Pierre Bourdieu

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Pierre Bourdieu (1. august 1930 – 23. jaanuar 2002) oli prantsuse sotsioloog.

"Praktilised põhjused" (1980)

"Praktilised põhjused" on Bourdieu 1980 ilmunud teos.

"Televisioonist" (1996)

Tsitaadid väljaandest "Televisioonist". Tõlkija: Hasso Krull. Tallinn: Perioodika AS, 1999.

Valisin televisioonis esinemiseks need kaks loengut, et jõuda laiemale pinnale kui College de France'i tavaline kuulajaskond. Arvan tõepoolest, et mitmesuguste mehhanismide kaudu, mida ma püüan kiiresti kirjeldada – sügav ja süsteemne analüüs nõuaks palju rohkem aega –, seab televisioon väga suurde ohtu mitmed kultuuritootmise sfäärid: kunsti, kirjanduse, teaduse, filosoofia ja õiguse; arvan isegi, et televisioon, vastupidiselt kõigele, mida ilmselt heas usus mõtlevad ja räägivad isegi oma vastutusest kõige teadlikumad ajakirjanikud, seab vähemalt niisama suurde ohtu ka poliitilise elu ja demokraatia. Võiksin seda hõlpsasti tõestada, analüüsides, kuidas kõige laiemat auditooriumi otsiv televisioon, ja tema jälgedes osa ajakirjandust, kohtleb ksenofoobilistele ja rassistlikele sõnadele ja tegudele ässitajaid, või näidates, milliseid järeleandmisi televisioon iga päev teeb kitsale ja kitsalt rahvuslikule, et mitte öelda natsionalistlikule poliitikanägemusele. (lk 5)
Võib-olla seisnebki selliste, Türgis ja Kreekas, kuid samuti endises Jugoslaavias, Prantsusmaal või mujal toimuvate ksenofoobia ja natsionalismi plahvatuste põhiline uudsus ürgsete kirgede täieliku kasutamise võimaluses, mida tänapäeval pakuvad moodsad kommunikatsioonivahendid. (lk 6)
Nii on teleekraan tänapäeval saanud teatavaks Narkissose peegliks, nartsissistliku ekshibitsiooni paigaks. (lk 10)
Televisiooni näol on tegemist vahendiga, mis teoreetiliselt annab võimaluse jõuda kõikide inimesteni. Siit tulenevad mõned esialgsed küsimused: kas see, mida ma tahan öelda, on mõeldud kõigile? Kas ma olen valmis rääkima nii, et minu jutt oleks vormi poolest kõigile arusaadav? Kas asi on seda väärt, et kõik sellest aru saaksid? (lk 10-11)
Sotsioloogiline analüüs põrkab tihti kokku ühe vääritimõistmisega: inimesed, kes on võetud analüüsi objektiks, nagu antud juhul ajakirjanikud, kipuvad arvama, et asjade väljaütlemine ja mehhanismide paljastamine tähendab süüdistamist, ehk nagu öeldakse, isiklikku „rünnakut“, rünnakut ad hominem (kui sotsioloog ütleks või paneks kirja kümnendikugi sellest, millest ta on aimu saanud, rääkides ajakirjanikega „köögipoolest“ või saadete tootmisest – nimelt tootmisest –, siis süüdistaksid needsamad ajakirjanikud teda erapoolikuses ja objektiivsuse puudumises). Inimesed üldiselt ei armasta, et neid võetakse objektidena, esemestatakse, ja ajakirjanikud ei erine siin teistest. (lk 12)
Mina aga isegi arvan, et skandaalide avalikustamine, ühe või teise saatejuhi tegude ja pahategude paljastamine või mõne produtsendi pöörase honorari avaldamine võib tähelepanu kõrvale juhtida kõige põhilisemalt, kuna isikute korruptsioon maskeerib struktuuri korruptsiooni (kas siin enam ongi mõtet rääkida korruptsioonist?), mis toimib kogu mängus tervikuna, selliste mehhanismide kaudu nagu võistlus turulõikude pärast, mida ma proovin analüüsida.

Tahaksin siin avada rea mehhanisme, mille tõttu televisioon rakendab eriti ohtlikku sümboolset vägivalda. Sümboolne vägivald on vägivald, mis pannakse toime vägivalla all kannatajate vaikiva kaassüüdlusega, ja tihti ka toimepanijate eneste vaikiva kaassüüdlusega, kusjuures ei ühed ega teised pole vägivalla rakendamisest teadlikud. Sotsioloogia, nagu kõik teisedki teadused, peab paljastama varjatut; seda tehes võib ta aidata minimiseerida sümboolset vägivalda, mis toimib sotsiaalsetes ja eriti meediakommunikatsiooni suhetes.

Alustan kõige lihtsamast: lühiuudistest, mis on alati olnud kõmuajakirjanduse lemmikuks. Veri ja seks, draamad ja kuritööd on alati hästi müünud ja nii tõstis vaatajaskonna ülemvõim teleuudiste algusse selle, mis seni oli kõrvale jäetud või välja praagitud, taotledes tõsise ajakirjanduse eeskujul soliidsust. Lühiuudistega aga on nii, et nad hajutavad tähelepanu. Mustkunstnike üks algtõdesid on juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad teevad. Üks osa televisiooni sümboolsest tegevusest, näiteks informatsiooni tasandil, seisneb tähelepanu juhtimises faktidele, mis loomu poolest huvitavad igaüht, mille kohta võib öelda, et nad on omnibus – see tähendab, mõeldud kõigile. (lk 13)

Televisioonil on seega omamoodi monopol rahvastiku olulise osa ajude vormimisel. Ja kui rõhk pannakse lühiuudistele, täites selle kalli aja tühjusega, eimiskiga või peaaegu eimiskiga, lükatakse kõrvale oluline informatsioon, mida kodanik peaks valdama oma demokraatlike õiguste teostamiseks. Nõnda suundutakse informatsiooni alal eraldatuse poole: ühele poole jäävad need, kes suudavad lugeda nn. tõsiseid väljaandeid, kuivõrd need säilitavad oma tõsiduse televisiooniga konkureerides, need, kellel on juurdepääs rahvusvahelistele ajakirjadele ja võõrkeelsetele raadiojaamadele, teisele poole aga need, kelle kogu poliitilise pagasi moodustab televisioonist saadud informatsioon, see tähendab, peaaegu mitte midagi (peale selle informatsiooni, mida annab inimeste nägude ja eneseväljenduse otsene nägemine, see, mida suudavad välja lugeda kultuuriliselt kõige ilmajäetumad – ja mis neid omakorda kaugendab poliitilistest vastutajatest). (lk 14)
Tajukategooriad on nähtamatud struktuurid, mis määravad, mida nähakse ja mida mitte; need kategooriad tulenevad meie haridusest, ajaloost jne. Õppejõud kasutavad selle mõiste seletamiseks tavaliselt prillide metafoori. Ajakirjanikel on erilised „prillid“, millega nad teatavaid asju näevad ja teatavaid asju ei näe; ja asju, mida nad näevad, näevad nad teataval viisil. Nad teevad valiku ja konstrueerivad midagi sellest, mis nad on välja valinud.

Valiku põhimõte on otsida vaatemängu, sensatsiooni. Televisioon taotleb dramatiseerimist sõna kahes tähenduses: ta lavastab, pildistab sündmuse, ja ühtlasi liialdab selle tähtsust ja tõsidust, dramaatilist ja traagilist iseloomu. (lk 15)

Scoop'i, erakordse uudise otsing, tekitab kohutava sunduse. Et olla esimene, kes midagi näeb ja nägema paneb, ollakse valmis peaaegu ükskõik milleks, ja kuna teisi ületades, ennetades ja neist erineda püüdes üksteist vastastikku kopeeritakse, lõpeb asi sellega, et kõik teevad üht ja sedasama. Erakordsuse otsing, mis mujal, muudel aladel loob originaalset ja ainulist, jõuab siin ühetaolisusse ja banaalsusse. (lk 16)
Ei ole midagi raskemat kui anda aimu reaalsusest tema banaalsuses. Flaubert armastas öelda: „Tuleb hästi kujutada keskpärasust.“ Sama probleemiga seisavad vastamisi sotsioloogid: muuta tavaline ebatavaliseks, näidata tavalist nõnda, et inimesed näeksid, kui ebatavaline see on.

Televisiooni tavapärase kasutuse poliitilised ohud seisnevad selles, et pildil on omadus tekitada midagi, mida kirjanduskriitikud nimetavad reaalsusefektiks. Pilt võib panna teatavat asja nägema, ja panna meid uskuma sellesse, mida ta nägema paneb. Selline esilemanamise võim avaldab mobiliseerivat mõju. Ta võib muuta eksisteerivaks ideed või ettekujutused, kuid samuti rühmad. (lk 16-17)

Kuid kõige olulisem osa informatsioonist, see tähendab, informatsioon informatsiooni kohta, mis võimaldab otsustada, millised asjad on olulised ja väärivad edasiandmist, tuleb suurelt osalt teiste informeerijate käest. (lk 21)
Publiku kaudu sunnitakse kultuuritoodetele peale kaubanduselu loogika. Tuleb aga meeles pidada, et ajalooliselt on kõik kultuuritooted, mida mina ja loodetavasti koos minuga veel teatav hulk inimesi peame inimkonna kõrgeimateks saavutusteks – matemaatika, luule, kirjandus, filosoofia –, loodud publiku ootuste ja kaubandusloogika vastaselt. Kui näeme publikumentaliteeti levimas koguni avangardsetes kirjastustes ja teadusasutustes, mis tegelevad turundusega, teeb see väga rahutuks, sest ähvardab muuta küsitavaks vajalikud tingimused selliste teoste loomiseks, mis võivad paista esoteerilistena, kuna nad ei vasta publiku ootustele, aga mis on lõppkokkuvõttes võimelised ise endale publikut looma. (lk 23)
Oluline on ka see, et tegemist peab olema erilist tüüpi mõtlejaga, kes suudaks „mõtelda“ tingimustes, kus mitte keegi enam ei mõtle. (lk 25)
Ajakirjanikutöö on üks neid ameteid, kus leidub kõige rohkem ahistatud, rahuldamata inimesi, kes on mässulised või küüniliselt resigneerunud, kus väga sageli (mõistagi rohkem alluvate seas) väljendatakse viha, tülgastust või lootusetust selle töö realiteetide vastu, mille keskel jätkuvalt elatakse või mida nõueldakse kui „teistest erinevat“. Kuid seni on veel kaugel olukord, kus see tusk või vastumeelsus võiks muutuda tõeliseks vastupanuks – individuaalseks, ja eriti kollektiivseks vastupanuks. (lk 32)
Väli on struktureeritud sotsiaalne ruum, jõudude ruum – on olemas domineerijad ja domineeritavad, selles ruumis pidevalt toimivad, püsivad ebavõrdsussuhted – ja see ruum on ühtlasi lahinguväli jõudude välja muutmiseks ja säilitamiseks. (lk 35)
Ütlen siin vahele: üks sotsioloogide suuri probleeme on hoiduda langemast emba-kumba sümmeetrilisse illusiooni: kas illusiooni „pole iial nähtud“ (mõned sotsioloogid jumaldavad seda, sest eriti televisioonis mõjub väga šikilt kuulutada revolutsioone, ennekuulmatuid nähtusi) või illusiooni „nii on alati olnud“ (see on rohkem konservatiivsete sotsioloogide asi: „pole midagi uut päikese all, ikka on olnud ülemad ja alamad, rikkad ja vaesed...“). Risk on alati väga suur ja ta on seda suurem, et eri ajajärke on äärmiselt raske võrrelda: võrrelda saab ainult üht struktuuri teisega, ja ikka on oht eksida ja kirjeldada, lihtsalt harimatuse tõttu, mõnda labast asja otsekui senikuulmatut. See on üks põhjusi, miks ajakirjanikud on mõnikord ohtlikud: kuna nad pole alati väga haritud, üllatuvad nad asjade puhul, mis pole eriti üllatavad, ega üllatu hämmastavate ilmingute puhul... Meile, sotsioloogidele, on ajalugu hädavajalik; õnnetuseks pole aga paljusid valdkondi, eriti uuema ajaloo osas, sugugi piisavalt uuritud, ja eriti vähe on uuritud uuemaid nähtusi nagu ajakirjandus. (lk 37-38)
Kui niisuguse meediumi pakutud informatsioon muutub siledaks, ühetaoliseks omnibus-informatsiooniks, on selge, millised võivad olla selle poliitilised ja kultuurilised tagajärjed. See on hästi tuntud seadus: mida laiema publikuni tahab üks häälekandja või mis tajes väljendusvahend jõuda, seda enam ta kaotab oma teravaid nurki, kõike seda, mis võib tekitada jagunemisi ja välistamisi – mõelge Paris-Match'ile -, seda enam peab ta vaeva nägema sellega, et, nagu öeldakse, „mitte kedagi šokeerida“, mitte kunagi püstitada probleeme või püstitada ainult ajaloota probleeme. (lk 38-39)
Toimub revolutsioone, mis puudutavad ühiskonna materiaalseid aluseid ja mida revolutsiooni all tavaliselt mõeldaksegi – näiteks vaimulike varanduse natsionaliseerimine –, ja toimub ka sümboolseid revolutsioone, mida teevad kunstnikud, õpetlased või usuprohvetid, harvemini suured poliitilised prohvetid. Sümboolsed revolutsioonid puudutavad vaimseid struktuure, see tähendab, nad muudavad meie nägemis- ja mõtlemisviisi. (lk 39)
Ajakirjanikud – õieti peaks ütlema ajakirjandusväli – võlgnevad oma tähtsuse ühiskonnas tõsiasjale, et nende käes on tegelik monopol informatsiooni tootmise vahendite ja laia leviku üle, ning nende vahendite kaudu selle üle, kuidas niinimetatud „avalikule ruumile“, see tähendab, suurelel levialale pääsevad ligi lihtsad kodanikud, ja samuti teised kultuuritootjad, õpetlased, kunstnikud ja kirjanikud. (lk 40)
Ajakirjandusmaailm on omaette väli, kuid allub publiku vahendusel majandusliku välja sundustele. Ja see väga heteronoomne, väga tugevasti kaubanduslikule sunnile allutatud väli toimib ka ise sundiva struktuurina teistel väljadel. (lk 47)
Sotsioloogina tean, et moraal on efektiivne ainult siis, kui ta toetub struktuuridele ja mehhanismidele, mis muudavad moraali inimestele oluliseks. Ja selleks, et tekiks midagi moraalse rahutuse sarnast, peab moraal sellest struktuurist saama tuge, abivägesid ja teenitud tasu. (lk 49)
“Hea ajaloolane“ on inimene, kelle kohta head ajaloolased ütlevad, et ta on hea ajaloolane. See käib paratamatult ringiratast. Heteronoomia algab aga siis, kui keegi, kes pole matemaatik, võib tulla ja esitada arvamuse matemaatikute kohta, või kui keegi, keda ajaloolaseks ei peeta (näiteks televisiooniajaloolane), võib esitada arvamuse ajaloolaste kohta ja ta kuulatakse ära. (lk 50)
(Vahemärkus: paradoksaalsel kombel arvan ma, et sotsioloogia, ja eriti intellektuaalide sotsioloogia, on ilmselt kaasa aidanus sellisele asjade seisule, mida me Prantsusmaa intellektuaalsel väljal praegu näeme. Seda on tehtud tahtmatult: sotsioloogiat võib nimelt kasutada kahel viisil, üks neist, küüniline viis, mis seisneb selles, et tundes keskkonna seadusi, muudetakse oma strateegiad efektiivsemaks, ja teine, n.ö. kliiniline viis, mis seisneb selles, et seadusi ja tendentse tundes hakatakse nende vastu võitlema. (lk 51)
Nii näeme okupatsiooniaegsete prantsuse kirjanike puhul toimivat seda, mida ma nimetan Ždanovi seaduseks: mida autonoomsem on kultuuritootja, mida rikkam ta on spetsiifilise kapitali poolest ja mida eksklusiivsemalt ta orienteerub sellele piiratud turule, kus tema klientideks on tema enese võistlejad, seda enam kaldub ta vastupanu poole. Ja vastupidi, mida enam ta määrab oma tooted suurtootmise turule (nagu esseistid, ajakirjanikest kirjanikud ja konformsed romaanikirjanikud), seda enam ta kaldub kollaboreerima väliste võimudega, nagu Riik, Kirik, Partei, või tänapäeval ajakirjandus ja televisioon, allutades end nende nõuetele või käskudele. (lk 54)
Meediakanali autonoomsuse aste on ilmselt mõõdetav sellega, kui suur osa tema sissetulekust laekub reklaamist ja kui suur osa riiklikust abist (avalike teadete või toetuste kujul), samuti reklaamijate kontsentratsiooniastmest. (lk 60)
Ja lõpuks, kuidas võiks mainimata jätta juristide olukorra, kes „vaga silmakirjalikkuse“ hinnaga suudavad säilitada usku, et nende otsused ei lähtu mitte välistest sundustest, mille kaitsjad nad on? Juriidiline väli pole see, mis ta arvab end olevat, ta ei ole maailm, mis oleks puhas igast kompromissist poliitiliste või majanduslike vajadustega. Kuid kuna ta jätkuvalt suudab endast jätta seesuguse mulje, aitab see tekitada täiesti reaalseid sotsiaalseid tagajärgi, mis kõigepealt mõjutavad inimesi, kelle amet on tõtt rääkida. Kuid mis saab siis juristidest, neist kollektiivse silmakirjalikkuse enam-vähem siirastest kehastustest, kui saab avalikult teatavaks, et nad sugugi ei järgi universaalseid ja transtsendentseid tõdesid ja väärtusi, vaid et neidki nagu teisi sotsiaalseid tegijaid takistavad sundused, mis, lüües segi asjakäigud ja hierarhiad, avaldavad neile majanduslikku survet või peibutavad ajakirjandusliku eduga? (lk 68)

"Meeste domineerimine" (1998)

Tsitaadid väljaandest "Meeste domineerimine". Tõlkija: Marri Amon. Tallinn: Kirjastus Varrak. 2005

Minu jaoks on meeste domineerimine ja viis, kuidas seda peale surutakse ja talutakse, alati olnud tüüpiline näide sellest paradoksaalsest alistumisest, mis on sümboolse, pehme, tajumatu ning ka ohvritele nähtamatu vägivalla tagajärg, mis põhiliselt toimib puhtalt suhtlemise ja teadvuse või pigem teadmatuse, tunnustamise või äärmisel juhul tunnete sümboolsete kanalite kaudu. See ühtaegu erakordne ja tavaline sotsiaalne suhe pakub seega suurepärase võimaluse mõista nii domineerija kui domineeritava poolt tuntud ja tunnustatud sümboolse printsiibi nimel rakendatud domineerimise loogikat – keelt (või hääldust), teatud elustiili (või mõtlemis-, rääkimis- või tegutsemisviisi) ja üldisemalt eristavaid omadusi, häbistavaid märke või omadusi, mille hulgas sümboolselt kõige tõhusam on see täiesti meelevaldne ja ennustamatu omadus nagu nahavärv. (lk 11-12, sissejuhatus)
Meeste domineerimiskorra tugevust näitab see, et sellel pole tarvis õigustust: meestekeskne maailmanägemus valitseb kui neutraalne maailmanägemus ning sellel puudub vajadus end õigustavates diskursustes põhjendada. Ühiskondlik kord toimib nagu tohutu sümboolne masinavärk, mis kinnitab selle aluseks olevat meesdomineerimist: nt töö soopõhine jaotus, kummalegi sugupoolele väga täpselt ette nähtud tegevuste, nende paiga, hetke ja vahendite jaotus; nt ruumi struktuur, kus vastanduvad meestele ette nähtud kogunemiskoht või turg ning naistele mõeldud maja või selle sisemuses omakorda meeste osa, kus asub kolle, ning naiste osa, kus on laut, vesi ja taimed; nt aja struktuur, päev, põllumajandusaasta või elutsükkel, kus meestel esinevad katkestused ning naistel pikad lapseootusperioodid.

Sotsiaalne maailm konstrueerib keha kui sooliselt eristunud reaalsust ja soopõhiste nägemus- ning jaotuspõhimõtete säilituspaika. See sissekodeeritud taju sotsiaalne programm rakendub kõigile maailma asjadele ning esmajoones kehale endale tema bioloogilises reaalsuses: just nimelt keha konstrueerib erinevuse bioloogiliste sugude vahel vastavalt teatud müütilisele maailmanägemusele, mis on juurdunud meelevaldses meeste domineerimissuhtes naiste üle, mis omakorda on tööjaotuse kaudu sisse programmeeritud ühiskonnakorra reaalsusesse. Sugude [sexes] vaheline bioloogiline erinevus, st erinevus mehe ja naise keha vahel ning täpsemalt anatoomiline erinevus suguorganite vahel võib seega muutuda sugupoolte [genres] vahel sotsiaalselt loodud erinevuse, eriti soopõhise tööjaotuse loomulikuks põhjenduseks. (lk 22-23)

Kui domineeritud isikud rakendavad sellele, mis neid domineerib, niisuguseid skeeme, mille on loonud domineerimine ise või kui teiste sõnadega nende mõtted ja tajumisviisid on struktureeritud vastavalt neile peale surutud domineerimissuhte struktuuridele, on nende teadmise [connaissance] aktid paratamatult tunnustamise [reconnaissance] ehk alistumise aktid. (lk 27)
Seksuaalsuhe avaldub domineerimise sotsiaalse suhtena sellepärast, et see kujundatakse aktiivse meheliku ja passiivse naiseliku fundamentaalse erinevuse printsiibist lähtuvalt ning et see printsiip loob, korraldab, väljendab ja suunab iha, mehelikku iha kui omamise soovi, erotiseeritud domineerimist, ja naiselikku iha kui mehe domineerimise iha, erotiseeritud allumist või koguni domineerimise erotiseeritud tunnistamist. (lk 35-36)
Meeste sotsiodiike eriline jõud tuleb sellest, et ta koondab ja ühendab endas kaht tehet: ta muudab õiguspäraseks domineerimissuhte, sidudes selle bioloogilise loomuga, mis ise on omaksvõetud sotsiaalne konstruktsioon. (lk 38)
Nendele, kes vaidlevad vastu, et tänapäeval ei allu paljud naised enam traditsioonilistele sündsuse normidele ja vormidele ning kes näevad nende keha kontrollitud paljastamises "vabanemise" märki, võib lihtsalt mainida, et niisugune keha kasutamine on endiselt väga selgelt allutatud meeste arusaamale (nagu on hästi näha veel praegugi Prantsusmaal naiste kasutamisest reklaamides, pärast viitkümmend aastat feministlikku liikumist): ühtaegu pakutud ja keelatud naise keha väljendab sümboolset kättesaadavust, mis, nagu on näidanud paljude feministide uurimused, sobib naisele, kes on kombinatsioon nii meeste kui naiste poolt teada ja tunnustatud ligitõmbavuse ja võrgutamise võimust, mis teeb au meestele, kellest ta sõltub või kellega ta on seotud, ja valivast keeldumise kohustusest, mis lisab "demonstratiivse tarbimise" efektile eksklusiivsuse mõõtme. (lk 45)
Mehed (ja ka naised ise) ilmselt lihtsalt ei tea, et nimelt domineerimissuhte loogika seostab naistega ja surub neile peale – samadel alustel, nagu nende meestele kõlbelised voorused – kõik negatiivsed omadused, mida domineeriv nägemus nende loomusele omistab, nagu kavaluse või veidi soodsamas valguses vaadates intuitsiooni. (lk 47)
Sellest tulenevalt kannab meestekeskne ettekujutus bioloogilisest ja sotsiaalsest taastootmisest objektiivse tavamõistuslikkuse pitserit, mida mõistetakse kui praktikate tähenduse praktilist, doksilist konsensust. Naised ise rakendavad kogu ümbritsevale ja eriti võimusuhetele, millesse neid haaratakse, mõtteskeeme, mis on nendesamade võimusuhete omaksvõtmise tagajärg ja mis väljenduvad sümboolse korra põhivastandusena. Sellest tulenevalt on naiste teadmisaktid praktilise tunnustamise, doksilise omaksvõtmise ja uskumuse aktid, mille üle ei mõelda, mida ei teadvustata ja mis teatud mõttes ise "loovadki" naistele rakenduvat sümboolset vägivalda. (lk 50)
Ma ei väida sugugi, et domineerimisstruktuurid on ajaloovälised, vaid püüan näidata, et nad on pideva (seega ajaloolise) taastootmise töö saadused, millele aitavad kaasa üksikagendid (teiste hulgas füüsilise ja sümboolse vägivallaga relvastatud mehed) ja institutsioonid – perekond, kirik, kool, kodu.

Domineeritud rakendavad domineerimissuhetele domineerijate vaatenurgast konstrueeritud kategooriaid nii, et need tunduvad loomulikud. See võib viia enese alavääristamiseni või lausa süstemaatilise enesepõlguseni, mis, nagu me juba nägime, on eriti selgelt nähtavad ettekujutuses, mille loovad kabiili naised endale oma suguelunditest, mida nad käsitavad kui mingit puudulikku, inetut või lausa eemaletõukavat asja (meie ühiskonnas tuleb sama suhtumine välja paljude naiste arvamusest oma keha kohta, mis ei vastavat moe poolt pealesurutud ilukaanonile). (lk 51-52)

Sümboolse domineerimise mõju (olgu see domineerimine etniline, sooline, kultuuriline, keeleline jne) avaldub mitte üksnes tunnetavate teadvuste puhtas loogikas, vaid läbi taju-, hindamise- ja tegevusskeemide, mis moodustavad habitus'e ja mis on – väljaspool teadvuse otsuseid ja tahte kontrolli – teadvustamata teadmissuhte aluseks. Nõnda ei saagi mõista meeste domineerimise ja naiste allutamise paradoksaalset loogikat, mille kohta võib öelda ühtaegu ja vastuollu minemata, et ta on spontaanne ja pealesurutud. Muudmoodi, kui võttes arvesse naistele (ja meestele) avalduva sotsiaalse korra pidevat mõju, st neile pealesurutavale korrale spontaanselt omistatud seadumusi.

Sümboolne jõud on teatud võimu vorm, mis mõjub kehadele otseselt ja justkui võluväel väljaspool igasugust füüsilist sundi; ent see võluvägi toimib üksnes toetudes kehades sügaval varjus asetsevatele vedrulaadsetele seadumustele. (lk 55)

Domineerijate ja domineeritute vahelise maagilise piiri praktilised äratundmise ja tunnustamise aktid, mille vallandab sümboolse võimu maagia ja mille kaudu domineeritud aitavad kaasa omaenese allutamisele sageli seda ise teadmata ja teinekord vastu oma tahtmist, sest võtavad vastuvaidlemata omaks pealesurutud piirid, esinevad tihti kehaliste emotsioonide – häbi, alandus, tagasihoidlikkus, ärevus, süütunne – või kirgede ja tunnete kujul – armastus, imetlus, austus. Need emotsioonid on teinekord seda valusamad, et nad reedavad end näiteks punastamises, verbaalses segaduses, kohmakuses, värisemises, vihas või võimetus raevus, mis kõik on erinevad domineerivale arvamusele alistumise viisid, toimugu see kas või pealesurutuna ja vastutahtmist. Kõik see pakub võimaluse mõnikord sisemise konflikti ja mina lahknemise kaudu kogeda teadvuse ja tahte suunistega mittearvestava keha varjatud nõustumist sotsiaalsetele struktuuridele iseomase tsensuuriga. (lk 56)
Kui tuletada meelde jälgi, mida domineerimine jäädavalt kehadesse vajutab, ja mõju, mida ta nende kaudu avaldab, ei tähenda see domineerimise kinnitamisele kaasaaitamist eriti salakavalal viisil, mis seisneb naistele endile oma allutatuse eest vastutuse veeretamises, väites, nagu seda teinekord tehakse, et nad ise valivad allutatud praktikad („naised on enese kõige hullemad vaenlased“) või lausa, et neile meeldib enda allutatus, et nad „naudivad“ viisi, kuidas neid koheldakse neile loomuomase masohhismi tõttu. Peab möönma ühtaegu, et „allutatud“ seadumused, milles ohvreid mõnikord süüdistatakse, on objektiivsete struktuuride tulem ja et need struktuurid on tõhusad ainult tänu seadumustele, mida nad vallandavad ja mille taastootmisele nad kaasa aitavad. Sümboolne võim saab toimida ainult siis, kui sellele aitavad kaasa need, kes on sellele allutatud, ja kes on sellele allutatud üksnes seetõttu, et nad seda niisugusena konstrueerivad. (lk 57-58)
Sümboolne vägivald toimib ainult praktilise teadmise ja mittetundmise akti läbi, mis toimub väljaspool teadvust ja tahet ning annab „hüpnootilise võimu“ selle kõigile avaldumisviisidele, märkustele, ettepanekutele, võrgutamistele, ähvardustele, etteheidetele, korraldustele või korralekutsumistele. (lk 60)
Sümboolse kaubavahetuse majanduslik loogika ja täpsemalt sugulus- ja abielusuhete sotsiaalne konstruktsioon, mis annab naistele sotsiaalse, meeste huvidest lähtuva ja seega meeste sümboolse kapitali kasvatamiseks määratud vahetuskauba staatuse, seletabki kultuurilistes klassifikatsioonides leiduvat meeste huvide esmasust. (lk 62)
Nagu au – või tema vastand häbi, mille kohta me teame, et erinevalt süütundest kogetakse seda teiste ees –, peavad mehelikkust kinnitama ka teised mehed, selle tegeliku või võimaliku vägivalla tões, ning tunnustama „tõeliste meeste“ hulka kuulumist. (lk 71-72)
Teatud liiki „julgus“, mida nõuab või tunnustab sõjavägi, politsei (eriti „eliitväeosad“) ja kurjategijate jõugud, aga ka teatud töökollektiivid – ja mis eriti ehitusega seotud elualadel ärgitab või sunnib loobuma ettevaatusest ja eitama või trotsima ohtu, põhjustades seeläbi arvukaid õnnetusi -, rajaneb paradoksaalselt põhimõttel, et inimesel on hirm kaotada rühma austus või imetlus, "lüüa sõprade ees araks" ning lasta end tembeldada tüüpiliselt naiselikuks "nõrgaks", "lillaks", "eideks", "pedeks". See, mida nimetatakse "julguseks", ilmneb nõnda tegelikult teatava argusena: selles veendumiseks piisab, kui meenutada kõiki selliseid olukordi, kus kedagi tapma, piinama või vägistama sundimiseks toetub domineerimis-, ekspluateerimis- või rõhumistahe „mehelikule“ hirmule saada välja arvatud tugevate „meeste“ maailmast, niisuguste meeste hulgast, keda teinekord „kõvadeks“ hüütakse, sest nad on hoolimatud nii enese kui ka eriti teiste kannatuste suhtes – nagu kõik mõrvarid, piinajad ja kõigi diktatuuride ning „totaalsete institutsioonide“, isegi kõige tavalisemate, nagu vanglate, kasarmute või internaatide, isehakanud kamandajad -, kuid ka need uued buldooserdirektorid, keda ülistab neoliberaalne hagiograafia ja kes peavad end sageli ka ise kehaliselt proovile panema ning kes väljendavad oma üleolekut, heites üle parda oma firma üleliigsed töötajad. Nagu me näeme, on mehelikkus esmajoones suhtestatud mõiste, mis kujundatakse teiste meeste ees ja pärast ning naiselikkuse vastu teatud hirmus naissoo ja ennekõike iseenda ees. (lk 72-73)
Peaks ka loetlema kõik need korrad, kui parimate kavatsustega mehed (teada on, et sümboolne vägivald ei toimi teadlike kavatsustena) naisi diskrimineerivad, jättes nad kõrvale seda isegi tähele panemata juhtivatest rollidest, pidades nende nõudmisi kapriisideks, mida saab leevendada rahustava sõna või põselepatsutusega või tegutsedes pealtnäha vastupidise kavatsusega, kui meenutada neile nende naiselikkust ja neile sellega piire seada, juhtides nende tähelepanu soengule või mõnele muule kehalisele joonele, või kasutades ametlikus“ situatsioonis (arst oma patsientidega) nende poole pöördumiseks familiaarseid (eesnimi) või intiimseid ("pisike", "kullake") väljendeid; need on kõik teadvustamatuse imepeened „valikud“, mis kuhjudes aitavad kaasa naiste teisejärgulise staatuse loomisele ning mille koondmõjusid on märgata statistikas, kust ilmneb naiste väga kesine esindatus võimupositsioonidel, eriti majanduses ja poliitikas. (lk 81)
Positiivsed või negatiivsed „kollektiivsed ootused“ läbi subjektiivsete lootuste, mida nad peale suruvad, jäädvustuvad kehadesse püsivate seadumuste kujul. Vastavalt universaalsele seadusele, mis kehtib lootuste kohandamise puhul võimalustele, püüdluste kohandamise puhul pakutavale, hakkab läbinisti soopõhise maailma pikaajaline ja varjatult puudulik kogemus pärssima kalduvust sooritada tegusid, mida naistelt ei oodata – isegi kui seda neile ei keelata. (lk 83)
Need skeemid, milles väljenduvad ühe rühma alusstruktuurid (suur/väike, tugev/nõrk, paks/peenike jne), paigutuvad algusest peale iga agendi ja tema keha vahele, sest reaktsioonid või kujutlused, mida tema keha teistes tekitab ning nende reaktsioonide tajumine tema enda poolt on ise nende skeemide alusel konstrueeritud. (lk 86)
Teatud loogika kohaselt, mida on märgata ka domineerijate ja domineeritute suhetes sotsiaalses ruumis, mille kohaselt kõik rakendavad sama vastandust, kuid annavad vastanduse pooltele vastupidiseid väärtui, täheldame, nagu Seymour Fisher, et mehed on enamasti rahulolematud oma kehaosadega, mida nad peavad „liiga väikesteks“, samas kui naised on kriitilised pigem oma nende kehaosade suhtes, mis tunduvad neile „liiga suured.“ (lk 88-89)
Üldine võõrandumine on eripärase privileegi alus: kuna mehi dresseeritakse ära tundma sotsiaalseid mänge, mille panuseks on mingi domineerimise vorm ja et väga varakult määratakse nad institueerimisriituste kaudu domineerijateks ning varustatakse seetõttu libido dominandi'ga, siis neil ongi kahekordne privileeg hakata mängima domineerimismänge domineerimise nende pärast.

Naisel on jällegi tervenisti negatiivne privileeg mitte lasta end petta mängudest, kus mängitakse privileegide peale ning enamasti mitte lasta end nendesse kaasa haarata, vähemalt mitte otseselt ja iseenda nimel. Nad võivad isegi läbi näha nende tühisust ning niikaua, kuni nad ei pea hakkama kedagi esindades neis osalema, jälgida lõbustatud leebusega "meeslapse" lootusetuid pingutusi mehe mängimiseks ja lapsikuid meeleheitehooge, mille vallandavad teda tabanud ebaõnnestumised. Naised võivad kõige tõsisematesse mängudesse suhtuda distantseeritud pealtvaatajatena, kes jälgivad kaldalt tormi – mistõttu võibki neid pidada kerglasteks, võimetuks huvituma tõsistest asjadest, nagu nt poliitika. Kuid et see distants on domineerimise tagajärg, on naised peaaegu alati sunnitud mängudes osalema emotsionaalsest solidaarsusest mängijaga; see ei nõua neilt aga tõelist intellektuaalset ja emotsionaalset mängus kaasalöömist ja teeb neist sageli mängu tingimusteta, ent selle panuste tegelikust kaalust väheinformeeritud toetajad. (lk 100)

Ent võib-olla langeb ta hoopis ühe kavala strateegia ohvriks, kus õnnetu mees teeskleb last ja kindlustab nõnda endale emaliku kaastunde seadumuste äratamise, mis on naistele staatuse järgi määratud. (lk 102)
Meeste domineerimise üks tugevamaid toetuspunkte on teadmatus, mis soodustab domineerimissuhtes loodud mõttekategooriate rakendamist domineerijale ja mis võib viia selle äärmusliku amor fati vormini, milleks on domineerija ja tema domineerimise armastamine, libido dominantis (domineerija iha), mis nõuab loobumist libido dominandi (domineerimisiha) rakendamisest esimeses isikus. (lk 105)
Keskkooli lõpetab rohkem tüdrukuid kui poisse, samuti on neid rohkem tudengite hulgas, kuid samas on nad vähemuses kõige prestiižikamatel erialadel ning neid on väga vähe täppisteadustes, samas kui neid on üha enam humanitaaraladel. Samamoodi õpivad tüdrukud kutsekoolides traditsiooniliselt „naiselikeks“ peetavatel ja vähese kvalifikatsiooniga erialadel (teenindaja, müüja, sekretär ja tervishoiuga seotud ametid), samas kui teatud erialad (mehhaanika, elekter, elektroonika) on ainult poiste päralt. (lk 117)
Sama loogika kehtib erinevatele elukutsetele ja erinevatele ametikohtadele pääsemise puhul: nii tööl kui ka haridussüsteemis püütakse vältida seda, et naiste edenemine ei varjutaks meeste vastavaid edusamme, mille tulemuseks on nagu edumaaga võistluses vahede struktuuri säilimine. (lk 117)
Nõnda kipub naiste osakaalu teadlikule suurendamisele vaatamata meeste ja naiste ametlik võrdsus varjama seda, et ühesuguste tingimuste juures on naistel kummatigi igal tasandil alati kehvem positsioon. Näiteks on küll tõsi, et naisi on avalikus sektoris üha enam, kuid samas töötavad nad alati kõige madalamatel ja ebakindlamatel ametikohtadel (neid on eriti arvukalt osaajaga ja lepinguliste töötajate hulgas ning nt kohalike omavalitsuste asutustes antakse neile madalamad ja teenindavad ametikohad, nagu koristaja, sööklateenindaja, lapsehoidja jne). Kõige selgem tõend naiste ebakindla staatuse kohta tööturul on ilmselt tõsiasi, et nad saavad samade tingimuste juures alati vähem palka kui mehed, et nad saavad samade diplomite alusel madalamaid ametikohti kui mehed ja eriti see, et neid puudutavad proportsionaalselt palju enam töötus ja töökoha ebakindlus – neid värvatakse sagedamini osaajaga tööle, mille üheks tagajärjeks on see, et naised on peaaegu täielikult kõrvale jäetud võimumängudest ja karjääriperspektiividest. Kuna naised on tihedalt seotud riigi sotsiaalsektoriga ja „sotsiaalsete“ positsioonidega bürokraatia väljal ning ka eraettevõtluse nende osadega, mis on kõige ohustatumad ebakindlast olukorrast, lubab kõik ennustada seda, et naistest saavad riigi sotsiaalse mõõtme vähendamist ja tööturu "liberaliseerimise" soodustamist pooldava uusliberaalse poliitika peamised ohvrid.

Need domineerivad positsioonid, kust leiame ka üha enam naisi, asuvad peamiselt võimuvälja domineeritud alal, st sümboolsete kaupade tootmise ja ringluse valdkonnas (kirjastused, ajakirjandus, meedia, haridussüsteem jne). Naised, kes on Maria Antonia Garcia de Leóni sõnul „diskrimineeritud eliit“, peavad oma edutamise eest maksma pideva pingutusega, rahuldamaks lisatingimusi, mida neile peaaegu alati peale surutakse ning kõrvaldamaks oma keha hexis'est ja riietusest kõikvõimalikke soolisi konnotatsioone. (lk 118-119)

Muus osas alluvad muutused naiste olukorras mehelikuks ja naiselikuks jagunemise traditsioonilisele mudelile. Mehed domineerivad endiselt avalikus ruumis ja võimuväljal (eriti majanduses ja tootmises), samas kui naised jäävad (üldreeglina) eraruumi (kodudesse ja soojätkamise ruumi), kus valitseb sümboolsete kaupade majandus, või selle ruumi teatud laiendustesse, nagu sotsiaalteenused (eriti haigla) ja haridussüsteem või ka sümboolse tootmise maailma (kirjandus, kunst, ajakirjandus).

Vanad soopõhised jaotusstruktuurid näivad praegugi määravat muutuste suunda ja vormi seetõttu, et lisaks sellele, et need struktuurid on objektiveeritud rohkem või vähem soopõhistel erialadel, karjäärides ja ametikohtadel, toimivad nad kolme praktilise printsiibi kaudu, mida naised, aga ka nende lähikondsed oma valikutes rakendavad: esimese printsiibi järgi on naistele sobivateks ametiteks kõik kodutööde pikendused: haridus, arstiabi ja teenindus; teine printsiip eeldab, et naisel ei tohiks olla meeste üle võimu ja seega on igati tõenäoline, et sarnaste tingimuste juures eelistatakse võimupositsioonil naisele meest ning esimesele jäetakse pigem alamad abitööd; kolmas printsiip jätab kogu tehnika ja masinate käsitsemise meeste monopoliks. (lk 120-121)

Naistele määratakse sageli tegevused, mille eest raha ei maksta, mistõttu neil pole kalduvust mõelda töö rahalisest väärtusest ja nad teevad meestest palju sagedamini vabatahtlikku tööd, eriti kirikus ja heategevuse vallas. (lk 125-126)
Olla „naiselik“ tähendab põhiliselt vältida kõiki omadusi ja praktikaid, mis võivad toimida mehelikkuse märkidena, ja kui öelda ühe võimupositsioonil oleva naise kohta, et ta on „väga naiselik“, siis on see peen viis jätta ta ilma õigusest sellele tüüpiliselt mehelikule atribuudile, milleks on võim. (lk 126)
Seksuaalsus sellisena, nagu me seda mõistame, on tõepoolest ajalooline leiutis, kuid ta on hakanud järk-järgult toimima erinevate väljade ja nendele omase loogika eristumise protsessile. (lk 132)
Soopõhise domineerimise strukturaalsete suhete tõelist olemust on võimalik mõista siis, kui märgatakse, et väga kõrgetele ametikohtadele jõudnud naised (tippjuht, ministeeriumi kantsler jne) peavad selle tööalase edu eest mingis mõttes "maksma" vähema "eduga" isiklikus elus (lahutus, hiline abiellumine, üksikelu, raskused või ebaõnnestumine laste kasvatamisel jne) ja sümboolsete kaupade majanduses. Või vastupidi, edu isiklikus elus tähendab sageli osalist või täielikku loobumist suuremast tööalasest edust (nt nõustudes nende „eelistega“ - poole või kolmveerand koormusega töö –, mida nii sageli naistele pakutakse just põhjusel, et see võimaldab nad välja lülitada võimukonkurentsist). (lk 135)
Sümboolne domineerimine või vägivald tähendab seda, et domineeritu – erandiks on siin mässuliikumised, mille tagajärjel taju- ja hindamiskategooriad ümber pööratakse – kaldub endale rakendama domineerija arusaamu, ja seda esmajoones saatuse efekti kaudu, mille loovad häbimärgistav kategoriseerimine ning reaalsed või potentsiaalsed solvangud; seega võtab domineeritu vastutahtsi omaks ja hakkab enesele rakendama otseseid [droites] tajukategooriaid (straight, mille vastandiks on crooked, kõver, nagu Vahemere maade maailmapildis) ning elab häbi tundes oma seksuaalelu, mis domineerivate kategooriate järgi on tema enesemäärangu lähtekohaks, kusjuures teda lõhestavad kaks vastandlikku tunnet – hirm märkamise, paljastamise ees ja soov pälvida teiste homoseksuaalide tunnustust. (lk 150)

Välislingid