Enriko Talvistu

Kunstiajaloolane Enriko Talvistu Tartu Kunstimaja õuel, pidamas kõnet kuraator Indrek Grigori lahkumise puhul Tartu Kunstimajast, 25. mai 2018

Enriko Talvistu (sündinud 20. veebruaril 1961 Tartus) on eesti kunstiajaloolane, kunstikriitik[1] ja publitsist.

Artiklid

• Peale 1775. aasta suurt tulekahju, mil peaaegu kogu linn hävis, hakati linna valitsemises ja taas ülesehitamiseks tehtud ehituslaenu haldamises jagama Tartut kolmeks linnaosaks. Esimene oli vanalinn koos tekkiva Supilinnaga, teine oli Riiamäe asum koos praeguse kesklinna ja tekkiva Karlovaga ning kolmas Ülejõe uus asum.

1927. aastal peeti administratiiv-juriidiliselt veel nendest kolmest linnajaost kinni, ent areng on kiire ja nimetati juba asumeid, nagu Karlova, Vaksali, äsjatekkinud Tammelinn. Veerikul siis veel nime pole, ehkki too on olemas, ning paar aastat hiljem valmis kogu Tähtvere kava.

• Originaale ei panda tänapäeva maailmas välja isegi kunstinäitustel, kus näiteks van Goghi saab imetleda rändnäitustel videoinstallatsioonide vahendusel ning seda üsna kopsaka piletihinna eest. Aeg lihtsalt on selline, pisut pinnapealne.
• Ülejõe nimi on muutunud juba liiga laialivalguvaks ja piiritlematuks. See, millistel tingimustel linnaarhitekt Arnold Matteus oli sunnitud leppima sinna Mäe-Roosi-Kivi tänava vahele südalinnas eramurajooni tekkimisega, on omaette lugu. Aga seda kahtlemata ei korratud ning nüüd on Raatuse ja Fortuuna vahele kerkinud sootuks uue suhtumisega linnaosa. [---] Põnev oleks näha, kas seda hakatakse kutsuma Raatuse või Fortuuna tänava järgi.
  • Enriko Talvistu, "Linnaosi lisandub mühinal", Postimees, 19. juuli 2024

• Salme tänava koolimaja on justkui muusika arhitektuurihuvilise silmadele. Kogu see plaanilahenduse selgus ja loogilisus, laiade art-deco’like ruutudega akendega hästi valgustatud klassiruumid, vastavalt ilmakaartele omaette tiivas kolmel korrusel. Nendevaheline avar, valgusküllane parketiga koridor oma vitriinkappide ja isegi säilinud joogikraaninišiga. Kindlasti võiks kusagil olla potis palm või mõni muu taim.
• Kõike ses kaunis majas ei jõua kirjeldada. Õnneks on restauraatorid teinud ära väga detailitundliku töö, kuni akende-uste raamistuste ja linkideni välja, sest palju oli ka säilinud ja heas korras. Näiteks pedagoogide ja õpilaste riidehoiud. Õpetajate seminari aegadel oli koolimaja ilmselt nii kvaliteetses korras, et erilist vajadust nõukogude kvaliteediga remontideks ja ümberehitusteks ei tuntud. Ehk polnud selleks ka piisavalt vahendeid? Tunnen tõsist kadedust nende koolijuntsude vastu, kes seal koolipinki nühkima hakkavad.
• Omaette uuringut vääriks seegi, missuguselt valgusteid tootvalt ettevõttelt pärinevad art-deco stiilis unikaalsed saali lae- ja seinavalgustid. Sarnaseid võib paaris kohas leida Tartus mujalgi, ka veidi eelmainitud Matteuse pangahoones, aga ei tahaks uskuda, et arhitekt need ise kavandas. Ja muidugi need ajastukohased ümardatud nurkadega peeglid ruumi visuaalseks laiendamiseks, mida sisekujundaja on osavalt koridoridesse edasi kandnud.
• Suurepärane on ka see, et vahepeal suisa metsikuks heinamaaks kujunenud staadion sai uue kujunduse või saab vähemalt kevadel. Ehk võetakse ette ka midagi pargi ja kooliaiaga sisehoovis. Tänapäeva järjest rohelisemas elulaadis peaks sellelegi oma koht leiduma, ka juhul, kui seda otseselt õppeprogrammis kirjas pole.
  • Enriko Talvistu, "Huvilised, ekskursioonile Salme tänavale!", Postimees, 31. jaanuar 2023

• Kultuuriministeeriumi hallurgastes sündinud otsus, et väiksemate muuseumide kogude hoidlad koondatakse kahte suurde kokku, üks Põhja-Eestis, välja arvatud saared, teine Lõuna-Eestis, on selline, mida ilmselt tagasi ei pöörata. Suured, nagu ERM, Kumu, meremuuseum või ajaloomuuseum, muidugi säilitavad oma väljaehitatud uued hoidlad muuseumide põhikomplekside osadena, aga väiksemad vennad vaadaku ise, missugust võileiba nad söövad.

Selline kogude kontsentratsioon muidugi sünnitab ohukartuse, et mis saab siis, kui midagi erakorralist juhtub. Näiteks nagu katuseremondi töödega viimane kord kirjandusmuuseumis. Eesti lähiajalugu on ju neid näiteid täis. Aga see selleks.

• Loomulikult on vaja näidata tänapäeva loomingut ja nn projektinäitusi, aga selliseid on terve ilm täis ning ei leidu varsti enam muu ainevaldkonna muuseumi, mis aeg-ajalt oma külastajate hulka kunstinäitustega kasvatada ei üritaks.
• Läänekultuuri maailmas on kunst endiselt juhtival kohal näituste seas. Andku merendus- või tehnikafännid mulle see väide praegu andeks, aga nii see on.

Seega on vaja lihtsaid neljakandilisi mitte voolavaid arhitektileiduslikke ruumi-vorme, et esitada vaatajale museaali kui taiest, mitte pelgalt hoone arhitektuuri. Viimase vorm peab leiduma rohkem eksterjööris ja funktsionaalsuses.

• Inimesed on muutunud oma aja kasutamisel tunduvalt ratsionaalsemaks ning mida enam külastajaid erinevatel võimalikel viisidel teavikute ja ka kunstiga siduda, seda haritum rahvas. See pole enam konsumeerlik publik kaubanduskeskustes, vaid sihipärase tänuväärse eneseharidusliku tegevusega seotud kodanikkond.
  • Enriko Talvistu, "Vaadakem peeglisse: missugust Sükut tahame?", Tartu Postimees, 12. november 2021, lk 2

• Kultuuri senises mahus säilitamise seisukohalt pole alternatiivi kultuuripärandile. Ülejäänu on pidevas muutumises ja liikumises. Need on arhitektuuri-, ajaloo-ja kunstimälestised. Tinglikult võib nende hulka lugeda ka kultuuriinstitutsioonide hooned, mida muul otstarbel sageli kasutada ei saagi. Samuti museaalsed kogud, mille erastamine, hävineda laskmine või järjepidevuse katkestamine on hoolimatus tulevaste põlvkondade arvamuse suhtes. Ometigi üllatas allakirjutanut punases raamatus kirjapandu, et Tartu Kunstimuuseum vajab munitsipaliseerimist. Seda polnud keegi Tartu Kunstimuuseumiga arutanud. Jäi mulje, et Alliku kontor tegutseb nagu kompartei komitee, kus lihtsalt öeldi, et on kujunenud arvamus, kellegi abstraktse õhus hõljuva büroo poolt. Küsimuse peale, kellega võiks antud arvamuse autoritest mõtteid vahetada, kehitati vaid õlgu ja viidati üksteisele.
  • Enriko Talvistu, "Sinine, valge ja punane kultuur". Eesti Päevaleht, 19. detsember 1996