Karl Marx

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Karl Marx
Karl Marxi hauamonument Londonis, tsitaatidega: "Workers of all lands unite" (Kõigi maade töölised, ühinege); "The philosophers have only interpreted the world in various ways - the point however is to change it" (Filosoofid on maailma ainult mitmeti tõlgendanud, kuid asi on selles, et seda muuta.)

Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa – 14. märts 1883 London) oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane, sotsioloog, politoloog, ajakirjanik ja revolutsionäär, marksismi rajaja.

  • Filosoofid on maailma ainult mitmeti tõlgendanud, kuid asi on selles, et seda muuta.
    • Die Philosophen haben die Welt nur verschieden interpretiert; es kömmt drauf an, sie zu verändern.
    • "Teesid Feuerbachi kohta" (1845)
  • Religioon on oopium rahvale.
    • Die Religion ist der Seufzer der bedrängten Kreatur, das Gemüt einer herzlosen Welt, wie sie der Geist geistloser Zustände ist. Sie ist das Opium des Volkes.
    • Zur Kritik der Hegelschen Rechtsphilosophie. Einleitung. MEW 1, lk 378, 1844
  • Ühiskond ei saa end vabastada, kui ta pole vabastanud iga üksikut inimest.
  • Iga üksiku vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eelduseks.
  • Jõutakse selleni, et inimene tunneb end vabalt tegutsevana ainult oma loomalikes funktsioonides, söömisel, joomisel ja sigitamisel, parimal juhul veel elupaigas, ehtimisel etc. Aga oma inimlikes funktsioonides tunneb ta end ainult loomana. Loomalik muutub inimlikuks, inimlik muutub loomalikuks.
  • Ülemad ringkonnad toetuvad alamatele kõiges, mis puudutab üksikasju; alamad ringkonnad aga usaldavad ülemisi kõiges, mis puudutab üleüldise mõistmist, ja nõndaviisi viivad nad teineteist vastastikku eksiteele… Mis puutub üksikusse bürokraati, siis temale muutub riiklik eesmärk isiklikuks eeesmärgiks, auastmete tagaajamiseks, karjääri tegemiseks

"Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" (1843)[muuda]

  • Tõde on niisama vähe tagasihoidlik kui valgus.
  • Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, looduse ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu kannike, aga miks tohib siis ülim rikkus – vaim – eksisteerida ainult ühel kujul? Ma olen humorist, kuid seadus näeb ette kirjutada ainult tõsiselt. Ma olen äge, kuid seadus näeb ette, et stiil oleks tagasihoidlik. Hall hallil taustal on selle vabaduse ainus lubatud värv. Iga kastetilk, mida säratab päike, küütleb lõputus värvidemängus, kuid vaimupäike, ükskõik missugustes individuaalsetes valguskiirtes ta ka ei heikleks, peab sünnitama ainult üht – ametlikku valgust! Vaimu olemuslik vorm on rõõmusolek, valgus, teie arvates on aga tema ainsaks õigeks avalduseks vari, ta peab end rüütama ainult musta, aga looduses pole ju ainustki musta lillekest. Vaimu olemuseks on alati tõde ise, aga mida peate teie ta olemuseks? Tagasihoidlikkust. Ainult kerjus on tagasihoidlik, ütleb Goethe, ning niisuguseks kerjuseks tahate te muuta vaimu?
  • Kuid geeniuste tagasihoidlikkus pole kaugeltki see, mida kujutab endast harituse keel, millel pole ei aktsenti ega dialekti, vaid, vastupidi, tema aktsendiks on asi ja dialektiks selle olemus. Ta unustab tagasihoidlikkuse ja tagasihoidmatuse ja toob esile asja. Vaimu üleüldine tagasihoidlikkus on mõistus, see mõtte universaalne sõltumatus, mis suhtub igasse asja nõnda, nagu seda nõuab asja enda olemus.
  • Kui tahate olla järjekindel oma esteetilises kriitikas, siis keelduge uurimast tõde nii liigtõsiselt kui ka liigtagasihoidlikult, kuna liigne tõsidus on ise koomiline, liigne tagasihoidlikkus aga on kõige kibedam iroonia.
  • Ehk tuleb tõde mõista nõnda, et tõene on see, mida käsib valitsus, uurimine aga on lubatav ainult kui liigne, tüütu element, mida etiketi kaalutlustel siiski ei ole võimalik täiesti kõrvale jätta? Ilmselt nii see ongi. Sest uurimist peetakse juba ette millekski, mis on vastuolus tõega, ja niisiis saab ta endale kahtlustäratava saatjana kaasa tõsiduse ja tagasihoidlikkuse, nii nagu ongi sobilik koguduseliikmele hingekarjase palge ees. Valitsuse arusaamine on ainus riiklik mõistus. Tõsi, teatud tingimustes tuleb teha mõningaid järeleandmisi teisele arusaamisele ja tema jutuvadale, kuid siis peab ta ka tundma, et talle on vastu tuldud ja et loomuldasa on ta õigustühine, nii et tal tuleb olla tagasihoidlik ja vagur, tõsine ja igav.
  • 1819. aastal valitses veel ratsionalism, mis religiooni all pidas üldjoontes silmas niinimetatud mõistusreligiooni. See ratsionalistlik vaatepunkt on ühtaegu tsensuuriseaduse vaatepunkt, mis, muide, on nii ebajärjekindel, et pidades oma eesmärgiks religiooni kaitsmist, asub irreligioossele vaatekohale. Just religiooni põhitõdede lahutamine tema positiivsest sisust ja vastavalt kindlast vormist on juba vastuolus religiooni põhitõdedega, kuna iga religioon eeldab, et ta erineb kõigist ülejäänud võltsreligioonidest oma erilise olemuse poolest ning et just tema oma määratletuses ongi tõeline religioon.
  • Niisiis, te kas keelate üldse religioonil sekkuda poliitikasse – kuid seda te ei taha, kuna te ei taha rajada riiki vabale mõistusele, vaid usule; religioon ongi teie jaoks olemasoleva üleüldine sanktsioon – või te lubate religiooni fanaatilise kaasatõmbamise poliitikasse. Laske religioonil poliitikaga tegelda omamoodi. Kuid seda te jälle ei soovi: religioon peab toetama ilmalikku võimu, seda endale allutamata. Kui te juba lülitate religiooni poliitikasse, siis ilmaliku võimu igasugune, ükskõik milline katse kindlaks määrata, kuidas peab religioon osalema poliitikas, kujutab endast vaieldamatut usuvastast omavoli. See, kes püüab end siduda religiooniga religioossuse tõttu, peab andma talle kõigis küsimustes otsustamisõiguse. Või peate te religiooni all silmas teie enda isikliku piiramatu võimu ja riikliku tarkuse kultust?
  • Seadused, mille põhikriteeriumiks ei ole tegevus kui niisugune, vaid tegutseva isiku mõttelaad, on vaid seadusetuse positiivsed sanktsioneeringud. On parem kõigil habemed maha lõigata, nagu seda tegi üks Vene keiser tema teenistuses olevate kasakate abil, kui võtta habeme mahalõikamise kriteeriumiks kaalutlus, miks ma habet kannan.
  • Seadus, mis karistab mõtteviisi pärast, ei ole riigi poolt kodanikele antud seadus, vaid see on ühe partei seadus teise partei vastu. Tendentsi pärast jälitav seadus hävitab kodanike võrdsuse seaduse ees. See ei ole ühendav, vaid lahutav seadus, kõik lahutavad seadused aga on reaktsioonilised. See pole seadus, vaid privileeg.
  • Meelsusseadused rajanevad põhimõttelagedusel, moraalilagedal, toorelt asjalikul ühiskonnamõistmisel. Nad on ebapuhta südametunnistuse pealetükkiv karje. Ning kuidas rakendatakse ellu taolist seadust? Vahendite abil, mis on veelgi nördimust tekitavamad kui seadus ise: nuhkide abil või siis provisoorse kokkuleppe põhjal kahtlustada terveid kirjandussuundi, mille puhul tuleb muidugi jälle välja nuhkida, missugusesse suunda kuulub antud indiviid.
  • Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, filosoofideks, teoloogideks, poliitikuiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.
  • Ka tsensor on süüdistaja, kaitsja ja kohtunik ühes ja samas isikus; tsensorile on usaldatud vaimu valitsemine, tsensor ei kanna vastutust.
    • Auch der Zensor ist Ankläger, Verteidiger und Richter in einer Person; dem Zensor ist die Verwaltung des Geistes anvertraut; der Zensor ist unverantwortlich.
  • Tsensuuri tõeliseks raviks oleks tema likvideerimine, sest asutus ise on kõlbmatu ja institutsioonid valitsevad inimeste üle.
    • Die eigentliche Radikalkur der Zensur wäre ihre Abschaffung; denn das Institut ist schlecht, und die Institutionen sind mächtiger als die Menschen.

Tema kohta[muuda]

  • Tänases Ida-Euroopas koosneb kogu Marxi-kujutelm ainult eelarvamustest. Keegi pole Marxi lugenud, aga kõik teavad, et just tema leiutas totalitarismi, rajas Nõukogude Liidu, kutsus esile külma sõja ega mõistnud kapitalismi hiilgavat tulevikku. Marx keelas ära moodsa kunsti ja kirjanduse, hävitas eraomandi, asutas ühe partei diktatuuri, korraldas ulatusliku genotsiidi, ehitas vangilaagreid ja lõi võidurelvastumise käigus tohutu sõjatööstuse. Lühidalt, kogu Marxi pärandi ajalugu on röövlite ajalugu ja Marxil endal pole selle kohta enam midagi öelda.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel