Indrek Grigor

Indrek Grigor (2015)

Indrek Grigor (sündinud 27. juunil 1981 Pärnus) on Eesti semiootik, kunstiajaloolane, -kriitik, ajakirjanik ja kuraator.

Intervjuud

• [T]äna, kui maal ei ole enam ammu pelgalt tahvel seinal, ei ole ka skulptuur enam tingimata ese postamendil. Skulptuur astub tuppa, peatub pidulikult, kuid seab end seejärel mugavalt sohval sisse ning hakkab elust ja ilmast pajatama.
  • Indrek Grigor, intervjuu: Raimu Hanson, "Esimese skulptuurioksjoni teoste näitus täieneb ukrainlannast kunstniku tööga", Tartu Postimees, 11.04.2022, lk 4

Artiklid

• Nii nagu kassi võime alati käppadele maanduda on refleks – selles ei ole midagi otseselt ettekavatsetut –, näib ka Diāna Tamane oma kunstis ikka ja jälle perekonna poole pöörduvat mitte sellepärast, et see on osutunud ammendamatuks allikaks, vaid alateadliku refleksi ajel.
• Niisama hämmastav kui kassi võime alati käppadele maanduda, on ka Tamane võime alati siis, kui näib, et kõik võimalused on ammendatud, tulla lagedale uue looga oma perekonnast, ilma et keegi saaks sisule või vormile kordust ette heita.
• Näitusel eksponeeritigi kahe kirjeldatu kõrval veel kolme tellimustööd. Kusjuures "Tellimusi" saatnud trükise tarbeks tehti kõigi pereliikmetega väikesed intervjuud, kus muu hulgas küsiti: "Milline on sinu arvates hea foto?" Vanaema: "Head fotod need, kus on kujutatud perekonda, loodust ja merd", isa: "Ma ei tea kunstist suurt midagi...", ema: "See, kus on peegeldatud alateadlikku või mis on kooskõlas meie arusaamaga harmooniast..."
• Kui varem otsis Tamane viise, kuidas pereliikmete elu ja töö käigus sageli juhuslikult sündinud "looming" tänapäevases kunstikeeles kõnelevaks looks vormistada, siis oma uusimate teostega näib ta, olgu kadedusest või uudishimust, igatsevat ka enesele õigust suhestuda kunsti vabadusega, mis on tema profaanidest pereliikmetel.
• Kui Tamane minult Tallinna Linnagalerii näituse kohta arvamust küsis, kordasin sisuliselt kuraator [Siim] Preimani sõnu, öeldes, et usaldan teda kui kunstnikku ning ootan põnevusega, kuhu ta selle teemaarendusega välja jõuab. Olles nüüd pool aastat järele mõelda saanud, näib mulle, et meditatsiooni käigus sündinud akvarellide ja Tamane varasema fotoloomingu lõhe, mida peale minu kindlasti veel paljud Tallinna Linnagalerii näituse külastajad adusid, ei ole tegelik. Kass maandus taas käppadele. Keel põses, võiks öelda, et seekord ei eksponeerinud Tamane mitte oma pereliikmete kunsti, vaid esimest korda oma enda kunsti.
  • Indrek Grigor, "Diāna Tamane üheksa elu", Sirp, 28.07.2023