Lola Liivat

Lola Liivat (aastani 1967 Lola Makarov; sündinud 17. augustil 1928 Tallinnas) on eesti maalikunstnik, esimesi abstraktseid ekspressioniste Eestis.

Intervjuud

Ma kasutasin väga sageli sõna "abstraktne". Ma tundsin, et see on minu sõna. Sest ma pole kunagi väga konkreetne saanud olla – lõpuni. Kui sa sõnadesse paned, siis läheb juba konkreetsemaks.
Maalimine on kannatustegevus. See on pikk protsess. Ma ei võigi seda sõnades väljendada. Midagi nagu katkeks, kui sõnadesse panna. Muutub võltsiks. See peab olema tunne. Tugev tunne. Selle tunde saavutamiseks ma olen üht-teist teinud, tihti ka vastandumise teel püüdnud leida oma: et mu oma tunne tõuseks mu enda seest selgemalt.
Mis ma teen, on see, mida ma ei saa tegemata jätta.
Mul ei ole ükski pilt kergelt tulnud. Kergelt tuleb kerglane. Võib-olla neid tuleb ka sekka. Sest inimene on heitlik. Jaan Oks ütles, et inimene on pädelik. Ja ma ei tea, mis see on. Aga ma usun Oksa.
Ühel pühapäeval ma läksin mingi asja pärast Tähtvere linna. Kõik oli nii vaikne, nii puhas, päike paistis. See oli selline pühapäev, et enam pühapäevalikumat pühapäeva ei saa olla. Aga kuidas sa väljendad seda figuraalselt või realistlikult? Sest see oli tunne ja seda saab vaid tundena käe läbi välja lasta. Järsku nii ilus – ma ei tea, kas ma seda nägin.
Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.
Kurjust võib maalida. Aga kurjalt ei tohi maalida!
Tee, mida mööda olen läinud, on vist ainult minu tee. Ma pole enda kõrval – sama teed – kedagi teist käimas märganud.
Ma olen kohutavalt õnnelik inimene – ma lähen tõe juurde. Ma leian tõelise ja õige üles. See on jumala abi. See ei saa midagi muud olla. Ma usun sellesse, mida ma teen. Teisiti ei saakski see olla.
Kunstnik ei tohi rumal olla, instinktidega ainult. Intellekt ei peagi teoses tarkusi puistama. Muidugi on parem, kui intuitiivne on ka tark. Rumala kunstniku looming on tobe, kuigi tõeiva võib sealgi sees olla.
Strontsiumkollane on väga hapu värv, kõige hapum värv.
Sinisel ei ole maitset. Ta on sügava sisuga.
Kui tulid vabamad ajad, siis kompositsioonitunnis ütlesin õpilastele: "Nüüd jätame kujutamise ja hakkame väljendama".
Ma mässan nagu pimeduses. Ma ei tea kunagi ette, mis tuleb. Ma ei usu, aga võib-olla on imeinimesi, kel enne on ette ära nähtud tulemus, et kõik on nagu ekraanil ees ja muudkui vuhi maha teha. Mõni kunstnik teeb väikeseid kavandeid ja siis suurendab! Mulle on oluline, et südamest käe sisse ja käest pildi sisse, et seal vahepeal ei oleks mingeid laveerimisi.
Ennast saab ikka õigustada, tõde jääb alati saamata.
- Lola Liivat, intervjuu: Kaire Nurk, "Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus", Kunst.ee, 1/2000

Välislingid