Kiivitaja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kiebitz 050424ausschnitt.jpg

Kiivitaja (Vanellus vanellus) on tülllaste sugukonda kuuluv linnuliik, äratuntav iseloomuliku hääle ja kuklas oleva suletuti järgi.

Luule[muuda]

Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid...
Hall taevas. Pilvedeta hall.
Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik
ja kiivitajad suure taeva all.

  • Leelo Tungal, "*** Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid" (1964) kogus "Kummaliselt kiivitajad kurtsid. Luuletusi 1962-1965".


Kiivitaja põõsa varjus
vahetpidamatult karjub:

"Kui sa, sõber, õnne otsid __
nagu mina vihma trotsi."

"Trotsi, trotsi," narrib kaja.
Tõesti, mind on naerda vaja.

  • Heljo Mänd, "Hall päev", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 20


kuu ja päikse pehmed valgusvarjud
kirjuks teevad õhtul merepeegli
ainult sina kiivitaja karjud
rohkem valju häält ei teegi keegi

  • Viiu Härm, "*kuu ja päikse pehmed valgusvarjud...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 10

Proosa[muuda]

  • Talv istutab inimese hinge igatsuse. Kevade järele, õitsemise järele, rohelise lible järele, valge pilve järele, kiivitaja kiljumise järele, teise inimese järele. Ja pole üldsegi oluline, kui vana või noor keegi on. Oluline on, et hing oleks ärkvel. (lk 109)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel