Loomingule püstitatakse ametlikke ja mõistuslikke sihte, kirjutatakse manifeste ja eeskirju, sigitatakse võimustruktuure koguni vaimuväljal — see, mille üle meie lähiminevikus on üsna tulemuslikult arutlenud prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu. Tagajärg on see, et kaob loomingu vabadus ja algupära, eelkõige kannatab aga loomingu eetiline mõõde. Teisisõnu, loojad, kes peaksid kõnelema Jumalaga või absoluudiga ja seeläbi tekitama mingeid vastuseid olemasolu kõrbes, panevad oma toodangu teadlikult müüki vaimuturul, mille mehhanismid ei erine muude maiste turgude omast.
Eesti manifestieripära on aga iseäranis suur, sest kui üldiselt seotakse manifesti avangardiga, siis eestlased panid pärast veel edasi: eluläheduslased kirjutasid, rahvusläheduslased kirjutasid, 1960. aastate noored kirjutasid, vähem ka väliseestlased. Meil on kogu aeg olnud kui mitte pärismanifestid, siis manifestaalsed luuletused, väga selgelt manifesti rollis. Ma ei tea, miks eestlased on sellised.
