Nasta Pino

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Nasta Pino (1. juuli 1934 Mikitamäe vald, Petserimaa – 15. detsember 2017) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

"Minu aeg ja selle lugu"[muuda]

Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015.


  • [Stalini surmast:] Emaga on hea nii igapäevaseid kui ka suure maailma asju arutada, tema ümbernurgajuttu ei aja, ütleb oma arvamuse alati selgelt ja sirgelt välja. Seekord ka.
"Ah et siis surnud, see tõbras. Issand olgu tänatud," hüüatab ta ja lööb risti ette. Tean seda liigutust, nii teeb sageli vanaema ja mõnikord ka ema, kui nad juhtuvad jumala nime ilmaasjata suhu võtma. Esimene käsk keelab selle. Oma koolitee kahel esimesel aastal olen minagi usuõpetust õppinud ja mäletan täpselt kõiki kümmet käsku.
"Niiviisi jah, oli ka aeg," ütleb isa ja tõmbab tulemasinast uue suitsu peale tuld.
Neid hinnanguid kuulen kahe nädala pärast, kui koolivaheajaks koju olen jõudnud.
Nad loevad siin külas virgalt ajalehti ja teavad mõndagi rohkem kui mõned. Seekordne teema on nii tuline, et igaühel on omalt poolt ikka veel olulist lisada ja aruteluks ainet jätkub. Aina ja aina.
"Külas muust ei räägitagi," teab uudistemaias naabrimemm, kes on minu kojutulemist kogemata tee peal märganud ja küllap just sellel põhjusel juhuslikult meile sisse astub.
"Kah asi, kellest nii pikalt rääkida," põlastab ema. (lk 5, raamatu algus)
Saan sellest teada koolis, sest meil ei ole kodus raadiot. On hommik. Koolimajas on asjalik ja rahulik meeleolu nagu tavaliselt.
Tegelikult me tajume juba rõivistus jalatseid vahetades, et midagi on juhtunud, miski on teistmoodi. Väga vaikne on. Poole tuhande õpilasega kooli kohta on tavatu vaikus ebatavaline, hommikul eriti. Midagi oleks kui õhus. Enne kui keegi otsesõnu oleks ütelnud, me juba teame. Mööda treppe neljandale korrusele ja seal pika koridori tagumisse otsa oma klassituppa kõndides me juba teame.
Istume vaikselt igaüks oma kohale ega sädista. Ise ka ei saa aru, miks just nii. On teistmoodi, kui teistel hommikutel on olnud. Taevakene, me ju tahame üksteisega rääkida, nii palju uudiseid on eilsest õhtust kogunenud. Nagu alati. Kus sai käidud, mida tehtud, keda nähtud. Eriti põnev on see viimane. Ikka et keda ja kus ja kellega. Tüdrukute kool ju.
Sel hommikul me oleme vaiksed ja viisakad. (lk 6)
  • Õpetaja Ida Jüriado, kellest oleme alati väga lugu pidanud, tuleb tundi nutetud silmadega. See võtab veel tõsisemaks. Me tõesti ei tea, kuidas olla.
Teekond ukse juurest õpetaja lauani on lühike, kõigest mõned sammud. Seekord astub meie õpetaja need sammud väga aeglaselt, jääb seisma, justkui samuti aeglaselt.
"Ärge kurvastage, tüdrukud. Tema mõtles meie peale ööd ja päevad. Nüüd on ta lahkunud ja meie mõtleme tema peale."
Õpetaja nuuksatab ja võtab taskuräti välja. (lk 6)
  • Jõuan veel mõtelda, et ei tea, kas õpetaja sellises meeleolus kedagi vastama ka kutsub ja ei tea, kas vastaja peaks ka olema kurb või kuidas me üldse peaksime olema. Äkki peaksime püsti tõusma? Minutilisi leinaseisakuid on meil koolis olnud, kui mõni tähtis on ära surnud. (lk 6)
  • Maiga on meie klassiorganisaator, lahtise peaga, väga sõbralik ja tore tüdruk. Me ise oleme teda aina ja aina klassiorganisaatoriks valinud, ükski õpetaja ei ole meie valikut pöörata püüdnud, ainult Maiga ise on mõned korrad kõvasti vastu punninud. Terasemad meist on tähele pannud, et Maigale meeldib üks I Keskkooli poiss ja mõnikord koduteel, edevate ja eputavate plikade kambas, me õrritame Maigat, ikka et "Raukase-mutt ja Raukase-mutt". Mõni on võib-olla kade ka, sest Anto Raukas on oma kooli popimaid kutte. (lk 7)
  • Kõik meie ajalooraamatud peamiselt sõdadest, ülestõusudest, mässudest ja revolutsioonidest jutustavadki, ja ikka ainult Venemaaga seoses. Eesti ajaloost pole õpikutes midagi, Eestit pole olemaski, olime tsaari-Venemaa tähtsusetu osake ja nüüd oleme Nõukogude Eesti, suure Nõukogude liidu kõige väiksem liiduvabariik. Kõige noorem ka, neljateistkümnes. Liiga lühikeseks jäänud aeg - kõigest paarkümmend aastat - iseseisvat Eesti vabariiki seal vahel. Oleks eputamine, kui nüüd ütleksin, et me ühtevalu niisuguste asjade üle pead murraksime. Oi ei, meie eas on küllaga muud, millest mõtelda. Maailmamured libisevad noorest inimesest mööda nagu vesi kala seljast. Või siiski mitte? (lk 7)
  • Me teame, et igas ametiasutuses ja ka igas koolis peab olema partorg. Aga häbi, häbi, ma ei tea, kes meie koolis seda austavat nimetust kannab. Kindlasti ei ole see õpetaja Jüriado, aga just tema läheb saali ette.
"Vaikime. Pühendame temale ühe minuti. Ainult temale," ütleb ta.
Pisut kõhe hakkab. Kui kellelgi juuksenõel soengust kukuks, oleks see kuulda. (lk 8)
  • Seejärel räägib meie ajalooõpetaja umbes kolm minutit Nõukogude Liidu kangelaslikust sünniloost, sotsialismi saavutustest ja stalinlikest suurehitistest. Eriliselt rõhutab ta suure Stalini geniaalsel juhtimisel saavutatud võitu fašismi üle Suures Isamaasõjas ja selle üleilmset tähtsust. Kõik selle loeb ta paberilt, seejärel tõstab pilgu ja lõpetab oma kõne harjumatult tõsise ja meile justkui võõra häälega:
"Me oleme kaotanud Suure Juhi."
Tean, et pean need kaks viimast sõna kirjutama suurte algustähtedega, sest nii on meid õpetatud, nii on ajalehtedes, on igal pool ja nii peab olema. Ka Stalinlik Konstitutsioon tuleb kindlasti kirjutada suurte algustähtedega. Me teame, et on stalinlikud viisaastakud, looduse ümberkujundamise stalinlik plaan, tuhanded Stalini-nimelised tehased tuhandetes linnades, Stalini tänavad kindlasti kõikides linnades, üks linn - Stalingrad - tervenisti Stalini omaks arvatud, Stalini preemia ja veel musttuhat asja, mis Suure Juhi nimega seotud. Stalini Päike? Jah, sedagi väljendit oleme kuulnud, lugenud ja lauludes laulnud. Stalini idee oli ka suured Siberi jõed teistpidi - tagurpidi - voolama panna, sellest kirjutati ajalehtedes, aga see plaan vajus vaikselt kuhugi ära - jõed keeldusid suunda muutmast. (lk 8)
  • Piltide peal on Stalin alati sõjaväelase vormikuues, sile vuntsidega mees. Võiks koguni ütelda, et ilus mees. Kotkapilguga, nii on temast lausa luuletatud. Ei noor ega vana, kogu aeg kuidagi ühesugune, justkui igavene. Võiks arvata, et on suurt kasvu, mõjuka väljanägemisega. Võib-olla nagu Peeter Esimene, kelle kohta on isegi ajalooraamatutes pisut nagu möödaminnes, aga romaanides lausa mitu korda ära nimetatud, et oli pikka kasvu, kuid jalanumber olnud väike nagu naisterahval. (lk 9)
  • Hobuse seljaski paistab too Peeter ikka suur küll. Ammu pole enam kedagi, kes teda näinud on, ometi teatakse, missugune ta oli, kus käis ja mida tegi. Oli rahvamees, ajas lihtinimestega juttu, kuigi pikad habemed pani maksu alla. Oma sõduritega koos käis lahingutes, oli väejuht, tegi rootslastele säru. Jah, tappis Eestimaa tühjaks, ka niisugune legend on läbi kolme sajandi rahva mälus edasi kandunud. Kuigi, paraku, ei ole enam võimalik määratleda, kumb siinmail tookord rohkem verevalamisi korraldas, kas parimas meheeas Peeter või poisiohtu rootslane Karl. Teadupärast kuul ei vali ei rahvuse ega poliitilise meelsuse vahel. Kuul võtab selle, kes ette jääb. Nii oli, sest sõda oli - Suur Põhjasõda. (lk 9)
  • Stalinil on piltide peal kuldsed marssalipagunid. Jah, ta ongi alati sõjaväelase vormirõivais. Aga kus ta sõja ajal oli? Kogu aeg Kremlis või? Peidus nagu metsavend? Ühestki ajalehest pole lugeda olnud, et ta oleks mõne lahinguvälja ligidalgi viibinud või lausa mõnda lahingut juhtinud. Kas ta püssi lasta oskab? Kes Stalinit näinud on? Võib-olla mõni ongi, aga noid nägijaid omakorda pole keegi näinud. (lk 9)
  • [Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood küsiksid, kuhupoole jõed voolama hakkavad."
"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks."
"Hullem on, kui värskemad siberlased - eestlased, lätlased ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti."
"Hull oled. Kesse Stalini käest nisukest asja küsida julgeb?"
"Mina küsiksin. Mis ta mulle ikka teeb, ta ise võib-olla sealsamas hirmu täis, kardab mind."
"Selge see, et kardab. Ei külaeite või kuninga ligi lasta, vaat kui torkab sukanõelaga kõhtu."
"Või lööb oma jõulised, raske tööga harjunud käed kuningale ümber kaela, pigistab nii, et vennikesel võib hing kinni jääda."
"Või haarab mõnest muust paigast kinni ja pigistab nii, et kuningas röögatab."
"Kaksab küljest ära."
"Võeh, tõmba suumulk koomale, lapsed kuulevad."
"Ei ole meie asi küsida. Meie asi on otsekohe plaksutama hakata, niipea kui Stalini nime kuskil kuuleme." (lk 10)
  • Koolilapsed peavad Suurt Stalinit ülistama ja teda igal võimalusel SUUREKS ja vägevaks kuulutama, kodudes vannutakse ja manatakse sedasama Suurt maapõhja.
"Kui kõik need, kes Stalini kohta midagi halba on ütelnud, kui kõik need türmi panna, siis ei jääks ühtki inimest vabadusse."
Seda on mitu korda ütelnud üks minu kodupaiga latatara.
"Mind kinni ei panda, mina olengi latatara. Teie kõik lähete veel Siberisse, mina üksi jään siia," lubab ta. (lk 10)
  • Kui palju oleme lugenud ja kui palju on meile räägitud, kui väga kõik kogu maailmas Stalinit armastavad, ometi ei usu ma seda. Kas keegi üldse usub? Mina näiteks küll ei armasta Stalinit. Ja-jaa, ema oskaks sellegi asja kohta väga täpselt ütelda. (lk 11)
  • Küll on hea, et mitte keegi mu mõtteid ei näe ega kuule. Sest tõepoolest, mine tea, mis siis oleks või mis siis saaks. Siberimaa on suur ja lai, seal tumedas põlises laanes pidi ruumi jaguma nii palju, et isegi hundi jälg maas on haruldane. Filmi "Suur Siberimaa" oleme näinud, seal mängib peaosa ja laulab ilusaid laule väga ilus näitleja Vladimir Družnikov. Ilus film tegelikult, võimsad maastikud. Kaks korda olen vaatamas käinud, Družnikovi pärast ja muu pärast ikka ka. Tolle filmi järgi on Stalini juhtimisel saanud Siberist üks maailma ihaldatumaid paiku, inimesed peaksid väga tahtma aina ja aina seal käia ja kogu aeg seal eladagi... (lk 11)
  • "Koos oma suure kodumaaga me jääme teda leinama, aga Stalini üritus ja tema surematud ideed elavad igavesti."
Nende sõnadega õpetaja Jüriado kõne lõpeb. Keegi midagi rohkem ütelda ei taha. Miiting on läbi. Õppealajuhataja annab märku, et võime laiali minna. (lk 12)
  • Joonistamise ja koorilaulu tunnid jäetakse ära, saame varem lahti.
Igaüks meist elab ise kandis, aga seekord lähme pikemalt kambakesi mööda Puiestee tänavat.
"Oleks võinud päris vaba päeva anda, nii tähtis sündmus ometi. Kes teab, millal jälle..."
"Mis sündmus?"
"Surm, noh."
"Riigipüha või?"
"Nojah."
"Ei saa, siis hakkavadki koolilapsed riigijuhtide surma ootama."
"Tüdrukud, tüdrukud, pöörame nüüd igaüks rutem kui muidu oma teed, riigivastased ei tohi seltsis koos kõndida."
"Ei taha veel laiali minna, päike nii ilusasti paistab ja üldse..."
"Ja üldse on üks ütlemata ilus päev."
"On jah." (lk 12-13)
  • "Ei tea, kas Esimeses Keskkoolis ka osa tunde ära jäeti?"
"Oi, kevadine aeg, oi ilus oled sa, truu armastus ei roosteta..."
"Hakkame laulma. Lähme jõe äärde ja laulame, seal ei tule keegi keelama."
"Mõni Esimese Keskkooli poiss võib-olla tuleb?"
"Muidugi, sul ikka poisid mõttes."
"Nagu sinulgi." (lk 13)
  • Loomulikult me kõik käime koolis jalgsi, bussiliiklust Tartus ei olegi. Kas natuke on või üldse ei ole, ma ei tea. Ei ole huvi tundnud. Kõik, keda tean ja tunnen, käivad siin linnas jalgsi, see on loomulik. Mingi bussi moodi asi on mõnikord mõnel tänaval vastu veerenud, aga ma pole isegi huvi tundnud, mis asju selline ajab, sest inimesi ei paista seal sees olevat. (lk 13-14)
  • Maal on mugavust rohkem, seal saab ka hobusega paigast paika liikuda, linnas hobuseid ei ole. Aga jah, ka maal pole praeguseks enam üheski peres hobust, kolhoosi tegemisel võeti kõik ära ja viidi ühistalli. Lehmadest tohtis iga pere ühe endale jätta. Ainult ühe. (lk 14)
  • "Mis siis nüüd saab?"
"Mis sul saama peab?"
"Noh, et ilma Stalinita."
"Juba tunnedki puudust või?"
"Ei ole, kelle nime peale plaksutada."
"Ei see nimi kao kuskile. Kuulsid küll, mis miitingul öeldi."
"Aga Leninile me ei ole plaksutanud, sest Lenin on surnud ja ei ole kombeks."
"Jälle jääb üks plaksutamine vähemaks. Hoiame käsi kokku, ei kuluta ilmaasjata."
"No näed siis, käte jõudu läheb mujal vaja. Pesupesemiseks ja kartulikoorimiseks ja..."
"Raamatu lehekülje keeramiseks ja..."
"Paberirullide juustesse keeramiseks ja..."
"Ära sa siin ärple, endal kallid elektrilokid pähe tehtud."
"Kallima kaela ümber hakkamiseks läheb ka käsi vaja."
"Ohoh!" (lk 14)
  • "Lähme jah kinno, midagi ilusat tahaks näha."
"Ma ei saa tulla, mul ei ole lahtist raha."
"Eks võta siis kinnist."
"Ja-jah, luhvtita oma sajalisi, nagu sõber Toots sõber Tõnissonile soovitas."
"Issver, tüdrukud, mul on kotipõhi kopikaid täis, ma teen kõigile välja. Ema käskis küll turuhoonest läbi tulla ja kapsapea osta, aga seda ma jõuan pärastpoole ka teha."
"Lähed koju ja küsid ema käest uue raha?"
"Muidugi. Kapsas käis kinos ja ema saab aru. Pealegi on ennelõunane seanss odavam."
"Nii tähtsal päeval peaks kõik odavam olema."
"Tasuta võiks olla."
"Stalinlik kinopäev, jah?"
"Nojah." (lk 15)
  • "Mida täna näidatakse?"
"Armastust. Saksamaalt kaasa toodud sõjasaagifilm. Trofee, noh. Zarah Leander laulab."
"Sina ei tohi veel armastusfilme vaadata, sa oled alla kuueteistkümne."
"Ja sina ei tohi neid enam vaadata sellepärast, et oled üle kuuekümne."
"Homme tantsib Marika Rökk."
"Jälle sõjasaak?"
"Muidugi."
"Saame meiegi kasu sellest, et võidukas Punaarmee Berliinist palju häid sõjaeelseid filme kaasa haaras ja siin raha teenima pani."
"Stalinlik tarkus ja ettenägemine." (lk 15)
  • "Suu kinni! Ümberringi on silmad ja kõrvad."
"Suur Siberimaa...?"
Ja-jaa, me oleme oma nooruse kohta üllatavalt targad. (lk 16)
  • Korraks tunnen Stalini vastu midagi kaastunde taolist. Ta oli ju inimene, ta on nüüd surnud, aga miks seda nii valjusti ja pealetükkivalt kuulutatakse? Surm on midagi, mis äratab mitte ainult hirmu, vaid ka aukartust ja surnud inimest leinatakse vaikselt, mitte lärmi ja käraga. (lk 16)
  • Mis oli?
Mis on?
Mis tuleb?
Mis tulemata ei jää?
Millega süda rahule jääb?
Nii pomiseb meie naaberküla ennustajaeit kaarte segades, seejärel laseb kaardipaki ennustama tulnul pooleks tõsta. Peamiselt käivad tema juures tüdrukud, nad tahavad teada, millal mehele saab, kas juba enne jõule või alles järgmisel sügisel.
Peaks teadjamoori käest küsima, mis nüüd Eestimaast edasi saab.
Aga kes kaardid kaheks jagab? (lk 16)
  • Paari päeva pärast läheb lahti jutt, et partei ja valitsus on käskinud Stalinit leinata ka kirikutes, mälestada teda jumalateenistustel, palvetada tema eest.
Mu ema vihastas selle peale südamest.
"Seda jumalasalgajat, kirikute rüüstajat, seda tõbrast ja mõrtsukat!" hüüatas ta. "Kas mina peaksin tema pattude kergendamiseks veel küünla ka panema?" (lk 16)
  • Minu kodule lähim raudteejaam on Ilumetsa, sinna saab kodust üheksa kilomeetrit, millest umbes pool on kitsas palgiveotee tee läbi põlismetsa. Pärast Kahkva mõisaküla tulebki metsa vahele ära pöörata ja kuni jaamani ei ole ühtki majapidamist ega aknavalgust paistmas. Ka jaam ise on paksu metsa sees. Eks see raudtee omal ajal joonlauaga maha märgiti. Võib-olla lootuses, et küll sinna äärde ka uusi külasid tekib. Aga ei ole tekkinud. (lk 17)
  • Jaamahoone on tagasihoidlik, aga siiski kahekorruseline. On olemas küllaltki avar ooteruum ja piletikassa, aga ootajad pole sinna kunagi pääsenud, sest alailma on olnud vaja majutada metsatöölisi ja kogu allkorrus ongi olnud ajutiste elanike ehk öömajaliste päralt, nende tarvis on isegi narid seinte äärde meisterdatud. Isa on rääkinud, tema teab, ta on seal korduvalt käinud, ka tema on hooajaliselt metsatöödel olnud. Ülakorrusel on alati elanud jaamaülema pere, seda kahetoalist suure köögiga korterit tean minagi, talviselt koolivaheajalt Tartusse tagasi sõitmiseks olen seal mitu korda ööbinud. (lk 17)
  • Sõjajärgse mälestusena usuti ikka veel, et kui öösel keegi kuskil uitab või seisab või, jumal hoidku, jookseb, siis saab see olla vaid varas, röövel või muidu pätt, kes ainult selleks väljas ongi, et hilistele kõndijatele kallale karata. Ka mind oli kartma õpetatud. Kuidas oleksin läinud ligi kolm kilomeetrit raudteejaamast Lina tänavale, hirmus ju. Kardeti ka neid, kes ise kartsid. (lk 17-18)
  • Ma ei ole enam viisteist. Olen kaheksateist ja varsti saan üheksateist, juba sel suvel. Ma ei ole enam laps, olen suur inimene ja tean, et olen seda juba ammu. Võib-olla olen kogu oma elatud elu olnud täiskasvanud inimene, ise seda teadmata? Sõda ei lasknud mul laps olla, ei lasknud kellelgi. Aga ma tahtsin laps olla ja tahan veelgi... (lk 20)


"Kopliperasoos on rahapada"[muuda]

Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989.


  • Joodikud on isegi arstid ära väsitanud. Kas neile vähe igasuguseid ette satub! Küll tuuakse lume peal välja maganuid, küll kraavist väljatassituid või tänavalt üles korjatuid, aga ka joomasõbra käest pudeliga vastu pead põrutatuid. Joodik on kurvastavalt tavaliseks saanud. Ta ei ärata enam kaastunnet, üksnes põlgust. (lk 108)
  • Leeni paneb alati lihatüki tervelt keema, nagu maal tehakse. Alfred tükeldab toore liha ära, nii tehtavat linnas. Leeni vaatab, kuidas Alfred lihalõikamislaua külma veega üle uhab, sellele lihatüki seab ja suure noaga osavalt ribasid lõikab. (lk 108)
  • Noorus on nagu suvi, ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb — ja äkki on möödas. Üksainus tabamatu viiv. (lk 109)
  • Talv istutab inimese hinge igatsuse. Kevade järele, õitsemise järele, rohelise lible järele, valge pilve järele, kiivitaja kiljumise järele, teise inimese järele. Ja pole üldsegi oluline, kui vana või noor keegi on. Oluline on, et hing oleks ärkvel. (lk 109)
  • Ühel päeval märkas Leeni, et tema oma mees on halliks läinud. Pea on täiesti valge. Mitte enam blond, nagu see mees eluaeg on olnud, vaid just nimelt valge. Ometi pole Alfred veel kuuekümnenegi. Me ei näe, kuidas vananevad meile lähedased inimesed. Me ei näe, kuidas vananeme ise. (lk 109)
  • Leeni teadis täpselt, kellele ta oli kunagi meeldinud. Teadis ilma igasuguse ütlemiseta. Armastusest ei räägita. Niipea, kui sellest rääkima hakatakse, kaob see ära. Aga rääkima hakataksegi just siis, kui juba on olemas hirm tema kadumamineku pärast. Nii oli Leeni tähele pannud. Ka rahvaste sõprusest muudkui räägitakse ja räägitakse. Sellepärast räägitaksegi, et sõprust ei ole. Nii sõprus kui armastus avalduvad tegudes, mitte sõnades. (lk 110)
  • Need mehed, keda Leeni teadis, tõid harva oma naistele lilli. Ka Alfred tõi harva, peamiselt sünnipäevaks. Ometi oli see parem kui lilleline truudusetus, igapäevane lõputu teesklus, mida Leeni oli paljudes peenemates perekondades näinud. (lk 110)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel