Mine sisu juurde

Tõsidus

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa[muuda]



  • Murelikkus on suhe ellu, isiksuse tegelikkusesse, ja on niisiis kristlikus mõttes tõsidus; ükskõikse teadmise ülevus ei ole kristlikult mõistetult üldse pigem tõsine, vaid - kristlikus mõttes - pila ja alpus. Kuid tõsidus on jälle meeltülendav.



  • Kõik peab olema täpne, tüse ning eksimatu. Päevade, aastate töö olgu kontsentreerit iga minuti-, sekundile. Mitte midagi ei ole tarvis oodata. Kõik peab sündima iga minut täiesti hiilgavalt, täiesti tervikuna. Maha umbkaudne laisk looderdamine, mõnulemine ning šick boheemlase poos! Pane tähele: - asi peab olema järsk ning tõsine ning sügav.
    • Karin Luts, päevik 1923, 1. november, rmt: "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005", toimetaja Enriko Talvistu, Tartu Kunstimuuseum, 2005 lk 96


  • [Culyer Peter Wimseyle:] "Ega te seda ometi tõsiselt mõtle?"
"Ma ei mõtle kunagi midagi tõsiselt. See minu sõpradele minu juures ei meeldigi."


  • Tom kirus ennast, et oli olnud nii sünge ja tõsine. Kõik, mida ta võttis ette surmtõsiselt, läks alati luhta. See oli talle juba aastaid tagasi selgeks saanud.


  • Poolas on väärikus ja austamine mõttetult ühendatud: kas inimene on tõsine ja teda austatakse, või siis lendab uksest välja rentslisse või tsirkusesse. Aga poolalik tõsidus ja väärikus on enamasti täispuhutud udutamine või nutune igavus. Teistes kultuurides võib olla inimene, kes ei ole tõsine, austatud piiritult, nt Mark Twain, Chaplin, Oscar Wilde.


  • Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.


  • Ma võtan elu väga tõsiselt, kõlagu see nyyd kui õõnsalt tahes, aga ma ei luba endale õigust eluga mängida, sest iga nipernaaditsemise eest peab keegi, enamasti keegi teine, maksma topelt valusat hinda. Ja kuna mul pole mingit alust pidada ennast kellestki paremaks, siis pole mul selleks ka õigust. Nõus, ka mina pole eksimatu, teinekord võtavad mu vääratused suisa suure sigaduse mõõtmed, aga ma ei tee selliseid asju kunagi syydimatult ja põen neid kõiki enda sisemuses läbi. Võib-olla olen ma piiratud, kes teab, aga seda, mida ma märkan, võtan ma tõsiselt enda sisse. Aga nii kui ma oma eksistentsiaalsetes painetes piinlevat kõhna keha kõrvalt vaatan – beanlik, beanlik ja tragikoomiline on see kõik!
Usun, et mu tekstid peegeldavad mu loomust ysna varjamatult ja kogu see jutt oli ka neile seletuseks. Aga kui tõsiselt siis ikkagi tuleks mu tõsiselt kirjutatud luuletusi võtta? Ilmselt sama tõsiselt kui mind ennast, aga see on juba igayhe enda otsustada.

Luule[muuda]

Ma kõnnin värisevate haabade all
tumm, tõsine, maapaolase sammudega.

Mind võtke oma värisemisesse, haavad!

  • Gustav Suits, "Värisevate haabade all", rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 149


Päev oli nii ingelvalge,
ses tilises noori lehti.
Nüüd tõsidus jäätab mu palge,
kui taevas lööb hõiskama tähti.

  • Marie Under, "Leek kustus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 22

Kirjandus[muuda]

  • Oscar Wilde, "Kui tähtis on olla tõsine"