Räägitakse, et keele stadiaalse arenguteooria on marksistlik teooria, kuna see tunnistab äkiliste plahvatuste vältimatust tingimusena keele üleminekuks vanalt kvaliteedilt uuele. See on muidugi vale, kuna raske oleks leida selles teoorias midagi marksistlikku. Ja kui stadiaalsusteooria tõepoolest tunnistab äkilisi plahvatusi keele arengus, siis seda halvem talle. Marksism ei tunnista äkilisi plahvatusi keele arengus, olemasoleva keele äkksurma ja äkilist uue keele rajamist. Lafargue'il ei olnud õigus, kui ta rääkis "äkilisest keelerevolutsioonist, mis toimus 1789. ja 1794. aasta vahel" (vt Lafargue'i brošüür "Keel ja revolutsioon"). Tollal ei olnud Prantsusmaal mingit keelerevolutsiooni, ammugi äkilist. Muidugi täienes tol ajal prantsuse keele sõnavara uute sõnade ja väljenditega, kadusid kasutuselt mõned iganenud sõnad, muutus mõnede sõnade tähendus - ja kõik. Kuid sellised muutused ei määra mingil juhul keele saatust. Keeles on peamine selle grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara. Kuid prantsuse keele grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara Prantsuse revolutsiooni ajal mitte üksnes et ei kadunud, vaid säilisid ilma oluliste muutusteta, ja mitte üksnes ei säilinud, vaid jätkavad edasielamist ka tänapäevases prantsuse keeles. Ma ei räägigi enam sellest, et olemasoleva keele likvideerimiseks ja uue rahvuskeele ülesehitamiseks ("äkiline keelerevolutsioon"!) on viie-kuueaastasest tähtajast naeruväärselt vähe - selleks on tarvis sajandeid.
Marksism leiab, et keele üleminek vanalt kvaliteedilt uuele toimub mitte plahvatuse teel, mitte olemasoleva keele hävitamise ja uue loomise teel, vaid uue kvaliteedi elementide järkjärgulise kogunemise ja seega vana kvaliteedi elementide järkjärgulise äralangemise teel.
