist — und zwei Millionen immer nur eine Statistik."

• Kui me kapitaliste poome, müüvad nad meile köit.
  • Omistatud ka Marxile ja Leninile, kuid pole tõestatud, et keegi neist kolmest konkreetselt seda ütles. Ütlus on ilmselt tuletatud Lenini remargist, et suurtele kasumitele orienteeritud kapitalistlid müüksid kaupu isegi sotsialistlikele riikidele, kuigi pikas perspektiivis tugevdab see nende otsest vaenlast.