Antisemitism

Proosa

• Peale 1943. aastat muutus ta [Hitleri] juudiviha lausa patoloogiliseks. Rahvusvaheline juutlus pidada olema Saksamaa kaotuse taga. Nemad sundisid Roosevelti ja Churchilli nõudma "tingimusteta alistumist" Casablanca konverentsil. Churchill ja Roosevelt on juutide agendid.

Kõik see annab märku, mil määral need eelarvamused, mida sõnastati pseudoteaduslike teooriatena ja millesse usuti patoloogilise veendumusega, mõjutasid selle mehe otsuseid, kes valitses ainuisikuliselt kaheksakümne miljoni sakslase üle. Kogu tema realistlik mõtlemine võis ju toetuda poliitikast ja ajaloost saadud kogemustele, ent sai neist arusaamadest moonutatud.

• Walter Schellenberg, "Labürint". Hitleri vastuluurejuhi memuaarid. Tõlkinud Lauri Liiders. Tallinn: Tänapäev, 2023, lk 96

• Surunud vasakusse silma monokli, võis ülempolitseimeister laiali laotada talle toodud "Sovremennõje Izvestija" riuklikud numbrid ja pärast natukest otsimist koduselt ning kõikemõistvalt ja üpris ilma tigeduseta muheldes näidata üht toimetajale tulnud kriitilist kirja, kus keegi allkirjaga "Porfiri Klenus" ("No küll mõtlevad aga nimesid välja," naljatas politseimeister), ilmselt samuti nagu "Moskvitš", kirjutas elukallidusest, nõudis kindla hinna kehtestama soolalihale, et see oleks kättesaadav nii rikastele kui vaestele... Aga... aga... Ja iluravitsetud nimetissõrmega võis ta juhtida neid, kes temaga koos lehte vaatasid järgnevatele ridadele. Need aga valgustasid autori palet otsekui prožektoriga: seal juhiti tähelepanu suurele hulgale juutidele, kes elavad Moskvas ja kellest pole teada, kust nad sissetulekut saavad, sest "sajad neist elutsevad ettekäändel, et teevad kvassi, millest neil pole aimugi". (lk 23–24)
  • Marietta Šaginjan, "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, Tallinn: Eesti Raamat, 1970

• Lause Juudid tuleb hävitada koosneb vähestest sõnadest, seda saab kiiresti öelda, härrased. Kuid see, mida ta nõuab sellelt, kes teda ellu viib, on kõige rängem ja raskem asi maailmas. Loomulikult on need juudid, need on kõigest juudid, see on selge. Kuid mõelge sellele hulgale inimestele — isegi parteikaaslastele —, kes on pöördunud igasuguste ametkondade või minu enda poole selle kuulsa palvega, et kõik juudid on küll muidugi sead, välja arvatud See-ja-see või Too-ja-too, kes on korralikud juudid, ja neile ei tohiks midagi teha. Julgen kinnitada, et kui otsustada nende palvete ja selliste arvamuste hulga järgi, on Saksamaal olnud rohkem korralikke juute, kui neid üldse arvuliselt kokku on. /---/ Palun teid tungivalt lihtsalt kuulata seda, mida ma siin valitud seltskonna ees ütlen, ja sellest mitte kunagi enam rääkida. Meile on esitatud järgmine küsimus: mida teha naiste ja lastega? — Ma olen otsusele jõudnud ja ka siin leidnud ilmselge lahenduse. Ma ei tundnud endal olevat õigust hävitada mehi — kui soovite, võite öelda "tappa" või "lasta tappa" — ning jätta kasvama lapsed, kes meie lastele ja järeltulijatele kätte maksaksid. Tuli teha raske otsus see rahvas maa pealt kaotada. See oli organisatsioonile, mis pidi selle ülesande täitma, kõige rängem asi, mida tal teha on tulnud. Ma usun, et võin öelda, et see täideti, ilma et meie mehed ja meie ohvitserid oleksid selle pärast oma südames ja hinges kannatanud. Kuid see oht oli sellegipoolest olemas. Tee kahe võimaluse vahel — muutuda liiga kalgiks, südametuks ning mitte enam austada inimelu või siis muutuda liiga pehmeks ja kaotada pea, kuni närvikriisideni välja —, tee Skylla ja Charybdise vahel on lootusetult kitsas.

• Heinrich Himmler, kõne 6. oktoobril 1943, cit. via Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. Loomingu Raamatukogu, nr 34/35, 2001, lk 31–32

• Kommunistlikus tsoonis on juhid mõnikord püüdnud põhilist skeemi ise kokku võtta, nii tegid Stalin ja Mao. Kokkuvõte mahub mõnele leheküljele ning sisaldab doktriini selle täies ulatuses: pole paremaid käsitlusi kui need õpikud, mida vahel on nimetatud "alusteks", et panna arvama, et on küll veel teisi ja targemaid, ehkki nood pole muud kui esimeste paisutus. Kuid neid ei sunnita sellepärast vähem "õppima", see tähendab, et alamatel on kohustus veeta sadu tunde neid mäludes ja veerides. Natslikus tsoonis selliseid käsiraamatuid ei olnud. Mõtlemises tuli toetuda juhile, kes esines kui oraakel ja kui poeet. Kui seda mõtlemist sisuliselt analüüsida, on see hale segu sotsiaaldarvinismist, eugeenikast, Nietzsche ähmasest kristluse-vihkamisest, "kurjusereligioonist" ja patoloogilisest antisemitismist. (lk 28)
• Minevik on meile külluslikult näidanud, et kristlik judaismivastasus oli seda elavam, mida asjatundmatumast keskkonnast oma religiooni aluste suhtes ta lähtus. Tubli Sancho Panza võttis oma usutunnistuse kokku kahte punkti: Püha Neitsi austamine ja juutide vihkamine. Aga kui usk oli kadunud, laiutas antisemitism uue ja uljama hooga, ilma et usk, olgu või moonutatud usk, täitnuks enam oma pidurdavat rolli. Sõjaeelses juudivastases kirjanduses ei või olla head juuti: kõige sümpaatsemgi, kõige vooruslikumgi kannab hukutavat viirust, mis on ristirahva vaenlane. Veel enam, kogu Euroopa ajalugu on rekonstrueeritud üleüldise juutide vandenõu ümber. (lk 86–87)
• Kui võideldakse ideoloogilise režiimiga, on esimene ülesanne ning suund, mille juurde tuleb kindlaks jääda, igasuguse aruteluta keelduda sellest tegelikkusekirjeldusest, mille see ideoloogia välja pakub. Kui anda saatanale sõrm ja nõustuda, et selles kirjelduses on "osake tõtt" , kui näiteks möönda, et on olemas aarialased ja mitte-aarialased ning seega on olemas ka "juudiprobleem" , ollakse kadunud ning tahe kuuletub üksnes väändunud mõistusele. Jääb üle ainult paluda "aarialasi" seda "probleemi" "inimlikult" lahendada. Ideoloogia kõige võltsimaks kohaks ongi just see "osake tõtt" , see kütkestava võimu kese. See reegel kehtib igasuguse ideoloogia ja iseäranis kommunistliku ideoloogia kohta. (lk 93)
  • Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. Loomingu Raamatukogu, nr 34/35, 2001

• Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda välismaalt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas Aleksander III vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks juutidest. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas politsei kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja.
  • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014, lk 217

• Mõne päeva eest tõime oma lehes ära tabeli, millest nähtub, kui palju keegi rahvas on saanud osa Nobeli auhinnast. Auhinnasaajate arvu poolest seisab esikohal Saksamaa — 39 Nobeli laureaadiga. Nagu nüüd ühe rootsi ajalehe poolt tehtud statistikast selgub, on nende 39 sakslase seas 14 juuti. Kuna aga Saksamaal praegu valitseva arvamise järele juute ei tule lugeda sakslaste hulka, langeb Saksamaa seniselt esikohalt Nobeli auhinnasaajate hulgas kolmandale kohale ja nimelt Inglismaa ning Prantsusmaa järele. Saksa juudid tuleksid siis otsekohe pärast Ameerikat viiendale kohale.
  • "Diktaator sõja ja rahu üle. Alfred Nobeli elust ja tööst", Vaba Maa, 25. oktoober 1933, lk 4