Pierre Bourdieu

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Pierre Bourdieu, 1996.

Pierre Bourdieu (1. august 1930 – 23. jaanuar 2002) oli prantsuse sotsioloog.

"Praktilised põhjused" (1980)

"Praktilised põhjused" on Bourdieu 1980 ilmunud teos.

"Televisioonist" (1996)

Tsitaadid väljaandest "Televisioonist". Tõlkija: Hasso Krull. Tallinn: Perioodika AS, 1999.

• Valisin televisioonis esinemiseks need kaks loengut, et jõuda laiemale pinnale kui College de France'i tavaline kuulajaskond. Arvan tõepoolest, et mitmesuguste mehhanismide kaudu, mida ma püüan kiiresti kirjeldada – sügav ja süsteemne analüüs nõuaks palju rohkem aega –, seab televisioon väga suurde ohtu mitmed kultuuritootmise sfäärid: kunsti, kirjanduse, teaduse, filosoofia ja õiguse; arvan isegi, et televisioon, vastupidiselt kõigele, mida ilmselt heas usus mõtlevad ja räägivad isegi oma vastutusest kõige teadlikumad ajakirjanikud, seab vähemalt niisama suurde ohtu ka poliitilise elu ja demokraatia. Võiksin seda hõlpsasti tõestada, analüüsides, kuidas kõige laiemat auditooriumi otsiv televisioon, ja tema jälgedes osa ajakirjandust, kohtleb ksenofoobilistele ja rassistlikele sõnadele ja tegudele ässitajaid, või näidates, milliseid järeleandmisi televisioon iga päev teeb kitsale ja kitsalt rahvuslikule, et mitte öelda natsionalistlikule poliitikanägemusele. (lk 5)
• Võib-olla seisnebki selliste, Türgis ja Kreekas, kuid samuti endises Jugoslaavias, Prantsusmaal või mujal toimuvate ksenofoobia ja natsionalismi plahvatuste põhiline uudsus ürgsete kirgede täieliku kasutamise võimaluses, mida tänapäeval pakuvad moodsad kommunikatsioonivahendid. (lk 6)
• Nii on teleekraan tänapäeval saanud teatavaks Narkissose peegliks, nartsissistliku ekshibitsiooni paigaks. (lk 10)
• Televisiooni näol on tegemist vahendiga, mis teoreetiliselt annab võimaluse jõuda kõikide inimesteni. Siit tulenevad mõned esialgsed küsimused: kas see, mida ma tahan öelda, on mõeldud kõigile? Kas ma olen valmis rääkima nii, et minu jutt oleks vormi poolest kõigile arusaadav? Kas asi on seda väärt, et kõik sellest aru saaksid? (lk 10-11)
• Sotsioloogiline analüüs põrkab tihti kokku ühe vääritimõistmisega: inimesed, kes on võetud analüüsi objektiks, nagu antud juhul ajakirjanikud, kipuvad arvama, et asjade väljaütlemine ja mehhanismide paljastamine tähendab süüdistamist, ehk nagu öeldakse, isiklikku „rünnakut“, rünnakut ad hominem (kui sotsioloog ütleks või paneks kirja kümnendikugi sellest, millest ta on aimu saanud, rääkides ajakirjanikega „köögipoolest“ või saadete tootmisest – nimelt tootmisest –, siis süüdistaksid needsamad ajakirjanikud teda erapoolikuses ja objektiivsuse puudumises). Inimesed üldiselt ei armasta, et neid võetakse objektidena, esemestatakse, ja ajakirjanikud ei erine siin teistest. (lk 12)
• Mina aga isegi arvan, et skandaalide avalikustamine, ühe või teise saatejuhi tegude ja pahategude paljastamine või mõne produtsendi pöörase honorari avaldamine võib tähelepanu kõrvale juhtida kõige põhilisemalt, kuna isikute korruptsioon maskeerib struktuuri korruptsiooni (kas siin enam ongi mõtet rääkida korruptsioonist?), mis toimib kogu mängus tervikuna, selliste mehhanismide kaudu nagu võistlus turulõikude pärast, mida ma proovin analüüsida.

Tahaksin siin avada rea mehhanisme, mille tõttu televisioon rakendab eriti ohtlikku sümboolset vägivalda. Sümboolne vägivald on vägivald, mis pannakse toime vägivalla all kannatajate vaikiva kaassüüdlusega, ja tihti ka toimepanijate eneste vaikiva kaassüüdlusega, kusjuures ei ühed ega teised pole vägivalla rakendamisest teadlikud. Sotsioloogia, nagu kõik teisedki teadused, peab paljastama varjatut; seda tehes võib ta aidata minimiseerida sümboolset vägivalda, mis toimib sotsiaalsetes ja eriti meediakommunikatsiooni suhetes.

Alustan kõige lihtsamast: lühiuudistest, mis on alati olnud kõmuajakirjanduse lemmikuks. Veri ja seks, draamad ja kuritööd on alati hästi müünud ja nii tõstis vaatajaskonna ülemvõim teleuudiste algusse selle, mis seni oli kõrvale jäetud või välja praagitud, taotledes tõsise ajakirjanduse eeskujul soliidsust. Lühiuudistega aga on nii, et nad hajutavad tähelepanu. Mustkunstnike üks algtõdesid on juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad teevad. Üks osa televisiooni sümboolsest tegevusest, näiteks informatsiooni tasandil, seisneb tähelepanu juhtimises faktidele, mis loomu poolest huvitavad igaüht, mille kohta võib öelda, et nad on omnibus – see tähendab, mõeldud kõigile. (lk 13)

• Televisioonil on seega omamoodi monopol rahvastiku olulise osa ajude vormimisel. Ja kui rõhk pannakse lühiuudistele, täites selle kalli aja tühjusega, eimiskiga või peaaegu eimiskiga, lükatakse kõrvale oluline informatsioon, mida kodanik peaks valdama oma demokraatlike õiguste teostamiseks. Nõnda suundutakse informatsiooni alal eraldatuse poole: ühele poole jäävad need, kes suudavad lugeda nn. tõsiseid väljaandeid, kuivõrd need säilitavad oma tõsiduse televisiooniga konkureerides, need, kellel on juurdepääs rahvusvahelistele ajakirjadele ja võõrkeelsetele raadiojaamadele, teisele poole aga need, kelle kogu poliitilise pagasi moodustab televisioonist saadud informatsioon, see tähendab, peaaegu mitte midagi (peale selle informatsiooni, mida annab inimeste nägude ja eneseväljenduse otsene nägemine, see, mida suudavad välja lugeda kultuuriliselt kõige ilmajäetumad – ja mis neid omakorda kaugendab poliitilistest vastutajatest). (lk 14)
• Tajukategooriad on nähtamatud struktuurid, mis määravad, mida nähakse ja mida mitte; need kategooriad tulenevad meie haridusest, ajaloost jne. Õppejõud kasutavad selle mõiste seletamiseks tavaliselt prillide metafoori. Ajakirjanikel on erilised „prillid“, millega nad teatavaid asju näevad ja teatavaid asju ei näe; ja asju, mida nad näevad, näevad nad teataval viisil. Nad teevad valiku ja konstrueerivad midagi sellest, mis nad on välja valinud.

Valiku põhimõte on otsida vaatemängu, sensatsiooni. Televisioon taotleb dramatiseerimist sõna kahes tähenduses: ta lavastab, pildistab sündmuse, ja ühtlasi liialdab selle tähtsust ja tõsidust, dramaatilist ja traagilist iseloomu. (lk 15)

• Scoop'i, erakordse uudise otsing, tekitab kohutava sunduse. Et olla esimene, kes midagi näeb ja nägema paneb, ollakse valmis peaaegu ükskõik milleks, ja kuna teisi ületades, ennetades ja neist erineda püüdes üksteist vastastikku kopeeritakse, lõpeb asi sellega, et kõik teevad üht ja sedasama. Erakordsuse otsing, mis mujal, muudel aladel loob originaalset ja ainulist, jõuab siin ühetaolisusse ja banaalsusse. (lk 16)
• Ei ole midagi raskemat kui anda aimu reaalsusest tema banaalsuses. Flaubert armastas öelda: „Tuleb hästi kujutada keskpärasust.“ Sama probleemiga seisavad vastamisi sotsioloogid: muuta tavaline ebatavaliseks, näidata tavalist nõnda, et inimesed näeksid, kui ebatavaline see on.

Televisiooni tavapärase kasutuse poliitilised ohud seisnevad selles, et pildil on omadus tekitada midagi, mida kirjanduskriitikud nimetavad reaalsusefektiks. Pilt võib panna teatavat asja nägema, ja panna meid uskuma sellesse, mida ta nägema paneb. Selline esilemanamise võim avaldab mobiliseerivat mõju. Ta võib muuta eksisteerivaks ideed või ettekujutused, kuid samuti rühmad. (lk 16-17)

• Kuid kõige olulisem osa informatsioonist, see tähendab, informatsioon informatsiooni kohta, mis võimaldab otsustada, millised asjad on olulised ja väärivad edasiandmist, tuleb suurelt osalt teiste informeerijate käest. (lk 21)
• Publiku kaudu sunnitakse kultuuritoodetele peale kaubanduselu loogika. Tuleb aga meeles pidada, et ajalooliselt on kõik kultuuritooted, mida mina ja loodetavasti koos minuga veel teatav hulk inimesi peame inimkonna kõrgeimateks saavutusteks – matemaatika, luule, kirjandus, filosoofia –, loodud publiku ootuste ja kaubandusloogika vastaselt. Kui näeme publikumentaliteeti levimas koguni avangardsetes kirjastustes ja teadusasutustes, mis tegelevad turundusega, teeb see väga rahutuks, sest ähvardab muuta küsitavaks vajalikud tingimused selliste teoste loomiseks, mis võivad paista esoteerilistena, kuna nad ei vasta publiku ootustele, aga mis on lõppkokkuvõttes võimelised ise endale publikut looma. (lk 23)
• Oluline on ka see, et tegemist peab olema erilist tüüpi mõtlejaga, kes suudaks „mõtelda“ tingimustes, kus mitte keegi enam ei mõtle. (lk 25)
• Ajakirjanikutöö on üks neid ameteid, kus leidub kõige rohkem ahistatud, rahuldamata inimesi, kes on mässulised või küüniliselt resigneerunud, kus väga sageli (mõistagi rohkem alluvate seas) väljendatakse viha, tülgastust või lootusetust selle töö realiteetide vastu, mille keskel jätkuvalt elatakse või mida nõueldakse kui „teistest erinevat“. Kuid seni on veel kaugel olukord, kus see tusk või vastumeelsus võiks muutuda tõeliseks vastupanuks – individuaalseks, ja eriti kollektiivseks vastupanuks. (lk 32)
• Väli on struktureeritud sotsiaalne ruum, jõudude ruum – on olemas domineerijad ja domineeritavad, selles ruumis pidevalt toimivad, püsivad ebavõrdsussuhted – ja see ruum on ühtlasi lahinguväli jõudude välja muutmiseks ja säilitamiseks. (lk 35)
• Ütlen siin vahele: üks sotsioloogide suuri probleeme on hoiduda langemast emba-kumba sümmeetrilisse illusiooni: kas illusiooni „pole iial nähtud“ (mõned sotsioloogid jumaldavad seda, sest eriti televisioonis mõjub väga šikilt kuulutada revolutsioone, ennekuulmatuid nähtusi) või illusiooni „nii on alati olnud“ (see on rohkem konservatiivsete sotsioloogide asi: „pole midagi uut päikese all, ikka on olnud ülemad ja alamad, rikkad ja vaesed...“). Risk on alati väga suur ja ta on seda suurem, et eri ajajärke on äärmiselt raske võrrelda: võrrelda saab ainult üht struktuuri teisega, ja ikka on oht eksida ja kirjeldada, lihtsalt harimatuse tõttu, mõnda labast asja otsekui senikuulmatut. See on üks põhjusi, miks ajakirjanikud on mõnikord ohtlikud: kuna nad pole alati väga haritud, üllatuvad nad asjade puhul, mis pole eriti üllatavad, ega üllatu hämmastavate ilmingute puhul... Meile, sotsioloogidele, on ajalugu hädavajalik; õnnetuseks pole aga paljusid valdkondi, eriti uuema ajaloo osas, sugugi piisavalt uuritud, ja eriti vähe on uuritud uuemaid nähtusi nagu ajakirjandus. (lk 37-38)
• Kui niisuguse meediumi pakutud informatsioon muutub siledaks, ühetaoliseks omnibus-informatsiooniks, on selge, millised võivad olla selle poliitilised ja kultuurilised tagajärjed. See on hästi tuntud seadus: mida laiema publikuni tahab üks häälekandja või mis tajes väljendusvahend jõuda, seda enam ta kaotab oma teravaid nurki, kõike seda, mis võib tekitada jagunemisi ja välistamisi – mõelge Paris-Match'ile -, seda enam peab ta vaeva nägema sellega, et, nagu öeldakse, „mitte kedagi šokeerida“, mitte kunagi püstitada probleeme või püstitada ainult ajaloota probleeme. (lk 38-39)
• Toimub revolutsioone, mis puudutavad ühiskonna materiaalseid aluseid ja mida revolutsiooni all tavaliselt mõeldaksegi – näiteks vaimulike varanduse natsionaliseerimine –, ja toimub ka sümboolseid revolutsioone, mida teevad kunstnikud, õpetlased või usuprohvetid, harvemini suured poliitilised prohvetid. Sümboolsed revolutsioonid puudutavad vaimseid struktuure, see tähendab, nad muudavad meie nägemis- ja mõtlemisviisi. (lk 39)
• Ajakirjanikud – õieti peaks ütlema ajakirjandusväli – võlgnevad oma tähtsuse ühiskonnas tõsiasjale, et nende käes on tegelik monopol informatsiooni tootmise vahendite ja laia leviku üle, ning nende vahendite kaudu selle üle, kuidas niinimetatud „avalikule ruumile“, see tähendab, suurelel levialale pääsevad ligi lihtsad kodanikud, ja samuti teised kultuuritootjad, õpetlased, kunstnikud ja kirjanikud. (lk 40)
• Ajakirjandusmaailm on omaette väli, kuid allub publiku vahendusel majandusliku välja sundustele. Ja see väga heteronoomne, väga tugevasti kaubanduslikule sunnile allutatud väli toimib ka ise sundiva struktuurina teistel väljadel. (lk 47)
• Sotsioloogina tean, et moraal on efektiivne ainult siis, kui ta toetub struktuuridele ja mehhanismidele, mis muudavad moraali inimestele oluliseks. Ja selleks, et tekiks midagi moraalse rahutuse sarnast, peab moraal sellest struktuurist saama tuge, abivägesid ja teenitud tasu. (lk 49)
• “Hea ajaloolane“ on inimene, kelle kohta head ajaloolased ütlevad, et ta on hea ajaloolane. See käib paratamatult ringiratast. Heteronoomia algab aga siis, kui keegi, kes pole matemaatik, võib tulla ja esitada arvamuse matemaatikute kohta, või kui keegi, keda ajaloolaseks ei peeta (näiteks televisiooniajaloolane), võib esitada arvamuse ajaloolaste kohta ja ta kuulatakse ära. (lk 50)
• (Vahemärkus: paradoksaalsel kombel arvan ma, et sotsioloogia, ja eriti intellektuaalide sotsioloogia, on ilmselt kaasa aidanus sellisele asjade seisule, mida me Prantsusmaa intellektuaalsel väljal praegu näeme. Seda on tehtud tahtmatult: sotsioloogiat võib nimelt kasutada kahel viisil, üks neist, küüniline viis, mis seisneb selles, et tundes keskkonna seadusi, muudetakse oma strateegiad efektiivsemaks, ja teine, n.ö. kliiniline viis, mis seisneb selles, et seadusi ja tendentse tundes hakatakse nende vastu võitlema. (lk 51)
• Nii näeme okupatsiooniaegsete prantsuse kirjanike puhul toimivat seda, mida ma nimetan Ždanovi seaduseks: mida autonoomsem on kultuuritootja, mida rikkam ta on spetsiifilise kapitali poolest ja mida eksklusiivsemalt ta orienteerub sellele piiratud turule, kus tema klientideks on tema enese võistlejad, seda enam kaldub ta vastupanu poole. Ja vastupidi, mida enam ta määrab oma tooted suurtootmise turule (nagu esseistid, ajakirjanikest kirjanikud ja konformsed romaanikirjanikud), seda enam ta kaldub kollaboreerima väliste võimudega, nagu Riik, Kirik, Partei, või tänapäeval ajakirjandus ja televisioon, allutades end nende nõuetele või käskudele. (lk 54)
• Meediakanali autonoomsuse aste on ilmselt mõõdetav sellega, kui suur osa tema sissetulekust laekub reklaamist ja kui suur osa riiklikust abist (avalike teadete või toetuste kujul), samuti reklaamijate kontsentratsiooniastmest. (lk 60)
• Ja lõpuks, kuidas võiks mainimata jätta juristide olukorra, kes „vaga silmakirjalikkuse“ hinnaga suudavad säilitada usku, et nende otsused ei lähtu mitte välistest sundustest, mille kaitsjad nad on? Juriidiline väli pole see, mis ta arvab end olevat, ta ei ole maailm, mis oleks puhas igast kompromissist poliitiliste või majanduslike vajadustega. Kuid kuna ta jätkuvalt suudab endast jätta seesuguse mulje, aitab see tekitada täiesti reaalseid sotsiaalseid tagajärgi, mis kõigepealt mõjutavad inimesi, kelle amet on tõtt rääkida. Kuid mis saab siis juristidest, neist kollektiivse silmakirjalikkuse enam-vähem siirastest kehastustest, kui saab avalikult teatavaks, et nad sugugi ei järgi universaalseid ja transtsendentseid tõdesid ja väärtusi, vaid et neidki nagu teisi sotsiaalseid tegijaid takistavad sundused, mis, lüües segi asjakäigud ja hierarhiad, avaldavad neile majanduslikku survet või peibutavad ajakirjandusliku eduga? (lk 68)