Kommunistliku partei manifest

Allikas: Vikitsitaadid

"Kommunistliku partei manifest" on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teos, mis ilmus esimest korda 21. veebruaril 1848 Londonis saksa keeles. Eesti keeles avaldati "Kommunistliku partei manifest" esimest korda 1917 Hans Pöögelmanni tõlkes.

Tsitaadid teosest[muuda]

Tsitaadid väljaandest Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn : Eesti Raamat, 1981.

Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimulolevad vastased ei oleks tembeldanud kommunistlikuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud nii opositsiooni edumeelsemaile esindajaile kui ka oma reaktsioonilistele vastastele häbistavat etteheidet kommunismis?
Sellest tõsiasjast võib teha kaks järeldust.
Kommunismi tunnistavad juba kõik Euroopa jõud kui jõudu.
On ülim aeg, et kommunistid esitaksid avalikult kogu maailmale oma vaateviisi, oma eesmärgid, oma püüdlused ning seaksid kommunismitondi muinasjutule vastu partei enda manifesti.
Selleks on väga mitmesugustest rahvustest kommunistid kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti, mis avaldatakse inglise, prantsuse, saksa, itaalia, flaami ja taani keeles. lk. 35

Kodanlased ja proletaarlased[muuda]

Vaba ja ori, patriits ja plebei, mõisnik ja pärisori, tsunftimeister ja sell, lühidalt, rõhuja ja rõhutav on olnud teineteisega alalises antagonismis, on pidanud lakkamatut, kord varjatud, kord avalikku võitlust, mis on alati lõppenud kogu ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamisega või võitlevate klasside ühise hukkumisega.
Varematel ajaloojärkudel leiame peaaegu kõikjal ühiskonna täieliku jagunemise eri seisusteks, ühiskondlike seisundite mitmesuguse astmestuse. Vana-Roomas on patriitsid, ratsanikud, plebeid, orjad; keskajal feodaalisandad, vasallid, tsunftimeistrid, sellid, pärisorjad ja lisaks sellele veel peaaegu igas klassis jälle eri astmed. lk. 36
  • Hukkunud feodaalühiskonnast väljakasvanud tänapäeva kodanlik ühiskond ei ole kaotanud klassivastuolusid. Ta on ainult asetanud uued klassid, uued rõhumistingimused, uued võitlusvormid vanade asemele.
Meie ajastut, kodanluse ajastut, iseloomustab siiski. see, et ta on klassivastuolusid lihtsustanud. Kogu ühiskond lõheneb üha rohkem kaheks suureks vaenuleeriks, kaheks suureks otseselt teineteise vastuseisvaks klassiks: kodanluseks ja proletariaadiks. lk. 38
  • Suurtööstus oli loonud maailmaturu, mida Ameerika avastamine oli ette valmistanud. Maailmaturg tõi kaasa kaubanduse, laevanduse ja maismaaliikluse tohutu arengu. See mõjutas omakorda tööstuse laienemist, ja sedamööda kuidas kasvasid tööstus, kaubandus, laevandus ja raudteed, arenes ka kodanlus, ta suurendas oma kapitale ja tõrjus tagaplaanile kõik keskajast pärinevad klassid. lk. 38
  • Kodanlus on etendanud ajaloos äärmiselt revolutsioonilist osa.
Seal, kus kodanlus on võimule pääsenud, on ta purustanud kõik feodaalsed, patriarhaalsed, idüllilised vahekorrad. Ta on halastamatult puruks kiskunud kirevad feodaalköidikud, mis sidusid inimest tema «loomulike valitsejatega», ega jätnud muud inimestevahelist sidet kui alasti kasuhuvi, tundetu «maksmine sularahas». Ta on uputanud egoistliku vaimustuse ja väikekodanliku sentimentaalsuse püha värina. Ta on muutnud inimese isikliku väärikuse vahetusväärtuseks ning asetanud paljude kirjalikult kinnitatud ja ausalt saadud vabaduste asemele üheainsa vabaduse – südametunnistuseta kauplemisvabaduse. Ühesõnaga, ta on asendanud kauplemisvabaduse usuliste ja poliitiliste illusioonidega varjatud ekspluateerimise avaliku, häbitu, otsese, karmi ekspluateerimisega. lk. 39
  • Kodanlus on kiskunud perekonnasuhetelt nende liigutavalt sentimentaalse loori ja taandanud need puht rahasuhetele.
Kodanlus on paljastanud, kuidas keskaja toores jõuväljendus, mida reaktsioon nii väga imetleb, leidis: oma loomuliku täienduse kõige hoolimatumas seanaha vedamises. Alles kodanlus on näidanud, midavõib korda saata inimese tegevus. Ta on teinud hoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püramiidid, Rooma veevärgid ja gooti katedraalid, ta on läbi viinud hoopis teistsuguseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad.
Kodanlus ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsioneeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid,järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. Kõigi endiste tööstuslike klasside esimeseks olemasolutingimuseks seevastu oli vana tootmisviisi säilitamine muutmatul kujul. Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike suhete alaline vapustamine, igavene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kodanlikku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võrreldes. Kõik tardunud, roostetanud suhted ning nendega kaasnevad vanad auväärsed kujutlused ja vaated hävivad, kõik kujunevad uued suhted vananevad, enne kui nad jõuavad luustuda. Kõik seisuslik ja kindel haihtub, kõik püha kaotab pühaduse, ja inimesed on lõpuks sunnitud hindama oma ühiskondlikku positsiooni ja oma vastastikuseid suhteid kaine pilguga.
Vajadus alatasa laiendada oma saaduste turustamist kihutab kodanlust üle kogu maakera. Igale poole peab ta sisse tungima, igal pool peab ta ennast sisse seadma, igal pool sidemeid looma.
Maailmaturu ekspluateerimisega on kodanlus muutnud kõigi maade tootmise ja tarbimise kosmopoliitiliseks. lk.40
  • Kõigi tootmisriistade kiire täiustamisega ja liikluse lõpmatult hõlpsaks tegemisega tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, ka kõige barbaarsemad. Tema kaupade odavad hinnad on raskesuurtükivägi, millega ta teeb maatasa kõik hiina müürid ja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatud tsivilisatsiooni, s. o. saama kodanlasteks. Ühesõnaga, ta loob endale maailma oma näo järgi.
Kodanlus on allutanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suured linnad, ta on tohutult suurendanud linnaelanike arvu maaelanikega võrreldes ja on seega tunduva osa rahvastikust välja kiskunud maaelu idiotismist. Nagu ta on teinud maa sõltuvaks linnast, nii on ta teinud barbaarsed ja poolbarbaarsed maad sõltuvaks tsiviliseeritud maadest, talupojarahvad kodanlusrahvaist, idamaad läänemaadest.
Kodanlus kaotab üha rohkem tootmisvahendite, omandi ja rahvastiku killustatuse. Ta on rahvastikku tihendanud, tootmisvahendid tsentraliseerinud ja omandi vähestesse kätesse koondanud. Selle paratamatuks tagajärjeks oli poliitiline tsentralisatsioon. Sõltumatud, peaaegu ainult liidusuhetega seotud provintsid, millel olid erinevad huvid, seadused, valitsused ja tollid, suruti kokku üheks rahvuseks, ühe valitsusega, ühe seadusandlusega, ühe rahvusliku klassihuviga, ühe tollipiiriga rahvuseks. lk.41
  • Millega kodanlus kriisidest jagu saab? Ühelt poolt suure hulga tootlike jõudude sunnitud hävitamisega; teiselt poolt uute turgude vallutamise ja vanade turgude põhjalikuma ekspluateerimisega. Millega siis õieti? Sellega, et ta valmistab ette üldisemaid ja laastavamaid kriise ning vähendab neile vastupanemise vahendeid.
Relvad, millega kodanlus feodalismi kukutas, pöörduvad nüüd kodanluse enda vastu.
Ent kodanlus ei ole piirdunud ainult relvade valmistamisega, mis toovad talle surma; ta on sünnitanud ka inimesed, kes need relvad tema vastu suunavad, – tänapäeva töölised, proletaarlased.
Samal määral kui kodanlus, s. o. kapital, areneb, areneb ka proletariaat, tänapäeva tööliste klass, kes elavad ainult niikaua, kui nad tööd leiavad, ja kes leiavad tööd ainult niikaua, kui nende töö kapitali suurendab. Need töölised, kes peavad ennast müüma tükiviisi, on kaup nagu iga teinegi kaubaartikkel ja seega samal määral allutatud kõigile konkurentsivõitluse juhustele, kõigile turu kõikumistele.
Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks, kellelt nõutakse ainult kõige lihtsamat, ühetoonilisemat, kõige kergemini õpitavat käeliigutust. Kulud, mida tööline põhjustab, piirduvad seepärast peaaegu ainult elatusvahenditega, mida ta enda ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks vajab. Aga iga kauba hind, niisiis ka töö hind võrdub tema tootmise kuludega. Sellepärast väheneb palk samal määral, kuidas kasvab vastumeelsus töö vastu. Veel rohkem: samal määral,kuidas suureneb masinate rakendamine ja tööjaotus, suureneb ka töö hulk, kas töötundide arvu suurendamise, antud ajavahemikus nõutava töö hulga suurendamise või masinate käigu kiirendamise jne. arvel. lk. 43-44
  • Mida vähem käsitsitöö vajab osavust ja jõudu, s.o. mida rohkem areneb tänapäeva tööstus, seda enam tõrjub meestööd kõrvale naiste- ja lastetöö. Töölisklassi suhtes kaotab soo- ja vanusevahe igasuguse ühiskondliku tähtsuse. On veel ainult tööriistad, mis olenevalt vanusest ja soost nõuavad erinevaid kulusid.
Kui töölise ekspluateerimine vabrikandi poolt lõpeb ja tööline lõpuks oma palga sularahas kätte saab, siis tormavad ta kallale kodanluse teised osad: majaomanik, kaupmees, liigkasuvõtja jne.
Senised keskseisuse madalamad kihid: väiketöösturid, väikekaupmehed ja rantjeed, käsitöölised ja talupojad, kõik need klassid langevad proletariaadi ridadesse, osalt sellepärast, et nende väikesest kapitalist ei jätku suurte tööstusettevõtete pidamiseks ja nad jäävad alla konkurentsis suuremate kapitalistidega, osalt sellepärast, et nende tööoskus kaotab väärtuse uute tootmismeetodite tõttu. Nõnda saab proletariaat täiendust rahvastiku kõigist klassidest. lk. 44
  • Seda proletaarlaste organiseerumist klassiks ja seega poliitiliseks parteiks lõhub igal hetkel uuesti konkurents tööliste eneste vahel. Kuid see tekib üha uuesti, tugevamana, kindlamana, võimsamana .Kodanluse omavahelisi lõhenemisi kasutades sunnib see seadusandlikus korras tunnistama üksikuid tööliste huvisid. Näiteks kümnetunnise tööpäeva seadus Inglismaal. lk. 46
  • Kõigist klassidest, kes on praegu kodanluse vastasrinnas, on ainult proletariaat tõeliselt revolutsiooniline klass. Teised klassid käivad alla ja hukkuvad suurtööstuse arenedes, proletariaat on aga suurtööstuse enda saadus.
Keskseisused: väiketööstur, väikekaupmees, käsitööline ja talupoeg, nad kõik võitlevad kodanluse vastu, et kaitsta eneste kui keskseisuste olemasolu hukkumise eest. Nad ei ole seega revolutsioonilised, vaid konservatiivsed. Veel rohkem, nad on reaktsioonilised, sest nad püüavad ajalooratast tagasi pöörata. Kui nad on revolutsioonilised, siis sedavõrd, kuivõrd nad on siirdumas proletariaadi ridadesse, kuivõrd nad ei kaitse enam oma praegusi, vaid oma tulevasi huvisid, kuivõrd nad hülgavad oma seisukoha, et asuda proletariaadi seisukohale.
Lumpenproletariaadi, selle vana ühiskonna madalaimate kihtide roiskumise passiivse produkti kisub proletaarne revolutsioon kohati liikumisse, kuid kogu oma seisundi tõttu on ta hoopis rohkem valmis end müüma reaktsioonilisteks mahhinatsioonideks. lk. 46-47
  • Kõik senised liikumised on olnud vähemuse liikumised või on toimunud vähemuse huvides. Proletaarne liikumine on tohutu enamuse iseseisev liikumine tohutu enamuse huvides. Proletariaat, praeguse ühiskonna kõige madalam kiht, ei saa tõusta ega ennast sirgu ajada, ilma et kogu ametlikku ühiskonda moodustavate kihtide pealisehitus seejuures õhku ei lendaks.
Proletariaadi võitlus kodanluse vastu on esialgu rahvuslik, kui mitte sisult, siis vormilt. Iga maa proletariaat peab mõistagi kõigepealt toime tulema oma kodanlusega. lk. 47-48
  • Tänapäeva tööline seevastu ei tõuse koos tööstuse arenemisega, vaid langeb järjest madalamale omaenda klassi elutingimustest. Tööline muutub pauperiks, pauperism aga kasvab veel kiiremini kui rahvastik ja rikkus. See näitab selgesti, et kodanlus ei suuda kauemaks ühiskonna valitsevaks klassiks jääda ega oma klassi elutingimusi ühiskonnale reguleeriva seadusena peale sundida. Ta on võimetu valitsema, sest ta ei suuda kindlustada oma orjadele eksistentsi isegi orja tasemel, sest ta on sunnitud laskma oma orja langeda olukorda, kus tema teda toitma peab, selle asemel et ise orja arvel elada. Ühiskond ei saa enam elada kodanluse võimu all s. o. kodanluse elu ei ole enam kooskõlas ühiskonnaga.
Kodanlaste klassi olemasolu ja võimu peamiseks tingimuseks on rikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali kujunemine ja suurenemine; kapitali olemasolu tingimuseks on palgatöö. Palgatöö püsib ainult tööliste omavahelise konkurentsi najal. Tööstuse arenemine, mille tahtmatuks kandjaks on kodanlus, sest ta ei suuda sellele vastu seista, asendab tööliste konkurentsist tingitud isoleerituse nende revolutsioonilise ühinemisega organisatsiooni. Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalge alt alus, millel ta saadusi toodab ja omastab. Ta toodab kõigepealt oma hauakaevajaid. Tema hukkumine ja proletariaadi võit on ühtviisi paratamatud. lk. 48

Proletaarlased ja kommunistid[muuda]

  • Milline on üldse kommunistide ja proletaarlaste vahekord?
Kommunistid ei ole mingi eriline partei, mis seisaks vastamisi teiste töölisparteidega.
Neil ei ole mingisuguseid kogu proletariaadi huvidest erinevaid huvisid.
Nad ei püstita mingeid erilisi printsiipe, mille järgi nad tahaksid proletaarset liikumist vormida.
Kommunistid erinevad teistest proletaarsetest parteidest ainult selles, et ühelt poolt tõstavad nad eri rahvuste proletaarlaste võitluses esile ja kaitsevad lõpuni kogu proletariaadi üldisi, rahvusest sõltumatuid huvisid, teiselt poolt selles, et nad eri arenguastmeil, mis proletariaadi ja kodanluse vaheline võitlus läbi teeb, esindavad alati liikumise kui terviku huvisid.
Kommunistid on seega praktikas kõigi maade töölisparteide kõige otsustavam, alati edasi minema õhutav osa; teooria seisukohalt on neil proletariaadi ülejäänud massiga võrreldes see eelis, et nad saavad aru proletaarse liikumise tingimustest, käigust ja üldistest tulemustest. lk. 49
  • Kommunismile ei ole iseloomulik omanduse kaotamine üldse, vaid kodanliku omanduse kaotamine.
Kuid tänapäeva kodanlik eraomandus on saaduste sellise tootmise ja omastamise viimne ja kõige täiuslikum väljendus, mis rajaneb klassiantagonismil,enühtede ekspluateerimisel teiste poolt.
Selles mõttes võivad kommunistid oma teooria kokku võtta ühte väljendusse: eraomanduse kaotamine. lk. 50
  • Palgatöö keskmine hind on palga miinimum, s. o. elatusvahendite summa, mis on vajalik töölise kui töölise elushoidmiseks. Niisiis sellest, mille palgatööline oma tegevusega omastab, jätkub vaevalt tema elu taastootmiseks. Meie ei taha sugugi kaotada seda tööproduktide isiklikku omastamist, mis on elu taastootmiseks otseselt vajalik, omastamist, mis ei jäta mingisugust ülejääki, mis võiks anda võimu võõra töö üle. Tahame ainult kaotada selle omastamise näruse iseloomu, mille puhul tööline elab ainult selleks, et suurendada kapitali, ja elab ainult niivõrd, kuivõrd seda nõuavad valitseva klassi huvid.
Kodanlikus ühiskonnas on elustöö ainult akumuleerunud töö suurendamise vahend. Kommunistlikus ühiskonnas on akumuleerunud töö ainult tööliste eluprotsessi avardamise, rikastamise ja kergendamise vahend.
Kodanlikus ühiskonnas valitseb niisiis minevik oleviku üle, kommunistlikus olevik mineviku üle. Kodanlikus ühiskonnas on kapitalil iseseisvus ja personaalsus, kuna töötaval indiviidil puudub iseseisvus ja personaalsus.
Ja selle vahekorra kaotamist nimetab kodanlus isiksuse ja vabaduse kaotamiseks! Ja õigusega. Jutt on tõepoolest kodanliku isiksuse, kodanliku iseseisvuse ja kodanliku vabaduse kaotamisest.
Vabaduse all mõeldakse praeguste kodanlike tootmissuhete piirides vabakaubandust, vaba ostu ja müüki.
Aga kui kaob sahkerdamine, siis kaob ka vaba sahkerdamine. Sõnakõlksudel vabast sahkerdamisest, nagu meie kodanlaste kõigil muudelgi kõrgelennulistel juttudel vabadusest, on üldse mõtet ainult keskaja sahkerdamise vabaduse puudumise ja orjastatud linnakodaniku suhtes, mitte aga sahkerdamise, kodanlike tootmissuhete ja kodanluse enese kommunistliku kaotamise suhtes. lk. 51
  • Järelikult tunnistate, et te ei mõtle isiksuse all kedagi muud kui kodanlast, kodanlikku omanikku. Niisugune isiksus tuleb tõepoolest kaotada.
Kommunism ei võta kelleltki võimalust omastada ühislikke saadusi, ta võtab ainult ära võimaluse selle omastamise abil võõrast tööd orjastada. lk. 52
  • Kõiki etteheiteid, mis on suunatud materiaalsete saaduste kommunistliku omastamis- ja tootmisviisi vastu, on laiendatud ka vaimse töö saaduste omastamisele ja tootmisele. Nagu klassiomandi kaotamine tähendab kodanlasele tootmise enda kaotamist, nii on talle ka klassihariduse kaotamine võrdväärne hariduse kaotamisega üldse.
Haridus, mille kadu ta kurdab, tähendab määratu suurele enamusele masina ripatsiks muutumist. lk. 52
  • Perekonna hävitamine! Isegi kõige radikaalsemad pahandavad selle kommunistide häbiväärt kavatsuse üle.
Millele on rajatud kaasaegne, kodanlik perekond? Kapitalile, erakasusaamisele. Täiesti väljaarenenud kujul on see olemas ainult kodanluse jaoks; aga selle täienduseks on proletaarlaste sunnitud perekonnatus ja avalik prostitutsioon.
Kodanlik perekond kaob muidugi koos selle oma täienduse kadumisega, ja mõlemad kaovad koos kapitali kadumisega.
Või heidate meile ette, et me tahame kaotada laste ekspluateerimise oma vanemate poolt? Selles kuriteos tunnistame endid süüdi. lk. 53
  • Kodanlane näeb oma naises ainult tootmisriista. Ta kuuleb, et tootmisriistu tahetakse hakata ühiselt kasutama, ning mõtleb muidugi, et naisigi tabab sama saatus.
Ta ei aimagi, et jutt on just naiste sellise seisundi kaotamisest, kus nad on ainult tootmisriistad.
Muide, ei ole midagi naeruväärsemat kui meie kodanlaste ülimoraalne hirm kommunistide arvatava ametliku ühisnaisepidamise puhul. Kommunistidel ei tarvitse sisse seada ühisnaisepidamist, see on olnud peaaegu alati. lk. 53-54
  • Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega. lk. 54
  • Mida muud tõestab ideede ajalugu, kui et vaimne tootmine muutub käsikäes materiaalse tootmisega? Mis tahes ajajärgu valitsevad ideed on ikka olnud ainult valitseva klassi ideed. lk. 55
  • Kommunistlik revolutsioon on kõige radikaalsem lahtiütlemine päritud omandussuhetest; pole ime, et ta oma arenemisjärgus loobub kõige radikaalsemalt minevikult päritud ideedest. lk. 56
  • Need abinõud on loomulikult igal maal erinevad.
Kõige arenenumates maades võiks aga peaaegu kõikjal rakendada järgmisi abinõusid:
1. Maaomandi eksproprieerimine ja maarendi kasutamine riiklike kulude katteks.
2. Kõrge progressiivmaks.
3. Pärimisõiguse kaotamine.
4. Kõigi emigrantide ja mässajate omandi konfiskeerimine.
5. Krediidi tsentraliseerimine riigi kätte riigikapitaliga ja ainumonopoliga rahvuspanga kaudu.
6. Kogu transpordi tsentraliseerimine riigi kätte.
7. Riiklike vabrikute ja tootmisriistade arvu suurendamine, maaharimine ja maaparandus üldise plaani järgi.
8. Ühesugune töökohustus kõigile, tööstusarmeede loomine, eriti maaviljeluseks.
9. Põllumajanduse ja tööstuse ühendamine, kaasa aitamine linna ja maa erinevuse järkjärgulisele kõrvaldamisele.
10. Kõigi laste ühiskondlik ja tasuta kasvatamine. Laste vabrikutöö kaotamine selle praegusel kujul. Kasvatuse ühendamine materiaalse tootmisega jne.
Kui klassivahed on arenemiskäigus kadunud ja kui kogu tootmine on koondunud assotsieerunud indiviidide kätte, siis kaotab avalik võim poliitilise iseloomu. Poliitiline võim sõna otseses mõttes on ühe klassi organiseeritud vägivald teise klassi mahasurumiseks. Kui proletariaat võitluses kodanluse vastu paratamatult klassiks ühineb, kui ta revolutsiooni abil muudab enda valitsevaks klassiks ja valitseva klassina kaotab vägivaldselt vanad tootmissuhted, siis kaotab ta koos nende tootmissuhetega ka klassiantagonismi olemasolu tingimused, kaotab üldse klassid ning seega enda kui klassi võimu.
Vana kodanliku ühiskonna asemele, klasside ja klassivastuoludega ühiskonna asemele astub assotsiatsioon, kus igaühe vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eeldus. lk. 56-57

Sotsialistlik ja kommunistlik kirjandus[muuda]

  • [Feodaalse sotsialismi kohta] Aristokraatia lehvitas proletariaadi kerjakotti kui lippu, et rahvast endaga kaasa tõmmata. Ent iga kord, kui rahvas aristokraatiale järgnes, märkas ta tema tagumikul vanu feodaalvappe ning jooksis valju ja lugupidamatu naeruga laiali. lk. 58-59
  • Pole midagi hõlpsamat kui anda kristlikule asketismile sotsialistlik värving. Kas pole ka ristiusk häält tõstnud eraomanduse vastu, abielu vastu, riigi vastu? Kas pole ta selle asemel jutlustanud heategevust ja kerjamist, vallaspõlve ja lihasuretamist, kloostrielu ja kirikut? Kristlik sotsialism on ainult pühitsetud vesi, millega papp aristokraatide pahameelt õnnistab. lk. 60
  • [Väikekodanliku sotsialismi kohta] Maades, kus tänapäeva tsivilisatsioon on arenenud, on kujunenud uus väikekodanlus, kes kõigub proletariaadi ja kodanluse vahel ning kes kodanliku ühiskonna täiendava osana üha uuesti tekib, kelle liikmeid aga heidetakse konkurentsi tõttu alatasa proletariaadi ridadesse ja kes isegi näevad juba suurtööstuse arenedes lähenevat aega, kus nad kui tänapäeva ühiskonna iseseisev osa täiesti kaovad ning nad asendatakse nii kaubanduses ja tööstuses kui ka põllumajanduses järelevaatajate ja ametnikega.
Niisugustes maades nagu Prantsusmaa, kus talupoegade klass moodustab kaugelt rohkem kui poole rahvastikust, oli loomulik, et autorid, kes asusid proletariaadi poolele kodanluse vastu, kasutasid kodanliku korra kriitikas väikekodanlikku ja väiketalupoeglikku mõõdupuud ning astusid tööliste kaitseks välja väikekodanluse seisukohalt. Nii tekkis väikekodanlik sotsialism. Sismondi on sellise kirjanduse peaesindaja mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka Inglismaal.
See sotsialism lahkas vastuolusid tänapäeva tootmissuhetes väga teravmeelselt. Ta paljastas majandusteadlaste silmakirjaliku apologeetika. Ta tõestas ümberlükkamatult, masinalise tootmise ja tööjaotuse laastavat mõju, kapitalide ja maavalduse kontsentreerumist, ületootmist, kriise, väikekodanlaste ja talupoegade paratamatut hukkumist, proletariaadi viletsust, tootmise anarhiat, kisendavat ebavõrdsust rikkuse jaotuses, rahvastevahelist tööstuslikku hävitussõda, vanade kommete, vanade perekonnasuhete ja vanade rahvuste hävimist.
Ent oma positiivselt sisult tahab see sotsialism kas taastada vanu tootmis- ja vahetusvahendeid ning koos nendega vanu omandussuhteid ja vana ühiskonda või tahab ta tänapäeva tootmis- ja vahetusvahendid väevõimuga uuesti suruda neisse vanade omandussuhete raamidesse, mille need tootmis- ja vahetusvahendid purustasid ja mis paratamatult tuli purustada. Mõlemal juhul on see sotsialism niihästi reaktsiooniline kui ka utopistlik.
Tsunftikord tööstuses ja patriarhaalne põllumajandus on ta viimsed sõnad.
Oma edaspidises arengus on see suund jõudnud kartlikku kassiahastusse. lk. 60-61
  • [Saksa ehk „tõelise“ sotsialismi kohta] Väikekodanluse säilimine tähendab Saksamaal olemasoleva olukorra säilimist. Kodanluse tööstuslikust ja poliitilisest võimust kardab ta endale kindlat hukatust, ühelt poolt kapitali kontsentreerumise,teiselt poolt revolutsioonilise proletariaadi arenemise tõttu. Väikekodanlusele näis, et «tõeline» sotsialism tabab kaks kärbest ühe hoobiga. See levis nagu taud. lk. 63
  • [Konservatiivse ehk kodanliku sotsialismi kohta] Osa kodanlust soovib sotsiaalseid pahesid kõrvaldada, et kodanliku ühiskonna olemasolu kindlustada.
Siia kuuluvad majandusteadlased, filantroobid, humanistid, töörahvaklasside olukorra parandajad, heategevuse organiseerijad, loomakaitseseltside liikmed, karskusseltside asutajad, kõige mitmekesisemat laadi nurgareformistid. See kodanlik sotsialism on kujundatud isegi terveteks süsteemideks.
Näiteks toome Proudhoni «Viletsuse filosoofia».
Sotsialistlikud kodanlased tahavad säilitada tänapäeva ühiskonna elutingimused, kuid ilma võitluse ja ohtudeta, mis neist paratamatult tulenevad. Nad tahavad säilitada olemasoleva ühiskonna, kuid ilma seda revolutsioneerivate ja laostavate elementideta.Nad tahavad kodanlust ilma proletariaadita. Kodanlus kujutab endale maailma, kus ta võimul on, loomulikult parima maailmana. Kodanlik sotsialism arendab selle lohutava kujutluse enam-vähem terviklikuks süsteemiks. Kutsudes proletariaati oma süsteemi ellu rakendama ja uude Jeruusalemma minema, nõuab kodanlik sotsialism tegelikult üksnes seda, et proletariaat jääks praegusesse ühiskonda, kuid heidaks kõrvale oma kujutlused sellest kui vihkamisväärsest ühiskonnast.
Selle sotsialismi teine, vähem süstemaatiline, kuid praktilisem vorm püüdis sisendada töölisklassile vastumeelsust igasuguse revolutsioonilise liikumise suhtes, tõendades, et talle ei tule kasuks üks või teine poliitiline muudatus, vaid ainult materiaalsete elutingimuste, majandussuhete muutumine. Materiaalsete elutingimuste muutumise all ei mõista see sotsialism aga sugugi kodanlike tootmissuhete kaotamist, mis on võimalik ainult revolutsioonilisel teel, vaid administratiivseid täiustusi, mida tehakse nende tootmissuhete pinnal ning mis järelikult ei muuda midagi kapitali ja palgatöö suhetes, vaid paremal juhul vähendavad kodanluse valitsemiskulusid ja lihtsustavad tema riigimajapidamist.
Oma õige väljenduse saab kodanlik sotsialism alles siis, kui ta muutub lihtsalt oraatorlikuks kõnekäänuks.
Vabakaubandus! töölisklassi huvides; kaitsetollid! Töölisklassi huvides; üksikvanglad! töölisklassi huvides – see on kodanliku sotsialismi viimane ja ainus tõsiselt mõeldud sõna.
Kodanluse sotsialism seisab nimelt väites, et kodanlus on kodanlus – töölisklassi huvides. lk. 64-65
  • [Kriitilis-utopistlikust sotsialismist ja kommunismist] Nende süsteemide leiutajad näevad küll nii klasside vastandlikkust kui ka laostavate elementide mõju valitsevas ühiskonnas endas. Aga nad ei näe proletariaadi poolel iseseisvat ajaloolist tegevust,mingit talle omast poliitilist liikumist.
Et klassiantagonismi arenemine peab sammu tööstuse arenemisega, ei suuda ka nemad leida proletariaadi vabanemise materiaalseid tingimusi ja otsivad sotsiaalteadust, sotsiaalseid seadusi, mis looksid need tingimused.
Ühiskondliku tegevuse asemele peab astuma nende isiklik leiutustegevus, vabanemise ajalooliste tingimuste asemele fantastilised tingimused, proletariaadi järkjärgulise klassiks organiseerumise asemele ühiskonna organiseerimine nende eneste poolt väljamõeldud retsepti järgi. Tulevane maailma ajalugu seisab nende arvates nende ühiskonnaplaanide propagandas ja praktilises elluviimises.
Nad on küll teadlikud, et nad esindavad oma plaanides peamiselt töölisklassi kui kõige rohkem kannatava klassi huvisid. Proletariaat on nende jaoks olemas ainult kõige rohkem kannatava klassina. lk. 66
  • Nad hülgavad seepärast igasuguse poliitilise, eriti igasuguse revolutsioonilise tegevuse, nad tahavad saavutada oma eesmärki rahulikul teel ja püüavad väikeste, loomulikult äparduvate eksperimentidega, eeskuju jõul rajada teed uuele ühiskondlikule evangeeliumile. lk. 66
  • Kriitilis-utopistliku sotsialismi ja kommunismi tähtsus on ajaloo arenguga pöördvõrdeline. Sedamööda kuidas klassivõitlus areneb ja võtab üha selgemad vormid, kaotab see fantastiline taotlus sellest kõrgemal seista, kaotab see fantastiline vastuseis klassivõitlusele igasuguse praktilise väärtuse, igasuguse teoreetilise õigustuse. Sellepärast, kui nende süsteemide rajajad olidki mitmes suhtes revolutsioonilised, siis nende õpilased moodustavad alati reaktsioonilisi sekte. lk. 67

Kommunistide suhtumine mitmesugustesse opositsiooniparteidesse[muuda]

  • Kommunistid võitlevad töölisklassi lähemate eesmärkide ja huvide eest, aga nad esindavad oleviku liikumises ühtlasi liikumise tulevikku. Prantsusmaal liituvad kommunistid sotsialistlik-demokraatliku parteiga võitluseks konservatiivse ja radikaalse kodanluse vastu, loobumata seejuures õigusest kriitiliselt suhtuda revolutsioonilisest traditsioonist pärinevaisse fraasidesse ja illusioonidesse. lk. 70
  • Ühesõnaga, kommunistid toetavad kõikjal iga revolutsioonilist liikumist kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu.
Kõigis neis liikumistes tõstavad nad esikohale omandiküsimuse kui liikumise põhiküsimuse, olenemata sellest, kas see küsimus on võtnud enam või vähem arenenud vormi.
Kommunistid taotlevad lõpuks igal pool kõigi maade demokraatlike parteide ühinemist ja kokkulepet.
Kommunistid peavad põlastusväärseks varjata oma vaateid ja kavatsusi. Nad kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise, ühiskonnakorra vägivaldse kukutamisega. Värisegu võimulolevad klassid kommunistliku revolutsiooni ees. Proletaarlastel pole selles midagi kaotada peale oma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm.
KÕIGI MAADE PROLETAARLASED, ÜHINEGE! lk. 71

Teose kohta[muuda]

  • Nii palju kui tingimused ongi viimase kahekümne viie aasta jooksul muutunud, on selles «Manifestis» arendatud üldised põhimõtted veel praegugi üldjoontes täiesti õiged. Üksikutes kohtades tuleks ühtteist parandada. Nende põhimõtete praktiline rakendamine, nagu öeldakse «Manifestis» endas, sõltub kõikjal ja alati olemasolevaist ajaloolistest tingimustest, ja seepärast ei ole teise osa lõpus esitatud revolutsioonilistele abinõudele üldse erilist rõhku pandud. See koht peaks praegu mitmes suhtes teisiti kõlama. Seoses sellega, et suurtööstus on viimase kahekümne viie aasta jooksul tohutult arenenud ja koos sellega on arenenud töölisklassi parteiorganisatsioon, seoses kogemustega, mida andis esmalt Veebruarirevolutsioon ja seejärel veel kaugelt rohkem Pariisi Kommuun, kus poliitiline võim oli esmakordselt kaks kuud proletariaadi käes, on see programm tänapäeval kohati vananenud. Kommuun on nimelt tõestanud, et «töölisklass ei või lihtsalt valmis riigimasinat oma valdusse võtta ja seda oma eesmärkideks käiku lasta» (vt. «Der Bürgerkrieg in Frankreich, Adresse des Generalrats der Internationalen Arbeiterassoziation», lk. 19, kus seda mõtet on edasi arendatud). Edasi on endastmõistetav, et sotsialistliku kirjanduse arvustus on tänapäeva seisukohalt puudulik, sest see ulatub ainult 1847. aastani; samuti see, et märkused kommunistide suhtumisest mitmesugustesse opositsiooniparteidesse (IV osa), kuigi need on peajoontes veel praegugi õiged, on rakendamiseks vananenud juba seepärast, et poliitiline olukord on põhjalikult muutunud ja et suurema osa seal loendatud parteisid on ajaloo areng teise ilma saatnud.
    • Karl Marxi ja Friedrich Engelsi eessõna 1872. aasta saksakeelsele väljaandele. Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn : Eesti Raamat, 1981. lk. 9-10
  • Asugem nüüd Venemaa juurde! 1848.-1849, aasta revolutsiooni ajal nägid nii Euroopa monarhid kui ka Euroopa kodanlased Venemaa vahelesegamises ainsat pääsu alles ärkava proletariaadi eest. Tsaar kuulutati Euroopa reaktsiooni peameheks. Nüüd on ta Gatšinas revolutsiooni sõjavang ja Venemaa kujutab endast Euroopa revolutsioonilise liikumise eelväge.
«Kommunistliku manifesti» ülesandeks oli kuulutada kaasaegse kodanliku omanduse eelseisvat paratamatut hukkumist. Kuid kiiresti areneva kapitalistliku spekulatsioonipalaviku ja alles praegu tekkiva kodanliku maaomanduse kõrval näeme, et Venemaal on rohkem kui pool maad talupoegade kogukondade valduses. Nüüd tekib küsimus: kas vene Obschtschina - see ürgse ühismaavalduse vorm, mis on küll juba tublisti õõnestatud – saab otseselt muutuda ühismaavalduse kõrgemaks, kommunistlikuks vormiks? Või, vastupidi, ta peab esmalt läbi tegema sama lagunemisprotsessi, mis on omane Lääne ajaloolisele arengule?
Ainuvõimalik vastus, mille võib praegu sellele küsimusele anda, on järgmine: kui Vene revolutsioon on signaaliks proletaarsele revolutsioonile Läänes, nii et mõlemad täiendavad teineteist,siis võib praegune vene kogukondlik maaomandus olla kommunistliku arenemise lähtepunktiks.
    • Karl Marxi ja Friedrich Engelsi eessõna teisele venekeelsele väljaandele 1882. aastal. Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn : Eesti Raamat, 1981. lk. 11-12
  • «Manifesti» punase niidina läbiv põhiline mõte, et majanduslik tootmine ja sellest paratamatult tulenev mis tahes ajaloojärgu ühiskondlik struktuur moodustavad selle ajajärgu poliitilise ja intellektuaalse põhialuse; et sellele vastavalt (alates ürgkogukondliku maavalduse lagunemisest) on kogu ajalugu olnud mitmesugustel ühiskonna arenemisastmetel toimunud klassivõitluse ajalugu, ekspluateeritavate ja ekspluateerivate, valitsetavate ja valitsevate klasside võitluse ajalugu; et see võitlus on aga nüüd jõudnud niisugusele astmele, kus ekspluateeritav ja rõhutud klass (proletariaat) ei saa enam vabaneda teda ekspluateerivast ja rõhuvast klassist (kodanlusest), kui ta ei vabasta ühtlasi kogu ühiskonda jäädavalt ekspluateerimisest, rõhumisest ja klassivõitlusest, – see põhiline mõte kuulub tervenisti ja ainuüksi Marxile.
    • Friedrich Engelsi eessõna 1883. aasta saksakeelsele väljaandele. Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn : Eesti Raamat, 1981. lk. 17-18
  • Internatsionaali programm pidi olema küllalt avar selleks, et see oleks vastuvõetav nii Inglise treidjuunionidele, Proudhoni pooldajatele Prantsusmaal, Belgias, Itaalias ja Hispaanias kui ka lassallastele Saksamaal. Marxil, kes kirjutas selle programmi selliselt, et see pidi rahuldama kõiki neid parteisid, oli kindel usk töölisklassi intellektuaalsesse arengusse, mis pidi olema ühiste aktsioonide ja omavahelise mõttevahetuse paratamatu tulemus. Sündmused ja keerdkäigud kapitalivastases võitluses, kaotused veel rohkem kui võidud, pidid paratamatult töölised teadlikuks tegema mitmesuguste armastatud imeravimite kõlbmatusest ja tasandama teed töölisklassi vabanemise tõeliste tingimuste täielikule mõistmisele.
    • Friedrich Engelsi eessõna 1888. aasta ingliskeelele väljaandele. Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn : Eesti Raamat, 1981. lk. 20
  • Ja ometi, kui me teda kirjutasime, ei oleks me võinud teda nimetada sotsialistlikuks manifestiks. 1847. aastal olid sotsialistide nime all tuntud ühelt poolt mitmesuguste utopistlike süsteemide pooldajad: ouenistid Inglismaal, furjeristid Prantsusmaal, kusjuures nii ühed kui ka teised olid juba kokku kuivanud lihtsalt vähehaaval väljasurevaiks sektideks; teiselt poolt igasugused soolapuhujad, kes lubasid kõik sotsiaalsed pahed kõrvaldada üht-teist lappides, tegemata vähimatki kahju kapitalile ja kasumile. Mõlemal juhul olid need inimesed, kes seisid väljaspool töölisliikumist ja otsisid pigem toetust «haritud» klassidelt. See osa töölisklassist, kes oli veendunud, et puhtpoliitilised pöörded ei ole küllaldased, ja kuulutas kogu ühiskonna põhjaliku ümberkorraldamise vajadust, nimetas ennast siis kommunistlikuks. See oli alles toores, tahumatu, puhtinstinktiivne kommunism; kuid ta tabas kõige põhilisemat ja osutus töölisklassi hulgas küllalt tugevaks, et luua utopistlikku kommunismi: Prantsusmaal – Cabet' kommunism, Saksamaal – Weitlingi kommunism. 1847. aastal oli sotsialism niisiis kodanluse liikumine, kommunism – töölisklassi liikumine.Sotsialism, vähemasti mandril, «sobis salongi», kommunism otse vastupidi. Et me aga olime juba algusest peale arvamusel, et «töölisklassi vabastamine peab olema töölisklassi enda asi», siis ei saanud olla mingit kahtlust selles, kumb nimetustest meil tuleb valida. Veel rohkem, meil ei ole ka hiljem kunagi mõttesse tulnud sellest loobuda.
    • Friedrich Engelsi eessõna 1888. aasta ingliskeelsele väljaandele. Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn : Eesti Raamat, 1981. lk. 21-22

Välislingid[muuda]